Ristiusu tulek. Capstvere kirik
Tartu langes lõplikult aastal 1224. Enne seda olid allaheidetud ka ümberkaudsed maaalad. Peab arvama, et Torma kihelkonnas ja selle ümbruskonnas käisid eriti ägedad võitlused, sest asub ju Torma Virumaa piiril. Põhja poolt tungisid peale taanlased, kes võistlesid ordu rüütlitega allaheidetud ja ristiusustatud maaalade pärast. Püüdsid rahvale üksteise võidu ristimist peale sundida. Mindi isegi niikaugele, et poodi üles üks vallavanem, kes oli end vastaspoolest ristida lasknud. Ei ole küll teateid sarnase võistluse kohta Torma kihelkonna piirides ja Läti Hindrek kõneleb ainult ordu rüütlitest, Somelinde juures, kuid arvata võib, et Torma kihelkonna pärast, kus asuvad mitmed maalinnad, pidi käima kibe võitlus mõlemalt poolt. Samuti oli tarvis peale allaheitmise oma seisukohti kindlustada ning ristiusu levitamisele suuremat rõhku panna. Eriti veel enne taanlaste ja ordumaade piiride lõplikku kindlaksmääramist.
Asuti kirikute ja kabelite ehitamisele. Kõige esimene kirik, mis selles ümbruskonnas ehitati, on Palamuse. Sai valmis juba esimese Tartu piiskopi ajal. Kuid Torma kiriku kohta leidub teateid alles palju hilisemal ajal. Busch´i “Materialien” („Torma“, lhk 554), “Ev.Lut.Gemeinden in Russland” („Torma“, lhk 266 II.k) ja teistes leidub teade, nagu oleks Torma kirik neitsi Maarjale pühendatud, asutatud enne 1314 aastat. Ma ei tea aga, kust see teade on võetud. “Urkundenbuch´is”, “Bunge-Toll´i” kirjakogudes. “Güterurkundeni is” ega ka mujal ei ole ma leidnud midagi sarnast. Sarnase dokumendi olemasolu puhul peaks ta kindlasti kusagil kirikute kogus üleval seisma. Võib aga ka olla, et aeg on siiski dokumentaalselt tõendatud. Kahju ainult, et Busch´i “Materialides” ei ole kusagil allikaid ära märgitud.
Kõige vanem minul teadaolev dokument leiduv Hildebrandt´i “Livinica´s” dok.nr. 48, kus kõneldakse, et Torma kogudus on vakantne “Per Mortem”. /Sellele juhtis minu tähelepanu prof. J.Kõpp/. Samal ajal on vakantne ka Laiuse kogudus. Sellega on siis sel ajal /1319 ehk 1318/ Torma koguduse endise preestri surma tõttu vakantne. Lähemaid teateid ei leidu. Igatahes võib arvata, et 13 ja 14 sajandi pöördel oli juba Tormas oma kogudus, kihelkond, kirik ja preester.
Kui raske on ette kujutada, et enne seda kihelkonnas mingit jumalakoda ei olnud. Ja et nii suure ringkonna jaoks, nagu seda on Palamuse, Maarja-Magdaleena, Laiuse, Kodavere ja Torma – leidus aastakümnete jooksul üksainus – Palamuse kirik. Arvan kindlasti, et teistes kihelkondades, ka Tormas olid juba aegsasti ehitatud kabeleid, puukirikud, kus preestrid jutlustamas käisid. Ning 1319.a. oli juba olemas Torma, või, nagu seda sel ajal nimetati – Capzevere rp. Capstvere kivikirik. /Torma nimetus tekkis alles 17-dal sajandil/.
Nii võib ka tõsi olla, et Tuulaveres asus katoliku kaabel.
Rahvasuu kõneleb, et ka Veial. Ühel künkal olnud vana eesti kirik, mis aga juba ammu kadunud. Võib väga võimalik olla, et ka seal oli kabel ja enne seda eestlaste ohvripaik. Veia oli juba vanal ajal asustatud: rootsi ajal asutati sinna ka Roela karjamõis, nagu eespool näeme.
Katoliku aja pärandus on vistist ka Sirguveres asuva „Kuio mäe“ nimetus. Seal võis asuda sel ajal ristilöödu kuju või neitsi Maarja pilt. Rahvas hakkaski mäge Kujumäeks nimetama.
Tuulavere kabelimäe kohta tähendatakse, et seal veel mõni inimpõlv tagasi, olla salaja ohverdatud. Sealt olevat ka leitud üksikuid hõberahasid.
Tuulavere kohta tähendab Dr. Schulz-Bertram („Wagien“, lhk 36):
Kabelimäel olnud umbes 60 a. eest, s.o. umbes 1806-07 viie põlise pärnapuu tüved. Karjapoisid armastanud puuõõnsustesse tuld teha, või ennast sinna ärapeita. Schulz arvab, et seal võis kindlasti vanal ajal kabel olla; seal olnud ka suuri põllukive. Kabel võis olla ehitatud juba esimeste ristiusus toojate ajal.
Tuulavere kuulus Roela mõisa alla. Läti Hindreku kroonikas nimetatud Riole`t peabki Schulz-Bertram Roelaks. Ta arvab (lhk 35), et see tähendab „riiule“, sõnast riidlema (taplema, võitlema). Seal ristinud liivlaste rändav apostel Meinhard Läti Hendriku saatel 500 eestlast. Tolleaegne maalinn (Riole) asus „linnamäel“, praegusest Roela mõisast verst maad lõuna poole.
Schulz kirjeldab, et tema ajal (1868) leidus seal selle linna mälestusena üks sügav kraav ja arvtavasti seal unagi seisnud Torni ase.
Samuti teatakse rääkida Sätsuveres asunud vanade eestlaste palvepaigast. Seal olnud hiis ja ohvripaik. Praegu põld. Et katoliiklased oma kirikuid ja kabeleid armastasid paigutada endise paganliste ohvripaikade asemele, on ammutunud tõsiasi, samuti nagu nad paganliste pühadele ja tähtpäevadele määrasid oma pühurite päevi. Sellega saavutasid nad küll väliselt mõndagi, andsid aga rahvale võimalusi ka paganlistest kommetest kinni pidada. Kuid ristiusu toojad leppisid kaunis vähesega. Ei suutnud nad rahvale selgeks teha, mis ristiusk on. Piirdusid ainult välise küljega ja olid rahul, kui pärismaalased ristimist maha ei pesnud ja mõne sõnaga usku tunnistada oskasid.
Kuigi ristiusu toojate seas ka eesti keele oskajaid ja võib olla ka eestlasi oli, nagu arvama peab, kes, kui mitte preestrite, siis vähemalt tõlkidena kaasa aitasid, oli enamus kohtadele asunud vaimulikkudest ometi umbkeelne ja ei suutnud rahva õpetajatena oma ülesannete kõrgusel seista.
Sajandite jooksul nimetatakse eestlasi ikka veel “neofites”- noorristitud, noorkristlased, kes veel küpsed ei ole ristiusu tundmises. Jumalateenistused olid ladinakeelsed, rahvas neist midagi ei mõistnud. Osa rahvast ühendas oma paganlised kombed katoliku kultusega, katoliku kabelites toodi ohvreid Ukule ja Tõnnile, sakramentides nähti ainult omapärast nõiakunsti, õpitud palveid kasutati nõiduse ja soolapuhumise juures. Muist inimesi aga ei tahtud endisest usust sugusi taganeda, salaja pesti maha ristimine, salaja ohverdati ikka vandes ohvripaikades ja maeti surnuid metsadesse ja kalmudesse.
Rahvas nägi ju ristiusu toojates ainult halba. Juba sunnimisjon ise, mis Clairvaux Bernhardi õhutusel maad võttis ja millega küll väliselt suuremaid tagajärgi saavutati, – tundus rahvale tõelise ikkena. Ja kui sellega ühenduses hakati rahvast maksustama ja järkjärgult orjaikkesse vaotama, siis võime küll mõista, miks Jüriöö mässu ajal Padise kloostri munkadele armu ei antud.
Kuid põli muutus ikka raskemaks, kuni viimaks pärisorjus maksma hakkas.
Kuidas see just sündis ja millistel põhjustel nimelt, on raske öelda ja arvamised lahkuminevad.
Kas asjaolu, et talupojad nõuetavaid kohustusi täita ei suutnud ja võlakoorma kasvades isandate omaduseks jäid, nagu mõnelt poolt arvatakse, või oli peapõhjuseks asjaolu, et talupojad liiga suurel hulgal teistesse mõisatesse ja linnadesse põgenesid, mida takistada tahtes, neid pärisorjadeks tehti, või mõnel muul põhjusel, – selle kohta on arvamised lahkuminevad. Kuid selge on igatahes see, et kui alguses talurahva põli enam-vähem väljakannatav oli, muutus ta iga sajandiga raskemaks ja viimaks pärisorjuseks, kus isandal võim oli ta elu ja surma üle.
Seal juures ei pandud kuigipalju rõhku rahva vaimlise ja usulise arenemisele.
Ülevaatliku pildi katoliku aegsest olukorrast annavad 1428.a. Riias peetud provintsiaal kontsiili protokollid. /Urkundenbuchis/.
Seal räägitakse, et isegi pühapäeviti sunnitakse talupoega raskele tööle ja ei tunta nende vastu mingit halastust. Peetakse kinni barbaarsest kohtupidamisest, kus tulise rauaga või veega otsustatakse inimese süü või süütuse üle.
Kontsiil mõistis sarnase teguviisi hukka, kuid väga huvitavatel ja katolikuaegset pimedust iseloomustavatel motiividel: nimelt uskusid nad, et vastava nõiavõimu abil võis süüdlane sellest proovist süütuna välja tulla, süütu aga oma endiste pattude pärast süüdlaseks jääda ja hukkamõistetud saada.
Siis kõneldakse seal ka mitmesugustest kõlbelistest pahedest, lubamatusest ja eriti aga mitmesugustest nõia kommetest. Rahvas kummardab madusid, müristamist, loodusvõime, metsa puid ja kive, mispärast Jumal seda ka õnnetut maad mitmesuguste tõbedega, näljaga ja muude karistustega nuhtleb.
Kurdetakse ilmalikkude isandate ja varaahnuse üle ja ähvardatakse neid karistusega, eriti sellepärast, et nad ka kirikute varanduste järele käsi sirutavad.
Samuti mõistetakse hukka seisukord, et paljudes kogudustes on ametis tummad karjased, see on, nad ei mõista rahva keelt, ega suuda neid õpetada. Kästakse rahvale selgeks õpetada vähemalt “Meie Isa”, “Ave Maria”, “Credo” ja ka muid palveid. Samuti kästakse preestritel õppida rahva keelt ehk muretseda enestele abilisteks vastavaid isikuid. Kuid see kõik ei saanud palju parandust tuua ja olukord muutus ühtelugu viletsamaks. Üks paragrahv nimetatud protokollis väärib aga tähelepanu: see kõneleb ristimisest. Seal öeldakse, et ristimist võivad hädakorral toimetada ka pärismaalased “In Ydeomati suo” s.o. omas keeles. Katoliiklased panid suurt rõhku sellele, et ükski laps ristimata ei sureks. Sellega siis pidi neil olema valmistöötatud eestikeelne ristimise vormel, mis arvatavasti igal preestril pidi kirjapantud olema ja mida ka rahvale kätte õpetati. Nõuti, et ristimise sõnu tuleb selgelt välja öelda, sest sõnas peitub sakramendi vägi. Kui hädaristitu olema jäi, siis võis olukord tekkida, et preester kahevahel oli, kas ta ka küllalt hästi ristitud oli. Jaataval korral toimetas preester ainult salvimist. Kahtluse korral käskis aga kontsiil tervitada järgmist vormelit: kui sa ristitud oled, siis ma ei risti sind, kui sa aga ristimata oled, siis ma ristin sind. Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Nii said nad asjast ikkagi üle.
Katoliku Jumalateenistus oli ladinakeelne. Ainult üksikud teadeanded pidid sündima eesti keeles, nagu tarvilikkude määruste, seaduste kuulutamine, samuti sama kontsiili otsustega maksmapandud määrus, et iga pruut-paar kantslist kolmel pühapäeval enne laulatust maha kuulutatakse jne. Nii sai emakeelt eestlane väga vähe kuulda. Pole siis ka ime, et nad ristiusu tundmises kuigi palju edasi ei jõudnud. Asja aitasid vast parandada küll rändavad mungad, enamasti frantsisklased ja dominikaanid, kes rahva hulgas liikudes ka nende keelt paremini tundsid. Kuid ka see ei suutnud palju valgust tuua kehaliselt orjastatud ja vaimlises pimeduses olevale rahvale. Katoliiklaste püüded seisukorda parandada ei andnud tagajärgi.
Uudised
VR: Ristiusu tulek. Capstvere kirik
Ristiusu tulek. Capstvere kirik
Tartu langes lõplikult aastal 1224. Enne seda olid allaheidetud ka ümberkaudsed maaalad. Peab arvama, et Torma kihelkonnas ja selle ümbruskonnas käisid eriti ägedad võitlused, sest asub ju Torma Virumaa piiril. Põhja poolt tungisid peale taanlased, kes võistlesid ordu rüütlitega allaheidetud ja ristiusustatud maaalade pärast. Püüdsid rahvale üksteise võidu ristimist peale sundida. Mindi isegi niikaugele, et poodi üles üks vallavanem, kes oli end vastaspoolest ristida lasknud. Ei ole küll teateid sarnase võistluse kohta Torma kihelkonna piirides ja Läti Hindrek kõneleb ainult ordu rüütlitest, Somelinde juures, kuid arvata võib, et Torma kihelkonna pärast, kus asuvad mitmed maalinnad, pidi käima kibe võitlus mõlemalt poolt. Samuti oli tarvis peale allaheitmise oma seisukohti kindlustada ning ristiusu levitamisele suuremat rõhku panna. Eriti veel enne taanlaste ja ordumaade piiride lõplikku kindlaksmääramist.
Asuti kirikute ja kabelite ehitamisele. Kõige esimene kirik, mis selles ümbruskonnas ehitati, on Palamuse. Sai valmis juba esimese Tartu piiskopi ajal. Kuid Torma kiriku kohta leidub teateid alles palju hilisemal ajal. Busch´i “Materialien” („Torma“, lhk 554), “Ev.Lut.Gemeinden in Russland” („Torma“, lhk 266 II.k) ja teistes leidub teade, nagu oleks Torma kirik neitsi Maarjale pühendatud, asutatud enne 1314 aastat. Ma ei tea aga, kust see teade on võetud. “Urkundenbuch´is”, “Bunge-Toll´i” kirjakogudes. “Güterurkundeni is” ega ka mujal ei ole ma leidnud midagi sarnast. Sarnase dokumendi olemasolu puhul peaks ta kindlasti kusagil kirikute kogus üleval seisma. Võib aga ka olla, et aeg on siiski dokumentaalselt tõendatud. Kahju ainult, et Busch´i “Materialides” ei ole kusagil allikaid ära märgitud.
Kõige vanem minul teadaolev dokument leiduv Hildebrandt´i “Livinica´s” dok.nr. 48, kus kõneldakse, et Torma kogudus on vakantne “Per Mortem”. /Sellele juhtis minu tähelepanu prof. J.Kõpp/. Samal ajal on vakantne ka Laiuse kogudus. Sellega on siis sel ajal /1319 ehk 1318/ Torma koguduse endise preestri surma tõttu vakantne. Lähemaid teateid ei leidu. Igatahes võib arvata, et 13 ja 14 sajandi pöördel oli juba Tormas oma kogudus, kihelkond, kirik ja preester.
Kui raske on ette kujutada, et enne seda kihelkonnas mingit jumalakoda ei olnud. Ja et nii suure ringkonna jaoks, nagu seda on Palamuse, Maarja-Magdaleena, Laiuse, Kodavere ja Torma – leidus aastakümnete jooksul üksainus – Palamuse kirik. Arvan kindlasti, et teistes kihelkondades, ka Tormas olid juba aegsasti ehitatud kabeleid, puukirikud, kus preestrid jutlustamas käisid. Ning 1319.a. oli juba olemas Torma, või, nagu seda sel ajal nimetati – Capzevere rp. Capstvere kivikirik. /Torma nimetus tekkis alles 17-dal sajandil/.
Nii võib ka tõsi olla, et Tuulaveres asus katoliku kaabel.
Rahvasuu kõneleb, et ka Veial. Ühel künkal olnud vana eesti kirik, mis aga juba ammu kadunud. Võib väga võimalik olla, et ka seal oli kabel ja enne seda eestlaste ohvripaik. Veia oli juba vanal ajal asustatud: rootsi ajal asutati sinna ka Roela karjamõis, nagu eespool näeme.
Katoliku aja pärandus on vistist ka Sirguveres asuva „Kuio mäe“ nimetus. Seal võis asuda sel ajal ristilöödu kuju või neitsi Maarja pilt. Rahvas hakkaski mäge Kujumäeks nimetama.
Tuulavere kabelimäe kohta tähendatakse, et seal veel mõni inimpõlv tagasi, olla salaja ohverdatud. Sealt olevat ka leitud üksikuid hõberahasid.
Tuulavere kohta tähendab Dr. Schulz-Bertram („Wagien“, lhk 36):
Kabelimäel olnud umbes 60 a. eest, s.o. umbes 1806-07 viie põlise pärnapuu tüved. Karjapoisid armastanud puuõõnsustesse tuld teha, või ennast sinna ärapeita. Schulz arvab, et seal võis kindlasti vanal ajal kabel olla; seal olnud ka suuri põllukive. Kabel võis olla ehitatud juba esimeste ristiusus toojate ajal.
Tuulavere kuulus Roela mõisa alla. Läti Hindreku kroonikas nimetatud Riole`t peabki Schulz-Bertram Roelaks. Ta arvab (lhk 35), et see tähendab „riiule“, sõnast riidlema (taplema, võitlema). Seal ristinud liivlaste rändav apostel Meinhard Läti Hendriku saatel 500 eestlast. Tolleaegne maalinn (Riole) asus „linnamäel“, praegusest Roela mõisast verst maad lõuna poole.
Schulz kirjeldab, et tema ajal (1868) leidus seal selle linna mälestusena üks sügav kraav ja arvtavasti seal unagi seisnud Torni ase.
Samuti teatakse rääkida Sätsuveres asunud vanade eestlaste palvepaigast. Seal olnud hiis ja ohvripaik. Praegu põld. Et katoliiklased oma kirikuid ja kabeleid armastasid paigutada endise paganliste ohvripaikade asemele, on ammutunud tõsiasi, samuti nagu nad paganliste pühadele ja tähtpäevadele määrasid oma pühurite päevi. Sellega saavutasid nad küll väliselt mõndagi, andsid aga rahvale võimalusi ka paganlistest kommetest kinni pidada. Kuid ristiusu toojad leppisid kaunis vähesega. Ei suutnud nad rahvale selgeks teha, mis ristiusk on. Piirdusid ainult välise küljega ja olid rahul, kui pärismaalased ristimist maha ei pesnud ja mõne sõnaga usku tunnistada oskasid.
Kuigi ristiusu toojate seas ka eesti keele oskajaid ja võib olla ka eestlasi oli, nagu arvama peab, kes, kui mitte preestrite, siis vähemalt tõlkidena kaasa aitasid, oli enamus kohtadele asunud vaimulikkudest ometi umbkeelne ja ei suutnud rahva õpetajatena oma ülesannete kõrgusel seista.
Sajandite jooksul nimetatakse eestlasi ikka veel “neofites”- noorristitud, noorkristlased, kes veel küpsed ei ole ristiusu tundmises. Jumalateenistused olid ladinakeelsed, rahvas neist midagi ei mõistnud. Osa rahvast ühendas oma paganlised kombed katoliku kultusega, katoliku kabelites toodi ohvreid Ukule ja Tõnnile, sakramentides nähti ainult omapärast nõiakunsti, õpitud palveid kasutati nõiduse ja soolapuhumise juures. Muist inimesi aga ei tahtud endisest usust sugusi taganeda, salaja pesti maha ristimine, salaja ohverdati ikka vandes ohvripaikades ja maeti surnuid metsadesse ja kalmudesse.
Rahvas nägi ju ristiusu toojates ainult halba. Juba sunnimisjon ise, mis Clairvaux Bernhardi õhutusel maad võttis ja millega küll väliselt suuremaid tagajärgi saavutati, – tundus rahvale tõelise ikkena. Ja kui sellega ühenduses hakati rahvast maksustama ja järkjärgult orjaikkesse vaotama, siis võime küll mõista, miks Jüriöö mässu ajal Padise kloostri munkadele armu ei antud.
Kuid põli muutus ikka raskemaks, kuni viimaks pärisorjus maksma hakkas.
Kuidas see just sündis ja millistel põhjustel nimelt, on raske öelda ja arvamised lahkuminevad.
Kas asjaolu, et talupojad nõuetavaid kohustusi täita ei suutnud ja võlakoorma kasvades isandate omaduseks jäid, nagu mõnelt poolt arvatakse, või oli peapõhjuseks asjaolu, et talupojad liiga suurel hulgal teistesse mõisatesse ja linnadesse põgenesid, mida takistada tahtes, neid pärisorjadeks tehti, või mõnel muul põhjusel, – selle kohta on arvamised lahkuminevad. Kuid selge on igatahes see, et kui alguses talurahva põli enam-vähem väljakannatav oli, muutus ta iga sajandiga raskemaks ja viimaks pärisorjuseks, kus isandal võim oli ta elu ja surma üle.
Seal juures ei pandud kuigipalju rõhku rahva vaimlise ja usulise arenemisele.
Ülevaatliku pildi katoliku aegsest olukorrast annavad 1428.a. Riias peetud provintsiaal kontsiili protokollid. /Urkundenbuchis/.
Seal räägitakse, et isegi pühapäeviti sunnitakse talupoega raskele tööle ja ei tunta nende vastu mingit halastust. Peetakse kinni barbaarsest kohtupidamisest, kus tulise rauaga või veega otsustatakse inimese süü või süütuse üle.
Kontsiil mõistis sarnase teguviisi hukka, kuid väga huvitavatel ja katolikuaegset pimedust iseloomustavatel motiividel: nimelt uskusid nad, et vastava nõiavõimu abil võis süüdlane sellest proovist süütuna välja tulla, süütu aga oma endiste pattude pärast süüdlaseks jääda ja hukkamõistetud saada.
Siis kõneldakse seal ka mitmesugustest kõlbelistest pahedest, lubamatusest ja eriti aga mitmesugustest nõia kommetest. Rahvas kummardab madusid, müristamist, loodusvõime, metsa puid ja kive, mispärast Jumal seda ka õnnetut maad mitmesuguste tõbedega, näljaga ja muude karistustega nuhtleb.
Kurdetakse ilmalikkude isandate ja varaahnuse üle ja ähvardatakse neid karistusega, eriti sellepärast, et nad ka kirikute varanduste järele käsi sirutavad.
Samuti mõistetakse hukka seisukord, et paljudes kogudustes on ametis tummad karjased, see on, nad ei mõista rahva keelt, ega suuda neid õpetada. Kästakse rahvale selgeks õpetada vähemalt “Meie Isa”, “Ave Maria”, “Credo” ja ka muid palveid. Samuti kästakse preestritel õppida rahva keelt ehk muretseda enestele abilisteks vastavaid isikuid. Kuid see kõik ei saanud palju parandust tuua ja olukord muutus ühtelugu viletsamaks. Üks paragrahv nimetatud protokollis väärib aga tähelepanu: see kõneleb ristimisest. Seal öeldakse, et ristimist võivad hädakorral toimetada ka pärismaalased “In Ydeomati suo” s.o. omas keeles. Katoliiklased panid suurt rõhku sellele, et ükski laps ristimata ei sureks. Sellega siis pidi neil olema valmistöötatud eestikeelne ristimise vormel, mis arvatavasti igal preestril pidi kirjapantud olema ja mida ka rahvale kätte õpetati. Nõuti, et ristimise sõnu tuleb selgelt välja öelda, sest sõnas peitub sakramendi vägi. Kui hädaristitu olema jäi, siis võis olukord tekkida, et preester kahevahel oli, kas ta ka küllalt hästi ristitud oli. Jaataval korral toimetas preester ainult salvimist. Kahtluse korral käskis aga kontsiil tervitada järgmist vormelit: kui sa ristitud oled, siis ma ei risti sind, kui sa aga ristimata oled, siis ma ristin sind. Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Nii said nad asjast ikkagi üle.
Katoliku Jumalateenistus oli ladinakeelne. Ainult üksikud teadeanded pidid sündima eesti keeles, nagu tarvilikkude määruste, seaduste kuulutamine, samuti sama kontsiili otsustega maksmapandud määrus, et iga pruut-paar kantslist kolmel pühapäeval enne laulatust maha kuulutatakse jne. Nii sai emakeelt eestlane väga vähe kuulda. Pole siis ka ime, et nad ristiusu tundmises kuigi palju edasi ei jõudnud. Asja aitasid vast parandada küll rändavad mungad, enamasti frantsisklased ja dominikaanid, kes rahva hulgas liikudes ka nende keelt paremini tundsid. Kuid ka see ei suutnud palju valgust tuua kehaliselt orjastatud ja vaimlises pimeduses olevale rahvale. Katoliiklaste püüded seisukorda parandada ei andnud tagajärgi.