| Lööme lahti Eesti tänavused jooksuedetabelid – ning mis me näeme! Üllatus-üllatus: kolmel pikamaajooksu alal neljast jäävad tänavused nobedaimad Tartu kahe omaaegse kuulsuse, Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkuse parematele tulemustele selgelt alla.
Suurim on kaotus 10 000 meetri jooksus, kus hooaja edetabeli juht, Tartu Ülikooli akadeemilist spordiklubi esindav Eesti esistaier Pavel Loskutov kaotab Virkusele rohkem kui minuti. Meetriteks ümberarvestatult teeb see peaaegu terve 400-meetrise staadioniringi (vt graafikuid).
Ainsana suudab Pärnakivi, kes oleks sel teisipäeval saanud 75, ja Virkust, kes jõudnuks sama tähiseni kolme nädala pärast, edestada samuti TÜ ASK värve kaitsev Tiidrek Nurme. Ta pälvis uue isikliku rekordiga 13.57,51 Ungaris alla 23-aastaste EMil viienda koha.
Häda kõrvade vahel
Kuidas on võimalik, et Pärnakivi ja Virkus, kes võistlesid söerajal, mitte tartaanil, kes treenisid viletsates tossudes, mitte jalgu säästvate Asicsite või Nike’dega, kes talvel pidid harjutama lumes ja jääl, mitte soojas-õdusas hallis, kel polnud rikkalikku toidulauda, ammugi mitte toidulisandeid ega pulsikellasid, rääkimata nüüdisajal kergesti kättesaadavast rahvusvahelisest know-how’st, suutsid joosta paremad tulemused kui nüüdsed parimad?
«Asi on kõrvade vahel,» väidab kaks kümnendit tagasi pikamaajooksus EPAt esindanud Rein Valdmaa. «Praegu loodetakse liiga palju igasugu imeasjadele.» Ta viitab just toitumisprogrammidele, pulsomeetritele jms – «selle asemel, et ise vaeva näha. Selle peaks suurte tähtedega kirjutama ja alla kriipsutama!»
Seda, et elu on liiga kerge ning noored inimesed on mugavaks ja laisaks läinud, nendib ka Meelis Minn, ainus rahvusvahelise kategooriaga jooksutreener Eestis. Ta on lugenud arvukalt välismaa jooksuässade raamatuid ning teab, mis on nende edu retsept.
Selle leiab näiteks Keenia jooksutuusa, pikka aega maailma maratonijooksu tippmarki 2:04.55 vallanud Paul Tergati biograafiast: «Minu treeninguis on kaks perioodi: aeg, mil harjutan kolm korda päevas, ja aeg, mil harjutan ainult kaks.»
Madalad eesmärgid
Eestis on raske leida ühtainustki noort, kes oleks valmis jooksus suuri sihte seadma. Tartu Kalevi kergejõustikukooli direktor Andres Nirk on täheldanud, et ükski üliõpilassportlane suuremast võidust kui Eesti meistri tiitel ei unista.
Ja ei saagi unistada, sest kui hilisööni õppida, päeval koolipinki nühkida ja alles õhtupoolikul kella viieks trenni ilmuda, jääb treeningu kvaliteet paratamatult viletsaks.
«Tänapäeval on noortel maailmas palju tähtsamaid asju kui jooks,» tõdeb Nirk.
Sedasi, nagu nendib TÜ ASKi jooksjate nõustaja ja Loskutovi juhendaja Harry Lemberg, taandubki kesiste jooksutulemuste seletus Eesti jõudmisele heaoluriikide kilda.
Rohkem kui veerand sajandit tagasi, mäletab Lemberg, innustas paljusid tõsisemalt harjutama näiteks maavõistlus Helsingi ülikooliga või lootus pääseda Vene kroonu tavaväeosast Riiga spordiroodu.
Ta ise, pisut alla nelja minuti küündinud 1500 meetri jooksja, sai iga nädal 12 rubla eest toidutalonge, mille vahetas Võidu sööklas 11 rubla sularaha vastu – see oli tollal neljandik stipist –, ning aeg-ajalt anti häid jooksususse ning kutsuti koguni lõunasse laagrisse.
«Nüüd on neid inimesi vähe, kes tahavad professionaalselt harjutada,» lausub ta. «Noortel on niigi hea elu.»
Professionaalsus otsustab
Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ants Nurmekivi, kelle 5000 meetri rekord 13.46,8 ja 10 000 meetri tippmark 28.37,4 oleks Eesti nüüdsetele tippudele lausa kosmilised tulemused, pakub jooksutaseme langetajate hulgas veel terve rea põhjusi.
Nurmekivi loetleb: alates sellest, et nooruses forsseeritakse tulemusi jahtides sageli treeningud üle ja võisteldakse ülemäära palju, ning lõpetades sellega, et liiga palju harjutatakse mugavas hallis, kus ei saa arendada piisavalt tahtejõudu ega vastupidavust.
Ent ükski asjatundja ei seleta Pärnakivi ja Virkuse tulemuste kättesaamatust sellega, nagu olnuks nad imemehed.
Ei olnud. Nad olid professionaalid – treenisid targalt, tugevalt ja sihikindlalt. «Nad kasvatasid endas tahtejõudu, ei andnud järele igale kiusatusele ega alla raskele ajale,» lausub Meelis Minn.
Paraku on selleks, et jooksjana vähegi arvestatava tulemuseni küündida, vaja vähemalt kümme aastat tõsiselt tööd teha, märgib Lemberg. Ja selgi juhul pole garantiid, et oodatud tulemus tuleb.
Kes on valmis ootama ja pingutama ja kannatama?
Ega vist keegi.
«Igaüks tahab hakata 21-aastaselt juba esimest miljonit teenima,» sõnab Lemberg.
Tahtejõu triumf USA põrgulikus kuumuses
Hubert Pärnakivis, kelle 75. sünniaastapäevaks on tema lesk Aime Pärnakivi andnud välja kõvade kaantega 336 lehekülje paksuse mälestusteraamatu, leidus just seesugust vankumatut tahtejõudu, millest Eesti tänastel jooksjatel kõvasti puudu jääb.
Too tahtejõud ilmnes kirkaimalt 1959. aasta juulis NSV Liidu ja USA kergejõustikumaavõistlusel Philadelphias 10 000 meetri jooksus.
«Hubertil jäi finišini veel nelikümmend meetrit,» vahendab raamat «Legendaarne Hubert Pärnakivi» Ameerika spordiülevaadet. «Kogu staadion jälgis tardunult jooksja heitlust lämmatava kuumuse ja omaenda määratu väsimusega. Peaaegu kõik olid kindlad, et Pärnakivi ei vea lõpuni välja. Ta hakkas komistama. Tundus, et nüüd kohe-kohe ta kukubki…
Võistkonnakaaslased ergutasid teda, hüüdes: «Hoia, Hubert, pea vastu!»
Vaevalt et Pärnakivi üldse sõpru kuulis, kuid ikkagi lõpetas distantsi. Sõprade embused, suudlused ta higisele laubale.
Pärnakivi tegi lõõtsutades nõrga tervitusviipe pealtvaatajate poole, kes aplodeerisid tema kangelasteole.
Pärnakivi teise koha eest (aeg 32.49,6) teenitud kolm punkti mängisid olulist rolli, et kallutada maavõistluse võit NSV Liidu koondise kasuks 175:167. Pärast selgus, et viimased kaks ringi oli Pärnakivi läbinud 37-kraadises niiskes leitsakus silmad kinni, teadvusetult. (TPM)
«Legendaarne Hubert Pärnakivi»
Koostaja
Aime Pärnakivi,
Tartu 2007, 336 lk, Greif
|
Uudised
VE: Pärnakivi, Hubert – pikamaajooksja
Eesti tipud jäävad jooksuveteranidele alla
19.10.2007 00:01Priit Pullerits, Postimees
Parem, kui eesti naised seda ei loeks, aga fakt jääb sellegipoolest faktiks: eesti meeste, isegi nende seast kõige paremate suutlikkus, kannatamisvõime ja tahtejõud on väiksemad kui pool sajandit tagasi.
Foto: Foto raamatust
Suurim on kaotus 10 000 meetri jooksus, kus hooaja edetabeli juht, Tartu Ülikooli akadeemilist spordiklubi esindav Eesti esistaier Pavel Loskutov kaotab Virkusele rohkem kui minuti. Meetriteks ümberarvestatult teeb see peaaegu terve 400-meetrise staadioniringi (vt graafikuid).
Ainsana suudab Pärnakivi, kes oleks sel teisipäeval saanud 75, ja Virkust, kes jõudnuks sama tähiseni kolme nädala pärast, edestada samuti TÜ ASK värve kaitsev Tiidrek Nurme. Ta pälvis uue isikliku rekordiga 13.57,51 Ungaris alla 23-aastaste EMil viienda koha.
Häda kõrvade vahel
Kuidas on võimalik, et Pärnakivi ja Virkus, kes võistlesid söerajal, mitte tartaanil, kes treenisid viletsates tossudes, mitte jalgu säästvate Asicsite või Nike’dega, kes talvel pidid harjutama lumes ja jääl, mitte soojas-õdusas hallis, kel polnud rikkalikku toidulauda, ammugi mitte toidulisandeid ega pulsikellasid, rääkimata nüüdisajal kergesti kättesaadavast rahvusvahelisest know-how’st, suutsid joosta paremad tulemused kui nüüdsed parimad?
«Asi on kõrvade vahel,» väidab kaks kümnendit tagasi pikamaajooksus EPAt esindanud Rein Valdmaa. «Praegu loodetakse liiga palju igasugu imeasjadele.» Ta viitab just toitumisprogrammidele, pulsomeetritele jms – «selle asemel, et ise vaeva näha. Selle peaks suurte tähtedega kirjutama ja alla kriipsutama!»
Seda, et elu on liiga kerge ning noored inimesed on mugavaks ja laisaks läinud, nendib ka Meelis Minn, ainus rahvusvahelise kategooriaga jooksutreener Eestis. Ta on lugenud arvukalt välismaa jooksuässade raamatuid ning teab, mis on nende edu retsept.
Selle leiab näiteks Keenia jooksutuusa, pikka aega maailma maratonijooksu tippmarki 2:04.55 vallanud Paul Tergati biograafiast: «Minu treeninguis on kaks perioodi: aeg, mil harjutan kolm korda päevas, ja aeg, mil harjutan ainult kaks.»
Madalad eesmärgid
Eestis on raske leida ühtainustki noort, kes oleks valmis jooksus suuri sihte seadma. Tartu Kalevi kergejõustikukooli direktor Andres Nirk on täheldanud, et ükski üliõpilassportlane suuremast võidust kui Eesti meistri tiitel ei unista.
Ja ei saagi unistada, sest kui hilisööni õppida, päeval koolipinki nühkida ja alles õhtupoolikul kella viieks trenni ilmuda, jääb treeningu kvaliteet paratamatult viletsaks.
«Tänapäeval on noortel maailmas palju tähtsamaid asju kui jooks,» tõdeb Nirk.
Sedasi, nagu nendib TÜ ASKi jooksjate nõustaja ja Loskutovi juhendaja Harry Lemberg, taandubki kesiste jooksutulemuste seletus Eesti jõudmisele heaoluriikide kilda.
Rohkem kui veerand sajandit tagasi, mäletab Lemberg, innustas paljusid tõsisemalt harjutama näiteks maavõistlus Helsingi ülikooliga või lootus pääseda Vene kroonu tavaväeosast Riiga spordiroodu.
Ta ise, pisut alla nelja minuti küündinud 1500 meetri jooksja, sai iga nädal 12 rubla eest toidutalonge, mille vahetas Võidu sööklas 11 rubla sularaha vastu – see oli tollal neljandik stipist –, ning aeg-ajalt anti häid jooksususse ning kutsuti koguni lõunasse laagrisse.
«Nüüd on neid inimesi vähe, kes tahavad professionaalselt harjutada,» lausub ta. «Noortel on niigi hea elu.»
Professionaalsus otsustab
Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ants Nurmekivi, kelle 5000 meetri rekord 13.46,8 ja 10 000 meetri tippmark 28.37,4 oleks Eesti nüüdsetele tippudele lausa kosmilised tulemused, pakub jooksutaseme langetajate hulgas veel terve rea põhjusi.
Nurmekivi loetleb: alates sellest, et nooruses forsseeritakse tulemusi jahtides sageli treeningud üle ja võisteldakse ülemäära palju, ning lõpetades sellega, et liiga palju harjutatakse mugavas hallis, kus ei saa arendada piisavalt tahtejõudu ega vastupidavust.
Ent ükski asjatundja ei seleta Pärnakivi ja Virkuse tulemuste kättesaamatust sellega, nagu olnuks nad imemehed.
Ei olnud. Nad olid professionaalid – treenisid targalt, tugevalt ja sihikindlalt. «Nad kasvatasid endas tahtejõudu, ei andnud järele igale kiusatusele ega alla raskele ajale,» lausub Meelis Minn.
Paraku on selleks, et jooksjana vähegi arvestatava tulemuseni küündida, vaja vähemalt kümme aastat tõsiselt tööd teha, märgib Lemberg. Ja selgi juhul pole garantiid, et oodatud tulemus tuleb.
Kes on valmis ootama ja pingutama ja kannatama?
Ega vist keegi.
«Igaüks tahab hakata 21-aastaselt juba esimest miljonit teenima,» sõnab Lemberg.
Tahtejõu triumf USA põrgulikus kuumuses
Hubert Pärnakivis, kelle 75. sünniaastapäevaks on tema lesk Aime Pärnakivi andnud välja kõvade kaantega 336 lehekülje paksuse mälestusteraamatu, leidus just seesugust vankumatut tahtejõudu, millest Eesti tänastel jooksjatel kõvasti puudu jääb.
Too tahtejõud ilmnes kirkaimalt 1959. aasta juulis NSV Liidu ja USA kergejõustikumaavõistlusel Philadelphias 10 000 meetri jooksus.
«Hubertil jäi finišini veel nelikümmend meetrit,» vahendab raamat «Legendaarne Hubert Pärnakivi» Ameerika spordiülevaadet. «Kogu staadion jälgis tardunult jooksja heitlust lämmatava kuumuse ja omaenda määratu väsimusega. Peaaegu kõik olid kindlad, et Pärnakivi ei vea lõpuni välja. Ta hakkas komistama. Tundus, et nüüd kohe-kohe ta kukubki…
Võistkonnakaaslased ergutasid teda, hüüdes: «Hoia, Hubert, pea vastu!»
Vaevalt et Pärnakivi üldse sõpru kuulis, kuid ikkagi lõpetas distantsi. Sõprade embused, suudlused ta higisele laubale.
Pärnakivi tegi lõõtsutades nõrga tervitusviipe pealtvaatajate poole, kes aplodeerisid tema kangelasteole.
Pärnakivi teise koha eest (aeg 32.49,6) teenitud kolm punkti mängisid olulist rolli, et kallutada maavõistluse võit NSV Liidu koondise kasuks 175:167. Pärast selgus, et viimased kaks ringi oli Pärnakivi läbinud 37-kraadises niiskes leitsakus silmad kinni, teadvusetult. (TPM)
«Legendaarne Hubert Pärnakivi»
Koostaja
Aime Pärnakivi,
Tartu 2007, 336 lk, Greif