ELUMEES: 1982. aastal peeti Turus NSV Liidu ja Soome «Sõpruslinnade laulud», kus võttis sõna ka TASSi kaastöötaja Raivo Ojasaar (pildi keskel valge särgi ja tumeda lipsuga). Tema taga seisab laulja Tarmo Pihlap.
Enn Anupõllu erakogu
Eesti spionaažiajaloo üks suurem valge laik on ETV töötaja ja TASSi Helsingi korrespondendi Raivo Ojasaare ootamatu kadumine ning veel ootamatum ilmumine USAs. Siis juba Markus Larssonina.
“Mulle on ta ikka Raivo. Kui viimati 1990. aastal helistas, olles juba Markus Larsson, ütles ta sissejuhatuseks, et Raivo räägib,” meenutab ETV kunagine juht Enn Anupõld.
Las siis jääb ka allpool loos nii, et Raivo Ojasaar jääb Raivo Ojasaareks, kes Eesti Ringhäälingu kaadriosakonna andmetel on sündinud 19. augustil 1947. Hoolimata sellest, et 1986. aastal Helsingist põgenedes ja neli aastat hiljem USAs uue identiteedi saanud mehe nimi oli Markus Larsson.
Küsimusi läände põgenemise kohta on ka üle 20 aasta hiljem Ojasaare ümber palju. Kelle heaks ta töötas? Kas ta töötas KGB ja CIA hüvanguks? Kas ta üldse oli ikka luuraja? Kui kõrge oli tema auaste? Miks ta läände põgenes? Miks ta nime muutis? Mis riigi kodakondsus on tal? Jne.
Seltskonna hing
Ojasaar asus ETVs tööle 1976. aasta märtsis. Nii ETVs kui ka mujal, kus ta on töötanud, iseloomustatakse teda sarnaste sõnadega – seltskonna hing, naistemagnet, teab sadu anekdoote, haruldasest hea suhtleja, oskas viina võtta.
“Viina võttis ta korralikult, aga kunagi polnud pikali. Ta jäi alati väärikaks. Eks seegi oli õpitud, arvan,” meenutab Anupõld, kes kirjutas 1981. aastal Ojasaare iseloomustusse klassikalise lause: “Moraalselt vankumatu.”
Aga kõige olulisem, mida sõbrad ja kolleegid Ojasaare puhul rõhutavad, on fenomenaalne keeleoskus ning -mälu. Ta valdab puhtalt inglise, vene, soome, saksa, araabia ja jidiši keelt.
Tallinna 46. keskkoolis õppinud Ojasaare keelevaist ulatus kooliaega. Kahjuks ei õnnestunud meil leida inimest, kes oskaks põhjendada, miks 1966. aastal keskkooli lõpetanud Ojasaar läks õppima kaugele Taškenti araabia keeli. Usbekistani NSVs viibis ta 1968.–1973. aastani, tema diplomile on kirjutatud filoloog-arabist.
“Peale keeleoskuse suutis ta ka väga kiiresti lugeda. Ta õgis raamatuid,” mainib kolleeg ETV päevilt.
Pärast viit aastat Taškendis ja sellega kaasnenud tööreise sõjaväetõlgina Egiptusse, Iraaki ja mujale, naasis Ojasaar Eestisse, kus asus abikaasa Heliga giidina tööle Inturistis. Abikaasa oli tööl põhikohaga, Raivo koosseisuväliselt.
Anupõld meenutab: “ETVs töötas 700 inimest ja polnud reaalne, et ma iga inimese taustaga oleks tuttav. Kui saabus ootamatu käsk kirjutada Raivole iseloomustus, tutvusin ta toimikuga ja alles sealt nägin, et ta oli töötanud Egiptuses tõlgina.”
Telekolleegid on oma Vene (loe: NSV Liidu) kolleegidelt kuulnud, et Raivo värvati KGBsse järjekordsel tõlkereisil. “NSV Liit korraldas Jeemenis tööstusnäituse ja väidetavalt seal tehti Raivole pakkumine,” oletatakse täna.
Pärast nappi töötamist NSV Liidu turismibüroos Inturist lähetati Ojasaar ETVsse. Tema esimene töökoht oli ETV programmiväljastamise osakonna režissööri assistendi kt. 1976. aasta septembris sai temast ETV propagandasaadete peatoimetuse rahvusvaheliste suhete toimetuse toimetaja, 1980. aastal sama osakonna peatoimetaja, kus ta töötas 1981. aasta 31. jaanuarini.
“Vaevalt ta nüüd ise ETVsse tahtis, küllap ikka saadeti,” oletab Anupõld, kes töötas 1972.–1974. ja 1986.–1990. aastani Kesktelevisiooni esindajana Helsingis.
“Naistemees,” muigab kolleeg Mati Talvik teda iseloomustades. Üks teine endine kaastöötaja lisab: “Ta oli äärmiselt NSV Liidu korra vastane. Ta tahtis ise otsustada ja äri teha,” mäletavad sõbrad. Anupõld ütleb, et kaht last kasvatanud Ojasaare perekonnas oli haridusel väga suurt tähtsus. “Raivo naine unistas, et lapsed saaks hariduse välismaal.”
Paadami asemel Ojasaar
“Ühel päeval sain kõne ENSV televisiooni- ja raadiokomitee juhilt Raimund Penult. Ta palus, et kirjutaksin kiiresti Raivo Ojasaarele iseloomustuse,” meenutab Anupõld 1981. aasta talve. “Mul oli kirjutamiseks aega 30 minutit. No siis ma kirjutasingi, et Raivo on moraalselt vankumatu…”
Väidetavalt oli ETV soosik TASSi Helsingi korrespondendi 1500 Soome marga suurusele palgale Juhan Paadam, samuti räägiti Tõnu Laagist.
“Paadam oli juba minemas, siis avastati, et tema CV pole puhas – keegi perekonnast oli teeninud Saksa ohvitserina,” teab Anupõld.
“Nende meeste kohta, kes läksid taolisele tööle, oli alati kuulujutte, kas ja kelle heaks võisid veel töötada. Nii räägiti ka Raivo kohta. Mati Talvik mäletab, et lahkumispidu, mida Moskvast Helsingisse lennanud Ojasaar NSV Liidu pealinnas korraldas, oli pikk ja põhjalik.
Helsingis töötas Ojasaar TASSi korrespondendina viis aastat. Ta kadus Soomest 1986. aasta 18. ja 20. mai vahel. Raivo naine oli neil aastatel tööl NSV Liidu konsulaadis, paar päeva NSV Liidu saatkonnas sekretärina, suurema osa ajast tegeles aga erisidega.
“Raivo sai Soomes oma põhitööga suurepäraselt hakkama. Ta oskas keeli ja ta koostas ülemustele Soome lehtede raporteid teistest palju kiiremini,” jutustab Anupõld. “75% töötajatest olid ju tummahambad.”
Raivo elustiil erines teiste TASSi kaastöötajate omast – tal oli Soomes suvila. Teised võisid sellest vaid und näha.
“Seegi oli märk,” muigab Anupõld. SL Õhtulehe teada võõrustas Ojasaar nii suvilas kui ka Helsingi korteris paljusid Eesti ajakirjanikke, meie teada olid viimased külalised tema juures paar päeva enne kadumist.
Soome salapolitsei on kunagistes lehtedes nimetanud Ojasaare tööd rutiinseks, kuid mitte ohtlikuks.
Anupõld mäletab detaili Ojasaare TASSi päevilt, mida rääkisid talle Moskva kolleegid: “Ühel päeval tuli Raivo tööle ja virutas pudeli lauale, rõõmustades, et talle anti üks kupp juurde. Siis mõtlesime, et see on nali. Hiljem…”
2006. aasta septembris ilmunud ajakiri Continental (Euroopa ajakirjanike, kirjanike ja kommunikatsioonispetsialistide bülletään – U. S.) märgib küsimärgiga, et USA luure värbas Ojasaare omakorda 1986. aastal. Samas Eestis sosistatakse, et ta võisid värvata mõne USAle lähedase liitlasriigi agendid.
Anupõld sattus Soome lähetusse vahetult pärast Ojasaare müstilist ja skandaalset kadumist.
“Ühel päeval Raivo tööle enam ei saabunud. Lähetuse lõpuni olid jäänud loetud nädalad. Algul arvati, et ta on haige, suvilas või avarii teinud. Avarii välistati kiiresti, sest siis oleks Soome politsei sellest teatanud. Mind kutsuti ta korterit vaatama, aga see oli tühi. Kõik riided ja muud asjad olid nii, nagu pererahvas kohe naaseks. Aga Raivot polnud. Algul sellest soomlastele ei teatatud. Kui lõpuks soomlastele ikka öeldi, siis kulus pool päeva, et raporteerida: Soomest pole Ojasaared lahkunud,” meenutab Anupõld.
Peale Raivo olid kadunud ka abikaasa ning kaks last, poeg ja tütar. Sellest hetkest kuni 1990. aastani, kui Ojasaar ilmus Ameerika Häälde Markus Larssoni nime all, liiguvad vaid oletused. Võimalik, et peale Ojasaare teavad tõde vaid väga üksikud suurriikide salateenistuste tippametnikud. Ojasaare kõrget staatust rõhutab fakt, et identiteeti muudetakse väga vähestel perekondadel.
On räägitud, et Soomest laevaga Rootsi sõitnud Ojasaare perekonnale lavastati autoavarii. On räägitud, et perekonda peideti aastaid USAs (peamiselt Colorados) mööda CIA kortereid. On räägitud, et perekonda hoiti algul Euroopas. Vahepeal oletati, et Ojasaar on koguni tapetud. Fakte napib tänaseni.
2006. aasta Eesti Ekspressis on kirjas: “Mees (Ojasaar) on möönnud, et täitis Nõukogude luure jaoks vähetähtsaid ülesandeid.”
Ajakiri Continental: “Ta pidi Soomes marke ostma, et Nõukogude agendid saaks kirju avada ja kleepida need võltsitud ümbrikutele. Samuti pidi ta suhtlema eksiilis elavate eestlastega.”
Ojasaart Soome päevil tundnud inimesed lükkavad ümber kuulduse, et ta abikaasa töökogemus NSV Liidu saatkonnas oli perekonna hinnatuim vara.
“Kartsin, et nüüd käib suur litakas ja pead hakkavad lendama,” meenutab Anupõld hirme, kui ENSVs kuuldi Ojasaare põgenemisest. “Aga midagi ei juhtunud. Üks kõrge ametnik vaid ütles, et sina, Anupõld, kirjutad ikka valesid iseloomustusi.”
Talvik: “Mulle oli Raivo põgenemine üllatus. Tummaks võttis.”
Raivo häälega Markus
Kui Ojasaar Markus Larssoni nime all 1990. aastal Ameerika Hääle Eesti osakonnas tööd alustas, tunti kodumaal kadunud poeg hääle järgi ära.
Samal ajal väidetakse, et USAs oli Ameerika Hääl vaid üks tema töökohtadest. Ta osutas tõlketeenust paljudele USA riigiasutustele, teadaolevalt ka Valgele Maja ametnikele.
“Raivo helistas mulle USAst kaks korda. 1990. aasta alguses küsis, kas ma saaks talle anda ETV programmi struktuuri ja ma lugesin talle selle peast ette. 1990. aasta kevadel küsis, kas ma aitaks BBC Helsingi reporteri Ilmar Kallase, Aino Kallase poja, Hiiumaale vanemate kodukohta,” mäletab Anupõld, kes ekskolleegi vestluse lõpus ka Eestisse kutsus.
Ojasaar olevat vastanud: “Tead, tulen Stockholmini, aga mu uued ülemused arvavad, et veel on vara Eestisse tulla.”
Washingtonist 70 km kaugusel elanud Ojasaare kodurajooni kirjeldatakse ülivõrretes – muust maailmast eraldatud, üliturvatud, äärmiselt puhas, sportimisvõimalustega, stiilne. Teda USAs külastanud inimestele tutvustas Ojasaar suursuguseid naabreid lakooniliselt. “Siin elab CIA tulevane juht,” meenutab Talvik Ojasaare öeldud lauset.
Ameerika Häälest lahkus Ojasaar 2004. aastal, pensionile jäi aasta hiljem. Kuna ta ühe kõrvaga enam ei kuule ja teisega vaid 50%, siis mingit tööd ta enam otsinud pole. USAst makstav pension olevat kuninglik ja laseb väärikalt vananeda.
Praegu elab Ojasaar abikaasaga peamiselt Eestis, mõlemad lapsed on välismaal, poeg teeb SL Õhtulehe andmetel karjääri USA armees.
Ojasaare uhke maakoht asub Viru-Nigula metsade vahel, mille ta soetas veel ETVs töötades. Krediidiinfo andmetel tal Eestis ärihuve pole, samuti pole teada, kas tal ka pealinnas on eluase.
Anupõllu sõnul käis Ojasaar ETVs viimati 2006. aastal.
SL Õhtulehel ei õnnestunud Raivo Ojasaarega ühendust saada. Temaga Eestis suhelnud inimesed ei osanud ega soovinud meid ka aidata.
Mati Talvik: intervjuu Raivoga oli ootamatu, aga see sujus
ETV legend Mati Talvik intervjueeris Ojasaart 1992. aastal Washingtonis, see on ka salapärase mehe esimene ja viimane pikem esinemine.
“Mul polnud temaga intervjuud üldse plaanitud. Käisime Ameerika Hääles, rääkisime seal inimestega ja siis kutsus Raivo mind kui vana kolleegi endale külla. Washingtonist välja sõites käisime läbi ühest CBSi uuest stuudiost ja tema juurde jõudsime lõpuks kell 23.30. Kuna ta naine pidi uuesti hakkama toitu soojendama, tekkis meil idee teha vahepeal Raivoga intervjuu. Nii läkski, kõik oli väga loomulik. Pärast aga oli Raivol USAs intervjuu tõttu pahandusi. Ameerika Hääles oli suur segadus.”
Neeme Raud: Markuse minevikust me ei rääkinud
Neeme Raud: “Töötasin Markusega Ameerika Hääles 1992.–2004. aastani. Pikka aega oli ta meie toimetuse juht. Et mina olin enamiku sellest ajast New Yorgis, siis meie suhtlemine oli vaid töine ning ülemusena oli Markus hea, andes alluvatele palju vabadust.
Minevikust ta väga põhjalikult ei rääkinud ja me delikaatselt ka ei uurinud. Teadsime, et ta oli õppinud Taškendis araabia keelt, mida ta ka oskas. Ja kunagi oli ta Helsingis TASSi korrespondent, et selle tööga kaasnesid ilmselt ka teised ülesanded ning et perele lavastasid ameeriklased Rootsis autoõnnetuse. Siis nad saabusid uute nimedega Ameerikasse. Sellest, kuidas saabumine välja nägi ja kuidas temast sai Larsson, ei ole ta kunagi rääkinud.
Pärast Ameerika Hääle lõppu ei ole me praktiliselt enam suhelnud. Kuulsin, et ta on nüüd tagasi Ojasaar ja elab Eestis. Korra ka nägime ja ta rääkis, et on peamiselt maal, mitte Tallinnas.”
Harri Tiido: ma ei ole ta minevikku uurinud
Harri Tiido: “Töötasime Ameerika Hääles 1996.-1997. aastal. Nii kolleegi kui ka inimesena väga mõnus, andis toimetusele vabad käed teha Ameerika Hääle tegelikust poliitikast erinevaid, kuid kuulatavamaid saateid. Sai aru, et Eesti kuulajale sobib teistsugune formaat ja tegelikult riskis oma nahaga, kuna sellest teada saamisel oleks võinud tal ehk kehvasti minna. Õnneks aitasid kuulatavuse numbrid ja meie vabamat eetrikasutust toodi hiljem teistele eeskujuks. Lahe oli temaga suhtlemine ka väljaspool tööd.
Larssoni minevikust rääkimine on enda otsustada, ma ei ole ka ise seda temalt kuigivõrd pärinud.”
USA saatkond: me ei kommenteeri
USA saatkonna pressiesindaja Eric A. Johnson: “USA valitsuse poliitika on mitte kommenteerida individuaalseid immigratsioonijuhtumeid.”
Uudised
VE: Ojasaar, Raivo – Enn Anupõllu kaastöötaja
www.sloleht.ee
Enn Anupõllu erakogu
Eesti spionaažiajaloo üks suurem valge laik on ETV töötaja ja TASSi Helsingi korrespondendi Raivo Ojasaare ootamatu kadumine ning veel ootamatum ilmumine USAs. Siis juba Markus Larssonina.
“Mulle on ta ikka Raivo. Kui viimati 1990. aastal helistas, olles juba Markus Larsson, ütles ta sissejuhatuseks, et Raivo räägib,” meenutab ETV kunagine juht Enn Anupõld.
Las siis jääb ka allpool loos nii, et Raivo Ojasaar jääb Raivo Ojasaareks, kes Eesti Ringhäälingu kaadriosakonna andmetel on sündinud 19. augustil 1947. Hoolimata sellest, et 1986. aastal Helsingist põgenedes ja neli aastat hiljem USAs uue identiteedi saanud mehe nimi oli Markus Larsson.
Küsimusi läände põgenemise kohta on ka üle 20 aasta hiljem Ojasaare ümber palju. Kelle heaks ta töötas? Kas ta töötas KGB ja CIA hüvanguks? Kas ta üldse oli ikka luuraja? Kui kõrge oli tema auaste? Miks ta läände põgenes? Miks ta nime muutis? Mis riigi kodakondsus on tal? Jne.
Seltskonna hing
Ojasaar asus ETVs tööle 1976. aasta märtsis. Nii ETVs kui ka mujal, kus ta on töötanud, iseloomustatakse teda sarnaste sõnadega – seltskonna hing, naistemagnet, teab sadu anekdoote, haruldasest hea suhtleja, oskas viina võtta.
“Viina võttis ta korralikult, aga kunagi polnud pikali. Ta jäi alati väärikaks. Eks seegi oli õpitud, arvan,” meenutab Anupõld, kes kirjutas 1981. aastal Ojasaare iseloomustusse klassikalise lause: “Moraalselt vankumatu.”
Aga kõige olulisem, mida sõbrad ja kolleegid Ojasaare puhul rõhutavad, on fenomenaalne keeleoskus ning -mälu. Ta valdab puhtalt inglise, vene, soome, saksa, araabia ja jidiši keelt.
Tallinna 46. keskkoolis õppinud Ojasaare keelevaist ulatus kooliaega. Kahjuks ei õnnestunud meil leida inimest, kes oskaks põhjendada, miks 1966. aastal keskkooli lõpetanud Ojasaar läks õppima kaugele Taškenti araabia keeli. Usbekistani NSVs viibis ta 1968.–1973. aastani, tema diplomile on kirjutatud filoloog-arabist.
“Peale keeleoskuse suutis ta ka väga kiiresti lugeda. Ta õgis raamatuid,” mainib kolleeg ETV päevilt.
Pärast viit aastat Taškendis ja sellega kaasnenud tööreise sõjaväetõlgina Egiptusse, Iraaki ja mujale, naasis Ojasaar Eestisse, kus asus abikaasa Heliga giidina tööle Inturistis. Abikaasa oli tööl põhikohaga, Raivo koosseisuväliselt.
Anupõld meenutab: “ETVs töötas 700 inimest ja polnud reaalne, et ma iga inimese taustaga oleks tuttav. Kui saabus ootamatu käsk kirjutada Raivole iseloomustus, tutvusin ta toimikuga ja alles sealt nägin, et ta oli töötanud Egiptuses tõlgina.”
Telekolleegid on oma Vene (loe: NSV Liidu) kolleegidelt kuulnud, et Raivo värvati KGBsse järjekordsel tõlkereisil. “NSV Liit korraldas Jeemenis tööstusnäituse ja väidetavalt seal tehti Raivole pakkumine,” oletatakse täna.
Pärast nappi töötamist NSV Liidu turismibüroos Inturist lähetati Ojasaar ETVsse. Tema esimene töökoht oli ETV programmiväljastamise osakonna režissööri assistendi kt. 1976. aasta septembris sai temast ETV propagandasaadete peatoimetuse rahvusvaheliste suhete toimetuse toimetaja, 1980. aastal sama osakonna peatoimetaja, kus ta töötas 1981. aasta 31. jaanuarini.
“Vaevalt ta nüüd ise ETVsse tahtis, küllap ikka saadeti,” oletab Anupõld, kes töötas 1972.–1974. ja 1986.–1990. aastani Kesktelevisiooni esindajana Helsingis.
“Naistemees,” muigab kolleeg Mati Talvik teda iseloomustades. Üks teine endine kaastöötaja lisab: “Ta oli äärmiselt NSV Liidu korra vastane. Ta tahtis ise otsustada ja äri teha,” mäletavad sõbrad. Anupõld ütleb, et kaht last kasvatanud Ojasaare perekonnas oli haridusel väga suurt tähtsus. “Raivo naine unistas, et lapsed saaks hariduse välismaal.”
Paadami asemel Ojasaar
“Ühel päeval sain kõne ENSV televisiooni- ja raadiokomitee juhilt Raimund Penult. Ta palus, et kirjutaksin kiiresti Raivo Ojasaarele iseloomustuse,” meenutab Anupõld 1981. aasta talve. “Mul oli kirjutamiseks aega 30 minutit. No siis ma kirjutasingi, et Raivo on moraalselt vankumatu…”
Väidetavalt oli ETV soosik TASSi Helsingi korrespondendi 1500 Soome marga suurusele palgale Juhan Paadam, samuti räägiti Tõnu Laagist.
“Paadam oli juba minemas, siis avastati, et tema CV pole puhas – keegi perekonnast oli teeninud Saksa ohvitserina,” teab Anupõld.
“Nende meeste kohta, kes läksid taolisele tööle, oli alati kuulujutte, kas ja kelle heaks võisid veel töötada. Nii räägiti ka Raivo kohta. Mati Talvik mäletab, et lahkumispidu, mida Moskvast Helsingisse lennanud Ojasaar NSV Liidu pealinnas korraldas, oli pikk ja põhjalik.
Helsingis töötas Ojasaar TASSi korrespondendina viis aastat. Ta kadus Soomest 1986. aasta 18. ja 20. mai vahel. Raivo naine oli neil aastatel tööl NSV Liidu konsulaadis, paar päeva NSV Liidu saatkonnas sekretärina, suurema osa ajast tegeles aga erisidega.
“Raivo sai Soomes oma põhitööga suurepäraselt hakkama. Ta oskas keeli ja ta koostas ülemustele Soome lehtede raporteid teistest palju kiiremini,” jutustab Anupõld. “75% töötajatest olid ju tummahambad.”
Raivo elustiil erines teiste TASSi kaastöötajate omast – tal oli Soomes suvila. Teised võisid sellest vaid und näha.
“Seegi oli märk,” muigab Anupõld. SL Õhtulehe teada võõrustas Ojasaar nii suvilas kui ka Helsingi korteris paljusid Eesti ajakirjanikke, meie teada olid viimased külalised tema juures paar päeva enne kadumist.
Soome salapolitsei on kunagistes lehtedes nimetanud Ojasaare tööd rutiinseks, kuid mitte ohtlikuks.
Anupõld mäletab detaili Ojasaare TASSi päevilt, mida rääkisid talle Moskva kolleegid: “Ühel päeval tuli Raivo tööle ja virutas pudeli lauale, rõõmustades, et talle anti üks kupp juurde. Siis mõtlesime, et see on nali. Hiljem…”
2006. aasta septembris ilmunud ajakiri Continental (Euroopa ajakirjanike, kirjanike ja kommunikatsioonispetsialistide bülletään – U. S.) märgib küsimärgiga, et USA luure värbas Ojasaare omakorda 1986. aastal. Samas Eestis sosistatakse, et ta võisid värvata mõne USAle lähedase liitlasriigi agendid.
Anupõld sattus Soome lähetusse vahetult pärast Ojasaare müstilist ja skandaalset kadumist.
“Ühel päeval Raivo tööle enam ei saabunud. Lähetuse lõpuni olid jäänud loetud nädalad. Algul arvati, et ta on haige, suvilas või avarii teinud. Avarii välistati kiiresti, sest siis oleks Soome politsei sellest teatanud. Mind kutsuti ta korterit vaatama, aga see oli tühi. Kõik riided ja muud asjad olid nii, nagu pererahvas kohe naaseks. Aga Raivot polnud. Algul sellest soomlastele ei teatatud. Kui lõpuks soomlastele ikka öeldi, siis kulus pool päeva, et raporteerida: Soomest pole Ojasaared lahkunud,” meenutab Anupõld.
Peale Raivo olid kadunud ka abikaasa ning kaks last, poeg ja tütar. Sellest hetkest kuni 1990. aastani, kui Ojasaar ilmus Ameerika Häälde Markus Larssoni nime all, liiguvad vaid oletused. Võimalik, et peale Ojasaare teavad tõde vaid väga üksikud suurriikide salateenistuste tippametnikud. Ojasaare kõrget staatust rõhutab fakt, et identiteeti muudetakse väga vähestel perekondadel.
On räägitud, et Soomest laevaga Rootsi sõitnud Ojasaare perekonnale lavastati autoavarii. On räägitud, et perekonda peideti aastaid USAs (peamiselt Colorados) mööda CIA kortereid. On räägitud, et perekonda hoiti algul Euroopas. Vahepeal oletati, et Ojasaar on koguni tapetud. Fakte napib tänaseni.
2006. aasta Eesti Ekspressis on kirjas: “Mees (Ojasaar) on möönnud, et täitis Nõukogude luure jaoks vähetähtsaid ülesandeid.”
Ajakiri Continental: “Ta pidi Soomes marke ostma, et Nõukogude agendid saaks kirju avada ja kleepida need võltsitud ümbrikutele. Samuti pidi ta suhtlema eksiilis elavate eestlastega.”
Ojasaart Soome päevil tundnud inimesed lükkavad ümber kuulduse, et ta abikaasa töökogemus NSV Liidu saatkonnas oli perekonna hinnatuim vara.
“Kartsin, et nüüd käib suur litakas ja pead hakkavad lendama,” meenutab Anupõld hirme, kui ENSVs kuuldi Ojasaare põgenemisest. “Aga midagi ei juhtunud. Üks kõrge ametnik vaid ütles, et sina, Anupõld, kirjutad ikka valesid iseloomustusi.”
Talvik: “Mulle oli Raivo põgenemine üllatus. Tummaks võttis.”
Raivo häälega Markus
Kui Ojasaar Markus Larssoni nime all 1990. aastal Ameerika Hääle Eesti osakonnas tööd alustas, tunti kodumaal kadunud poeg hääle järgi ära.
Samal ajal väidetakse, et USAs oli Ameerika Hääl vaid üks tema töökohtadest. Ta osutas tõlketeenust paljudele USA riigiasutustele, teadaolevalt ka Valgele Maja ametnikele.
“Raivo helistas mulle USAst kaks korda. 1990. aasta alguses küsis, kas ma saaks talle anda ETV programmi struktuuri ja ma lugesin talle selle peast ette. 1990. aasta kevadel küsis, kas ma aitaks BBC Helsingi reporteri Ilmar Kallase, Aino Kallase poja, Hiiumaale vanemate kodukohta,” mäletab Anupõld, kes ekskolleegi vestluse lõpus ka Eestisse kutsus.
Ojasaar olevat vastanud: “Tead, tulen Stockholmini, aga mu uued ülemused arvavad, et veel on vara Eestisse tulla.”
Washingtonist 70 km kaugusel elanud Ojasaare kodurajooni kirjeldatakse ülivõrretes – muust maailmast eraldatud, üliturvatud, äärmiselt puhas, sportimisvõimalustega, stiilne. Teda USAs külastanud inimestele tutvustas Ojasaar suursuguseid naabreid lakooniliselt. “Siin elab CIA tulevane juht,” meenutab Talvik Ojasaare öeldud lauset.
Ameerika Häälest lahkus Ojasaar 2004. aastal, pensionile jäi aasta hiljem. Kuna ta ühe kõrvaga enam ei kuule ja teisega vaid 50%, siis mingit tööd ta enam otsinud pole. USAst makstav pension olevat kuninglik ja laseb väärikalt vananeda.
Praegu elab Ojasaar abikaasaga peamiselt Eestis, mõlemad lapsed on välismaal, poeg teeb SL Õhtulehe andmetel karjääri USA armees.
Ojasaare uhke maakoht asub Viru-Nigula metsade vahel, mille ta soetas veel ETVs töötades. Krediidiinfo andmetel tal Eestis ärihuve pole, samuti pole teada, kas tal ka pealinnas on eluase.
Anupõllu sõnul käis Ojasaar ETVs viimati 2006. aastal.
SL Õhtulehel ei õnnestunud Raivo Ojasaarega ühendust saada. Temaga Eestis suhelnud inimesed ei osanud ega soovinud meid ka aidata.
Mati Talvik: intervjuu Raivoga oli ootamatu, aga see sujus
ETV legend Mati Talvik intervjueeris Ojasaart 1992. aastal Washingtonis, see on ka salapärase mehe esimene ja viimane pikem esinemine.
“Mul polnud temaga intervjuud üldse plaanitud. Käisime Ameerika Hääles, rääkisime seal inimestega ja siis kutsus Raivo mind kui vana kolleegi endale külla. Washingtonist välja sõites käisime läbi ühest CBSi uuest stuudiost ja tema juurde jõudsime lõpuks kell 23.30. Kuna ta naine pidi uuesti hakkama toitu soojendama, tekkis meil idee teha vahepeal Raivoga intervjuu. Nii läkski, kõik oli väga loomulik. Pärast aga oli Raivol USAs intervjuu tõttu pahandusi. Ameerika Hääles oli suur segadus.”
Neeme Raud: Markuse minevikust me ei rääkinud
Neeme Raud: “Töötasin Markusega Ameerika Hääles 1992.–2004. aastani. Pikka aega oli ta meie toimetuse juht. Et mina olin enamiku sellest ajast New Yorgis, siis meie suhtlemine oli vaid töine ning ülemusena oli Markus hea, andes alluvatele palju vabadust.
Minevikust ta väga põhjalikult ei rääkinud ja me delikaatselt ka ei uurinud. Teadsime, et ta oli õppinud Taškendis araabia keelt, mida ta ka oskas. Ja kunagi oli ta Helsingis TASSi korrespondent, et selle tööga kaasnesid ilmselt ka teised ülesanded ning et perele lavastasid ameeriklased Rootsis autoõnnetuse. Siis nad saabusid uute nimedega Ameerikasse. Sellest, kuidas saabumine välja nägi ja kuidas temast sai Larsson, ei ole ta kunagi rääkinud.
Pärast Ameerika Hääle lõppu ei ole me praktiliselt enam suhelnud. Kuulsin, et ta on nüüd tagasi Ojasaar ja elab Eestis. Korra ka nägime ja ta rääkis, et on peamiselt maal, mitte Tallinnas.”
Harri Tiido: ma ei ole ta minevikku uurinud
Harri Tiido: “Töötasime Ameerika Hääles 1996.-1997. aastal. Nii kolleegi kui ka inimesena väga mõnus, andis toimetusele vabad käed teha Ameerika Hääle tegelikust poliitikast erinevaid, kuid kuulatavamaid saateid. Sai aru, et Eesti kuulajale sobib teistsugune formaat ja tegelikult riskis oma nahaga, kuna sellest teada saamisel oleks võinud tal ehk kehvasti minna. Õnneks aitasid kuulatavuse numbrid ja meie vabamat eetrikasutust toodi hiljem teistele eeskujuks. Lahe oli temaga suhtlemine ka väljaspool tööd.
Larssoni minevikust rääkimine on enda otsustada, ma ei ole ka ise seda temalt kuigivõrd pärinud.”
USA saatkond: me ei kommenteeri
USA saatkonna pressiesindaja Eric A. Johnson: “USA valitsuse poliitika on mitte kommenteerida individuaalseid immigratsioonijuhtumeid.”