|
Nagu mina asjast aru saan, võib naiste suhtumist pornosse jaotada põhimõtteliselt kaheks: naised, kellele meeldib porno (pean siin silmas eelkõige pornofilme) ja kes julgevad seda ka ausalt tunnistada, ning naised, kellele meeldib porno, aga kellele on öeldud, et porno on paha ning suguelundid on räpased — ja kes on seepärast porno suhtes juba lapsepõlvest peale vaenulikult meelestatud. Mis ei tähenda, et ka neile tegelikult ei meeldiks porno.
Sõnal “porno” on lihtsalt halb maine. Algselt prostituutidest kirjutamist tähendava sõnaga (pornographia — pornes + graphos) on hakatud tähistama kõike halba, vägivaldset ning tülgastavat, nt poliitporno, majandusporno, ajakirjandusporno, liiklusporno jne.
Teine põhjus, miks me arvame, et meile porno ei meeldi, on see, et laste seksuaalkasvatus ehk seksialane ajupesu algab sageli juba varases lapsepõlves. Vanemad ütlevad oma suguelundit uudishimulikult uurivale põnnile, poisile või tüdrukule, et ära näpi tussut või nokut. Ja kuna ema ja isa teevad seda öeldes ka kurja häält ning viibutavad näppu, siis saab väike laps asjast aru nii, et noku ja tussu ning kõik, mis nendega tehakse, on kuidagi — arusaamatul viisil küll, aga ikkagi paha ning häbenemisväärne.
Ema ja isa varjavad oma alastust kiivalt. Laste juuresolekul seksimist peetakse äärmiselt taunimisväärseks. Seksitakse salaja, hinge kinni hoides, suletud uste taga. Kõik selleks, et laps ei saaks ilmaski teada, et seks ning seksi liialdatud, piirideta eksponeerimine ehk porno on eksisteerinud juba aegade algusest ning on üdini loomulik. Muidugi ei ole oma seksihäbis süüdi vanemad, sest ka vanemad, ema ja isa on kunagi olnud väikesed poisid ja tüdrukud — ning ka neile on öeldud, et ära näpi nokut või tussut. Ka neid on õpetatud oma keha võõristama ning keha räpaseks, hinge õilsaks pidama.
Me elame kultuuriruumis, mis on juba sajandeid kummardanud jumalat, kes on riides, kelle kehavormid on kaetud, ning on teada, et inimene ihkab olla jumala sarnane. Kui vaadelda renessansiajastu maale Vana-Kreeka ja -Rooma jumalatest ning mütoloogiast, siis võime seal näha alasti Ledat, kelle on äsja vägistanud luik (tegelikult küll peajumal Zeus luigena), paljaid nümfe taga ajavaid saatüreid, kel kõvastunud fallos pikalt ees, ning jumalaid ja jumalannasid erisugustes kõlvatutes poosides, valmis anduma ohjeldamatutele naudingutele, kusjuures nad kõik on äärmiselt väljakutsuvates poosides, oma seksuaalsusest teadlikud olevad, seda ära kasutavad.
Renessanss tõi antiigi ohjeldamatu seksuaalsuse tagasi, kuid juba Vana-Kreeka ning -Rooma müütidest võib lugeda, kuidas antiigi jumalad oma ihadele mingeid piire ei seadnud. Armastusjumalanna Aphrodite ainult seksuaalsetele liialdustele mõtleski ning veinijumal Dionysose hiiglasuur fallos oli lausa kultuslik, seda ülistati ning austati. Vana-Rooma keisrid olid kuulsad oma orgiate poolest, ning lihtrahvas, kes ei tahtnud end jumalikest keisritest maha jääda, seksis ning hooras samuti, mis jaksas.
Pordumaju oli iga nurga taga. Erinevalt Vana-Kreeka ja –Rooma jumalatest on aga ristiusu posteripoisil Jeesusel seljas ilus valge maani ürp, vähemasti on teda nii kujutatud maalidel, ning tal ei olnud teadaolevalt mingit seksuaalelu. Teadaolevat seksuaalelu ei olnud ka Neitsi Maarjal, kel ei tarvitsenud selleks, et jumal Jehoovaga last saada, isegi mitte seksida, kuna Jeesus sündis piibli järgi pühast vaimust.
Ja nii on, et kuna me elame veel nüüdki, 21. sajandil kristlikus kultuuriruumis, ning tahame olla oma jumala sarnased, siis teeme ka meie näo, nagu meil poleks mingit seksuaalelu. Me ei räägi seksist (ja nimetame sest rääkijaid hulludeks ehk aru kaotanud, mõistuseta olendeiteks), me seksime salaja, nõnda, et jääb mulje, nagu me ei seksikski, nagu meil õieti polekski seksuaalelu. Seksime üksnes normi piires, ohjeldatult ning kontrollitult, sest seksuaalsuse liigne toonitamine, liigne nähtavaks ja kuuldavaks tegemine seaks küsimärgi alla selle jumala, kes on riides, ning ühes temaga me normeeritud, ihasid piirava ühiskonna alustalad.
Porno, seksuaalsuse liialdatud ning piirideta kujutamine on seepärast mõistagi iseäranis põlu all. Naiste seas rohkem, kuna naised tahavad olla nagu neitsi Maarja, kes on emaduse ideaal, lapsele pühendunud, ning tema kujutis on väga konkreetne (meessoost jumal on umbmäärasem ning mehed tunnevad end seepärast hulga vabamalt). Nii on meile õpetatud ja sellest õpetusest on raske lahti lasta, kuna see on meis nii sügavalt sees. Sajanditega sissesüstitud häbi.
Mäletan seda häbi, kui ostsin nii umbes 17-18-aastaselt kioskist oma esimesed Maajad. Ulatasin higise käega kioskitädile raha ja kioskitädi vaatas mind hukkamõistvalt, või mulle ainult näis nii. Igal juhul ei rääkinud ma oma väikesest “pornoharrastusest” mitte ühelegi sõbrannale. Kui poistega käima hakkasin, siis neile oli suureks üllatuseks, et mul ei olnud ka nende pornoharrastuste vastu midagi. Ma ei üllatunud, kui leidsin pornoajakirja või pornovideo, olin igal ajal nõus pornot vaatama, sest see erutas mind. Erutas ja inspireeris. Mul tuli alati pornot vaadates ka endal kange seksiisu peale. Mind erutasid pornonäitlejate häälitsused, kusjuures mida võltsimad nad näisid, seda parem, naiste hooralik välimus, ülepakutud poosid, suures plaanis suguelundid, neist purskuvad mahlad, kõik. Ma olin fänn esimesest pilgust.
Palju on räägitud sellest, et porno on naistele solvav. Seda räägivad enamasti naised. Usutavasti needsamad naised, kel on keelatud näppida oma tussut. Sageli häbeneb selline naine oma keha, ei julge seda puutudagi, muretseb end haigeks, kui mees talle suuseksi teeb (kas ma ikka lõhnan hästi, kas pean rohkem pesema?) ning näeb seksi ajal lakke vaadates oma ema või isa, kes viibutab talle (ta kujutluses) keelavalt näpuga.
Selline naine ei julge end kunagi päriselt vabaks lasta, ning kuna ta ei julge ennast vabaks lasta, siis on ta ka kategooriliselt vastu sellele, et ülejäänud ühiskond seksi vabaks laseb. Me valvame kiivalt seda, millesse usume, millesse on uskunud meie emad ja isad, vanaemad ja vanaisad — tahame olla head lapsed –, ja kui me usume riides jumalasse, siis teeme kõik selleks, et selt jumalalt ühtainsat riidetükki seljast ei rebitaks.
Ometigi on porno paarisuhtele hea. Esiteks on seda lõõgastav vaadata. Ei pea ju kõike tõsiselt võtma, mis seal toimub, kõiki neid ülepaisutatud oigeid ning ebamugavaid poose, mida ise ilmaski ei kasutaks, aga see on hea meelelahutus. Mehhiko seebiseriaal boonustega. Pealegi tekitab porno seksiisu. Sa vaatad, et teised seksivad, ning tahad ise ka. Kohe. Ja kui sa oma seksuaalsust hirmtõsiselt võtad, siis porno õpetab sind seksi üle naerma, koos oma partneriga naerma ja mängima. Lihtsalt elu lõbusamalt võtma, sulle mitte sobivatele normidele sülitama.
On üks porno alaliike, mida küll pornoks ei nimetata, sest seda tegi ka neitsi Maarja, aga mis on väga porno sarnane. Sünnitus. Ka sünnitades tehakse kõvasti häält, ihumahlad lendavad, vaatepilt on naljakas ning võigas ühtaegu. Mõned gurmaanid koguni filmivad seda. Ja ka seal on palju inimesi ninapidi juures, kuigi suguühtes on vaid ema ja laps. Mees ehk isa on kõrvalosatäitja, kes küll ühtes ei osale, aga katsub selle õnnestumisele kuidagimoodi kaasa aidata, näiteks hellalt selga silitades. Nagu pornofilmis, kus üks naine lakub hellitavalt mehe mune, sellal kui teine, suguühtes olija ratsutab noku otsas. Või midagi sellist. Te saate aru küll.
Esimene ülesanne pornohirmust ülesaamisel: mõelge, et porno on sama loomulik ja õilis kui sünnitus. Ainus erinevus on see, et sünnitamisel on väljujaks laps ning seksimisel sisenejaks peenis.
|
Uudised
VE: Tähismaa, Irja – pornolemb
14. september 2007 2:58
Nagu mina asjast aru saan, võib naiste suhtumist pornosse jaotada põhimõtteliselt kaheks: naised, kellele meeldib porno (pean siin silmas eelkõige pornofilme) ja kes julgevad seda ka ausalt tunnistada, ning naised, kellele meeldib porno, aga kellele on öeldud, et porno on paha ning suguelundid on räpased — ja kes on seepärast porno suhtes juba lapsepõlvest peale vaenulikult meelestatud. Mis ei tähenda, et ka neile tegelikult ei meeldiks porno.
Sõnal “porno” on lihtsalt halb maine. Algselt prostituutidest kirjutamist tähendava sõnaga (pornographia — pornes + graphos) on hakatud tähistama kõike halba, vägivaldset ning tülgastavat, nt poliitporno, majandusporno, ajakirjandusporno, liiklusporno jne.
Teine põhjus, miks me arvame, et meile porno ei meeldi, on see, et laste seksuaalkasvatus ehk seksialane ajupesu algab sageli juba varases lapsepõlves. Vanemad ütlevad oma suguelundit uudishimulikult uurivale põnnile, poisile või tüdrukule, et ära näpi tussut või nokut. Ja kuna ema ja isa teevad seda öeldes ka kurja häält ning viibutavad näppu, siis saab väike laps asjast aru nii, et noku ja tussu ning kõik, mis nendega tehakse, on kuidagi — arusaamatul viisil küll, aga ikkagi paha ning häbenemisväärne.
Ema ja isa varjavad oma alastust kiivalt. Laste juuresolekul seksimist peetakse äärmiselt taunimisväärseks. Seksitakse salaja, hinge kinni hoides, suletud uste taga. Kõik selleks, et laps ei saaks ilmaski teada, et seks ning seksi liialdatud, piirideta eksponeerimine ehk porno on eksisteerinud juba aegade algusest ning on üdini loomulik. Muidugi ei ole oma seksihäbis süüdi vanemad, sest ka vanemad, ema ja isa on kunagi olnud väikesed poisid ja tüdrukud — ning ka neile on öeldud, et ära näpi nokut või tussut. Ka neid on õpetatud oma keha võõristama ning keha räpaseks, hinge õilsaks pidama.
Me elame kultuuriruumis, mis on juba sajandeid kummardanud jumalat, kes on riides, kelle kehavormid on kaetud, ning on teada, et inimene ihkab olla jumala sarnane. Kui vaadelda renessansiajastu maale Vana-Kreeka ja -Rooma jumalatest ning mütoloogiast, siis võime seal näha alasti Ledat, kelle on äsja vägistanud luik (tegelikult küll peajumal Zeus luigena), paljaid nümfe taga ajavaid saatüreid, kel kõvastunud fallos pikalt ees, ning jumalaid ja jumalannasid erisugustes kõlvatutes poosides, valmis anduma ohjeldamatutele naudingutele, kusjuures nad kõik on äärmiselt väljakutsuvates poosides, oma seksuaalsusest teadlikud olevad, seda ära kasutavad.
Renessanss tõi antiigi ohjeldamatu seksuaalsuse tagasi, kuid juba Vana-Kreeka ning -Rooma müütidest võib lugeda, kuidas antiigi jumalad oma ihadele mingeid piire ei seadnud. Armastusjumalanna Aphrodite ainult seksuaalsetele liialdustele mõtleski ning veinijumal Dionysose hiiglasuur fallos oli lausa kultuslik, seda ülistati ning austati. Vana-Rooma keisrid olid kuulsad oma orgiate poolest, ning lihtrahvas, kes ei tahtnud end jumalikest keisritest maha jääda, seksis ning hooras samuti, mis jaksas.
Pordumaju oli iga nurga taga. Erinevalt Vana-Kreeka ja –Rooma jumalatest on aga ristiusu posteripoisil Jeesusel seljas ilus valge maani ürp, vähemasti on teda nii kujutatud maalidel, ning tal ei olnud teadaolevalt mingit seksuaalelu. Teadaolevat seksuaalelu ei olnud ka Neitsi Maarjal, kel ei tarvitsenud selleks, et jumal Jehoovaga last saada, isegi mitte seksida, kuna Jeesus sündis piibli järgi pühast vaimust.
Ja nii on, et kuna me elame veel nüüdki, 21. sajandil kristlikus kultuuriruumis, ning tahame olla oma jumala sarnased, siis teeme ka meie näo, nagu meil poleks mingit seksuaalelu. Me ei räägi seksist (ja nimetame sest rääkijaid hulludeks ehk aru kaotanud, mõistuseta olendeiteks), me seksime salaja, nõnda, et jääb mulje, nagu me ei seksikski, nagu meil õieti polekski seksuaalelu. Seksime üksnes normi piires, ohjeldatult ning kontrollitult, sest seksuaalsuse liigne toonitamine, liigne nähtavaks ja kuuldavaks tegemine seaks küsimärgi alla selle jumala, kes on riides, ning ühes temaga me normeeritud, ihasid piirava ühiskonna alustalad.
Porno, seksuaalsuse liialdatud ning piirideta kujutamine on seepärast mõistagi iseäranis põlu all. Naiste seas rohkem, kuna naised tahavad olla nagu neitsi Maarja, kes on emaduse ideaal, lapsele pühendunud, ning tema kujutis on väga konkreetne (meessoost jumal on umbmäärasem ning mehed tunnevad end seepärast hulga vabamalt). Nii on meile õpetatud ja sellest õpetusest on raske lahti lasta, kuna see on meis nii sügavalt sees. Sajanditega sissesüstitud häbi.
Mäletan seda häbi, kui ostsin nii umbes 17-18-aastaselt kioskist oma esimesed Maajad. Ulatasin higise käega kioskitädile raha ja kioskitädi vaatas mind hukkamõistvalt, või mulle ainult näis nii. Igal juhul ei rääkinud ma oma väikesest “pornoharrastusest” mitte ühelegi sõbrannale. Kui poistega käima hakkasin, siis neile oli suureks üllatuseks, et mul ei olnud ka nende pornoharrastuste vastu midagi. Ma ei üllatunud, kui leidsin pornoajakirja või pornovideo, olin igal ajal nõus pornot vaatama, sest see erutas mind. Erutas ja inspireeris. Mul tuli alati pornot vaadates ka endal kange seksiisu peale. Mind erutasid pornonäitlejate häälitsused, kusjuures mida võltsimad nad näisid, seda parem, naiste hooralik välimus, ülepakutud poosid, suures plaanis suguelundid, neist purskuvad mahlad, kõik. Ma olin fänn esimesest pilgust.
Palju on räägitud sellest, et porno on naistele solvav. Seda räägivad enamasti naised. Usutavasti needsamad naised, kel on keelatud näppida oma tussut. Sageli häbeneb selline naine oma keha, ei julge seda puutudagi, muretseb end haigeks, kui mees talle suuseksi teeb (kas ma ikka lõhnan hästi, kas pean rohkem pesema?) ning näeb seksi ajal lakke vaadates oma ema või isa, kes viibutab talle (ta kujutluses) keelavalt näpuga.
Selline naine ei julge end kunagi päriselt vabaks lasta, ning kuna ta ei julge ennast vabaks lasta, siis on ta ka kategooriliselt vastu sellele, et ülejäänud ühiskond seksi vabaks laseb. Me valvame kiivalt seda, millesse usume, millesse on uskunud meie emad ja isad, vanaemad ja vanaisad — tahame olla head lapsed –, ja kui me usume riides jumalasse, siis teeme kõik selleks, et selt jumalalt ühtainsat riidetükki seljast ei rebitaks.
Ometigi on porno paarisuhtele hea. Esiteks on seda lõõgastav vaadata. Ei pea ju kõike tõsiselt võtma, mis seal toimub, kõiki neid ülepaisutatud oigeid ning ebamugavaid poose, mida ise ilmaski ei kasutaks, aga see on hea meelelahutus. Mehhiko seebiseriaal boonustega. Pealegi tekitab porno seksiisu. Sa vaatad, et teised seksivad, ning tahad ise ka. Kohe. Ja kui sa oma seksuaalsust hirmtõsiselt võtad, siis porno õpetab sind seksi üle naerma, koos oma partneriga naerma ja mängima. Lihtsalt elu lõbusamalt võtma, sulle mitte sobivatele normidele sülitama.
On üks porno alaliike, mida küll pornoks ei nimetata, sest seda tegi ka neitsi Maarja, aga mis on väga porno sarnane. Sünnitus. Ka sünnitades tehakse kõvasti häält, ihumahlad lendavad, vaatepilt on naljakas ning võigas ühtaegu. Mõned gurmaanid koguni filmivad seda. Ja ka seal on palju inimesi ninapidi juures, kuigi suguühtes on vaid ema ja laps. Mees ehk isa on kõrvalosatäitja, kes küll ühtes ei osale, aga katsub selle õnnestumisele kuidagimoodi kaasa aidata, näiteks hellalt selga silitades. Nagu pornofilmis, kus üks naine lakub hellitavalt mehe mune, sellal kui teine, suguühtes olija ratsutab noku otsas. Või midagi sellist. Te saate aru küll.
Esimene ülesanne pornohirmust ülesaamisel: mõelge, et porno on sama loomulik ja õilis kui sünnitus. Ainus erinevus on see, et sünnitamisel on väljujaks laps ning seksimisel sisenejaks peenis.
Loe lisaks:
Andrus Kivirähk:Pornograafiline Kriimsilm