KÜSIMÄRGID JÄID ÕHKU: Valter Külvet võitis küll erinevaid medaleid, aga võimete laeni ometi ilmselt ei jõudnud.
JAAK NILSONSuvel 1998 leidis Tartumaal poe poole kõmpinud proua Aino Emajõe kaldapõõsaste alt surnukeha. Ta ei võinud aimatagi, et too purukspekstud peaga mees on Valter Külvet, Eesti hiljutine olümpialootus ja spordimehisuse võrdkuju.
Kümnevõistleja Külvet tapeti 34aastasena päevapealt kümme suve pärast seda, kui ta oli Staikis lõpetanud 8506 punktiga, tulemusega, mis andnuks 1988 olümpiakulla ja millega võinuks veel 2007 kaua MMi medalikonkurentsis püsida.
Suured auhinnad jäid tal aga saamata ning ta ei teadnud surmatunnini, kas pidada spordikarjääri edukaks või mitte. Ta oli rahul spordist saadud teadmistega, kuid rakendada polnud neid veel kusagil.
“Valterist saanuks suurepärane treener,” lausub sõber ja trennikaaslane Meelis Jukk, sihtasutuse Tartu Sport juhatuse liige. “Temas ühinesid isiklikud kogemused, akadeemilised teadmised, hea silm, põhjalikkus ja püsivus. Aga treeneripalgast polnud alustajal siis võimalik peret toita.”
“Valter oli pühendunud sportlane, kes jälgis hoolega ka teiste tegemisi, otsis kasulikku,” lisab teine trennisõber, kahekordne Eesti kümnevõistluse meister ja nüüdne Tartu Kalevi tegevdirektor Raido Mägi. “Aga väärilist lõppu tema sportlasekarjäär ei saanudki ja see jäi ilmselt hingele.”
Kuni 18aastaste maailma tippmark püsib tänagi
Õisu võimlemisõpetaja poeg treenis juba viieaastasena ja alustas koolipõlves uhket võidukäiku. 1981 edestas Külvet Liidu noortespartakiaadil hõbedasaajat ligi 900 punktiga. Samal aastal kogus ta Eesti meistriks tulles 8221 punkti, mis uue tabeli 8104na püsib tänagi kuni 18aastaste maailma tippmargina. Loomulikult võib küsida, ega Külvet end poisina üle pingutanud ja tulevastele vigastustele alust pannud.
“Valter oli anatoomiliselt hea, ju pärilikult. Luustikule tuli õiged lihased kasvatada, ja kui liigeseid aina treenid, siis lihased pikenevad. Head tulemused tundusid meile normaalsetena,” lükkab isa Toomas Õisu-kodus kahtluse ümber. “Poisina ei saanudki Valter kogu aeg täiskoormusega harjutada, sest võistlusi oli pidevalt. Ülekoormus tuli hiljem, meesteklassis, kui polnud tarvilikul tasemel arstiabi.”
“Peo tõttu ei jätnud ta iial ära ühtki treeningut.”
Treener-legend Fred Kudu kutsus Külveti Tartusse kehakultuuriteaduskonda ja enda gruppi. Külvetile kui kõvale mehele ajas Kudu välja toa Uue tänava vaikses pereühikas. Külvet kutsus kampa treeningukaaslase Meelis Juki.
“Olime fanaatilised spordipoisid, trenn jäi primaarseks ja õppimine tuli tagapool,” meenutab Jukk. “Valter kutsus mind nädalavahetustel Õissu treenima. Jooksime, lükkasime kangi, lennutasime lumehange ketast, käisime saunas. Valteri ema tegi süüa.”
Et sõber oleks pidusid põlanud, seda Jukk ei ütle. “Sportlaste ettevõtmistel Valter osales ja võttis vahel ka napsi, aga kindel, et peo tõttu ei jätnud ta ära ühtki treeningut. Tal oli pöörane kohusetunne.”
Niisiis, 18aastasena ülikooli astudes vaatas Külvet tulevikku uskumatu talendina. Ta oli jõudnud oluliselt kaugemale, kui olümpiasangarid Daley Thompson, Christian Schenk,
Robert Zmelik, Dan O´Brien, Erki Nool ja Roman Šebrle jõudsid isegi juunioriaja lõpuks!
Kuid algas vigastuste ja haiguste kaskaad. Jalavigastus ja -lõikus. Kollatõbi.
Põlvevigastus oli nii tõsine, et tõukejalga tuli vahetada
“Kasvuperioodil vaevasid mind mikrotraumad ja ma ei omandanudki õiget jooksutehnikat. Kõik hilisemad vigastused sellest tingitud,” rääkis Külvet täismehena.
Eesti meistrivõistlustel 1984 Tartus rebestas Külvet põlvesideme. “Hüppasime kõrgust. Olin kõrval, kui Valteri äratõuke ajal käis kuuldav plaks. Ta põlv oli ju ammu hell, küllap süstidest habras,” räägib Jukk, kes sõbraga haiglasse kaasa läks. “Valu pidanuks talumatu olema, aga Valter vaatas tulevikku. Ei kahelnud, et jätkab kümnevõistlust, kuigi paljud temas enam tulevast tippu ei näinud. Mõnest unistusest, ka usust 9000 punkti võimalikkusse, loobus Valter isegi.”
“Pärast seda vigastust ma ei julgenudki enam õigesti treenida,” rääkis Külvet ise.
Vigastuse nõudel ja isa soovitusel vahetas sportlane tõukejalga. Üksnes kõrgushüppes kadus esiti paarsada punkti.
“Valter võttis kipsi kodus arsti juurde minemata maha ja läks kohe jalgrattaga sõitma,” meenutab ema Maie. “Aga kinnisemaks muutus Valter ebaõnnestumistega küll, oli tujust ära. Talle mõjus pahasti, kui ajakirjandus küsis, miks ta pärast sellist vigastust veel üldse jamab. Hing sai haiget.”
Võitis katsevõistluse 8506ga, olümpiakohta pidi aga ootama
EMil 1986 katkestas Külvet haiguse, MMil 1987 ja olümpial 1988 jalavigastuse tõttu. “Kogu aur läks koondisse pääsemisele. Mõju hakkas avaldama see, et puudus korralik meeskond.” Nii rääkis Külvet ammu enne, kui Noole, Veerpalu, Šmiguni ja Kanteri edu tagant väljaarendatud tiim leiti.
Nõukogude Liidu 1988. aasta olümpiakoondise katsevõistlustel Staikis kogutud 8506 punkti tähendasid absoluutset tippu. Külvet ise, läbinud sel võistlusel ka dopingukontrolli, eufooriasse ei sattunud. Karjääri loojangul arutles ta: “Staikis olid hooaja esimesed võistlused. Teise võistlusega oleksin võinud 200 punkti juurde panna. Arvan, et mu lagi oli kuskil 8700-8800 punkti.”
Soulini jäi kolm kuud ja juhtus mõndagi. Parema reie tagakülg andis tunda ja kui Külvet Liidu meistrivõistlused vahele jättis, polnud olümpiakoht enam kindel.
Treener Kudu surm jättis Külveti juba Souli eel üksi
Eesti – Rootsi matši Linköpingis Külvet võitis, ent ilmselt tulnuks see võistlus Souli huvides katki jätta.
“Marko Vunder hüppas koondise juurest veel enne võistlust ära ja niigi haigele Kudule pani see kõva paugu,” räägib Jukk. “See tähendas ka, et kolmel ülejäänul tuleb lõpuni võistelda. Pärast võistlust korraldasid rootslased ekskursiooni ühte kaevandusse…”
“Seal maa all oli märg, rõske, rusuv. Meil hakkas paha ning jätsime koos Valteri ja Tiit Pahkeriga retke pooleli,” meenutab võistlusel teiseks tulnud Sven Reintak. “Istusime bussis ja ootasime, kui äkki läks sebimiseks. Kudu toodi teadvusetult, sisuliselt surnuna, maa alt välja. Ta oli maoverejooksuga koomasse langenud. Süda saadi tööle, kuid koomast treener enam välja ei tulnudki.”
Kudu suri saatuse tahtel 29. septembril, samal ööl, kui Külvet Soulis reievigastusega katkestas.
Külvet on öelnud: “Teadsin, et mu elu läheb pärast Kudu surma väga keeruliseks. Mujalt ma enam mingit tuge ei saanud.”
Viimase võistluse katkestas, sest tulemused masendasid
Pärast Souli tabas Külvetit kannakõõluse sisemine rebend. Kaks lõikust Eestis ei aidanud, 1990 lõigati Soomes. Aga usk püsis.
Kevadel 1992 täitis kolm aastat kümnevõistlejana vahele jätnud, kuid aina treeninud Külvet 8091 punktiga olümpia A-normi. Kes teab, kuidas spordielu edasi võinuks minna, aga Barcelonasse Külvet ei pääsenud. Läksid aasta noorem Andrei Nazarov ja tulevikulootus Erki Nool.
Külveti tippsport sai sisuliselt läbi. Aeg oli raske. Raido Mägi meenutab, kuidas nad autoga Jalta ja rongiga Sotši laagrisse sõitsid. “Mis minust, aga 8500-punkti-mehe pühendumust peaks selline asi näitama,” sõnab Mägi.
Külvet tuli 1994 ja 1995 Eesti meistriks, ent parimad tookord ei võistelnud ja kullaks piisas 7600 punktist. Siilile selge, et selline tulemus rahuldust ei pakkunud.
17.-18. juunil 1996 osales Külvet kümnevõistluses viimast korda, olles Tartus Fred Kudu memoriaalil parimate päevade tagasihoidlik vari. Seitsme alaga kogunes punkte ligi 900 jagu vähem kui Staikis 1988. Ta läks koju lõunale ega naasnud staadionile.
“Valter ei kaevelnud, elas halvad asjad endale sisse.”
“Valter oli hingelt ja südamelt vastutulelik. Mul kui keskpärasel sportlasel olid näpud vahel põhjas, siis viis ta mu lihtsalt sööma. Kui mõni teine täht müüs spordivarustuse ülejääke, siis Valter jagas naelikuid ja tosse spordipoistele niisama,” räägib Jukk.
“Kuid ta polnud aktiivne suhtleja, hästi tundis end vaid sõprade keskel. Valter ei kaevelnud, ta elas halvad asjad – vigastused, ebaõnnestumised, tagasilöögid – pigem endale sisse.”
Üheksakümnendad olid Külvetile ka majanduslikult keerulised. Püüdes järjele saada, asutas ta koos kolmanda sõbra, kõrgushüppes 2.25 ületanud Ain Evardiga puidufirma.
“Venemaalt saematerjali tuua ja siin edasi müüa – see oli Valteri idee. Ta oli aktiivne, leidis Venemaalt partnereid,” räägib Evard, kes on algatatut jätkanud.
Ka Evard kinnitab: “Järjekindlale ja analüüsivõimelisele Valterile olnuks õige treeneritöö, kuid see ei tõotanud sissetulekut ja arvatavasti ei näinud ta silmapiiril ka tõelist talenti.”
Kas mõrtsukad taipasid atleediga spordijuttu ajada?
Mõrvatud Külveti verest leitud 2,3-promillist alkoholisisaldust kommenteerib Jukk lihtsalt: “Kindlasti polnud see reeglipärane ja kindlasti ei kaotanuks ta sellise joobega teadvust. Ju teda millegagi mürgitati. Valteril polnud vähimatki sõltuvust ega mingeid tsükleid! Võttis õhtul napsi nagu tavaline eesti mees, oli siis ikka lõbus, mitte kurvameelne või enesesse kapseldunud. Ja hommikuks oli ta alati kombes!”
Ka elukaaslane Helen eitab Valteri alkoholilembust: “Kodus ei joonud me põhjuseta isegi klaasi veini ega õlut.”
Lähedaste meelest pole võimalustki, et Külvet hakanuks saatuslikul õhtul klaasi kummutama eluprobleemidele lahendust otsides. Tööasjad läinud paremuse poole, kodus oli kõik korras.
Mägi vangutab pead: “Tagantjärele uurisime, et mõrtsukad olid sportliku taustaga. Valter võõrastega suurt ei suhelnud, aga spordist rääkimiseks jätkus tal alati entusiasmi.”
Kümnevõistleja Valter Külvet
Sündinud: 19. veebruaril 1964 Viljandimaal Õisus.
Surnud: 2. juulil 1998 Tartumaal Mäksa vallas.
Mõõdud: 191 cm, 90 kg.
Haridus: lõpetas 1982 Abja Keskkooli ja 1994 Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna.
Võite ja medaleid: Euroopa juunioride meister 1983, universiaadihõbe 1985, Hea Tahte mängude pronks 1985, NSV Liidu meister 1987 ning pronks 1985 ja 1986, NSV Liidu noortemeister kaheksa-, üheksa- ja kümnevõistluses 1978, 1979 ja 1981, Eesti meister kümnevõistluses 1981, 1994 ja 1995, 4×400 m jooksus1985-1988 ning kettaheites1986 ja 1991.
Suurtulemused: 8104 punkti 1981 – püsib tänini kuni 18aastaste maailma tippmargina; 8506 punkti 1988 (100 m 11,05, kaugus 7.35, kuul 15.78, kõrgus 2.00, 400 m 48,08, 110 m tõkkeid 14,55, ketas 52.04, teivas 4.60, oda 61.72, 1500 m 4.15,93) – Eesti kõigi aegade edetabeli kolmas.
Perekond: elukaaslane Helen, tänaseks 13aastane tütar Greta.
Uudised
VE: Külvet, Valter – kümnevõistleja
www.sloleht.ee
KÜSIMÄRGID JÄID ÕHKU: Valter Külvet võitis küll erinevaid medaleid, aga võimete laeni ometi ilmselt ei jõudnud.
JAAK NILSON
Suvel 1998 leidis Tartumaal poe poole kõmpinud proua Aino Emajõe kaldapõõsaste alt surnukeha. Ta ei võinud aimatagi, et too purukspekstud peaga mees on Valter Külvet, Eesti hiljutine olümpialootus ja spordimehisuse võrdkuju.
Kümnevõistleja Külvet tapeti 34aastasena päevapealt kümme suve pärast seda, kui ta oli Staikis lõpetanud 8506 punktiga, tulemusega, mis andnuks 1988 olümpiakulla ja millega võinuks veel 2007 kaua MMi medalikonkurentsis püsida.
Suured auhinnad jäid tal aga saamata ning ta ei teadnud surmatunnini, kas pidada spordikarjääri edukaks või mitte. Ta oli rahul spordist saadud teadmistega, kuid rakendada polnud neid veel kusagil.
“Valterist saanuks suurepärane treener,” lausub sõber ja trennikaaslane Meelis Jukk, sihtasutuse Tartu Sport juhatuse liige. “Temas ühinesid isiklikud kogemused, akadeemilised teadmised, hea silm, põhjalikkus ja püsivus. Aga treeneripalgast polnud alustajal siis võimalik peret toita.”
“Valter oli pühendunud sportlane, kes jälgis hoolega ka teiste tegemisi, otsis kasulikku,” lisab teine trennisõber, kahekordne Eesti kümnevõistluse meister ja nüüdne Tartu Kalevi tegevdirektor Raido Mägi. “Aga väärilist lõppu tema sportlasekarjäär ei saanudki ja see jäi ilmselt hingele.”
Kuni 18aastaste maailma tippmark püsib tänagi
Õisu võimlemisõpetaja poeg treenis juba viieaastasena ja alustas koolipõlves uhket võidukäiku. 1981 edestas Külvet Liidu noortespartakiaadil hõbedasaajat ligi 900 punktiga. Samal aastal kogus ta Eesti meistriks tulles 8221 punkti, mis uue tabeli 8104na püsib tänagi kuni 18aastaste maailma tippmargina. Loomulikult võib küsida, ega Külvet end poisina üle pingutanud ja tulevastele vigastustele alust pannud.
“Valter oli anatoomiliselt hea, ju pärilikult. Luustikule tuli õiged lihased kasvatada, ja kui liigeseid aina treenid, siis lihased pikenevad. Head tulemused tundusid meile normaalsetena,” lükkab isa Toomas Õisu-kodus kahtluse ümber. “Poisina ei saanudki Valter kogu aeg täiskoormusega harjutada, sest võistlusi oli pidevalt. Ülekoormus tuli hiljem, meesteklassis, kui polnud tarvilikul tasemel arstiabi.”
“Peo tõttu ei jätnud ta iial ära ühtki treeningut.”
Treener-legend Fred Kudu kutsus Külveti Tartusse kehakultuuriteaduskonda ja enda gruppi. Külvetile kui kõvale mehele ajas Kudu välja toa Uue tänava vaikses pereühikas. Külvet kutsus kampa treeningukaaslase Meelis Juki.
“Olime fanaatilised spordipoisid, trenn jäi primaarseks ja õppimine tuli tagapool,” meenutab Jukk. “Valter kutsus mind nädalavahetustel Õissu treenima. Jooksime, lükkasime kangi, lennutasime lumehange ketast, käisime saunas. Valteri ema tegi süüa.”
Et sõber oleks pidusid põlanud, seda Jukk ei ütle. “Sportlaste ettevõtmistel Valter osales ja võttis vahel ka napsi, aga kindel, et peo tõttu ei jätnud ta ära ühtki treeningut. Tal oli pöörane kohusetunne.”
Niisiis, 18aastasena ülikooli astudes vaatas Külvet tulevikku uskumatu talendina. Ta oli jõudnud oluliselt kaugemale, kui olümpiasangarid Daley Thompson, Christian Schenk,
Robert Zmelik, Dan O´Brien, Erki Nool ja Roman Šebrle jõudsid isegi juunioriaja lõpuks!
Kuid algas vigastuste ja haiguste kaskaad. Jalavigastus ja -lõikus. Kollatõbi.
Põlvevigastus oli nii tõsine, et tõukejalga tuli vahetada
“Kasvuperioodil vaevasid mind mikrotraumad ja ma ei omandanudki õiget jooksutehnikat. Kõik hilisemad vigastused sellest tingitud,” rääkis Külvet täismehena.
Eesti meistrivõistlustel 1984 Tartus rebestas Külvet põlvesideme. “Hüppasime kõrgust. Olin kõrval, kui Valteri äratõuke ajal käis kuuldav plaks. Ta põlv oli ju ammu hell, küllap süstidest habras,” räägib Jukk, kes sõbraga haiglasse kaasa läks. “Valu pidanuks talumatu olema, aga Valter vaatas tulevikku. Ei kahelnud, et jätkab kümnevõistlust, kuigi paljud temas enam tulevast tippu ei näinud. Mõnest unistusest, ka usust 9000 punkti võimalikkusse, loobus Valter isegi.”
“Pärast seda vigastust ma ei julgenudki enam õigesti treenida,” rääkis Külvet ise.
Vigastuse nõudel ja isa soovitusel vahetas sportlane tõukejalga. Üksnes kõrgushüppes kadus esiti paarsada punkti.
“Valter võttis kipsi kodus arsti juurde minemata maha ja läks kohe jalgrattaga sõitma,” meenutab ema Maie. “Aga kinnisemaks muutus Valter ebaõnnestumistega küll, oli tujust ära. Talle mõjus pahasti, kui ajakirjandus küsis, miks ta pärast sellist vigastust veel üldse jamab. Hing sai haiget.”
Võitis katsevõistluse 8506ga, olümpiakohta pidi aga ootama
EMil 1986 katkestas Külvet haiguse, MMil 1987 ja olümpial 1988 jalavigastuse tõttu. “Kogu aur läks koondisse pääsemisele. Mõju hakkas avaldama see, et puudus korralik meeskond.” Nii rääkis Külvet ammu enne, kui Noole, Veerpalu, Šmiguni ja Kanteri edu tagant väljaarendatud tiim leiti.
Nõukogude Liidu 1988. aasta olümpiakoondise katsevõistlustel Staikis kogutud 8506 punkti tähendasid absoluutset tippu. Külvet ise, läbinud sel võistlusel ka dopingukontrolli, eufooriasse ei sattunud. Karjääri loojangul arutles ta: “Staikis olid hooaja esimesed võistlused. Teise võistlusega oleksin võinud 200 punkti juurde panna. Arvan, et mu lagi oli kuskil 8700-8800 punkti.”
Soulini jäi kolm kuud ja juhtus mõndagi. Parema reie tagakülg andis tunda ja kui Külvet Liidu meistrivõistlused vahele jättis, polnud olümpiakoht enam kindel.
Treener Kudu surm jättis Külveti juba Souli eel üksi
Eesti – Rootsi matši Linköpingis Külvet võitis, ent ilmselt tulnuks see võistlus Souli huvides katki jätta.
“Marko Vunder hüppas koondise juurest veel enne võistlust ära ja niigi haigele Kudule pani see kõva paugu,” räägib Jukk. “See tähendas ka, et kolmel ülejäänul tuleb lõpuni võistelda. Pärast võistlust korraldasid rootslased ekskursiooni ühte kaevandusse…”
“Seal maa all oli märg, rõske, rusuv. Meil hakkas paha ning jätsime koos Valteri ja Tiit Pahkeriga retke pooleli,” meenutab võistlusel teiseks tulnud Sven Reintak. “Istusime bussis ja ootasime, kui äkki läks sebimiseks. Kudu toodi teadvusetult, sisuliselt surnuna, maa alt välja. Ta oli maoverejooksuga koomasse langenud. Süda saadi tööle, kuid koomast treener enam välja ei tulnudki.”
Kudu suri saatuse tahtel 29. septembril, samal ööl, kui Külvet Soulis reievigastusega katkestas.
Külvet on öelnud: “Teadsin, et mu elu läheb pärast Kudu surma väga keeruliseks. Mujalt ma enam mingit tuge ei saanud.”
Viimase võistluse katkestas, sest tulemused masendasid
Pärast Souli tabas Külvetit kannakõõluse sisemine rebend. Kaks lõikust Eestis ei aidanud, 1990 lõigati Soomes. Aga usk püsis.
Kevadel 1992 täitis kolm aastat kümnevõistlejana vahele jätnud, kuid aina treeninud Külvet 8091 punktiga olümpia A-normi. Kes teab, kuidas spordielu edasi võinuks minna, aga Barcelonasse Külvet ei pääsenud. Läksid aasta noorem Andrei Nazarov ja tulevikulootus Erki Nool.
Külveti tippsport sai sisuliselt läbi. Aeg oli raske. Raido Mägi meenutab, kuidas nad autoga Jalta ja rongiga Sotši laagrisse sõitsid. “Mis minust, aga 8500-punkti-mehe pühendumust peaks selline asi näitama,” sõnab Mägi.
Külvet tuli 1994 ja 1995 Eesti meistriks, ent parimad tookord ei võistelnud ja kullaks piisas 7600 punktist. Siilile selge, et selline tulemus rahuldust ei pakkunud.
17.-18. juunil 1996 osales Külvet kümnevõistluses viimast korda, olles Tartus Fred Kudu memoriaalil parimate päevade tagasihoidlik vari. Seitsme alaga kogunes punkte ligi 900 jagu vähem kui Staikis 1988. Ta läks koju lõunale ega naasnud staadionile.
“Valter ei kaevelnud, elas halvad asjad endale sisse.”
“Valter oli hingelt ja südamelt vastutulelik. Mul kui keskpärasel sportlasel olid näpud vahel põhjas, siis viis ta mu lihtsalt sööma. Kui mõni teine täht müüs spordivarustuse ülejääke, siis Valter jagas naelikuid ja tosse spordipoistele niisama,” räägib Jukk.
“Kuid ta polnud aktiivne suhtleja, hästi tundis end vaid sõprade keskel. Valter ei kaevelnud, ta elas halvad asjad – vigastused, ebaõnnestumised, tagasilöögid – pigem endale sisse.”
Üheksakümnendad olid Külvetile ka majanduslikult keerulised. Püüdes järjele saada, asutas ta koos kolmanda sõbra, kõrgushüppes 2.25 ületanud Ain Evardiga puidufirma.
“Venemaalt saematerjali tuua ja siin edasi müüa – see oli Valteri idee. Ta oli aktiivne, leidis Venemaalt partnereid,” räägib Evard, kes on algatatut jätkanud.
Ka Evard kinnitab: “Järjekindlale ja analüüsivõimelisele Valterile olnuks õige treeneritöö, kuid see ei tõotanud sissetulekut ja arvatavasti ei näinud ta silmapiiril ka tõelist talenti.”
Kas mõrtsukad taipasid atleediga spordijuttu ajada?
Mõrvatud Külveti verest leitud 2,3-promillist alkoholisisaldust kommenteerib Jukk lihtsalt: “Kindlasti polnud see reeglipärane ja kindlasti ei kaotanuks ta sellise joobega teadvust. Ju teda millegagi mürgitati. Valteril polnud vähimatki sõltuvust ega mingeid tsükleid! Võttis õhtul napsi nagu tavaline eesti mees, oli siis ikka lõbus, mitte kurvameelne või enesesse kapseldunud. Ja hommikuks oli ta alati kombes!”
Ka elukaaslane Helen eitab Valteri alkoholilembust: “Kodus ei joonud me põhjuseta isegi klaasi veini ega õlut.”
Lähedaste meelest pole võimalustki, et Külvet hakanuks saatuslikul õhtul klaasi kummutama eluprobleemidele lahendust otsides. Tööasjad läinud paremuse poole, kodus oli kõik korras.
Mägi vangutab pead: “Tagantjärele uurisime, et mõrtsukad olid sportliku taustaga. Valter võõrastega suurt ei suhelnud, aga spordist rääkimiseks jätkus tal alati entusiasmi.”
Kümnevõistleja Valter Külvet
Sündinud: 19. veebruaril 1964 Viljandimaal Õisus.
Surnud: 2. juulil 1998 Tartumaal Mäksa vallas.
Mõõdud: 191 cm, 90 kg.
Haridus: lõpetas 1982 Abja Keskkooli ja 1994 Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna.
Võite ja medaleid: Euroopa juunioride meister 1983, universiaadihõbe 1985, Hea Tahte mängude pronks 1985, NSV Liidu meister 1987 ning pronks 1985 ja 1986, NSV Liidu noortemeister kaheksa-, üheksa- ja kümnevõistluses 1978, 1979 ja 1981, Eesti meister kümnevõistluses 1981, 1994 ja 1995, 4×400 m jooksus1985-1988 ning kettaheites1986 ja 1991.
Suurtulemused: 8104 punkti 1981 – püsib tänini kuni 18aastaste maailma tippmargina; 8506 punkti 1988 (100 m 11,05, kaugus 7.35, kuul 15.78, kõrgus 2.00, 400 m 48,08, 110 m tõkkeid 14,55, ketas 52.04, teivas 4.60, oda 61.72, 1500 m 4.15,93) – Eesti kõigi aegade edetabeli kolmas.
Perekond: elukaaslane Helen, tänaseks 13aastane tütar Greta.