Tavajäätmed:
Kodumajapidamises tekkivad jäätmed
Orgaanilised jäätmed
Kodumajapidamises tekkivad jäätmed
Jäätmeseaduse kohaselt on jäätmed mis tahes vallasasjad, mille valdaja on kasutuselt kõrvaldanud või kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema.
Kodumajapidamises tekivad olmejäätmed – inimeste elutegevuses või elukorralduses oma tarbimisomadused kaotanud esemed, ained või nende jäägid. Olmejäätmed on kõige raskemalt käideldavad, sest sisaldavad läbisegi mitmesuguseid materjale ning nende koostis on erinev ja võib kiiresti muutuda. Olmejäätmeis on umbes kolmandik paberit ja papi, kolmandik orgaanilist ainet ning kolmandik kõiki muid materjale kokku, ohtlikud jäätmed moodustavad 1..2 %. Palju on ka peenprügi.
Jäätmeid on väga raske liigitada, sest paljud jäätmeliigid kattuvad omavahel. Jäätmeid võib liigitada järgnevalt:
Tekkekoha järgi, näiteks olme-, tööstus-, meditsiini- jne. jäätmed;
Omaduste järgi, näiteks ladestatavad, põlevad jne. jäätmed;
Algotstarbe järgi, näiteks toidu- ja pakendijäätmed;
Materjali järgi, näiteks vanaklaas-, paber-, metall;
Füüsikalise oleku järgi, näiteks tahked, vedelad ja gaasilised jäätmed;
Ohtlikkuse järgi: tava ja ohtlikud jäätmed;
Suuruse järgi: suurjäätmed ja peenprügi.
Seega võib külmkappi üheaegselt pidada nii vanametalliks, tahkeks jäätmeks, suur jäätmeks kui ka püsijäätmeks.
Olmejäätmetes võib sisalduda nii tava- kui ka ohtlikke jäätmeid:
Köögijäätmed: toidujäätmed ja toiduainejäätmed.
Pakendijäätmed: klaas, papp, paber, kile, plast, metall, puit.
Plastikjäätmed: pudelid, tuubid, kilekotid, plastkausid ja muud esemed.
Vanapaber: paber, papp, ajalehed, raamatud, ajakirjad, tapeet, jne.
Klaasijäätmed: taara, lameklaas, joogiklaasid, vaasid jm esemed.
Ehitus ja lammutuspraht: puit, teras, betoon, krohv, klaas jne. Seda prahti on võimalik peale sorteerimist, puhastamist ja peenestamist kasutada näiteks pinnase täitematerjalina. Siiani on kahjuks peamiseks käitlusviisiks ladestamine prügilatesse. Keskkonnasõbralikeks ehitusmaterjalideks on eelkõige puit ja savi ning üheks ohtlikumaks võib pidada asbesti, mis on küll looduslik mineraal, kuid millega pidev kokkupuutumine (tolmu sissehingamine) võib inimesel põhjustada mitmesuguseid haigusi.
Gaasilised jäätmed: aurud, gaasid, suits. Suits sisaldab rohkelt mürgiseid ühendeid nagu: süsihappegaas, mis põhjustab nn kasvuhooneefekti, vingugaas, vähki tekitavad dioksiinid, freoonid, jne.
Põllumajandusjäätmed: loomaväljaheited, väetised, tänavapühkmed, riknenud sööt ja toiduained, kasvuhoonepraht.
Aiajäätmed: niidetud muru, saepuru, peenestatud puupraht ja oksad, aiapraht ja puulehed jne. Haljastujäätmeid saab eramajapidamises edukalt kompostida.
Kummijäätmed: vanad rehvid jne. Kui autokummid peenestada, saab materjali kasutada näiteks laste mänguväljakute katteks.
Puidujäätmed: mööbel jm. Välja arvatud ohtlike ainetega immutatud või reostatud puit.
Aerosoolid, mis ei sisalda ohtlikke aineid.
Tekstiili ja nahajäätmed: rõivad, kardinad, mööblikate jne.
Pesu- ja puhastusjäätmed.
Vanametall: akud ja patareid, kasutuselt kõrvaldatud sõidukid (millest on eraldatud ohtlikud jäätmed), kodumasinad ja elektroonikajäätmed.
Ohtlikud jäätmed: patareid, õlid, värvid, lakid, liimid, kosmeetikavahendid, olmekemikaalid, ravimid, tuhk jne. Ohtlikest jäätmetest saab lugeda pikemalt.
Kõiki jäätmeid, mis pole ohtlikud, võib nimetada tavajäätmeteks. Jäätmed, mis keskkonda ei saasta ja tervist ei ohusta ning, mis prügilas paigutades oluliselt ei muutu, nimetatakse püsijäätmeteks ehk inertseteks jäätmeteks.
1998. aastal kinnitati Vabariigi Valitsuse poolt Euroopa jäätmeloendil põhinev jäätmeliikide ja ohtlike jäätmete nimistu (vt. ESTLEX).
Orgaanilised jäätmed
Igas majapidamises tekib jäätmeid ning suure hulga tekkivatest jäätmetest moodustavad orgaanilised jäätmed.
Orgaaniliste jäätmete hulka kuuluvad põhiliselt: aiajäätmed (niidetud hein-muru, puuoksad, puulehed, puukoor, rohimise jäägid, jm.), toidujäätmed.
Kõik need jäätmed on kompostitavad. Orgaaniliste jäätmete kompostides tagatakse ainete looduslik ringkäik ja ained viiakse loodusesse tagasi. Seetõttu võib jäätmete kompostimist vaadelda samuti jäätmete taaskasutamisena. Valmis komposti on võimalik kasutada mulla viljakuse parandamiseks nii koduaias, potilillede kasvatamisel kui suuremate koguste puhul linnahaljastuses. Kompostimine ja valmis komposti kasutamine vähendab vajadust väetiste järele. See on üks samm mahepõllumajanduse poole.
Just orgaaniliste jäätmete kompostimise võimaluse pärast pole neid mõtet koos teiste jäätmetega prügikasti toppida. Nii on võimalik kokku hoida ka jäätmeveo kulusid, sest orgaanilisi jäätmeid kompostides vähenevad jäätmekogused.
Kompostimine, mille käigus bakterid ja seened lagundavad orgaanilist materjali, vajab sobivaid tingimusi, et protsess toimiks. Väga olulised on protsessi normaalseks kulgemiseks hapniku juurdepääs ning kompostmaterjali niiskus. Hapnikusisaldust aitab tõsta jäätmetemassi porsuse tõstmine sinna näiteks puukoort puidulaaste või saepuru lisades aga ka valmiva komposti segamine.
Komposti hulka ei tohi panna mittelagunevat materjali, näiteks plastikuid, klaasi, nahka, kummi ega ka kemikaale, värvijääke, suitsukonisid. Samuti ei ole soovitav lisada kompostitavasse materjali tuhka, sest see võib muuta materjali liiga aluseliseks ja segada mikroorganismide elutegevust orgaaniliste jäätmete lagundamiseks.
Kompostimiseks on kõige lihtsam rajada kompostihunnik (aun) või luua kompostihoidla (-kast), kasutada võib tööstulikult ekstra kompostimise tarbeks toodetud kompostreid. Kuna aiaprahti ja muid jäätmeid ei ole lubatud põletada elamukruntidel ega mujal väljas, siis pakub komposteerimine just ühte väljapääsu.
Meeles peab pidama, et:
Aiaprahti võib kompostida aunades (hunnikutes);
Kui soovitakse kompostida toidujäätmeid, siis peab selleks olema suletav mahuti, et närilised ja hulkuvad loomad ligi ei pääseks. Soovitavalt peaks mahuti olema soojustatud;
Nõutav on, et kompostihunnik asuks vähemalt 5 m kaugusel krundi piirist. Seda pole vaja vaid siis, kui on saavutatud kokkulepe naabriga või kui kompostitakse kinnises mahutis;
Fekaale ei tohi ilma eritehnoloogiata kompostida, sest lisaks haisule loob see soodsa pinnase mikroobide levikuks.
Tekst Alar Noorvee ja Maigi Jõgi
Uudised
VE: tavajäätmed
Tavajäätmed:
Jäätmeseaduse kohaselt on jäätmed mis tahes vallasasjad, mille valdaja on kasutuselt kõrvaldanud või kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema.
Kodumajapidamises tekivad olmejäätmed – inimeste elutegevuses või elukorralduses oma tarbimisomadused kaotanud esemed, ained või nende jäägid. Olmejäätmed on kõige raskemalt käideldavad, sest sisaldavad läbisegi mitmesuguseid materjale ning nende koostis on erinev ja võib kiiresti muutuda. Olmejäätmeis on umbes kolmandik paberit ja papi, kolmandik orgaanilist ainet ning kolmandik kõiki muid materjale kokku, ohtlikud jäätmed moodustavad 1..2 %. Palju on ka peenprügi.
Jäätmeid on väga raske liigitada, sest paljud jäätmeliigid kattuvad omavahel. Jäätmeid võib liigitada järgnevalt:
Seega võib külmkappi üheaegselt pidada nii vanametalliks, tahkeks jäätmeks, suur jäätmeks kui ka püsijäätmeks.
Olmejäätmetes võib sisalduda nii tava- kui ka ohtlikke jäätmeid:
Kõiki jäätmeid, mis pole ohtlikud, võib nimetada tavajäätmeteks. Jäätmed, mis keskkonda ei saasta ja tervist ei ohusta ning, mis prügilas paigutades oluliselt ei muutu, nimetatakse püsijäätmeteks ehk inertseteks jäätmeteks.
1998. aastal kinnitati Vabariigi Valitsuse poolt Euroopa jäätmeloendil põhinev jäätmeliikide ja ohtlike jäätmete nimistu (vt. ESTLEX).
Orgaanilised jäätmed
Igas majapidamises tekib jäätmeid ning suure hulga tekkivatest jäätmetest moodustavad orgaanilised jäätmed.
Orgaaniliste jäätmete hulka kuuluvad põhiliselt: aiajäätmed (niidetud hein-muru, puuoksad, puulehed, puukoor, rohimise jäägid, jm.), toidujäätmed.
Kõik need jäätmed on kompostitavad. Orgaaniliste jäätmete kompostides tagatakse ainete looduslik ringkäik ja ained viiakse loodusesse tagasi. Seetõttu võib jäätmete kompostimist vaadelda samuti jäätmete taaskasutamisena. Valmis komposti on võimalik kasutada mulla viljakuse parandamiseks nii koduaias, potilillede kasvatamisel kui suuremate koguste puhul linnahaljastuses. Kompostimine ja valmis komposti kasutamine vähendab vajadust väetiste järele. See on üks samm mahepõllumajanduse poole.
Just orgaaniliste jäätmete kompostimise võimaluse pärast pole neid mõtet koos teiste jäätmetega prügikasti toppida. Nii on võimalik kokku hoida ka jäätmeveo kulusid, sest orgaanilisi jäätmeid kompostides vähenevad jäätmekogused.
Kompostimine, mille käigus bakterid ja seened lagundavad orgaanilist materjali, vajab sobivaid tingimusi, et protsess toimiks. Väga olulised on protsessi normaalseks kulgemiseks hapniku juurdepääs ning kompostmaterjali niiskus. Hapnikusisaldust aitab tõsta jäätmetemassi porsuse tõstmine sinna näiteks puukoort puidulaaste või saepuru lisades aga ka valmiva komposti segamine.
Komposti hulka ei tohi panna mittelagunevat materjali, näiteks plastikuid, klaasi, nahka, kummi ega ka kemikaale, värvijääke, suitsukonisid. Samuti ei ole soovitav lisada kompostitavasse materjali tuhka, sest see võib muuta materjali liiga aluseliseks ja segada mikroorganismide elutegevust orgaaniliste jäätmete lagundamiseks.
Kompostimiseks on kõige lihtsam rajada kompostihunnik (aun) või luua kompostihoidla (-kast), kasutada võib tööstulikult ekstra kompostimise tarbeks toodetud kompostreid. Kuna aiaprahti ja muid jäätmeid ei ole lubatud põletada elamukruntidel ega mujal väljas, siis pakub komposteerimine just ühte väljapääsu.
Meeles peab pidama, et:
Tekst Alar Noorvee ja Maigi Jõgi