|
Viimasel ajal ei kuule muud, kui et meie liiklus on käest ära. Politsei korraldab küll kampaaniaid, trahvib arutult, võtab lube ära, aga ikka ei muutu midagi. Ja ei hakkagi muutuma, kuni mõtlemine ei muutu. Kõigepealt politseinike oma, teiseks autojuhtide oma ja viimaks ka riigiisade oma.
Hiljaaegu Venemaal käies sain 1500 kilomeetri jagu jälgida sealset liiklust. Liikusime aeglase suurerattalise maastikuautoga, millega oleksime Eestis olnud vihkamisobjektiks kõigile bemariga rullnokkadele, Audi-meestele, beibega patseerivatele keskeakriisis isastele pargimaasturite roolis ja niisama ülbikutele.
Kokku 2100-kilomeetrise reisi absoluutseks tippkiiruseks kujunes nimelt 94,9 km/h, mille saavutasime ühel möödasõidul rõvedalt tossavast vanast Kamazist tuliuuel laial Murmanski maanteel. Vepsa metsadesse ja tagasi sõitsime keskmiselt 75–80 km/h ehk just sellise kiirusega, mis eestlasi kõige rohkem häirib.
Ja teate, mis: venelasi ei häiri lubatust aeglasem liikumine. Paljud sõidavadki pigem natuke aeglasemalt kui kiiremini. Muidugi, kihutajaid leidub igal maal, ka suurel Venemaal. Kuid nad ei torka silma, kihutamiseks peetakse seal 90 km/h alas sajaga sõitmist. Kusjuures Peterburi–Murmanski maantee on suur tee, Eestis polegi sellega võrreldavat magistraali. Surmamaantee Tartusse on searada rabade vahel, kus pole liiklustihedust ollagi. Ja ka sõidetav distants, 186 kilomeetrit, on ju tühine. Aga vaat eestlastel on lihtsalt vaja kihutada, kõigist ees olla … ning ennast ja teisi tappa.
Vene liiklus reguleerib end ise
Teine liikluskultuuri meeldiv osa on paremas teeservas sõitmine. Jah, Eestis on seda kultuuri väga vähe, ikka sõidetakse tee telgjoonel või selle lähedal. Vähemalt Leningradi oblastis sõidavad kõik masinad nii, et võimalik möödasõit oleks ohutu. Nii mahubki kaherealisele maanteele rahulikult ära korraga kolm autot kõrvuti. Tee telgjoonele tekib iseenesest muutsuunaline sõidurada. Tundus, et hommikupoolikul on kirjutamata eesõigus maalt linna suundujatel ja õhtul teistpidi. Erand oli pühapäeva õhtu, kui inimesed tulevad tagasi linna.
Sõitsime just tipptunnil kell viis õhtul Murmanski maanteelt läbi Peterburi Jaanilinna maanteele. Piiteri piiril tekkis tohutu ummik, seda ka Eesti tööpäeva mõistes. Seal on ainult üks, kuid lai sõidurada, mis tehakse alati kaheks samasuunaliseks rajaks. Ent kõik need tuhanded autod saavad ideaalselt hakkama ja vastutulijad ei tuututa isegi siis, kui pool nende reast on kinni. Kohalik liiklusmiilits on muide sigatsejate suhtes karm. Sigatsemiseks peetakse paremalt möödasõitu, seda harrastavatel tegelastel on kohe sau ees.
Suunatuld vilgutavad erinevalt Eestist kõik ning autodel lastakse pöörata ja rida vahetada. Eestis võiks ju enamikul autodel suunatulekangi roolisambalt ära murda, niikuinii keegi seda ei kasuta. Ristmike ummistamist ei näinud kordagi. Suuremate ristmike lähikonnas on ikka näha ka mõnda politseipatrulli, kes vajadusel trahviraamatu või sauaga liikluse sujuvamaks teeb.
Mis veel silma torkas, oli maasturite ja pargimaasturite vähesus. Nivasid ja UAZ-e leidub, aga arutult suuri kuute ei ole palju. Linnas ja maanteel sõidetakse siiski sõiduautodega. Samas on maastikuauto paljudele sealkandis eluks vajalik, sest on kohti, kus lihtsalt ei ole sõiduautoga läbitavaid teid. Eestis selliseid paiku samahästi polegi. Meie magalarajoonid ja linnalähedased vallad on kõik suurepäraste teedega, maastikuauto ei ole vajalik. Aga suur auto ajab ülbitsema. Tean, olen seda isegi kogenud.
Maanteedelt jäi silma veel, et kolm päeva pärast asfaldi laotamist oli juba ka telgjoon maas. Telgjoon on Venemaal püha asi, see on absoluutselt kõigil musta kattega teedel. Eestis? Ise ju teate, kui kiiresti suudavad meie tee-ehitajad neid jooni tõmmata. Kolm kuud pärast tee musta katte valmimist on hea tulemus.
Venemaa liiklus reguleerib ennast ise, mitte võimukandjad ei käi seletamas, kuidas nende arust peaks sõitma. Liiklus on omamoodi elusorganism, mis peabki loomulikult arenema. Kui kiiruspiirang on lollide paigaldatud, siis seda eiratakse — ja õigesti tehakse. Topeltkolonni kiirus on 60 km/h alas rahulikult 80, aga ka mitte rohkem. Ja jalakäijad arvestavad sellega, ei torma lollil kombel autode vahele. Kui mõni keelumärk on ajast ja arust ja tõesti ebavajalik, siis sellest välja ei tehta. Mõelge ise, kui palju mõttetuid, kasutuid liiklusmärke on Eestis, juba ainuüksi Tallinnas.
Nii et Leningradi oblasti liiklus jättis väga hea mulje. Tuleb tunnistada, et venelased oskavad autoga sõita. Seadus ja võim sekkub siis, kui loogiline-iseeneselik liikluse „areng” hakkab ohustama suurt osa liiklejaid.
Suure Venna silm valvaku liiklejaid
Teeksin omalt poolt ka mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas Eesti teedel valitsevat hullust leevendada, sest viimase kuude tõmblemine on olnud hale ja kohati ka alatu.
1. Ristmikele politseinikud ja ristmike tahtlikele ummistajatele karmid karistused. 12 000 oleks paras trahvisumma, aga selle määramisele peaks eelnema hoiatus. E-politsei peaks ju võimaldama isikukoodipõhist „linnukest” teatud rikkumiste lahtris?
2. Paremalt möödakihutajad, suunatulede mittenäitajad ning reavahetuste ja pöörajate tahtlikud takistajad tuleb võtta eriliselt range kontrolli alla. Jällegi, krõbedad summad trahvidena peaks kiiresti mõistlikusele kutsuma, kui ilusast jutust ei piisa.
3. Politsei peab kontrollima autode asetsemist teedel ja liiga tee telgjoone lähedal sõitjad korrale kutsuma. Kuna see ei ole otseselt eeskirja rikkumine, aga siiski liiklusohutuse ja -sujuvuse seisukohalt ohtlik tegevus, siis peaks autojuhile selgitama, miks seda teha ei tohi. Muide, see kunagine essee kirjutamine turvavööta sõitjatele oli päris vahva ja tõhus üritus! Sest nimelt ajapuudus on see, millega kihutamist tihti välja vabandatakse. Seega tuleb kihutajate ja ka muidu lollidel aeg teadlikult maha võtta.
4. Kuni 20 km/h üle lubatud kiiruse ei ole tavaliselt kõneväärt rikkumine. Aga olgu, linn pole kindlasti kimamise paik. Siiski peaks politseinik suutma teha loogilisi otsuseid, ja seda ka ilmastikuolusid arvesse võttes. Näiteks udus või mustal jääl on ka lubatud piirkiirus ohtlik. Ja trahvimine on õigustatud. Soomes näiteks on see nii: piimjas udus saad maanteel 90 km/h-ga sõites trahvi kätte ja mitte üks kohus seda otsust ei muuda.
5. Eesti on kogu Euroopa ainus riik, kus veoautod võivad kihutada 90 km/h. See tuleks ära lõpetada, 80 km/h peaks olema kõikide N-liigi sõidukite maksimaalne lubatud kiirus. Ja see peaks olema kohustuslikus korras näha — sõiduki tagaosal paikneva märgiga. Muuseas, näiteks Nissan Navara on ka veoauto! Kui tahab omanik seda sõiduautona kasutada ja kiiresti sõita, siis registreerib ta selle M-liigi autona ja maksab firma omanduses olevalt sõidukilt ka erisoodustusmaksu.
6. Tuleb hakata rohkem kasutama liiklusmärki 353 ehk siis märki „Veoauto möödasõidu keeld“. See käib C-kategooria autode kohta ja on täiesti omal kohal. Eesti teedel on kihutavad veoautod probleem. Kehtib ka liinibusside kohta. Lisaks totaalne pikivahekontroll koos karmide trahvidega. Jällegi, moodne digitaaltehnika võimaldab maanteeliiklust jälgida ja autode pikivahet visualiseerida.
7. Viia teede ehitust puudutavatesse seadusepügalatesse sisse telgjoone kiire joonimise nõue. Kolm päevaga peaks suutma teelemärgistuse ära teha. Trahvid ehitajatele kaela ja ei mingit pikka juttu.
Arusaadav, et kõik see nõuab palju, nii raha, koolitust kui ka aega. Aga kuskilt tuleb ju alustada. Autokoolid ja ARK juba alustasid, jobutamise eest linnaliikluses kukutatakse eksamil läbi. Gaasipedaali koha unustanud autojuhtide hulk ongi hakanud vähenema.
Kuid nüüd võiks riik investeerida videotehnikasse. Igasse problemaatilisse paika patrulli panna on kulukas, videotehnika aga odav. Kui kaamera maksab isegi 100 000–150 000, sellise palgafondiga ei saa ühte õppinud inimest aastaks politseisse tööle. Las olla liiklejal see „suure venna” kartus: autotee on isegi teeseaduse mõistes avalik paik ja avalikus kohas võib filmida nii palju, kui süda lustib. Siis saab politseinik video vajaduse korral üle vaadata ja eeskirja rikkujalegi näidata.
|
Uudised
Priit Veski: venelane oskab autoga sõita
18. oktoober 2007 3:20
Viimasel ajal ei kuule muud, kui et meie liiklus on käest ära. Politsei korraldab küll kampaaniaid, trahvib arutult, võtab lube ära, aga ikka ei muutu midagi. Ja ei hakkagi muutuma, kuni mõtlemine ei muutu. Kõigepealt politseinike oma, teiseks autojuhtide oma ja viimaks ka riigiisade oma.
Hiljaaegu Venemaal käies sain 1500 kilomeetri jagu jälgida sealset liiklust. Liikusime aeglase suurerattalise maastikuautoga, millega oleksime Eestis olnud vihkamisobjektiks kõigile bemariga rullnokkadele, Audi-meestele, beibega patseerivatele keskeakriisis isastele pargimaasturite roolis ja niisama ülbikutele.
Kokku 2100-kilomeetrise reisi absoluutseks tippkiiruseks kujunes nimelt 94,9 km/h, mille saavutasime ühel möödasõidul rõvedalt tossavast vanast Kamazist tuliuuel laial Murmanski maanteel. Vepsa metsadesse ja tagasi sõitsime keskmiselt 75–80 km/h ehk just sellise kiirusega, mis eestlasi kõige rohkem häirib.
Ja teate, mis: venelasi ei häiri lubatust aeglasem liikumine. Paljud sõidavadki pigem natuke aeglasemalt kui kiiremini. Muidugi, kihutajaid leidub igal maal, ka suurel Venemaal. Kuid nad ei torka silma, kihutamiseks peetakse seal 90 km/h alas sajaga sõitmist. Kusjuures Peterburi–Murmanski maantee on suur tee, Eestis polegi sellega võrreldavat magistraali. Surmamaantee Tartusse on searada rabade vahel, kus pole liiklustihedust ollagi. Ja ka sõidetav distants, 186 kilomeetrit, on ju tühine. Aga vaat eestlastel on lihtsalt vaja kihutada, kõigist ees olla … ning ennast ja teisi tappa.
Vene liiklus reguleerib end ise
Teine liikluskultuuri meeldiv osa on paremas teeservas sõitmine. Jah, Eestis on seda kultuuri väga vähe, ikka sõidetakse tee telgjoonel või selle lähedal. Vähemalt Leningradi oblastis sõidavad kõik masinad nii, et võimalik möödasõit oleks ohutu. Nii mahubki kaherealisele maanteele rahulikult ära korraga kolm autot kõrvuti. Tee telgjoonele tekib iseenesest muutsuunaline sõidurada. Tundus, et hommikupoolikul on kirjutamata eesõigus maalt linna suundujatel ja õhtul teistpidi. Erand oli pühapäeva õhtu, kui inimesed tulevad tagasi linna.
Sõitsime just tipptunnil kell viis õhtul Murmanski maanteelt läbi Peterburi Jaanilinna maanteele. Piiteri piiril tekkis tohutu ummik, seda ka Eesti tööpäeva mõistes. Seal on ainult üks, kuid lai sõidurada, mis tehakse alati kaheks samasuunaliseks rajaks. Ent kõik need tuhanded autod saavad ideaalselt hakkama ja vastutulijad ei tuututa isegi siis, kui pool nende reast on kinni. Kohalik liiklusmiilits on muide sigatsejate suhtes karm. Sigatsemiseks peetakse paremalt möödasõitu, seda harrastavatel tegelastel on kohe sau ees.
Suunatuld vilgutavad erinevalt Eestist kõik ning autodel lastakse pöörata ja rida vahetada. Eestis võiks ju enamikul autodel suunatulekangi roolisambalt ära murda, niikuinii keegi seda ei kasuta. Ristmike ummistamist ei näinud kordagi. Suuremate ristmike lähikonnas on ikka näha ka mõnda politseipatrulli, kes vajadusel trahviraamatu või sauaga liikluse sujuvamaks teeb.
Mis veel silma torkas, oli maasturite ja pargimaasturite vähesus. Nivasid ja UAZ-e leidub, aga arutult suuri kuute ei ole palju. Linnas ja maanteel sõidetakse siiski sõiduautodega. Samas on maastikuauto paljudele sealkandis eluks vajalik, sest on kohti, kus lihtsalt ei ole sõiduautoga läbitavaid teid. Eestis selliseid paiku samahästi polegi. Meie magalarajoonid ja linnalähedased vallad on kõik suurepäraste teedega, maastikuauto ei ole vajalik. Aga suur auto ajab ülbitsema. Tean, olen seda isegi kogenud.
Maanteedelt jäi silma veel, et kolm päeva pärast asfaldi laotamist oli juba ka telgjoon maas. Telgjoon on Venemaal püha asi, see on absoluutselt kõigil musta kattega teedel. Eestis? Ise ju teate, kui kiiresti suudavad meie tee-ehitajad neid jooni tõmmata. Kolm kuud pärast tee musta katte valmimist on hea tulemus.
Venemaa liiklus reguleerib ennast ise, mitte võimukandjad ei käi seletamas, kuidas nende arust peaks sõitma. Liiklus on omamoodi elusorganism, mis peabki loomulikult arenema. Kui kiiruspiirang on lollide paigaldatud, siis seda eiratakse — ja õigesti tehakse. Topeltkolonni kiirus on 60 km/h alas rahulikult 80, aga ka mitte rohkem. Ja jalakäijad arvestavad sellega, ei torma lollil kombel autode vahele. Kui mõni keelumärk on ajast ja arust ja tõesti ebavajalik, siis sellest välja ei tehta. Mõelge ise, kui palju mõttetuid, kasutuid liiklusmärke on Eestis, juba ainuüksi Tallinnas.
Nii et Leningradi oblasti liiklus jättis väga hea mulje. Tuleb tunnistada, et venelased oskavad autoga sõita. Seadus ja võim sekkub siis, kui loogiline-iseeneselik liikluse „areng” hakkab ohustama suurt osa liiklejaid.
Suure Venna silm valvaku liiklejaid
Teeksin omalt poolt ka mõned konkreetsed ettepanekud, kuidas Eesti teedel valitsevat hullust leevendada, sest viimase kuude tõmblemine on olnud hale ja kohati ka alatu.
1. Ristmikele politseinikud ja ristmike tahtlikele ummistajatele karmid karistused. 12 000 oleks paras trahvisumma, aga selle määramisele peaks eelnema hoiatus. E-politsei peaks ju võimaldama isikukoodipõhist „linnukest” teatud rikkumiste lahtris?
2. Paremalt möödakihutajad, suunatulede mittenäitajad ning reavahetuste ja pöörajate tahtlikud takistajad tuleb võtta eriliselt range kontrolli alla. Jällegi, krõbedad summad trahvidena peaks kiiresti mõistlikusele kutsuma, kui ilusast jutust ei piisa.
3. Politsei peab kontrollima autode asetsemist teedel ja liiga tee telgjoone lähedal sõitjad korrale kutsuma. Kuna see ei ole otseselt eeskirja rikkumine, aga siiski liiklusohutuse ja -sujuvuse seisukohalt ohtlik tegevus, siis peaks autojuhile selgitama, miks seda teha ei tohi. Muide, see kunagine essee kirjutamine turvavööta sõitjatele oli päris vahva ja tõhus üritus! Sest nimelt ajapuudus on see, millega kihutamist tihti välja vabandatakse. Seega tuleb kihutajate ja ka muidu lollidel aeg teadlikult maha võtta.
4. Kuni 20 km/h üle lubatud kiiruse ei ole tavaliselt kõneväärt rikkumine. Aga olgu, linn pole kindlasti kimamise paik. Siiski peaks politseinik suutma teha loogilisi otsuseid, ja seda ka ilmastikuolusid arvesse võttes. Näiteks udus või mustal jääl on ka lubatud piirkiirus ohtlik. Ja trahvimine on õigustatud. Soomes näiteks on see nii: piimjas udus saad maanteel 90 km/h-ga sõites trahvi kätte ja mitte üks kohus seda otsust ei muuda.
5. Eesti on kogu Euroopa ainus riik, kus veoautod võivad kihutada 90 km/h. See tuleks ära lõpetada, 80 km/h peaks olema kõikide N-liigi sõidukite maksimaalne lubatud kiirus. Ja see peaks olema kohustuslikus korras näha — sõiduki tagaosal paikneva märgiga. Muuseas, näiteks Nissan Navara on ka veoauto! Kui tahab omanik seda sõiduautona kasutada ja kiiresti sõita, siis registreerib ta selle M-liigi autona ja maksab firma omanduses olevalt sõidukilt ka erisoodustusmaksu.
6. Tuleb hakata rohkem kasutama liiklusmärki 353 ehk siis märki „Veoauto möödasõidu keeld“. See käib C-kategooria autode kohta ja on täiesti omal kohal. Eesti teedel on kihutavad veoautod probleem. Kehtib ka liinibusside kohta. Lisaks totaalne pikivahekontroll koos karmide trahvidega. Jällegi, moodne digitaaltehnika võimaldab maanteeliiklust jälgida ja autode pikivahet visualiseerida.
7. Viia teede ehitust puudutavatesse seadusepügalatesse sisse telgjoone kiire joonimise nõue. Kolm päevaga peaks suutma teelemärgistuse ära teha. Trahvid ehitajatele kaela ja ei mingit pikka juttu.
Arusaadav, et kõik see nõuab palju, nii raha, koolitust kui ka aega. Aga kuskilt tuleb ju alustada. Autokoolid ja ARK juba alustasid, jobutamise eest linnaliikluses kukutatakse eksamil läbi. Gaasipedaali koha unustanud autojuhtide hulk ongi hakanud vähenema.
Kuid nüüd võiks riik investeerida videotehnikasse. Igasse problemaatilisse paika patrulli panna on kulukas, videotehnika aga odav. Kui kaamera maksab isegi 100 000–150 000, sellise palgafondiga ei saa ühte õppinud inimest aastaks politseisse tööle. Las olla liiklejal see „suure venna” kartus: autotee on isegi teeseaduse mõistes avalik paik ja avalikus kohas võib filmida nii palju, kui süda lustib. Siis saab politseinik video vajaduse korral üle vaadata ja eeskirja rikkujalegi näidata.