 Sotsioloog Juhan Kivirähk, kes sai kriitiliste sõnavõttude pärast valitsuse tegevuse kohta seoses pronkssõduriga kõvasti avalikult materdada, kuid pälvis ka pressisõbra tiitli, arvab, et uuel aastal võivad Eestis aktiviseeruda töövõtjate protestid.
Kas olete nõus, et lõppeva aasta kõige tähelepanuväärsem sündmus oli just pronkssõduri teisaldamisega seonduv?
Eks see sündmus kindlasti mõjutas Eesti elu tegelikkust kõige enam.
Valitsusringkonnad väidavad, et erilist mõju Eesti majandusele sellel polnud, ka inimesed ei räägi enam sellest väga palju, emotsioonid on lahtunud, pronkssõdur seisab nüüd sõjaväekalmistul ning talle viiakse lilli sinna. Mil moel see sündmus siis ikkagi meie ühiskonda mõjutas?
Inimesed on tõepoolest rahunenud ja emotsionaalselt rahulik oli juba mõni nädal pärast neid sündmusi, sest ka 9. mai, mida kardeti, möödus tegelikult suhteliselt rahulikult. Kuid kui me vaatame küsitluste tulemusi, siis venekeelsete inimeste usaldus Eesti riigi ning selle institutsioonide vastu on ääretult madal.
Aga see pole ju kunagi kõrge olnud…
See on mingi imelik käibefraas, et see usaldus pole kunagi kõrge olnud. Usaldus on nüüd langenud vähemalt 30 protsenti. Näiteks detsembris aasta tagasi oli mitte-eestlaste usaldus riigikogu vastu kõrgem kui eestlastel. Nii et see on ikkagi drastiline langus just mis puudutab riigikogu, valitsuse, peaministri, presidendi ja politsei usaldamist. Nii et jäljed ühiskonna varjatumates kihtides on kindlasti olemas. Aga ega seda pronkssõduri-teemat saa ka nii väga esile tuua, sest tegemist oli ikkagi valimiste aastaga ning ka valimised panid palju paika.
Kas te mõtlete Eesti riigikogu valimisi või Vene riigiduuma omi?
Miks ma peaks Eesti kontekstis riigiduuma valimistest rääkima?
Lihtsalt meil on palju räägitud, et Venemaa retoorika seoses pronkssõduri teisaldamise ning sellele järgnenuga on paljuski põhjendatav detsembrikuiste riigiduuma valimistega.
Loomulikult on Venemaal oma valimiste taktika ning seal on sellised väikesed vaenlase kujud kindlasti vajalikud, kuid arvan, et pronkssõduri küsimus oli ikkagi Eesti-sisene küsimus, mille Venemaa lihtsalt ära kasutas.
Kuid mina pidasin silmas ikkagi Eesti riigikogu valimisi, sest need panid paika poliitilised jõuvahekorrad ning valimiste teistsuguse tulemuse korral poleks ehk ka neid aprillikuu sündmusi olnud. See pronkssõduri-teema oli enne riigikogu valimisi aktuaalne ning teisaldamine tuli ära teha varem või hiljem. Minu isikliku arvamuse kohaselt on pronkssõdur praegu õiges kohas, kuid seda tehti provokatiivselt ja võib-olla tagajärgedele mõtlemata.
Kuidas seda kõike oleks saanud teha nii, et poleks mingeid negatiivseid reaktsioone?
Negatiivsete reaktsioonideta poleks seda kindlasti võimalik olnud teha, sest teatud hulk inimesi oleks olnud igal juhul sellele vastu. Kuid antud juhul toimus see kõik liiga improviseeritult ja kiiresti. Arvan küll, et kui pronkssõdur oleks teisaldatud pärast maikuud, olnuks olukord rahulikum. Lihtsalt tulnuks rohkem rääkida. Me nägime seda ka valuutapaanika ajal, et venekeelsed inimesed ei usalda enam ametlikku informatsiooni. Kui riigi peaminister ja kaitseminister käivad ja räägivad, et 9. maini on pronkssõdur oma kohal, kuid samal ööl viiakse see ikkagi ära, õõnestabki see usaldust riigi vastu.
Kas teie arvates on Eesti ühiskonna- ja poliitikaelus oodata uuel aastal mingeid suuremaid vapustusi või kriise?
Lugesin just Maalehest Igor Mangi ennustusi ja tekkis küll tunne, et tahaks kusagile peitu pugeda, kuid pole kusagile pugeda ka, sest igal pool pidi väga hullusti minema. Arvestades, et järgmisel aastal valimisi pole, võiks ju tulla suhteliselt rahulik aasta. Kuid mõne päeva pärast tuleb bensiiniliitri eest hakata maksma poolteist krooni senisest rohkem, samuti elektri eest, ning küsimus on selles, mida see toob kaasa inimeste heaolu tasemele. Juba sügisel ähvardas tulla transporditöötajate streik, jaanuaris on päevakorral õpetajate streik, ka meditsiinitöötajad pole veel täies ulatuses oma nõudmisi saavutanud. Nii et ametiühingute ja töövõtjate poolelt hakkab protestiavaldusi kindlasti rohkem tulema ning valitsuse elu see kindlasti lihtsamaks ei tee. Valitsuse üks osapooltest – sotsiaaldemokraadid – peaksid ju tegelikult olema ametiühingutega ühel poolel. Võimalik, et valitsuse sees mingid pinged tekivad ja valimisteks hakatakse valmistuma juba järgmisel aastal. Europarlamendi valimised on ju tegelikult 2009. aasta juunis.
Aga muidugi, mis on huvitav, siis ega alternatiivseid valikuid inimestel ju väga palju pole. Reformierakond sai kevadel endale tohutu usalduskrediidi ning väga palju uusi toetajaid. On selge, et nad kõik Reformierakonna toetajaiks ei jää, kuid kindlasti ei hakka nad toetama ka Keskerakonda. Kuhu nad lähevad ja kelle toetajaks jäävad, on tulevaste valimiste võtmeküsimus.
Eesti ajalehtede liit valis teid tänavu selle aasta pressisõbraks, kui pressivaenlaseks sai Andrus Ansip. On sel tiitlil teile mingit olulist tähendust?
Eks see oli minule ootamatu ja ma pole siiani päris kindel, kas olen sellise tunnustuse ära teeninud.
See tiitel tuli paljuski seoses valitsuse tegevuse kritiseerimisega pronkssõduriga seonduvalt. Kas tänases Eestis on valitsust raske kritiseerida?
Minule pole see kunagi raskust valmistanud, kuid reaktsioon, mis sellele järgnes…
Kas mõni sugulane või sõber teile pärast seda selja keeras?
Sugulased küll mitte ja lähedased sõbrad pigem siiski toetasid. Kuid neid inimesi oli küll, kes hoidusid suhtlemast. Paljud on mulle öelnud, et küll sul oli raske aasta sellise tugeva surve tõttu. Aga nii hull see asi ka polnud. Sest on maitseasi, kas lugeda neid Delfi kommentaare või mitte.
ERIK KALDA
Laupäev, 29.12.2007
|
Uudised
Juhan Kivirähk … tahaks kusagile peitu pugeda
Kas olete nõus, et lõppeva aasta kõige tähelepanuväärsem sündmus oli just pronkssõduri teisaldamisega seonduv?
Eks see sündmus kindlasti mõjutas Eesti elu tegelikkust kõige enam.
Valitsusringkonnad väidavad, et erilist mõju Eesti majandusele sellel polnud, ka inimesed ei räägi enam sellest väga palju, emotsioonid on lahtunud, pronkssõdur seisab nüüd sõjaväekalmistul ning talle viiakse lilli sinna. Mil moel see sündmus siis ikkagi meie ühiskonda mõjutas?
Inimesed on tõepoolest rahunenud ja emotsionaalselt rahulik oli juba mõni nädal pärast neid sündmusi, sest ka 9. mai, mida kardeti, möödus tegelikult suhteliselt rahulikult. Kuid kui me vaatame küsitluste tulemusi, siis venekeelsete inimeste usaldus Eesti riigi ning selle institutsioonide vastu on ääretult madal.
Aga see pole ju kunagi kõrge olnud…
See on mingi imelik käibefraas, et see usaldus pole kunagi kõrge olnud. Usaldus on nüüd langenud vähemalt 30 protsenti. Näiteks detsembris aasta tagasi oli mitte-eestlaste usaldus riigikogu vastu kõrgem kui eestlastel. Nii et see on ikkagi drastiline langus just mis puudutab riigikogu, valitsuse, peaministri, presidendi ja politsei usaldamist. Nii et jäljed ühiskonna varjatumates kihtides on kindlasti olemas. Aga ega seda pronkssõduri-teemat saa ka nii väga esile tuua, sest tegemist oli ikkagi valimiste aastaga ning ka valimised panid palju paika.
Kas te mõtlete Eesti riigikogu valimisi või Vene riigiduuma omi?
Miks ma peaks Eesti kontekstis riigiduuma valimistest rääkima?
Lihtsalt meil on palju räägitud, et Venemaa retoorika seoses pronkssõduri teisaldamise ning sellele järgnenuga on paljuski põhjendatav detsembrikuiste riigiduuma valimistega.
Loomulikult on Venemaal oma valimiste taktika ning seal on sellised väikesed vaenlase kujud kindlasti vajalikud, kuid arvan, et pronkssõduri küsimus oli ikkagi Eesti-sisene küsimus, mille Venemaa lihtsalt ära kasutas.
Kuid mina pidasin silmas ikkagi Eesti riigikogu valimisi, sest need panid paika poliitilised jõuvahekorrad ning valimiste teistsuguse tulemuse korral poleks ehk ka neid aprillikuu sündmusi olnud. See pronkssõduri-teema oli enne riigikogu valimisi aktuaalne ning teisaldamine tuli ära teha varem või hiljem. Minu isikliku arvamuse kohaselt on pronkssõdur praegu õiges kohas, kuid seda tehti provokatiivselt ja võib-olla tagajärgedele mõtlemata.
Kuidas seda kõike oleks saanud teha nii, et poleks mingeid negatiivseid reaktsioone?
Negatiivsete reaktsioonideta poleks seda kindlasti võimalik olnud teha, sest teatud hulk inimesi oleks olnud igal juhul sellele vastu. Kuid antud juhul toimus see kõik liiga improviseeritult ja kiiresti. Arvan küll, et kui pronkssõdur oleks teisaldatud pärast maikuud, olnuks olukord rahulikum. Lihtsalt tulnuks rohkem rääkida. Me nägime seda ka valuutapaanika ajal, et venekeelsed inimesed ei usalda enam ametlikku informatsiooni. Kui riigi peaminister ja kaitseminister käivad ja räägivad, et 9. maini on pronkssõdur oma kohal, kuid samal ööl viiakse see ikkagi ära, õõnestabki see usaldust riigi vastu.
Kas teie arvates on Eesti ühiskonna- ja poliitikaelus oodata uuel aastal mingeid suuremaid vapustusi või kriise?
Lugesin just Maalehest Igor Mangi ennustusi ja tekkis küll tunne, et tahaks kusagile peitu pugeda, kuid pole kusagile pugeda ka, sest igal pool pidi väga hullusti minema. Arvestades, et järgmisel aastal valimisi pole, võiks ju tulla suhteliselt rahulik aasta. Kuid mõne päeva pärast tuleb bensiiniliitri eest hakata maksma poolteist krooni senisest rohkem, samuti elektri eest, ning küsimus on selles, mida see toob kaasa inimeste heaolu tasemele. Juba sügisel ähvardas tulla transporditöötajate streik, jaanuaris on päevakorral õpetajate streik, ka meditsiinitöötajad pole veel täies ulatuses oma nõudmisi saavutanud. Nii et ametiühingute ja töövõtjate poolelt hakkab protestiavaldusi kindlasti rohkem tulema ning valitsuse elu see kindlasti lihtsamaks ei tee. Valitsuse üks osapooltest – sotsiaaldemokraadid – peaksid ju tegelikult olema ametiühingutega ühel poolel. Võimalik, et valitsuse sees mingid pinged tekivad ja valimisteks hakatakse valmistuma juba järgmisel aastal. Europarlamendi valimised on ju tegelikult 2009. aasta juunis.
Aga muidugi, mis on huvitav, siis ega alternatiivseid valikuid inimestel ju väga palju pole. Reformierakond sai kevadel endale tohutu usalduskrediidi ning väga palju uusi toetajaid. On selge, et nad kõik Reformierakonna toetajaiks ei jää, kuid kindlasti ei hakka nad toetama ka Keskerakonda. Kuhu nad lähevad ja kelle toetajaks jäävad, on tulevaste valimiste võtmeküsimus.
Eesti ajalehtede liit valis teid tänavu selle aasta pressisõbraks, kui pressivaenlaseks sai Andrus Ansip. On sel tiitlil teile mingit olulist tähendust?
Eks see oli minule ootamatu ja ma pole siiani päris kindel, kas olen sellise tunnustuse ära teeninud.
See tiitel tuli paljuski seoses valitsuse tegevuse kritiseerimisega pronkssõduriga seonduvalt. Kas tänases Eestis on valitsust raske kritiseerida?
Minule pole see kunagi raskust valmistanud, kuid reaktsioon, mis sellele järgnes…
Kas mõni sugulane või sõber teile pärast seda selja keeras?
Sugulased küll mitte ja lähedased sõbrad pigem siiski toetasid. Kuid neid inimesi oli küll, kes hoidusid suhtlemast. Paljud on mulle öelnud, et küll sul oli raske aasta sellise tugeva surve tõttu. Aga nii hull see asi ka polnud. Sest on maitseasi, kas lugeda neid Delfi kommentaare või mitte.
ERIK KALDA
Laupäev, 29.12.2007