|
Maailma vanim eestlane Elisabet Pärkson, kes on Märjamaa valla elanik, tähistab täna 108. sünnipäeva. Haruldase tähtpäeva puhul kingib vald talle 8000 krooni.
Elisabet Pärkson sündis 1899. aastal ning on seega elanud kolmel sajandil. Praegu elab ta oma 79aastase tütre Alviine Laanemaa juures. Täna läheb teda õnnitlema Märjamaa valla esindus. Mullu toodi „Pealtnägija” saates välja fakt, et kuigi järjest saavad mõned eriliste teenete eest kodakondsuse, pole Eesti vanimale elanikule seni veel Eesti kodakondsust antud.
Elisabet Pärksoni sünnikoht on Venemaal Oudova lähistel Peðkova külas, kus elasid eestlased. Tema isal oli võimalus sinna maad osta ja pere lahkus Eestist. Nende perekonnanime Vares muutsid venelased Vaaruskiks, mis on kirjas ka Elisabeti sünnitunnistusel. Isa ehitas üles suured taluhooned.
Elisabet abiellus endast kuus aastat noorema naabripoisiga. 1937. aastal viidi mees Arhangelski vangilaagrisse, kus ta suri. Nende talumaja lammutati ja naine pidi nelja väikese lapsega aidas elama. 1943. aastal tõid sakslased sealtkandi inimesed sõja jalust Eestisse.
Elisabet Pärksonil on neli last, viienda põlve järeltulijatega järglasi kokku ligi poolsada, kellest on sirgunud tublid inimesed, sh kaitseväe ohvitser kapten Tarmo Ränisoo, muinsuskaitseameti juhtivtöötaja Helen Pärkson jt.
1991. aastal, kui murdus puusaluu, kadus Elisabetil ka nägemine, sestap on ta aastaid vaid oma voodiveerel veetnud. Kui sugulased külla tulevad, kutsub ta nad enda juurde istuma ja juttu vestma. Nüüdseks pole ka kuulmine kõige parem, kuid see on veel niisugune, et võimaldab vanamemmel ümbritsevatega suhelda. Ka mälu pole aastad täielikult ära võtnud. Kuigi juba pikki aastaid pime, tunneb ta temaga rääkima tulnud lähedased ikka ära. Vanainimesel on aidanud vastu pidada tütre hoolitsus. Vaimu aitab virgemana hoida, et teda pole üksi oma maailma jäetud, vaid pidevalt suheldakse. Voodi kõrvale auguga potitoolile suudab ta end enamasti veel ise nihutada. Kuid tütar hoiab ikkagi silma peal, et vajadusel aidata, et ta ei kukus, nagu paar korda on juhtunud.
Tütretütar Milvi Romot, Märjamaa koolisöökla juhataja, rääkis, et hiljuti, kui suguvõsa kogunes Soosalu külla tema ema sünnipäeva pidama, oli vanaema Elisabet hästi suhtlemisaldis. „Ta kuulis oma tuppa ära, et on palju inimesi kogunenud, ja hüüdis, et teid on seal nii palju, tulge keegi minuga ka rääkima,” meenutas tütretütar. “Käisime kordamööda temaga juttu ajamas.”
|
Uudised
VE: Pärkson, Elisabeth – eestlane ka Eesti kodakondsuseta
Maailma vanim eestlane Elisabet Pärkson, kes on Märjamaa valla elanik, tähistab täna 108. sünnipäeva. Haruldase tähtpäeva puhul kingib vald talle 8000 krooni.
Elisabet Pärkson sündis 1899. aastal ning on seega elanud kolmel sajandil. Praegu elab ta oma 79aastase tütre Alviine Laanemaa juures. Täna läheb teda õnnitlema Märjamaa valla esindus. Mullu toodi „Pealtnägija” saates välja fakt, et kuigi järjest saavad mõned eriliste teenete eest kodakondsuse, pole Eesti vanimale elanikule seni veel Eesti kodakondsust antud.
Elisabet Pärksoni sünnikoht on Venemaal Oudova lähistel Peðkova külas, kus elasid eestlased. Tema isal oli võimalus sinna maad osta ja pere lahkus Eestist. Nende perekonnanime Vares muutsid venelased Vaaruskiks, mis on kirjas ka Elisabeti sünnitunnistusel. Isa ehitas üles suured taluhooned.
Elisabet abiellus endast kuus aastat noorema naabripoisiga. 1937. aastal viidi mees Arhangelski vangilaagrisse, kus ta suri. Nende talumaja lammutati ja naine pidi nelja väikese lapsega aidas elama. 1943. aastal tõid sakslased sealtkandi inimesed sõja jalust Eestisse.
Elisabet Pärksonil on neli last, viienda põlve järeltulijatega järglasi kokku ligi poolsada, kellest on sirgunud tublid inimesed, sh kaitseväe ohvitser kapten Tarmo Ränisoo, muinsuskaitseameti juhtivtöötaja Helen Pärkson jt.
1991. aastal, kui murdus puusaluu, kadus Elisabetil ka nägemine, sestap on ta aastaid vaid oma voodiveerel veetnud. Kui sugulased külla tulevad, kutsub ta nad enda juurde istuma ja juttu vestma. Nüüdseks pole ka kuulmine kõige parem, kuid see on veel niisugune, et võimaldab vanamemmel ümbritsevatega suhelda. Ka mälu pole aastad täielikult ära võtnud. Kuigi juba pikki aastaid pime, tunneb ta temaga rääkima tulnud lähedased ikka ära. Vanainimesel on aidanud vastu pidada tütre hoolitsus. Vaimu aitab virgemana hoida, et teda pole üksi oma maailma jäetud, vaid pidevalt suheldakse. Voodi kõrvale auguga potitoolile suudab ta end enamasti veel ise nihutada. Kuid tütar hoiab ikkagi silma peal, et vajadusel aidata, et ta ei kukus, nagu paar korda on juhtunud.
Tütretütar Milvi Romot, Märjamaa koolisöökla juhataja, rääkis, et hiljuti, kui suguvõsa kogunes Soosalu külla tema ema sünnipäeva pidama, oli vanaema Elisabet hästi suhtlemisaldis. „Ta kuulis oma tuppa ära, et on palju inimesi kogunenud, ja hüüdis, et teid on seal nii palju, tulge keegi minuga ka rääkima,” meenutas tütretütar. “Käisime kordamööda temaga juttu ajamas.”