|
Eile arutas riigikogu kultuurikomisjon Eesti Meestelaulu Seltsi kirja, mis on kantud murest meie riiklike ja rahvuslike sümbolite pärast. Neid ajendasid sulge haarama kaks tähtpäeva – meie riigi 90. sünnipäev ja laulutaat Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäev.
Igal hommikul, kui Pika Hermanni torni heisatakse sinimustvalge Eesti lipp, saadab seda signatuur ühest vanast saksa hümnist. Õhtul langetatakse lipp ühe teise saksa laulu saatel. Mõne teada on see eesti rahvalaul «Mu isamaa armas, kus sündinud ma».
Veljo Tormiski on seda eestilikkuse sümbolina oma «Kapsassekäimisse» kulmineeruvas kollaažis kasutanud. See on vana saksa laul, mida maailm on kuulnud Johannes Brahmsi «Akadeemilises avamängus». Meestelaulu selts soovib lippu langetada Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» helide saatel. Teadagi – laulupidudel sai sellest laulust meie hümn.
Riiklikult tunnustamata, aga eesti rahvale oma ja armas.
Laulupidudest
Minu ema, elupõline kooliõpetaja ja koorijuht, hindas kauneimaks peoks, mida tema silm näinud, Eesti Vabariigi 20. sünnipäeva. Veel ilusamaks kui meie laulvat revolutsiooni. Kunagi mõtlesin, et ta vast idealiseeris oma noorusaegu, nagu inimesed ikka teevad.
Vaatasin tollast dokumentaalfilmi Eesti kahe aastakümne saavutustest. Ja XI üldlaulupeost, 18 000 lauljaga üldrahvalikust peost, kus lisaks kodumaistele astusid üles esinduskoorid Soomest, Lätist, Leedust, Ungarist, Rootsist, Norrast, Taanist, Poolast. Nüüd usun, et 1938. aastal oligi Eesti riigi kõige kaunim juubeliaasta.
Juba 1923. aastal tunnustas Eesti riik laulumeeste viljakat mõtet, et üldlaulupidu ja vabariigi aastapäev kuuluvad kokku. Me oleme ju laulurahvas! Üldlaulupeod pidid toimuma meie kauni, kuid lühikese põhjamaise suve kõige ilusamal ajal – võidupühal (alias jaanipäeval). Vabariigi aastapäevade ja üldlaulupidude kalendrid pandi ühte sammu astuma. 1938. aasta XI üldlaulupeoga tähistati riigi 20. sünnipäeva. XII laulupidu 1943. aasta suvel pidi saama Eesti riigi veerandsajandi tippürituseks…
Nõukogude anneksiooni ajal aeti üldlaulupeod tsüklisse ENSV aastapäevadega. Aga selle kiuste jäid need meie rahvuskultuuri elujõu sümboliks.
See, et nõukogude võim rahvale armsa laulupeo riigi tähtpäevaga sidumise idee ära varastas, poleks nagu tohtinud mõtet ennast halvaks teha. Aga vist ikka tegi. Nüüd on «nõukogulikust tavast» loobutud ja laulupidude kalender «alglätete» juurde (s.o 9ga lõppevate aastate rütmi) naasnud.
«Algläte» on Postipapa Jannseni 1860. aastate poliitiline tarkus. Kuna tollal, võõras riigis, poleks mingile eestlaste rahvusliku liikumise suurüritusele luba antud, sai üldlaulupeost Lõuna-Eesti talupoegade suur tänupidu, meenutamaks poolesaja aasta tagust pärisorjuse kaotamist õndsa keisrihärra Aleksander I poolt. «Algläte» ütleb, et tuleval aastal möödub pärisorjuse kaotamisest (vaieldamatult väga tähtis sündmus) 190 aastat, ja vast meenutame selle kõrval 140-aastast üldlaulupidude traditsiooni.
Ehkki ma pole Eesti Meestelaulu Seltsi tegemistega eriti kursis, usun, et nad tähistasid hiljuti veel üht tähtpäeva. 110 aastat tagasi, 4. jaanuaril 1898. aastal sündis Tuudur Vettik, üks eesti koorijuhtide koolkonna rajajaid. 1938. a sai see mees 40-aastaseks ja oli tollal Eesti noorema põlvkonna koorijuhtide «temperamentsemaid ja silmapaistvamaid esindajaid», tema looming oli aga kaasaegsete hinnangul «lauldavam osa eesti koorilaululiteratuurist».
Kaotatud lahing
Vettik oli XI üldlaulupeo üldjuht ja tema taktikepi all esitati kümmekond laulu. Mart Saare, Riho Pätsi, Artur Kapi, Cyrillus Kreegi jt loomingu kõrval tulid ettekandele ka tema enda helitööd. Ühendsegakoorid laulsid Vettiku laulu «Su põhjamaa päikese kullast». See oli minu ema üks lemmiklauludest ja ta väitis millegipärast, et Vettik oli selle Eesti hümniks kirjutanud.
Lisaks muule oli Tuudur Vettik algupärase Eesti hümni kirglik propageerija ning riigiisadele seletaja. Üks oluline asi, mis Vettiku arvates meie riigi kõige kaunimal juubeliaastal tegemata jäi, oli Eesti uue hümni esiettekanne. Veel veebruaris 1938 ilmus tema sulest üsna äge kirjutis «Millal saame omale algupärase rahvushümni».
Seda, et Paciuse hümn noorele Eesti riigile ei sobi, mõisteti juba 1935. aastal. Räägiti küll hümni arhailisusest ja sobimatusest «kiirete muutuste ajaga». Soomlastega sama hümni laulmine oli kena hõimujutuga veel klaaritav. Enam häiris Eesti poliitikuid näiteks Saksamaal publitseeritud ja Tuudur Vettiku tutvustatud armastatud saksa hümnide kogumik, kus sees nii J. Haydni «Deutschland über Alles», samuti «Heil dir im Siegerkranz» (mis oli 1871–1918 Saksa keisririigi hümn).
Ning otsekui meie rahvustunde solvamiseks on kogumikus ka tänane Eesti hümn, saksa helilooja Friedrich Paciuse (1809–1891) poolt 160 aastat tagasi esiettekandele toodud «An Germania». See hümn ei ole isegi mitte ood Saksamaale, vaid millelegi veel ürgsemale – muistsete germaanlaste põliskodule.
Eesti uue hümni otsingud algasid 1935. aastal. Konkursi tekstivoorus laekus 1400 võistlustööd. Koidulaid autorite hulgas küll polnud, kuid Nupulaid, Pungalaid ja Taaralaid seda enam. Hümniks sobilikku teksti žürii ei leidnud. Konkursi muusikavoorus 1936. aastal laekus 414 nootidega ümbrikku. Konkursi žüriis istusid küll autoriteetsed avaliku elu tegelased, aga heliloojaid nende hulgas polnud ning see mõjus töö kvaliteedile hävitavalt.
Hindajatele meeldis saksa Liedertafel! Selle viljakamateks viljelejateks hinnati keegi Valter Johanson Paidest, Juhan Iiling Vihtrast jt. Professionaalide seas tekitasid esile tõstetud muusikapalad oma kirjaoskamatusega õudust!
Pealegi oli keegi üht auhinnatud laulu Saksa raadiost kuulnud. Artur Kapi, Juhan Aaviku, Mart Saare, Riho Pätsi ja Tuudur Vettiku looming žüriile ei sobinud (küll aga jõudis üht-teist sellest XI üldlaulupeo repertuaari). Konkurss kukkus läbi ja ajakirjandus nahutas heliloojaid, «kes pole võimelised Eestile uut hümni andma».
Luhtunud konkursi varemetel pandi lootused noortele professionaalidele, kes pidid selle töö kinnise konkursi raames lõpule viima. Loodeti, et uus hümn tuleb esmaettekandele riigi 25. sünnipäeval, 24. veebruaril 1943 ning kõlab vabariigi sünnipäeva kulminatsiooniks kujuneval XII üldlaulupeol.
Üks osalema kutsutud heliloojatest oli tollal 30-aastane Gustav Ernesaks.
Selle üle, kas Ernesaksa poolt kuskil Jaroslavlis esitletud «Mu isamaa on minu arm» võis olla kirjutatud Eesti hümniks, võime vaid spekuleerida. Nõukogude anneksiooni aastail jätkus Ernesaksal endal tarkust seda varianti resoluutselt eitada – niigi tekitas see armastatud laul võimudes ohutunnet.
Vanad haavad valutavad
Eesti taasiseseisvumise aegadel arutati ka Eesti uue hümni küsimust. Rahva soosikuks oli seesama, meestelaulu seltsi poolt hinnatud «Mu isamaa on minu arm». Miks Ernesaksa teosest tollal ikkagi ametlikku hümni ei saanud? Üheks põhjuseks oli paljude eestlaste solvumus ja allutatu (kui soovite, siis vägistatu) sündroom. Hümn oli annekteeritud Eesti riigi saatusekaaslane!
Oli veel üks aspekt: kodust kaugel läänes elanud rahvuskaaslased Ernesaksa ja tema laulu (tollal) eriti ei usaldanud. Neile ta ei olnud oma. Nad olid kuulnud, et Ernesaksa RAMi loomise eest olevat tänatud komparteid ja nõukogude valitsust. Mida nõukogud kiitsid või talusid, oli halb, mida nad keelasid ja kirusid, seevastu armas ja oluline. Eesti Vabariigi kunagist hümni nad keelasid (kui just soomlased seda ei laulnud).
Meestelaulu selts õhutab kaasa mõtlema. Võib-olla võiks lisaks riigilipu langetamise signatuurile muuta ka lipu heiskamise laulu? Miks see ei võiks olla näiteks Tuudur Vettiku «Su põhjamaa päikese kullast» signatuur? Miks mitte taas tõsta üldlaulupeod meie riigi ümmarguste aastapäevapidustuste krooniks? Ja lõpuks, miks mitte taas koos otsida vastust Tuudur Vettiku 70 aastat tagasi esitatud küsimusele: millal saame omale algupärase rahvushümni? Aitäh Eesti Meestelaulu Seltsile südamest tulnud ja loodetavasti südametesse mineva ettepaneku eest!
|
Uudised
VE: algupärasest
Aadu Must: kas Eesti väärib algupärast hümni?
(111)
16.01.2008 00:01Aadu Must, ajaloolane, riigikogu liige (Keskerakond)
Foto: Margus Ansu
Eile arutas riigikogu kultuurikomisjon Eesti Meestelaulu Seltsi kirja, mis on kantud murest meie riiklike ja rahvuslike sümbolite pärast. Neid ajendasid sulge haarama kaks tähtpäeva – meie riigi 90. sünnipäev ja laulutaat Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäev.
Igal hommikul, kui Pika Hermanni torni heisatakse sinimustvalge Eesti lipp, saadab seda signatuur ühest vanast saksa hümnist. Õhtul langetatakse lipp ühe teise saksa laulu saatel. Mõne teada on see eesti rahvalaul «Mu isamaa armas, kus sündinud ma».
Veljo Tormiski on seda eestilikkuse sümbolina oma «Kapsassekäimisse» kulmineeruvas kollaažis kasutanud. See on vana saksa laul, mida maailm on kuulnud Johannes Brahmsi «Akadeemilises avamängus». Meestelaulu selts soovib lippu langetada Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» helide saatel. Teadagi – laulupidudel sai sellest laulust meie hümn.
Riiklikult tunnustamata, aga eesti rahvale oma ja armas.
Laulupidudest
Minu ema, elupõline kooliõpetaja ja koorijuht, hindas kauneimaks peoks, mida tema silm näinud, Eesti Vabariigi 20. sünnipäeva. Veel ilusamaks kui meie laulvat revolutsiooni. Kunagi mõtlesin, et ta vast idealiseeris oma noorusaegu, nagu inimesed ikka teevad.
Vaatasin tollast dokumentaalfilmi Eesti kahe aastakümne saavutustest. Ja XI üldlaulupeost, 18 000 lauljaga üldrahvalikust peost, kus lisaks kodumaistele astusid üles esinduskoorid Soomest, Lätist, Leedust, Ungarist, Rootsist, Norrast, Taanist, Poolast. Nüüd usun, et 1938. aastal oligi Eesti riigi kõige kaunim juubeliaasta.
Juba 1923. aastal tunnustas Eesti riik laulumeeste viljakat mõtet, et üldlaulupidu ja vabariigi aastapäev kuuluvad kokku. Me oleme ju laulurahvas! Üldlaulupeod pidid toimuma meie kauni, kuid lühikese põhjamaise suve kõige ilusamal ajal – võidupühal (alias jaanipäeval). Vabariigi aastapäevade ja üldlaulupidude kalendrid pandi ühte sammu astuma. 1938. aasta XI üldlaulupeoga tähistati riigi 20. sünnipäeva. XII laulupidu 1943. aasta suvel pidi saama Eesti riigi veerandsajandi tippürituseks…
Nõukogude anneksiooni ajal aeti üldlaulupeod tsüklisse ENSV aastapäevadega. Aga selle kiuste jäid need meie rahvuskultuuri elujõu sümboliks.
See, et nõukogude võim rahvale armsa laulupeo riigi tähtpäevaga sidumise idee ära varastas, poleks nagu tohtinud mõtet ennast halvaks teha. Aga vist ikka tegi. Nüüd on «nõukogulikust tavast» loobutud ja laulupidude kalender «alglätete» juurde (s.o 9ga lõppevate aastate rütmi) naasnud.
«Algläte» on Postipapa Jannseni 1860. aastate poliitiline tarkus. Kuna tollal, võõras riigis, poleks mingile eestlaste rahvusliku liikumise suurüritusele luba antud, sai üldlaulupeost Lõuna-Eesti talupoegade suur tänupidu, meenutamaks poolesaja aasta tagust pärisorjuse kaotamist õndsa keisrihärra Aleksander I poolt. «Algläte» ütleb, et tuleval aastal möödub pärisorjuse kaotamisest (vaieldamatult väga tähtis sündmus) 190 aastat, ja vast meenutame selle kõrval 140-aastast üldlaulupidude traditsiooni.
Ehkki ma pole Eesti Meestelaulu Seltsi tegemistega eriti kursis, usun, et nad tähistasid hiljuti veel üht tähtpäeva. 110 aastat tagasi, 4. jaanuaril 1898. aastal sündis Tuudur Vettik, üks eesti koorijuhtide koolkonna rajajaid. 1938. a sai see mees 40-aastaseks ja oli tollal Eesti noorema põlvkonna koorijuhtide «temperamentsemaid ja silmapaistvamaid esindajaid», tema looming oli aga kaasaegsete hinnangul «lauldavam osa eesti koorilaululiteratuurist».
Kaotatud lahing
Vettik oli XI üldlaulupeo üldjuht ja tema taktikepi all esitati kümmekond laulu. Mart Saare, Riho Pätsi, Artur Kapi, Cyrillus Kreegi jt loomingu kõrval tulid ettekandele ka tema enda helitööd. Ühendsegakoorid laulsid Vettiku laulu «Su põhjamaa päikese kullast». See oli minu ema üks lemmiklauludest ja ta väitis millegipärast, et Vettik oli selle Eesti hümniks kirjutanud.
Lisaks muule oli Tuudur Vettik algupärase Eesti hümni kirglik propageerija ning riigiisadele seletaja. Üks oluline asi, mis Vettiku arvates meie riigi kõige kaunimal juubeliaastal tegemata jäi, oli Eesti uue hümni esiettekanne. Veel veebruaris 1938 ilmus tema sulest üsna äge kirjutis «Millal saame omale algupärase rahvushümni».
Seda, et Paciuse hümn noorele Eesti riigile ei sobi, mõisteti juba 1935. aastal. Räägiti küll hümni arhailisusest ja sobimatusest «kiirete muutuste ajaga». Soomlastega sama hümni laulmine oli kena hõimujutuga veel klaaritav. Enam häiris Eesti poliitikuid näiteks Saksamaal publitseeritud ja Tuudur Vettiku tutvustatud armastatud saksa hümnide kogumik, kus sees nii J. Haydni «Deutschland über Alles», samuti «Heil dir im Siegerkranz» (mis oli 1871–1918 Saksa keisririigi hümn).
Ning otsekui meie rahvustunde solvamiseks on kogumikus ka tänane Eesti hümn, saksa helilooja Friedrich Paciuse (1809–1891) poolt 160 aastat tagasi esiettekandele toodud «An Germania». See hümn ei ole isegi mitte ood Saksamaale, vaid millelegi veel ürgsemale – muistsete germaanlaste põliskodule.
Eesti uue hümni otsingud algasid 1935. aastal. Konkursi tekstivoorus laekus 1400 võistlustööd. Koidulaid autorite hulgas küll polnud, kuid Nupulaid, Pungalaid ja Taaralaid seda enam. Hümniks sobilikku teksti žürii ei leidnud. Konkursi muusikavoorus 1936. aastal laekus 414 nootidega ümbrikku. Konkursi žüriis istusid küll autoriteetsed avaliku elu tegelased, aga heliloojaid nende hulgas polnud ning see mõjus töö kvaliteedile hävitavalt.
Hindajatele meeldis saksa Liedertafel! Selle viljakamateks viljelejateks hinnati keegi Valter Johanson Paidest, Juhan Iiling Vihtrast jt. Professionaalide seas tekitasid esile tõstetud muusikapalad oma kirjaoskamatusega õudust!
Pealegi oli keegi üht auhinnatud laulu Saksa raadiost kuulnud. Artur Kapi, Juhan Aaviku, Mart Saare, Riho Pätsi ja Tuudur Vettiku looming žüriile ei sobinud (küll aga jõudis üht-teist sellest XI üldlaulupeo repertuaari). Konkurss kukkus läbi ja ajakirjandus nahutas heliloojaid, «kes pole võimelised Eestile uut hümni andma».
Luhtunud konkursi varemetel pandi lootused noortele professionaalidele, kes pidid selle töö kinnise konkursi raames lõpule viima. Loodeti, et uus hümn tuleb esmaettekandele riigi 25. sünnipäeval, 24. veebruaril 1943 ning kõlab vabariigi sünnipäeva kulminatsiooniks kujuneval XII üldlaulupeol.
Üks osalema kutsutud heliloojatest oli tollal 30-aastane Gustav Ernesaks.
Selle üle, kas Ernesaksa poolt kuskil Jaroslavlis esitletud «Mu isamaa on minu arm» võis olla kirjutatud Eesti hümniks, võime vaid spekuleerida. Nõukogude anneksiooni aastail jätkus Ernesaksal endal tarkust seda varianti resoluutselt eitada – niigi tekitas see armastatud laul võimudes ohutunnet.
Vanad haavad valutavad
Eesti taasiseseisvumise aegadel arutati ka Eesti uue hümni küsimust. Rahva soosikuks oli seesama, meestelaulu seltsi poolt hinnatud «Mu isamaa on minu arm». Miks Ernesaksa teosest tollal ikkagi ametlikku hümni ei saanud? Üheks põhjuseks oli paljude eestlaste solvumus ja allutatu (kui soovite, siis vägistatu) sündroom. Hümn oli annekteeritud Eesti riigi saatusekaaslane!
Oli veel üks aspekt: kodust kaugel läänes elanud rahvuskaaslased Ernesaksa ja tema laulu (tollal) eriti ei usaldanud. Neile ta ei olnud oma. Nad olid kuulnud, et Ernesaksa RAMi loomise eest olevat tänatud komparteid ja nõukogude valitsust. Mida nõukogud kiitsid või talusid, oli halb, mida nad keelasid ja kirusid, seevastu armas ja oluline. Eesti Vabariigi kunagist hümni nad keelasid (kui just soomlased seda ei laulnud).
Meestelaulu selts õhutab kaasa mõtlema. Võib-olla võiks lisaks riigilipu langetamise signatuurile muuta ka lipu heiskamise laulu? Miks see ei võiks olla näiteks Tuudur Vettiku «Su põhjamaa päikese kullast» signatuur? Miks mitte taas tõsta üldlaulupeod meie riigi ümmarguste aastapäevapidustuste krooniks? Ja lõpuks, miks mitte taas koos otsida vastust Tuudur Vettiku 70 aastat tagasi esitatud küsimusele: millal saame omale algupärase rahvushümni? Aitäh Eesti Meestelaulu Seltsile südamest tulnud ja loodetavasti südametesse mineva ettepaneku eest!