Viru nime päritolu on raske välja selgitada. Täie kindlusega ei suudeta öelda, kust nimi pärit on. Enamasti on hõimule ja ja rahvale nime andnud naabrid. Nii näiteks pole Eesti pärit eesti keelest, samuti pole ka Soome lähtunud soome keelest. Ka Viru puhul pole suudetud laenulist päritolu tõestada. Kuna virulasi ümbritsesid lähemad sugulaskeeli ja murdeid kõnelevad rahvusrühmad – põhjas hämelased ja soomlased, idas vadjalased, lõunas vaialased (Vaia = Vaiga maakonna asukad), läänes järvakad ja harjulased -, siis on igati põhjendatud otsida nime lähtekohta oma keelest ja sugulaskeeltest.
Tundub, et kõige usutavama võimaluse on esitanud Julius Mägiste. Etümoloogilises sõnaraamatus on ta toonud nimele Viru võrdluseks järgmised sõnad: virukas (gen. viruka) `kasvult suur, tugev`, sama vir-tüve teiste sufiksitega vire (gen. virda) `terav, läbitungiv (tuul)´, soome vireä `elav, vilgas, ärgas`. Võimalik, et sama tüve tuletiseks on ka virge, virk ja virgutama. Selline lahendus eeldab, et nimi ongi sündinud Virumaa naabrite keeles.
Samasuunalise lahenduse on pakkunud ka Lauri Kettunen. Tema esitab teise võimalusena oletatava isikunime *Viroi. …
Viru on eakas nimi. Enn Tarveli andmeil esineb Virumaa esmakordselt ühel 11. sajandi Rootsi ruunikivil (ema pannud pojale mälestuseks kivi, millel seisab, et poeg tapetud Virumaal).
Esmakordselt on ta ka kirjas “Hendriku Liivimaa kroonikas” (13. saj.) latiniseeritud maakonna nime kujul Vironia, Vyronia. Samas on ladinapäraselt antud Virumaa elanik, virulane: vyronenses, virones. Varasemate kirjapanekute, soome pruugi ja eesti keele ajaloo põhjal võime öelda, et ka eesti keeles oli Viro. Nimi ise on muidugi vanem kui nood kirjapanekud. Samast sjandist pärit “Taani hindamise raamatus” (Liber Census Daniae) esineb Lääne-Eestis (Nissi) Viruküla (LCD Virae kil¿, 1394 Virculle, 1598 Wirrokull), mis viitab sidemetele Virumaaga.
Soomlased on maakonna nimega hakanud tähistama kogu Eestit (Viro) ja virolainen on neil eestlane. Peale selle on Soomes, eriti lahe ranniku lähedal mitmeid viro-algulisi kohanimesid, nagu Virolahti, Virojoki; Karjala kannasel küla Virola. Seal esines varem lisanime Vironen, Virolainen, millest hiljem kujunes perekonnanimi.
Virumaal on Viru-nimesid vähe.
Kasutatud kirjandus: Valdek Pall. Koguteos Virumaa. Lühendatult
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü
Postitatud rubriiki VE. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Viru, Virumaa, virulane …
Viru nime päritolu on raske välja selgitada. Täie kindlusega ei suudeta öelda, kust nimi pärit on. Enamasti on hõimule ja ja rahvale nime andnud naabrid. Nii näiteks pole Eesti pärit eesti keelest, samuti pole ka Soome lähtunud soome keelest. Ka Viru puhul pole suudetud laenulist päritolu tõestada. Kuna virulasi ümbritsesid lähemad sugulaskeeli ja murdeid kõnelevad rahvusrühmad – põhjas hämelased ja soomlased, idas vadjalased, lõunas vaialased (Vaia = Vaiga maakonna asukad), läänes järvakad ja harjulased -, siis on igati põhjendatud otsida nime lähtekohta oma keelest ja sugulaskeeltest.
Tundub, et kõige usutavama võimaluse on esitanud Julius Mägiste. Etümoloogilises sõnaraamatus on ta toonud nimele Viru võrdluseks järgmised sõnad: virukas (gen. viruka) `kasvult suur, tugev`, sama vir-tüve teiste sufiksitega vire (gen. virda) `terav, läbitungiv (tuul)´, soome vireä `elav, vilgas, ärgas`. Võimalik, et sama tüve tuletiseks on ka virge, virk ja virgutama. Selline lahendus eeldab, et nimi ongi sündinud Virumaa naabrite keeles.
Samasuunalise lahenduse on pakkunud ka Lauri Kettunen. Tema esitab teise võimalusena oletatava isikunime *Viroi. …
Viru on eakas nimi. Enn Tarveli andmeil esineb Virumaa esmakordselt ühel 11. sajandi Rootsi ruunikivil (ema pannud pojale mälestuseks kivi, millel seisab, et poeg tapetud Virumaal).
Esmakordselt on ta ka kirjas “Hendriku Liivimaa kroonikas” (13. saj.) latiniseeritud maakonna nime kujul Vironia, Vyronia. Samas on ladinapäraselt antud Virumaa elanik, virulane: vyronenses, virones. Varasemate kirjapanekute, soome pruugi ja eesti keele ajaloo põhjal võime öelda, et ka eesti keeles oli Viro. Nimi ise on muidugi vanem kui nood kirjapanekud. Samast sjandist pärit “Taani hindamise raamatus” (Liber Census Daniae) esineb Lääne-Eestis (Nissi) Viruküla (LCD Virae kil¿, 1394 Virculle, 1598 Wirrokull), mis viitab sidemetele Virumaaga.
Soomlased on maakonna nimega hakanud tähistama kogu Eestit (Viro) ja virolainen on neil eestlane. Peale selle on Soomes, eriti lahe ranniku lähedal mitmeid viro-algulisi kohanimesid, nagu Virolahti, Virojoki; Karjala kannasel küla Virola. Seal esines varem lisanime Vironen, Virolainen, millest hiljem kujunes perekonnanimi.
Virumaal on Viru-nimesid vähe.
Kasutatud kirjandus: Valdek Pall. Koguteos Virumaa. Lühendatult
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü