Reformierakonna kõige rõõmustavamate muutuste hulgas on sündivuse kasv ning mitmekümneprotsendine pensionitõus. Kõige negatiivseimateks osutusid kurb liiklusstatistika ning jätkuvad k-korteritehingud Tallinnas. Reformierakonna aseesimehe Keit Pentuse sõnul saavad eestlased lõppeva aastaga rahule jääda. „See edetabel on üks viis lõppevale aastale vaatamiseks. Kevadel toimunud valimistele läks Reformierakond platvormiga, mille põhirõhk oli sündivuse suurendamisel ja eluea pikendamisel. Meie hinnangul aasta rõõmustavaima sündmusena nimetatud sündide arvu kasv näitab, et see ei ole lihtsalt lause, vaid tulevik,” kommenteeris Pentus edetabelit. 

Aasta kõige rõõmustavamad sündmused:  1) Eesti lapsed – vanemahüvitise viljad: tänavu sünnib esimest korda sellel sajandil üle 15 000 lapse aastas, suurenenud kõrgharidusega ja sünnituse eel töötavate sünnitajate arv

2) Pensionide tõus – pensionisüsteemi muutmine selliselt, et pensionitõus sõltub senisest enam maksulaekumisest. See tõstab pensionid 4 aastaga kahekordseks!

3) Piirideta Eesti – Schengeni piiride avamine ja liikumine viisavabaduse poole USAga

4) Eesti haridus ja kultuur on tugevamad kui kunagi varem – seda näitavad PISA-test, noorte laulu- ja tantsupidu. Stabiilselt on maailmatasemel ka meie sportlased: Gerd Kanter võitles välja kuldmedali, Marko Asmeri tee F1 piloodiks, Andrus Veerpalu naasmine tippsporti jpm

5) Ettevõtjasõbralik riik – „ettevõtte asutamine kahe tunniga” ehk ettevõtjaportaali asutamine

Evelyn Sepa kommentaar:

Elus on enamasti palju ilusaid asju. On ka palju ilusaid hetki, mille nautimiseks ei ole vaja midagi teha. Samuti ei kuulu meist kellelegi autorlus  nende loomise ega  nendes olemise õiguse  eest. Eesti lapsed on mõistagi Eesti rõõm ja uhkus, küll  sünnivad nad enamjaolt armastusest, mitte vanemahüvitisest. Vähemalt seni on bioloogid neis  küsimustes   usaldusväärsemad olnud kui poliitikud. Seega ei saagi päris hästi aru, mille viljadeks tore peaministripartei  kõiki Eesti lapsi  nüüd peab. Vanemahüvitis see nüüd küll vaevalt on.

Pensionide tõus on tõesti tore. Millegipärast rõõmustavad  selle üle aga vähesed. Põhjus on küllap lihtne – kõik mis tõuseb ei tõuse veel tegelikkuses. Eriti siis, kui ostujõud  mühinal langeb.

Piirideta Eesti – tõsi on see, et Schengen kaotas eestimaalaste jaoks viimased füüsilised piirid Euroopa Liidus. See on vähemalt viisaastaku  tubli töö tulemus.  Siiski küsin parem,  kuidas nende vaimsete piiride ja piiratusega lood on. Rohkem kui passinäitamisest  pääsemisest piiril tunneksin rahulolu, kui Eesti muutuks vaimselt suuremaks. Ehk aitab füüsiliste piirideta Euroopa sellele kaasa, aga võimalik, et ka mitte. Eks aeg näitab.

Eesti inimesed ei jää tõesti veel ühe inimpõlvega rumalaks ega kaota  enda kultuurilist identiteeti. Kardan aga, et paljuräägitud head uudised PISA testi edukast läbimisest ei räägi meile veel kogu tõde. Killu heade uudiste taustal kisub lugu kangesti ühe teise Pisa  – torni sarnaseks. Veel  hullem kui sellest heast uudisest saaks päevapoliitikutele elumuredest päästev Elevandiluust tornike ja põhjendamatu rahulolu allikas.

Mis aga spordisangaritesse puutub, siis seda valu ja kannatust, mida nemad eneseteostamiseks tunnevad, on mõnes mõttes lausa patt rõõmustamiseks esitada. See on enamjaolt ebainimlik pingutus, kuigi tõsi, annab meile hetkeks tunde, et ka meie oleme pisut paremad inimesed.

Selle ettevõttesõbralikkusega läksid nad nüüd küll liiale. Lausa häbi lugeda. Elagu Eesti ärieliit. Neil on ikka tõesti sellise partei ja peaministriga väga vedanud!

Reformierakonna aasta kõige kurvastavamad sündmused:

1) Liiklusolukord – seis on hull. Loodetavasti saavad ka kõik, kelles on peidus rullnokk aru, et kaitsmaks ennast ja teisi tuleb sõita hoolikalt. Soovime kõigile turvalist koduteed ja seda, et keegi ei läheks pühade ajal napsisena rooli

2) K-korteritehingud – lõpmatud kahtlased korteritehingud Tallinnas. Lisaks võttis linn endale mitme miljardi kroonise munitsipaalkorterite ehitamise kohustuse kümneks aastaks

3) Aprillirahutused – märatsemine nii Eesti tänavatel kui Moskvas saatkonna ees

4) Devalveerimishullus – näide sellest, kuidas riigivaenulik käitumine võib kahjustada ka paljude süütute inimeste huve. Õppetund nii riigile kui inimestele

5) Tallinna „karvane käsi” – maamaksu, ühistranspordipiletite ja parkimistasude põhjendamatu tõus Tallinnas ajal, mil linn leiab kerge vaevaga kümneid miljoneid propagandakanali loomiseks

Evelyn Sepa kommentaar:

Liiklusolukord, aprillisündmused  ja  devalveerimishullus on tõesti kurvad verstapostid Eesti Vabariigi 90-nda juubeliaasta künnisel. Rohkem kui mistahes manitsused, sobib  nendega võitlemiseks aga isiklik positiivne eeskuju. Ehk – ei i riku liikluseeskirju, ei roni ainult-kaks-klaasi-veini-täispeaga rooli, ega õigusta muidu rullnoklust liikluses ega üldse Eesti avalikus elus. Kutsun  siinkohal Reformierakonda  üles aastal 2008 sellega jõulist algust tegema. 

Tallinna karvase käe luulusid aitavad  ehk ravida regulaarsed kohtumised vastava meditsiiniala spetsialistidega. Paistab, et muu neid foobiaid  ei leevenda.  

Aga munitsipaalehituse jõuline jätkumine on  küll väga positiivne muutus. Peale enam kui kümnendi  kestva omandireformi on lõpuks asutud  ka täitma  omadireformi seaduse seda osa, mis käskis vältida reformi käigus uue ülekohtu tegemist. Massiivne  omavalitsuse roll  eluasemeturul peaks selle konkurentsile igati  positiivselt mõjuma ja  mis peamine, inimesed saavad oma kodu mõistlike kulutustega. Oma koduga ei konkureeri miski.

Usun, et igaüks, kes just isiklikult  suur kinnisvarageenius pole, oskab sellist praktilist sammu õiglaselt hinnata.

Üldiselt aga on vist nii, et Eesti poliitikud saavad inimesi pigem õnnetumaks kui õnnelikuks teha. Paraku. Seepärast oleks vist õiglane jätta igaühe isiklikud võidud ikka igaühele endale. Mis õigusega meie, poliitikud,  neist endale osa krahmime?!

Head vana-aasta lõppu kõiigle ning vahvaid uusi algusi ja võite aastal 2008!