| Toomemäe nõlvas asuvas galeriis Olewik on taas erandlik näitus. Tagumise ruumi seintel on väga korralikus raamistuses eksponeeritud päris suur hulk Vabbe sule- ja pliiatsijoonistusi – 200 signeerimata ja lõpetamata, ent vaieldamatult väga huvitavat märkmikulehte kas visandite või napilt ülesmärgitud kompositsiooniideedega.
Aknalaual saab lehitseda paari Vabbe märkmikku, täis tihedat saksakeelset kirja – värviretsepte, maali- või graafikatehnilisi nõkse jms. Näituse joonistused pärinevad ilmselt peamiselt aastatest 1950–1953, Vabbe oli siis poliitilistel põhjustel Tartu Kunstiinstituudi professori kohalt lahti lastud, Tallinna, Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja kohale ei olnud teda veel kutsutud, nii oli tal aega kunsti jaoks. Samast ajast pärineb ju ka suurem osa Vabbe maale Tartu Kunstimuuseumi kogudes, sest Vabbe varasematest töödest võttis üle poole Tartu põlemine 1944. aastal.
Milline Vabbe neil aastail oli? Mälestusi temast muidugi on, ka inimesi, kes veel midagi lisada saavad, kes Vabbet tundsid või temalt õpetust said, kuigi jah, neid polegi enam palju, Vabbe suri ju juba 1961. aastal. Minul on Vabbest ettekujutus oma vanemate mälestuse järgi, nad olid mõlemad Vabbe õpilased, mu ema Helgi Hirv (1925–1977) õppis tema juures graafikat, isa Louis Pavel (1915–1977) maali. Tean, et olen ka ise Vabbega kokku puutunud, temaga rääkinud, talle kätt andnud, teda millegagi naerutanud, aga sellest ei mäleta ma muidugi mitte tuhkagi. Ometi aitab teadmine seosest Vabbega tema karakteri tabamisel kaasa, tunnen ennast tema loos just nagu natuke osalisena.
Kuuekümnene Vabbe oli veidrikust vanapoiss (õigupoolest oli ta leskmees, ta abikaasa oli kümme aastat varem surnud, aga ma räägin sellest, milline ta paistis, tema olekust teiste jaoks), tujukas, lohakas ja enesekeskne.
Ta kandis küll endiselt kindaid ja kübaraid, ent tema ülikonnad ja mantlid olid kümne-viieteistkümne aastaga mõnevõrra vormist välja vajunud. Kui poeg Paul Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima läks, jäi Vabbe üksi elama väikesesse korterisse Kompanii (tookord Hariduse) tänavas. Korter asus viltuse maja ülakorrusel, vaatega jõele.
Vabbe endised õpilased käisid teda vaatamas, hoolitsesid ta eest – käisid poes, kütsid ahju ja kasisid korterit, jalutasid temaga linna peal, istusid kõrtsides, püüdsid maestrole välja teha (varasematel aegadel oli Vabbe neile välja teinud). Vabbe käitus tihti poisikeselikult, ulakalt, patsutas ettekandjaid tagumikule, laskis libedaga tänavatel liugu – tüdrukud, minu ema ja Lagle Israel näiteks, pidid teda joostes kahelt poolt toetama –, ropendas ja jäi vahel ülearu jokki. Aga kõik ta õpilased jumaldasid teda. Miks küll?
Vabbe kandis endas vana, maailmasõdade-eelset Euroopat. Tema kergus, teatud rafineeritud klounaad (Siuru ajal öeldi: arlekinaad), tema esprii pärines ajast, mil ta õppis Münchenis Ažbé juures, oli tuttav või isegi sõber Kandinskyga (Vabbe olevat Kandinskyl vahel jalgrattaga äärelinnas külas käinud), reisis Itaalias, sattus sõja tulles Venemaale… ning jälle… oli tuttav või isegi sõber Majakovskiga. Muidugi, Vabbe reisis ka hiljem, Pariisist ja Sevillast rääkis ta ju hilisemaid, kahekümnendate aastate muljeid, ent temale eriomane euroopalikkus oli siiski just see: muretu, süüdimatu, kogu kunstivälist maailma mitte millekski pidav vaba ja artistlik vaim viimasest kaunist ajast Euroopas enne kahekümnenda sajandi esimesi suuremaid koledusi – kaevikusõda, mürkgaasi ja vene kommunismi.
Vabbe võis äkktuju ajel maja tagant (see maja asus Inglisilla kõrval muusikakooli vastas) kojamehe redeli tuua, teise korruse akna taha ronida, mu emale läbi akna lille anda ja jälle kaduda (maja välisuks oli seejuures lahti), võis kunstinõukogus öelda: «Teate, sotsialistliku realismi juures on ju piltide selgitavad pealkirjad väga olulised, näiteks ühiskondlikus käimlas Emajõe ääres, teate, hoiukassa taga, seal on ju ka korralikult igale joonistusele kas P… või M… alla kirjutatud,» võis põlvili langeda ja mõnele oma naisüliõpilasele armastust avaldada, teades täiesti selgelt ette, et ta vaid südamlikult välja naerdakse…
Ja ometi, tema süvenetult räägitud mälestused Euroopa uuemast ja ka vanemast kunstist, suurtest muuseumidest olid erakordselt detailsed, erakordselt õpetlikud, rääkimata siis veel ateljees õpetatust: Vabbet peeti õigusega Pallase – ka järel-Pallase – kõige olulisemaks õppejõuks.
Vabbe kaks tuntumat portreed nimetatud perioodist on minu emast ja Tuui (sõprade ja lähemate tuttavate jaoks üldiselt Tui) Koortist. Oma ema mälestusi olen juba rääkinud, nüüd meenutan Tuui Koorti omi, kes elas koos oma ema Mari Koortiga Vabbest sadakonna meetri kaugusel, Matteuse projekteeritud majas Rüütli ja Gildi nurgal, milles praegu asub muusikariistade pood.
Vabbele meeldis kangesti Mari Koortiga Pariisist rääkida, ta tuli tavaliselt väga hilja õhtul, ajas daamid kas või voodist välja… ja istus varase hommikuni. Asi oli ka selles, et Vabbe ei tahtnud hästi üksi kodus olla.
Tema korteri kohale pööningule oli 1941. aasta südasuvel üks Kivisilla kivi sadanud, lagi kooldus nüüd selle raskuse all ning lae peal… olid koerad. Nõukogude miilits tõi oma koerad igal õhtul üle tänava sinna jooksma ja magama, et nad jäätunud lumes käppi veriseks ei kraabiks või liikumatusest rasva ei läheks.
Koerad lõugasid niisiis professori voodi kohal, kivi kaalus pragusid lakke… ja vanahärra tõmbas aga jälle oma veidike määrdunud valge mantli selga ja kõndis endisel kiirel kergel sammul (mida Ella Ilbak mälestusteraamatus kirjeldab) vana tuttava juurde Pariisi meenutama. «Vabbel oli isemoodi vinguv hääl, tema «viu-viu» oli trepilt pikalt kuulda, kui ta alt tulema hakkas,» ütles Tuui Koort.
Olen kunagi Tartu Kunstimuuseumis kuulanud linti Mari Koorti mälestustega (selle stenogramm on muuseumi toimetistes ära trükitud).
Proua Koort rääkis sellel, kuidas ta kangesti armastanud Pariisi bulvaritel aega surnuks lüüa, eriti meeldinud talle välikohvikutes istudes mööduvaid uitajaid (proua Koort ütles: flaneerijaid) jälgida. Jaanil olnud parajasti suurem tellimus käsil ning sõbrad tutvustanud noorikule Pariisi päris hea meelega.
Kui Mari Koort siis nimesid nimetab – Friedebert Tuglast ja Konrad Mäge ja teisi – lipsab sinna ka Ado Vabbe nimi hulka.
Seda on üldiselt vanaproua väikeseks mäluviperuseks peetud, Vabbe oli tookord alles kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastane, elas Münchenis ja ei liikunud veel kuigi laialt ringi, ka pole ta ise sellest võimalikust Pariisis käimisest hiljem kõnelnud. Ilmselt ei olnud Mari Koort seega Vabbega üheaegselt Pariisis olnudki.
See selleks, tühja sest eksitusest… aga ennast proua Koorti mälestustesse poetada – kevadisse Pariisi, õitsvate kastanite alla, Tuglase ja Mäe vahele – võis ainult see, kes sinna tõesti sobis, see, kes ka keset Stalini-aegse Tartu pimedust südames oma nooruse Euroopat kandis.
Näitus
Aasta lõpuni Ado Vabbe joonistuste näitus «Hetked pildis»
Galerii Olewik
Lai 1, Tartu
Ado Vabbe
• 19. märts-1982-20. aprill 1961????????
• Maalikunstnik, graafik, pedagoog
• Osales Pallase asutamises
• Oli õppejõud eri aegadel paljudes õppeasutustes, nt Pallas, Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti kool, Tartu Riiklik Kunstiinstituut.
• 1953–56 juhatas Tallinnas graafika eksperimentaalateljeed.
|
Uudised
VE: Vabbe, Ado – kunstnik
Ado Vabbe koerused
03.11.2007 00:01Indrek Hirv, luuletaja ja kunstiloolane
Luuletaja ja kunstiloolane Indrek Hirv paljastab kunstnik Vabbe elu, mis oli ka kuuekümneselt kirju nagu ülikooli esmakursuslasel – naised, kõrts ja viin. Kõik vürtsitatud euroopa intellektuaalile omase väljapeetusega.
Aknalaual saab lehitseda paari Vabbe märkmikku, täis tihedat saksakeelset kirja – värviretsepte, maali- või graafikatehnilisi nõkse jms. Näituse joonistused pärinevad ilmselt peamiselt aastatest 1950–1953, Vabbe oli siis poliitilistel põhjustel Tartu Kunstiinstituudi professori kohalt lahti lastud, Tallinna, Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja kohale ei olnud teda veel kutsutud, nii oli tal aega kunsti jaoks. Samast ajast pärineb ju ka suurem osa Vabbe maale Tartu Kunstimuuseumi kogudes, sest Vabbe varasematest töödest võttis üle poole Tartu põlemine 1944. aastal.
Milline Vabbe neil aastail oli? Mälestusi temast muidugi on, ka inimesi, kes veel midagi lisada saavad, kes Vabbet tundsid või temalt õpetust said, kuigi jah, neid polegi enam palju, Vabbe suri ju juba 1961. aastal. Minul on Vabbest ettekujutus oma vanemate mälestuse järgi, nad olid mõlemad Vabbe õpilased, mu ema Helgi Hirv (1925–1977) õppis tema juures graafikat, isa Louis Pavel (1915–1977) maali. Tean, et olen ka ise Vabbega kokku puutunud, temaga rääkinud, talle kätt andnud, teda millegagi naerutanud, aga sellest ei mäleta ma muidugi mitte tuhkagi. Ometi aitab teadmine seosest Vabbega tema karakteri tabamisel kaasa, tunnen ennast tema loos just nagu natuke osalisena.
Kuuekümnene Vabbe oli veidrikust vanapoiss (õigupoolest oli ta leskmees, ta abikaasa oli kümme aastat varem surnud, aga ma räägin sellest, milline ta paistis, tema olekust teiste jaoks), tujukas, lohakas ja enesekeskne.
Ta kandis küll endiselt kindaid ja kübaraid, ent tema ülikonnad ja mantlid olid kümne-viieteistkümne aastaga mõnevõrra vormist välja vajunud. Kui poeg Paul Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima läks, jäi Vabbe üksi elama väikesesse korterisse Kompanii (tookord Hariduse) tänavas. Korter asus viltuse maja ülakorrusel, vaatega jõele.
Vabbe endised õpilased käisid teda vaatamas, hoolitsesid ta eest – käisid poes, kütsid ahju ja kasisid korterit, jalutasid temaga linna peal, istusid kõrtsides, püüdsid maestrole välja teha (varasematel aegadel oli Vabbe neile välja teinud). Vabbe käitus tihti poisikeselikult, ulakalt, patsutas ettekandjaid tagumikule, laskis libedaga tänavatel liugu – tüdrukud, minu ema ja Lagle Israel näiteks, pidid teda joostes kahelt poolt toetama –, ropendas ja jäi vahel ülearu jokki. Aga kõik ta õpilased jumaldasid teda. Miks küll?
Vabbe kandis endas vana, maailmasõdade-eelset Euroopat. Tema kergus, teatud rafineeritud klounaad (Siuru ajal öeldi: arlekinaad), tema esprii pärines ajast, mil ta õppis Münchenis Ažbé juures, oli tuttav või isegi sõber Kandinskyga (Vabbe olevat Kandinskyl vahel jalgrattaga äärelinnas külas käinud), reisis Itaalias, sattus sõja tulles Venemaale… ning jälle… oli tuttav või isegi sõber Majakovskiga. Muidugi, Vabbe reisis ka hiljem, Pariisist ja Sevillast rääkis ta ju hilisemaid, kahekümnendate aastate muljeid, ent temale eriomane euroopalikkus oli siiski just see: muretu, süüdimatu, kogu kunstivälist maailma mitte millekski pidav vaba ja artistlik vaim viimasest kaunist ajast Euroopas enne kahekümnenda sajandi esimesi suuremaid koledusi – kaevikusõda, mürkgaasi ja vene kommunismi.
Vabbe võis äkktuju ajel maja tagant (see maja asus Inglisilla kõrval muusikakooli vastas) kojamehe redeli tuua, teise korruse akna taha ronida, mu emale läbi akna lille anda ja jälle kaduda (maja välisuks oli seejuures lahti), võis kunstinõukogus öelda: «Teate, sotsialistliku realismi juures on ju piltide selgitavad pealkirjad väga olulised, näiteks ühiskondlikus käimlas Emajõe ääres, teate, hoiukassa taga, seal on ju ka korralikult igale joonistusele kas P… või M… alla kirjutatud,» võis põlvili langeda ja mõnele oma naisüliõpilasele armastust avaldada, teades täiesti selgelt ette, et ta vaid südamlikult välja naerdakse…
Ja ometi, tema süvenetult räägitud mälestused Euroopa uuemast ja ka vanemast kunstist, suurtest muuseumidest olid erakordselt detailsed, erakordselt õpetlikud, rääkimata siis veel ateljees õpetatust: Vabbet peeti õigusega Pallase – ka järel-Pallase – kõige olulisemaks õppejõuks.
Vabbe kaks tuntumat portreed nimetatud perioodist on minu emast ja Tuui (sõprade ja lähemate tuttavate jaoks üldiselt Tui) Koortist. Oma ema mälestusi olen juba rääkinud, nüüd meenutan Tuui Koorti omi, kes elas koos oma ema Mari Koortiga Vabbest sadakonna meetri kaugusel, Matteuse projekteeritud majas Rüütli ja Gildi nurgal, milles praegu asub muusikariistade pood.
Vabbele meeldis kangesti Mari Koortiga Pariisist rääkida, ta tuli tavaliselt väga hilja õhtul, ajas daamid kas või voodist välja… ja istus varase hommikuni. Asi oli ka selles, et Vabbe ei tahtnud hästi üksi kodus olla.
Tema korteri kohale pööningule oli 1941. aasta südasuvel üks Kivisilla kivi sadanud, lagi kooldus nüüd selle raskuse all ning lae peal… olid koerad. Nõukogude miilits tõi oma koerad igal õhtul üle tänava sinna jooksma ja magama, et nad jäätunud lumes käppi veriseks ei kraabiks või liikumatusest rasva ei läheks.
Koerad lõugasid niisiis professori voodi kohal, kivi kaalus pragusid lakke… ja vanahärra tõmbas aga jälle oma veidike määrdunud valge mantli selga ja kõndis endisel kiirel kergel sammul (mida Ella Ilbak mälestusteraamatus kirjeldab) vana tuttava juurde Pariisi meenutama. «Vabbel oli isemoodi vinguv hääl, tema «viu-viu» oli trepilt pikalt kuulda, kui ta alt tulema hakkas,» ütles Tuui Koort.
Olen kunagi Tartu Kunstimuuseumis kuulanud linti Mari Koorti mälestustega (selle stenogramm on muuseumi toimetistes ära trükitud).
Proua Koort rääkis sellel, kuidas ta kangesti armastanud Pariisi bulvaritel aega surnuks lüüa, eriti meeldinud talle välikohvikutes istudes mööduvaid uitajaid (proua Koort ütles: flaneerijaid) jälgida. Jaanil olnud parajasti suurem tellimus käsil ning sõbrad tutvustanud noorikule Pariisi päris hea meelega.
Kui Mari Koort siis nimesid nimetab – Friedebert Tuglast ja Konrad Mäge ja teisi – lipsab sinna ka Ado Vabbe nimi hulka.
Seda on üldiselt vanaproua väikeseks mäluviperuseks peetud, Vabbe oli tookord alles kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastane, elas Münchenis ja ei liikunud veel kuigi laialt ringi, ka pole ta ise sellest võimalikust Pariisis käimisest hiljem kõnelnud. Ilmselt ei olnud Mari Koort seega Vabbega üheaegselt Pariisis olnudki.
See selleks, tühja sest eksitusest… aga ennast proua Koorti mälestustesse poetada – kevadisse Pariisi, õitsvate kastanite alla, Tuglase ja Mäe vahele – võis ainult see, kes sinna tõesti sobis, see, kes ka keset Stalini-aegse Tartu pimedust südames oma nooruse Euroopat kandis.
Näitus
Aasta lõpuni Ado Vabbe joonistuste näitus «Hetked pildis»
Galerii Olewik
Lai 1, Tartu
Ado Vabbe
• 19. märts-1982-20. aprill 1961????????
• Maalikunstnik, graafik, pedagoog
• Osales Pallase asutamises
• Oli õppejõud eri aegadel paljudes õppeasutustes, nt Pallas, Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti kool, Tartu Riiklik Kunstiinstituut.
• 1953–56 juhatas Tallinnas graafika eksperimentaalateljeed.