TOESTAJA: Vjatšeslav Košelevi ülesanne Estonia kaevanduses on hiigeltrellpuuriga lagi kokku kruvida, et see kaela ei kukuks.
Marianne LoorentsVjatšeslav Košelevile tuleb ausammas püstitada, arvavad Estonia kaevanduse kaevurid. Ränga töö kõrvalt tolmus ja külmas, 63 meetri sügavusel maa all, suudab ta võita suurema osa jooksuvõistlusi, kus osaleb. Käik kaevandusse kinnitas: Košelev väärib ausammast!
Kõik on nõnda sürrealistlik, justkui oleksid sattunud Tarkovski filmi. Valgust on vaid kaevurilambi triibu jagu. Triip on tolmust paks. Õhku, mida hingad, on võimalik näha. Sestap on külalisedki riietatud sinistesse kaevuri-tunkedesse ja antud allapanuks aluspesu ja sokidki. Lisaks kiiver, kaevurilamp ja ellujäämiskarbike.
Kaevanduskäigud kulgevad risti-rästi nagu ämblikuvõrguniidid. Väljapääsuni on viis kilomeetrit ehk paarkümmend minutit autosõitu. Pea kohal 63 meetrit pinnast. “Kaevurid ära ei eksi,” rahustab giid. “Meil on kaevanduse kaart mälus, teame alati, kus asume.”
Sürrealismi võimendab tõsiasi, et kaevandus tundub inimtühi. Kus on kõik need uljad mehed, kirkad või puurid õlal, näod tahmased?
Kaevur vaatab kõndides lakke, mitte jalge ette
Ajaloos, on õige vastus. Tänapäeva kaevur juhib masinat. Ühed puurivad augud, teised seavad paika lõhkeaine, mis lademe tükkideks purustab, kolmandad veavad tükid transportöörile, neljandad toestavad lae… ja ongi sisuliselt kõik. Rahvas on hajutatud maa alla laiali.
Kaugel pimeduses liigub üksik virvatuli. Ühtäkki möiratab miski kõrva ääres – põlevkivi täis kopaga laadur, prožektorid teed valgustamas, sööstab vasakul käigus mööda. Järgmine masin röögatab paremal. Kõrvulukustavalt. Justkui kuri robot, mis valmistub inimkonda hävitama ja alustab kaevuritest.
Giid viipab käega lakke: “Näe, paelahmakas on lahti koorumas. Kui see sind tabab, siis…” jätab ta fataalse lõpplahenduse välja ütlemata. “Maa all vaatab pilk lakke, mitte jalge ette. Kui komistad ja nina lömmi kukud, pole lugu, kuid varingu alla jääda pole soovitatav.”
Kes töötab kaevanduses, sel pole jõusaali asja
Pärast lühikest eksirännakut saab tee otsa. Sein on taamal ees, minna pole kuhugi. Üks mees askeldab kollase monstrumi kallal, mis meenutab jääpuhastusmasinat, ainult kange näikse rohkem, iste puudub ja sabas on meetrite kaupa randmejämedust toitekaablit.
Vaid siis, kui askeldaja respiraatori maha võtab, saab aru, et tegu on jooksukuninga Košeleviga. Näol paar õlitriipu, naeratab ta laialt.
Košelev on toestaja, kes läheb uude käiku enne teisi. Ta töö on lagi kinni kruvida, et see kaela ei langeks. Just kruvida. Kollase monstrumi abiga puuritakse lakke kahe pöidla jämedune auk, üks iga poolteise meetri kohta. Nüüd torgatakse auku düübel, seejärel 2,2 meetri pikkune varras ehk kaevurite keeli ankur ja kruvitakse spetsiaalse trelli abil nii-öelda lagi kokku.
“Täna puurin mina auke, paarimees paneb ankruid. Homme vahetame,” selgitab Košelev, kuid kruvib siiski ka paar ankrut paika. Fotograafi jaoks. Puurimine olevat lihtsam, ei pea varrastega ringi jooksma ja hiigelsuure trelliga vardaid kruttima. “Kolm aastat tagasi töötasin veel läbistajana. Vaat siis tahtsid küll tööpäeva lõpus käed otsast ära kukkuda,” tõdeb Košelev.
Selgub, et siinsamas vedelebki üks läbistuspuur, mis lehemehele pihku pistetakse.
Kurat, kaalub nagu puudane sangpomm.
“Pisut pealegi. 18 kilo. Töötad sellisega seitse tundi. Püstijalu. Ja pole vaja iial jõusaali minna,” muigab Košelev.
“Rügad nii, et väänad pärast T-särgist vett välja.”
Meedia, prožektorite valguses töötab Košelev rahulikult. “Teie lahkudes hakkame uhama,” teatab ta. “Siin pole aega passida. Peame seitsme tunniga 250 ankrut paika panema, kui tahame korralikku palka teenida. Tükitöö.”
250 ankrut 7 tunniga. Seega üks ankur minuti ja 40 sekundiga. Uskumatu!
“Rügad nii, et väänad pärast T-särgist vett välja. Jätsin täna võileivadki koju, sest pole aega õhtueinet võtta.”
Üle kere higine? Kaevanduses on ju aasta ringi temperatuur +6 kraadi ja hingeaur üleval?
“Nojah.”
Mis on kaevuri jaoks hea palk? 20 000 krooni?
“Nii palju teenime siis, kui töötame 25 päeva kuus ja teeme iga päev maksimumi – kinnitame 250 ankrut,” seletab Košelev.
Kõige selle juures on üks aga. Palga teenimine algab kaevuril sel hetkel, kui ta masina käivitab. “Kaks tundi varem tulen kodust välja,” kirjeldab Košelev päevaplaani. “Buss viib mu Sillamäelt kaevandusse, siis vahetame riided, saame varustuse. Maa alla minek võtab aega, masina ettevalmistamine… Kui vahetus lõpeb, toimub vastupidine protsess. Seitsmetunnine tööpäev küll, kuid kodust väljumisest koju jõudmiseni kulub pool ööpäevast.”
Kõrvalt juttu pealt kuulav kaevur noogutab kaasa ja põrutab rusikaga vastu peopesa: “Ma olen ammu öelnud, et Košelevile tuleb ausammas püstitada! Säärase töö kõrvalt jätab ta Eestimaal seljataha kõik peale Pavel Loskutovi. Ja mõnikord ka Loskutovi.”
Uudised
VE: Košelev, Vjatšeslav – jooksev kaevur
www.sloleht.ee
TOESTAJA: Vjatšeslav Košelevi ülesanne Estonia kaevanduses on hiigeltrellpuuriga lagi kokku kruvida, et see kaela ei kukuks.
Marianne Loorents
Vjatšeslav Košelevile tuleb ausammas püstitada, arvavad Estonia kaevanduse kaevurid. Ränga töö kõrvalt tolmus ja külmas, 63 meetri sügavusel maa all, suudab ta võita suurema osa jooksuvõistlusi, kus osaleb. Käik kaevandusse kinnitas: Košelev väärib ausammast!
Kõik on nõnda sürrealistlik, justkui oleksid sattunud Tarkovski filmi. Valgust on vaid kaevurilambi triibu jagu. Triip on tolmust paks. Õhku, mida hingad, on võimalik näha. Sestap on külalisedki riietatud sinistesse kaevuri-tunkedesse ja antud allapanuks aluspesu ja sokidki. Lisaks kiiver, kaevurilamp ja ellujäämiskarbike.
Kaevanduskäigud kulgevad risti-rästi nagu ämblikuvõrguniidid. Väljapääsuni on viis kilomeetrit ehk paarkümmend minutit autosõitu. Pea kohal 63 meetrit pinnast. “Kaevurid ära ei eksi,” rahustab giid. “Meil on kaevanduse kaart mälus, teame alati, kus asume.”
Sürrealismi võimendab tõsiasi, et kaevandus tundub inimtühi. Kus on kõik need uljad mehed, kirkad või puurid õlal, näod tahmased?
Kaevur vaatab kõndides lakke, mitte jalge ette
Ajaloos, on õige vastus. Tänapäeva kaevur juhib masinat. Ühed puurivad augud, teised seavad paika lõhkeaine, mis lademe tükkideks purustab, kolmandad veavad tükid transportöörile, neljandad toestavad lae… ja ongi sisuliselt kõik. Rahvas on hajutatud maa alla laiali.
Kaugel pimeduses liigub üksik virvatuli. Ühtäkki möiratab miski kõrva ääres – põlevkivi täis kopaga laadur, prožektorid teed valgustamas, sööstab vasakul käigus mööda. Järgmine masin röögatab paremal. Kõrvulukustavalt. Justkui kuri robot, mis valmistub inimkonda hävitama ja alustab kaevuritest.
Giid viipab käega lakke: “Näe, paelahmakas on lahti koorumas. Kui see sind tabab, siis…” jätab ta fataalse lõpplahenduse välja ütlemata. “Maa all vaatab pilk lakke, mitte jalge ette. Kui komistad ja nina lömmi kukud, pole lugu, kuid varingu alla jääda pole soovitatav.”
Kes töötab kaevanduses, sel pole jõusaali asja
Pärast lühikest eksirännakut saab tee otsa. Sein on taamal ees, minna pole kuhugi. Üks mees askeldab kollase monstrumi kallal, mis meenutab jääpuhastusmasinat, ainult kange näikse rohkem, iste puudub ja sabas on meetrite kaupa randmejämedust toitekaablit.
Vaid siis, kui askeldaja respiraatori maha võtab, saab aru, et tegu on jooksukuninga Košeleviga. Näol paar õlitriipu, naeratab ta laialt.
Košelev on toestaja, kes läheb uude käiku enne teisi. Ta töö on lagi kinni kruvida, et see kaela ei langeks. Just kruvida. Kollase monstrumi abiga puuritakse lakke kahe pöidla jämedune auk, üks iga poolteise meetri kohta. Nüüd torgatakse auku düübel, seejärel 2,2 meetri pikkune varras ehk kaevurite keeli ankur ja kruvitakse spetsiaalse trelli abil nii-öelda lagi kokku.
“Täna puurin mina auke, paarimees paneb ankruid. Homme vahetame,” selgitab Košelev, kuid kruvib siiski ka paar ankrut paika. Fotograafi jaoks. Puurimine olevat lihtsam, ei pea varrastega ringi jooksma ja hiigelsuure trelliga vardaid kruttima. “Kolm aastat tagasi töötasin veel läbistajana. Vaat siis tahtsid küll tööpäeva lõpus käed otsast ära kukkuda,” tõdeb Košelev.
Selgub, et siinsamas vedelebki üks läbistuspuur, mis lehemehele pihku pistetakse.
Kurat, kaalub nagu puudane sangpomm.
“Pisut pealegi. 18 kilo. Töötad sellisega seitse tundi. Püstijalu. Ja pole vaja iial jõusaali minna,” muigab Košelev.
“Rügad nii, et väänad pärast T-särgist vett välja.”
Meedia, prožektorite valguses töötab Košelev rahulikult. “Teie lahkudes hakkame uhama,” teatab ta. “Siin pole aega passida. Peame seitsme tunniga 250 ankrut paika panema, kui tahame korralikku palka teenida. Tükitöö.”
250 ankrut 7 tunniga. Seega üks ankur minuti ja 40 sekundiga. Uskumatu!
“Rügad nii, et väänad pärast T-särgist vett välja. Jätsin täna võileivadki koju, sest pole aega õhtueinet võtta.”
Üle kere higine? Kaevanduses on ju aasta ringi temperatuur +6 kraadi ja hingeaur üleval?
“Nojah.”
Mis on kaevuri jaoks hea palk? 20 000 krooni?
“Nii palju teenime siis, kui töötame 25 päeva kuus ja teeme iga päev maksimumi – kinnitame 250 ankrut,” seletab Košelev.
Kõige selle juures on üks aga. Palga teenimine algab kaevuril sel hetkel, kui ta masina käivitab. “Kaks tundi varem tulen kodust välja,” kirjeldab Košelev päevaplaani. “Buss viib mu Sillamäelt kaevandusse, siis vahetame riided, saame varustuse. Maa alla minek võtab aega, masina ettevalmistamine… Kui vahetus lõpeb, toimub vastupidine protsess. Seitsmetunnine tööpäev küll, kuid kodust väljumisest koju jõudmiseni kulub pool ööpäevast.”
Kõrvalt juttu pealt kuulav kaevur noogutab kaasa ja põrutab rusikaga vastu peopesa: “Ma olen ammu öelnud, et Košelevile tuleb ausammas püstitada! Säärase töö kõrvalt jätab ta Eestimaal seljataha kõik peale Pavel Loskutovi. Ja mõnikord ka Loskutovi.”