Tapa Jakobi kiriku stendidel kajastub koguduse ajalugu

Esimesel advendil, kirikuaasta alguses, tähistas Tapa Jakobi kiriku kogudus jumalakoja 75. aastapäeva. Koguduse juhatuse esimees Asta Leidmaa meenutas, et rahvast täis kirikus valitses tol päeval selline õhkkond, et paljudel tulid pisarad silma. Rõõmupisarad, mis on valgunud kirikukoguduse liikmete silmadesse aastakümnete jooksul mitmel korral. Kuid ilmselt sama palju on pidanud nad pühkima ka kurbusepisaraid. Teatavasti võis kiriku külastamine tuua Nõukogude ajal erinevaid tagajärgi, millest kõige leebem oli kutse vestlusele kommunistliku partei piirkondliku juhatusega.

Nendest tunnetest, mis valitsesid Tapa luterlaste südametes, palvemajast, kirikust ja jumalateenritest, kes aastaid on toonud jumalasõna koguduse liikmeteni, räägibki Tapa muuseumi juhataja Harri Allandi näitus “Tapa Jakobi kirik sõnas ja pildis”

Teekond kirikusse

Koguduse ajalugu algab palvemaja valmimisega XIX sajandi lõpul, kuid asutamisajaks peetakse 1921. aastat, mil piiskop Jakob Kukk palvemaja õnnistas. Piiskop pani kogudusele nime apostel Jakobuse järgi. Harri Allandi ütlusel oligi huvitav, et apostli nimi kõlas kolm korda: piiskopi eesnimi, koguduse nimi ja koguduse nõukogu esimese esimehe Tammari ristinimi oli Jakob.

Aeg läks ning suuremaks kasvanud kogudus hakkas tõsiselt mõtlema kiriku ehitamisele ning kõikvõimalikul moel selleks raha koguma. Allandi sõnul saadi kirikut 1931. aastal ehitama hakata eelkõige tänu kohalikule ärimehele Oskar Lasbergile. “Tema elutööks peetaksegi kiriku ehituseks raha kogumist: ta käis korjanduskarbiga ringi ja annetas ka ise kopsakaid summasid.”

Kuid ehitusele eelnes suur vaidlus: koguduse liikmed ei suutnud kokku leppida tulevase kiriku asukohas. Allandi näitas Tapa esimese linnapea tütre Asta Lalli kirja, milles seisab: “Kiriku platsi hääletamise eel lausus isa, et sellest tuleb verine lahing.” N-ö verise lahingu võitsid raudteest lõuna pool tolleaegsel iluplatsil kirikut näha soovinud luterlased.

1931. aastal valmis Tallinna ja Tartu linnaarhitektidel Boris Kümmeril ja Anatoli Podčekajevil Jakobi kiriku projekt ning ehitus läks lahti. Nurgakivi panekust võttis osa koguduse õnnistanud piiskop Jakob Kukk.

“Minu jaoks oli huvitav see, et lisaks traditsioonilisele piiblile ja vanale testamendile pandi plekkkarpi ka nimekiri nendest isikutest, kelle annetused võimaldasid kiriku ehitada,” kõneles Allandi. 75 aastat tagasi, 1932. aasta novembri lõpus, õnnistati kirik sisse ning palvemaja jäi unarusse.

Nüüdseks pole palvemajast ja selle juures olnud puutornist jäänud jälgegi, kuid nende 150 koguduseliikme annetuste eest 1924. aastal ostetud kellade “Elavaid hüüan” ja “Surnuid leinan” helinaid kuulevad Tapa inimesed tänapäevalgi. “Kui kuskil juhtub õnnetus või on hädaoht tulemas, helistatakse kirikukelli,” jutustas Asta Leidmaa.

Tapa Jakobi kiriku esimese õpetaja Jaan Gnadenteichi mälestustes on kirjas, et 1930. aastal oli koguduses 1635 hinge.

Tapa Jakobi kiriku koguduse juhatuse esimees ütles, et praegu on kirikul 600 liiget, kuid nii on see vaid paberil.

Leeriõnnistus kohustab

“Muret teeb, et 90ndatel, mil rahvas hakkas rohkem kirikus käima, tuli meile sadu inimesi, kellest märkimisväärne osa on piirdunud leeriõnnistusega. Hiljem pole nad oma kogudusega ühendust võtnud. Sellest on kahju – inimene peaks eelnevalt hästi järele mõtlema, kas ta ikka tunneb kutset kiriku juurde tulla ja leeris käia. Leeriõnnistust ei võta enam miski maha – oled koguduse liige ja sul on selle koguduse ees kohustusi,” selgitas Leidmaa ja nentis, et kirik elab usklike vabatahtlikest annetustest.

Kuid hoolimata sellest, et vahel on Tapa Jakobi kirikul raske toime tulla, on Leidmaa ütlusil jumala õnnistust alati tunda. Rõõmupisarad ja ülim tunne, mis tekib kirikusse tulles, on selle kõige selgem näitaja.