|
Meie Eduard Tubin komponeeris teadupärast Kalda proosatekstide ainetel ooperid «Barbara von Tiesenhusen» (1968) ja «Reigi õpetaja» (1979). Üks Soome kõigi aegade tuntumaid ja produktiivsemaid ooperiheliloojaid Tauno Pylkkänen (1918–1980) on ainese otsinguil Kalda teoste poole pöördunud koguni neljal korral.
Pylkkäneni ooperitest on kindlasti tuntuim «Mare ja tema poeg» (1943), mis vestab 1343. aasta toomapäeval Viljandi ordulinnuses väidetavalt aset leidnud sündmustest. Selle muusikadraama kontsertettekanne toimus kolm aastat tagasi Estonia kontserdisaalis. Hiljem andis Soome plaadifirma Ondine välja ka selle salvestuse.
Ent Pylkkänen, kelle näitlejannast ema tundis Aino Kallast isiklikult ja külastas teda koos pojaga korduvalt Saaremaa suvekodus, on Kalda proosa- ja draamateoste ainetel komponeerinud veel laulutsükli «Surmaluik» (1943) ning lühiooperid «Bathseba Saaremaal» (1940/1958) ja «Hundimõrsja» (1950).
Möödunud pühapäeval toimus Kumu auditooriumis ka kahe viimatinimetatu esmaettekanne Eestis.
Sõna ja muusika liit
Pylkkäneni veristlik muusika, mis kuulub hoolimata valmimisajast selgelt hilisromantistlikku kaanonisse, meenutades lüürilisemates kohtades ühtaegu nii Wagnerit kui Puccinit, rabab eelkõige oma emotsionaalse detailsuse ja monumentaalsusega.
Soomlane maalib võimsaid ja liikuvaid sümfoonilisi pilte, milles on varjundirikkas tumeduses olemas kõik tundelised kvaliteedid, mida kuulajad ühelt põhjamaa heliloojalt enamasti ootavad.
Pylkkäneni kui ooperihelilooja tugevus seisneb kahtlemata sõna ja muusika (ehk samaaegselt ka hääle ja orkestri) meisterlikus ühendamises. Tema vokaalpartiide voolav retsitatiivsus meenutab kohalikule kuulajale Tubina käekirja.
Kõigi kolme siinkirjutaja kuuldud ooperi näitel võib Pylkkäneni kohta öelda, et teda ei huvitanud oma teoste puhul mitte niivõrd nende eetiline väärtus kuivõrd dramaatiline mõju.
Seda kinnitavad juba kirjandusliku materjali mugandamisel tehtud valikud. Lühiooper «Bathseba Saaremaal» on näiteks algusest lõpuni üks suur finaal, kus moraalsed aktsendid jäävad kasvavas tempos lahtirulluva tragöödia varjus peaaegu täielikult välja mängimata.
Mõjus tulemus
Pylkkäneni ooperite mõju ja väärtus seisneb paljuski asjaolus, et tal on õnnestunud muusikalise dramaturgia kaudu portreteerida meisterlikult sedasama «musta lage», mis seisab mõlema vennasrahva ajaloo ja kollektiivse teadvuse kohal.
Lavastaja Ville Saukkoneni juhtimisel oli tagasihoidlike vahenditega saavutatud mõjus ja maitsekas tulemus. Esitajaiks olid Soomest pärit kammerorkester (dirigent Nils Schweckendiek) ja koor koos noorte solistidega. Viimaste hulgast tõusis siinkirjutaja jaoks enim esile bariton Waltteri Torikka.
Teatav ürgsus, looduslähedus ja erootilisus, mis luuravad mõlemas Pylkkäneni lühiooperis pinna all, materialiseerusid seekord laval kaunikehalise ja napilt kaetud tantsija Helena Romppaneni ekspressiivses liikumises.
Ooper
«Hundi mõrsja» ja «Bathseba Saaremaal»
Helilooja Tauno Pylkkänen, libreto Aino Kallas
|
Uudised
VE: Kallas, Aino – soome-eesti kirjanik
Ooperivormi valatud sünkjasmust lagi
27.11.2007 00:01Alvar Loog, esteet
Soome-eesti kirjanik Aino Kallas (1878–1956), kelle jaoks ei leidu õieti selget kohta kummagi rahva kirjandusloos, seisab samas suurte tähtedega mõlema vennasrahva muusikaajaloo lehekülgedel.
Foto: Tallinna Filharmoonia
Meie Eduard Tubin komponeeris teadupärast Kalda proosatekstide ainetel ooperid «Barbara von Tiesenhusen» (1968) ja «Reigi õpetaja» (1979). Üks Soome kõigi aegade tuntumaid ja produktiivsemaid ooperiheliloojaid Tauno Pylkkänen (1918–1980) on ainese otsinguil Kalda teoste poole pöördunud koguni neljal korral.
Pylkkäneni ooperitest on kindlasti tuntuim «Mare ja tema poeg» (1943), mis vestab 1343. aasta toomapäeval Viljandi ordulinnuses väidetavalt aset leidnud sündmustest. Selle muusikadraama kontsertettekanne toimus kolm aastat tagasi Estonia kontserdisaalis. Hiljem andis Soome plaadifirma Ondine välja ka selle salvestuse.
Ent Pylkkänen, kelle näitlejannast ema tundis Aino Kallast isiklikult ja külastas teda koos pojaga korduvalt Saaremaa suvekodus, on Kalda proosa- ja draamateoste ainetel komponeerinud veel laulutsükli «Surmaluik» (1943) ning lühiooperid «Bathseba Saaremaal» (1940/1958) ja «Hundimõrsja» (1950).
Möödunud pühapäeval toimus Kumu auditooriumis ka kahe viimatinimetatu esmaettekanne Eestis.
Sõna ja muusika liit
Pylkkäneni veristlik muusika, mis kuulub hoolimata valmimisajast selgelt hilisromantistlikku kaanonisse, meenutades lüürilisemates kohtades ühtaegu nii Wagnerit kui Puccinit, rabab eelkõige oma emotsionaalse detailsuse ja monumentaalsusega.
Soomlane maalib võimsaid ja liikuvaid sümfoonilisi pilte, milles on varjundirikkas tumeduses olemas kõik tundelised kvaliteedid, mida kuulajad ühelt põhjamaa heliloojalt enamasti ootavad.
Pylkkäneni kui ooperihelilooja tugevus seisneb kahtlemata sõna ja muusika (ehk samaaegselt ka hääle ja orkestri) meisterlikus ühendamises. Tema vokaalpartiide voolav retsitatiivsus meenutab kohalikule kuulajale Tubina käekirja.
Kõigi kolme siinkirjutaja kuuldud ooperi näitel võib Pylkkäneni kohta öelda, et teda ei huvitanud oma teoste puhul mitte niivõrd nende eetiline väärtus kuivõrd dramaatiline mõju.
Seda kinnitavad juba kirjandusliku materjali mugandamisel tehtud valikud. Lühiooper «Bathseba Saaremaal» on näiteks algusest lõpuni üks suur finaal, kus moraalsed aktsendid jäävad kasvavas tempos lahtirulluva tragöödia varjus peaaegu täielikult välja mängimata.
Mõjus tulemus
Pylkkäneni ooperite mõju ja väärtus seisneb paljuski asjaolus, et tal on õnnestunud muusikalise dramaturgia kaudu portreteerida meisterlikult sedasama «musta lage», mis seisab mõlema vennasrahva ajaloo ja kollektiivse teadvuse kohal.
Lavastaja Ville Saukkoneni juhtimisel oli tagasihoidlike vahenditega saavutatud mõjus ja maitsekas tulemus. Esitajaiks olid Soomest pärit kammerorkester (dirigent Nils Schweckendiek) ja koor koos noorte solistidega. Viimaste hulgast tõusis siinkirjutaja jaoks enim esile bariton Waltteri Torikka.
Teatav ürgsus, looduslähedus ja erootilisus, mis luuravad mõlemas Pylkkäneni lühiooperis pinna all, materialiseerusid seekord laval kaunikehalise ja napilt kaetud tantsija Helena Romppaneni ekspressiivses liikumises.
Ooper
«Hundi mõrsja» ja «Bathseba Saaremaal»
Helilooja Tauno Pylkkänen, libreto Aino Kallas