Sajandivahetusel oli kaubandusega plindris vaid kolmandik maarahvast, mullu juba 40%. Aga nüüd – vähemasti kaks kilomeetrit aina kasvava hinnaga piimapakini. Ja teist sama palju tagasi. Anna minna, tädi Maali! Valutavate jalgade kiuste, ikka viie rikkama Euroopa riigi hulka.
Käisin mullu külades kinni pandud või suletavate postkontorite peiedel. Kurb oli. Kui autoraadiost juhtus samal ajal kostma mõne riigiametniku eduraport, hakkas suisa vastik. Maainimesed rääkisid, et postkontori kui külaelu ühe keskpunkti allakäik algas külapoe kui külaelu teise keskpunkti sulgemisest. Pood läks kinni, sest kaup oli liiga kallis. Kaup oli kallis, sest suurtes hulgiladudes on toodetel kaks hinda – üks, odavam, suurtele kaubanduskettidele ja teine, hoopis kallim, koolemisele määratud külapoodidele.
Juba jõuludeks galopeerisid hinnad (ja eriti maapoodides) taeva poole. Müüjad arutasid, kas tellida järgmiseks päevaks kuus või kõigest kolm leiba. Teise Eesti argipäev. Eestis, muuseas, elab suhtelises vaesuses 17–18% rahvastikust ehk üle 250 000 inimese. Nendest eduraportites ei räägita.
Nüüd tean: üheks mu uue aasta tööks saab olema suletud või suletavate maapoodide uste taga kolistamine. Vana aasta lõpul rääkisin mitme maapoodnikuga, viimane kui üks oli mõelnud sulgemisele. Ja aktsiisitõusud alles hakkavad meid raputama.
Silmaklappidega valitsus
Selle taustal on hämmastav, et eduraporteid edastav valitsus… ei saa ega tahagi tõde näha. Ministeeriumides puudub statistika, mitu külapoodi meil on. Siseministeeriumi regionaalministri büroo, ametkond, mis peaks huvituma kogu maaelu arengust, laiutab käsi. Ei ole. Soovitab pöörduda majandusministeeriumi poole. Sealgi laiutatakse käsi. Ei ole. Lihtsam on, kui pole – nii ei saa keegi kokku lugeda juba suletud ja aasta jooksul suletavaid külapoode. Mind hämmastasid sügavalt regionaalminister Vallo Reimaa vastused Eesti Päevalehe küsimustele: miks te ei reageerinud postkontorite sulgemisele, kuidas kavatsete toetada väikeste maapoodide püsimist.
Kaheksa päeva(!) pärast küsimist saabunud vastus teatas: “Regionaalministri ja maavalitsuste koostöös on käimas avalike teenuste ruumile kättesaadavuse kaardistamine, mis on üheks eelduseks avalike teenuste nn maaliste standardite väljatöötamisele.” Ja samas stiilis veel 3000 tähte! Andke andeks, kui see pole hämav demagoogia, siis mis see on? Maainimesi mõistev ja toetav suhtumine igatahes mitte.
Toimuv meenutab aega, kui Arnold Rüütel sai Eesti presidendiks. Võimulolijatele, linnades sahmerdavatele poliitikutele, oli eelkõige maarahvast esindavate valijameeste valik ju täielik šokk. Tükk aega ahmiti õhku, enne kui aduti, et ehk oleks võinud mõne eduarutelu asemel ette võtta sõidu külateel, rääkida maainimestega, näha tegelikku Eesti elu. Hei, ametnikud, äkki oleks aeg eduunest ärgata?
Uudised
Head uut aastat, Eesti küla!
REIN SIKK: Kaubanduse agoonia külades
Ennustan: täna aasta pärast jääb lähim pood poolte maainimeste kodust enam kui kahe kilomeetri kaugusele.
Sajandivahetusel oli kaubandusega plindris vaid kolmandik maarahvast, mullu juba 40%. Aga nüüd – vähemasti kaks kilomeetrit aina kasvava hinnaga piimapakini. Ja teist sama palju tagasi. Anna minna, tädi Maali! Valutavate jalgade kiuste, ikka viie rikkama Euroopa riigi hulka.
Käisin mullu külades kinni pandud või suletavate postkontorite peiedel. Kurb oli. Kui autoraadiost juhtus samal ajal kostma mõne riigiametniku eduraport, hakkas suisa vastik. Maainimesed rääkisid, et postkontori kui külaelu ühe keskpunkti allakäik algas külapoe kui külaelu teise keskpunkti sulgemisest. Pood läks kinni, sest kaup oli liiga kallis. Kaup oli kallis, sest suurtes hulgiladudes on toodetel kaks hinda – üks, odavam, suurtele kaubanduskettidele ja teine, hoopis kallim, koolemisele määratud külapoodidele.
Juba jõuludeks galopeerisid hinnad (ja eriti maapoodides) taeva poole. Müüjad arutasid, kas tellida järgmiseks päevaks kuus või kõigest kolm leiba. Teise Eesti argipäev. Eestis, muuseas, elab suhtelises vaesuses 17–18% rahvastikust ehk üle 250 000 inimese. Nendest eduraportites ei räägita.
Nüüd tean: üheks mu uue aasta tööks saab olema suletud või suletavate maapoodide uste taga kolistamine. Vana aasta lõpul rääkisin mitme maapoodnikuga, viimane kui üks oli mõelnud sulgemisele. Ja aktsiisitõusud alles hakkavad meid raputama.
Silmaklappidega valitsus
Selle taustal on hämmastav, et eduraporteid edastav valitsus… ei saa ega tahagi tõde näha. Ministeeriumides puudub statistika, mitu külapoodi meil on. Siseministeeriumi regionaalministri büroo, ametkond, mis peaks huvituma kogu maaelu arengust, laiutab käsi. Ei ole. Soovitab pöörduda majandusministeeriumi poole. Sealgi laiutatakse käsi. Ei ole. Lihtsam on, kui pole – nii ei saa keegi kokku lugeda juba suletud ja aasta jooksul suletavaid külapoode. Mind hämmastasid sügavalt regionaalminister Vallo Reimaa vastused Eesti Päevalehe küsimustele: miks te ei reageerinud postkontorite sulgemisele, kuidas kavatsete toetada väikeste maapoodide püsimist.
Kaheksa päeva(!) pärast küsimist saabunud vastus teatas: “Regionaalministri ja maavalitsuste koostöös on käimas avalike teenuste ruumile kättesaadavuse kaardistamine, mis on üheks eelduseks avalike teenuste nn maaliste standardite väljatöötamisele.” Ja samas stiilis veel 3000 tähte! Andke andeks, kui see pole hämav demagoogia, siis mis see on? Maainimesi mõistev ja toetav suhtumine igatahes mitte.
Toimuv meenutab aega, kui Arnold Rüütel sai Eesti presidendiks. Võimulolijatele, linnades sahmerdavatele poliitikutele, oli eelkõige maarahvast esindavate valijameeste valik ju täielik šokk. Tükk aega ahmiti õhku, enne kui aduti, et ehk oleks võinud mõne eduarutelu asemel ette võtta sõidu külateel, rääkida maainimestega, näha tegelikku Eesti elu. Hei, ametnikud, äkki oleks aeg eduunest ärgata?