“Ma pole iial turismireisil käinud, niisama, loomi jälgimata, ei ole huvitav,” ütleb eestlaste lemmikzooloog Aleksei Turovski. “Ega abikaasa minuga tulekski. Ta teab, et leian kohe mõne looma, kellest talle vestma hakata, ja talle aitab juba. Ta on avastanud minus professionaalse kretinismi ilminguid.”
Turovski tunnistab, et võrdleb ka inimeste käitumist pidevalt loomariigi omaga: “No võtame seksuaalsuse. Kui näen naist, kes mehe poole pilke heites kuklas juukseid kohendab, tuleb ju paratamatult emalõvi meelde… Isalõvi lebab savannis maas ja teeks meelsasti mõnusa uinaku. Aga emalõvi patseerib tema nina all edasi-tagasi ja näitab kaelataguseid karvu. Ta meenutab isasele: on aeg tegutseda, kallis! Ihalev naine käitub just nagu emalõvi.”
Turovski juhatab loomaaeda saabunud intervjuutaotleja ühe linnutiigi kaldale ja viivuks paistab, et sinna see intervjuu jääbki. Parajasti kargab vette käharpeapelikan ja Turovski asub linnust pikka ja põhjalikku ülevaadet andma.
Tuleb sekkuda ja selleks sobib küsimus, mil moel lindudelt lennuvõime võetakse.
“Lennuvõimet ei võeta kelleltki. Kui nad juba õhus on, lendavad nad kõik,” protesteerib teadlane.
“Kuid lindudelt, kelle pulmarituaal lennuelemente ei nõua, võetakse loomaias viibimise ajaks õhkutõusuvõime. See tähendab, et nende ühel tiival kärbitakse hoosulgi. Peaks osutuma võimalikuks nad vabasse loodusse tagasi viia, lastakse poolsulgedel uuesti kasvada ja kõik on endine. Näiteks kotkaste ja suurte kurglaste õhkutõusu ei saa piirata, sest muidu nad paljunemiseni ei jõua. Seetõttu elavad nemad võrgu all.”
Turovski võtab tõeks, et intervjuu on alanud.
Kuulus zooloog on paljude loomade vastu allergiline
Tallinna loomaaia koduleheküljel on töötajate nimekiri, aga sind kirjas pole. Kellena sa siin töötad?
Imelik, et mind kirjas pole! Olen poole kohaga vanemmetoodik, kel on normeerimata tööaeg. Saan olla seal, kus vaja – pidada ülikoolis loenguid, korraldada ekskursioone, kirjutada, teha uurimustöid.
Kui sa 34 aastat tagasi bioloog-zooloogina ülikooli lõpetasid, tulid korralikult loomaaeda tööle. Kuid pisut hiljem kolisid aastaks pedagoogilise instituudi spordikateedrisse. Miks ometi?
Hakkan sealt pihta, et õpetasin sportlastele spordifüsioloogia ja -anatoomia aluseid. Väga toredad õpilased olid. Huvitavad. Arvestusel seletas üks noormees mulle, et joogivee füsioloogiliselt sobivaim temperatuur on miinus 20. Ma tundsin huvi, kas ta kasutab joomisel kirkat või kirvest, aga tema seletas, et jää all võib vesi muutuda kui külmaks tahes, ikka ei jäätu. Väga enesekindel ja heasoovlik noormees oli, jõudis spordis kindlasti kaugele.
Aga loomaaiast lahkusin tõsise põhjusega ja hakkasin uut töökohta otsima. Mul oli tugev allergia näiteks näriliste, kabjaliste ja sõraliste suhtes. Limaskestad hakkasid sügelema, tursusid, nina ja silmad jooksid vett.
Tänaseks olen neis asjus kogenud. Allergiad on alles, kuid ma oskan end hoida. Ma ei tee enam lollusi, tean, kaua kusagil olla võin. Ja ravipreparaate kannan kogu aeg kaasas.
Oled aina rõhutanud, et su lemmikuteks on kiskjad, kuid pedast lahkudes töötasid sa veerand sajandit Eesti mereinstituudis. Tuleb tunnistada, et võhiku kõrvale kõlavad kiskjad märksa põnevamalt kui mereökosüsteemide parasitoloogia.
Kiskjad, jaa, on lemmikud! Mulle pakub sügavat huvi loomade kommunikatsioon, ning kiskjatel on see väga mitmekülgne ja paindlik, nende individuaalsed oskused nõuavad väljaõpet.
Kuid veeloomade ja -taimede, kui mürgine sinivetikas välja jätta, vastu mul allergiat pole – ehkki paljudel inimestel on. Veealuse maailmaga sain ma kõige professionaalsemalt tegelda.
Parasitoloogia oli loomulikult huvitav ka. Juba keskkooli lõpuklassis esitasin vabariiklikule bioloogiaolümpiaadile 64leheküljelise võistlustöö “Parasitism orgaanilises maailmas”. Ma kas võitsin või jagasin esikohta – täpselt ei mäleta – Nikolai Laanetuga, kes nüüd on samuti zooloog. Kolja töö oli kobrastest.
Kas töö mereinstituudis tähendas, et sa liikusid akvalangiga merepõhjas?
Oo ei, töö oli proosalisem. Palju oli laboritööd, põhjalikke lahkamisi. Ekspeditsioonidel, põhiliselt Eesti jõgede suudmealadel, käisime kevadest sügiseni muidugi ka, labor autoga kaasas. Ja kaluritega käisime saaki ehk uurimismaterjali hankimas.
Loomaaias töötasin kohakaasluse alusel ja kui mereinstituut reorganiseeriti, jäingi siia. Parasitoloogiaga tegelen vahel pisut, kui näiteks arstid paluvad mõnd parasiiti määrata. Aga need on väikesed tööd. Suurteks on huvi, kuid pole aega ega baasi.
Su vanemad lõpetasid Moskva Riikliku Ülikooli?
Jah, ema psühholoogia ja isa filosoofia alal. Nad kohtusidki sõja ajal ülikoolis.
Miks pere pärast sinu sündi just Eestisse kolis?
Isa juured pärinevad Poolast ja Lätist, aga ema oli neljandat põlve tallinlanna. Ta oli lõpetanud Lenderi gümnaasiumi ja tema tähtsaim kodukeel oli tollal hoopis saksa.
Sinu enda kodukeeleks jäi vene?
See oli paratamatu. Isaga suhtlesin vene, ema ja hoidja Helenega vene ja eesti keeles.
Nii pole su eesti keele puhtuse ja rikkuse üle põhjust imestada?
Nojah, ülikoolis õppisin juba eesti keeles.
Raamatu kirjutamist alustab fonogrammiga. “Tahan rääkida!”
Mil moel vanemad su erialavalikut mõjutasid?
Nad mõlemad tundsid mu huvide vastu pidevat huvi ja toetasid nende laienemist. Elasime 1951. aastani Nõmmel, seal liikusid kassid, koerad, linnud, oravad, ja ma ei mäleta aega, mil nende tegemised poleks mind paelunud.
Mul oli vanematele tuhat küsimust ja nad püüdsid kõigile vastata. Kui vaja, tuhlasime koos raamatutes. Vahel pidi isa filosoofia appi võtma, sest kuidas sa muidu ikka vastad küsimusele, miks on putukal kuus jalga.
Kõik, mis minus head leidub, on vanemate teene. Lapse huvi oli neile tähtsaim. Nad lahutasid, kui ma olin kuuene, ja isa kolis Moskvasse tagasi, kuid meie suhted jäid fantastilisteks.
Palju su oma kolm täiskasvanud last loomariigi vastu huvi tunnevad?
Nad on valinud teise eriala, kuid oma hariduse kohta, pakun, tunnevad nad loomi päris hästi. Nooremast pojast lootsin vahepeal, et hakkab zooloogiks, aga tema õpib nüüd keskkonnakorraldust.
Kiitsin su eesti keelt, aga mil moel sa oma raamatuid kirjutad?
Kui ma vaatan valget paberit või tühja ekraani, mu energia blokeerub. Mina tahan rääkida. Isa oli samasugune. Ta palus hommikul, et me kohvilauas 10–15 minutit tema poole ei pöörduks. Ta mõtles ja siis olidki päevased loengud ta peas valmis.
Niisiis, mina räägin – rääkima hakata suudan kas või une pealt! – ja keegi kirjutab fonogrammi lahti. Teksti nähes tegutsen juba ise edasi, mõnes kohas võin muuta isegi 70 protsenti. Lõpuks on keeletoimetamine kirjastuse poolt.
Huh, kui pean teadusliku artikli ise kirjutama, võtab see koledasti aega.
“Loomaaed pole koondus-, vaid põgenikelaager!”
Räägime loomaaiast, kus sa 35 aastat kaasa lööd. Olen üks neist, kes pisut pelgab loomaaeda. Nägin lapsena Leningradis elevanti, kes ei mahtunud end puuris pöörama ja kelle külg mädanes. Hakkasin nutma. Juba täismehena nägin Havannas elevanti, kes oli meetripikkuse ahelaga betoonposti küljes. Samas peksid soldatid metall-lattidega krokodille, et nood basseinipuhastajaid ei segaks, ja meie pruunkaru koobas oli kinni pandud, nii et ta pidi kohutavas kuumuses end varju alla pääsemata esitlema.
Elevandi aheldamine võib ajutiselt vajalik olla, sest ta muutub mõnes olukorras tapjaks. Kõik muud kirjeldatud juhtumid on kindlalt kriminaalsed, aga endast lugu pidavates loomaaedades selliseid ei esine.
Jah, loomaaeda on nimetatud vanglaks või koonduslaagriks, aga pigem nimetatagu neid põgenikelaagriks! Tänu loomaaedadele on maailmas säilitatud või taastatud sadu loomaliike!
Mis sai miiludest, kes hakkasid Tallinnas järglasi saama ja kes seejärel nende kodumaale Hiinale kingiti. Ajalehed kirjutasid, et Hiina ei suuda kingitust vastu võtta ja liigsed miilud tuleb Tallinnas tiigritele sööta…
Tookord tegidki suurt kära ajakirjanikud. Ühtki tervet miilut pole söödetud tiigritele, külastajatele ega hüaanidele. Nad on rännanud siit paljudesse maailma loomaaedadesse ja kui hiinlased – nad on väga põhjalikud! – vastuvõtuks valmis saavad, siis rändavad ka kodumaa loodusse. Need miilud, kes 1986 Tallinnast Hiina saadeti, said looduses hakkama.
Mis tehakse haigete loomadega?
Neid ravitakse, kui võimalik, ja kui pole võimalik, siis pannakse magama. Sel juhul võib tiiger ta tõesti ära süüa, sest matusetseremoonia oleks looma mõnitamine.
Millistel eri viisidel loomaaiale üldse loomi hangitakse? Kui palju hangitakse loomi otse loodusest?
Põhiline on ikka loomaaedade vaheline loomavahetus. Loodusest hangitakse loomi põhiliselt juhul, kui olukord nende asualal läheneb ökoloogilisele katastroofile.
Teine võimalus on see, kui loomaaias käib paljuneva grupi loomine või remont. Näiteks on loomaaial neli ohus oleva liigi emast isendit, aga isast pole ega leidu ka teist loomaaeda, kust teda võiks hankida. Iga looma loodusest hankimine on haruldane ja toimub eriotsusega.
Nii et pole sedasi, et loomaaiavarustajad lähevad lihtsalt puuriga Antarktikasse ja püüavad selle pingviine täis?
Kui mõnd loomaliiki pole evakueerida vaja, ei tohiks nii olla, aga salakütid tegutsevad. Nad tegelevad väljapressimisega: ütlevad loomaaiale, et kui te üht või teist looma meilt kohe ära ei osta, me tapame ta. Loomaaedadel on selliste asjade vastu võitlemiseks ühine strateegia ja vahel tuleb neid pantvangiolukordi lahendada jõustruktuuridel.
Kunagi konfiskeeriti Amsterdamis korraga sadu Mauritiuselt püütud gekosid. Selliste loomade loodusse tagasi viimine on muidugi päratult keeruline, sest nad on nii palju kannatanud.
On tegutsenud ka kassiema ja kajakatoitjana
Milliseid loomi sa ise oled pidanud või millised on end ise sinu seltsi toppinud?
Nii-öelda lemmikloomi pole mul rohkem kui praegune must kass Mirri, kes mulle kingiti. Küll on mul kodus olnud madusid või muid elukaid, keda tuleb raviga seoses enam-vähem pidevalt jälgida.
Nojah, neid loomi, kes on end, kuidas sa ütlesidki, minu seltsi toppinud, meenub muidugi.
Olin Tartus viiendal kursusel, kui punased lehed sügisel mu jalge eest mööda lendasid, aga üks paigale jäi. See tuli hoopis minu juurde ja osutus kuue-seitsme nädala vanuseks punaseks kassipojaks, kes teatas, et ta elab nüüd minu juures ja et talle meeldib Lemmiku vorst. Kui ta puhtaks olin pesnud, ei kahelnud kass enam üldse, kes on ta ema. Tulime koos Tallinna, aga kahe aasta pärast kõndis ta lihtsalt minema. Seejärel kohtasin Toompeal nii teda kui ka kahtlaselt temasarnaseid pisemaid kasse.
Kui Rävala puiesteel elasime, käis meie aknalaual üheksa aastat söömas kajakas, kelle ristisime Largaks. Ta sõi kenasti isegi peo pealt, aga kui serveerimist liiga aeglaseks pidas, siis kisendas pahaselt ja sülitas. Meie teed läksid lahku, kui ära kolisime.
Kas Mirri on emane või isane?
Emane ikka, isast ma ei taha. Emased on palju targemad. Kui nad veel noored on, pole isegi tuppa pissimisest võõrutamine raske. Paned kassile sõrme vastu nina, teed järsu liigutuse ülalt alla ja lisad keelava häälitsuse. Kannatust on ehk vaja, aga see töötab.
Isased on lollimad?
Mitte lollimad, nii loomade kohta ei öelda. Nad on vähem targad ja nendega on keerulisem lävida.
Kuidas sa kodukasside steriliseerimisse suhtud?
See teeb nukraks, aga realistina tunnistan ma meetodit. Kuid näiteks nurka pissimine ei pruugi lakata, võib isegi tihedamaks muutuda. Sellest jagu saamiseks tuleb kasutada nutikamaid meetodeid. Näiteks lõhnastada riskantne koht mõne tsitruselisega – kass tabab, et tema pissi lõhn sellest üle ei käi.
Kas sa tunned, et su loomasõnumid jõuavad inimesteni? Et inimesed muutuvad paremaks, hakkavad loomariiki sügavamalt mõistma?
Igatahes loomaaias käijate hulk kasvab ja tänavatel hulkuvate koerte arv kahaneb. Mul pole plaaniski uurida, kui suur on selles minu osa. Teen niikuinii seda, mida süda käsib.
Oled kirglik suitsetaja. Kas oskad loomariigist sarnaseid pahesid nimetada?
Loomadel on pahede omandamiseks eeldusi, kuid neil pole selleks piisavalt vaba aega.
Stiilinäiteid Aleksei Turovski raamatust “Loomult loom”
“Aga räägime nüüd minu lemmikutest, kiskjatest. Ma tunnen neile pisut kaasa, sest kujutage ette, mis elu see on, kui teie toit üritab ennast peita, ja kui olete ta avastanud, siis jalga lasta, ja kui te talle järele jõuate, siis hakkab ta vastu…”
“…eesel, rott, kass või koer võivad koguni alkoholismi küüsi langeda, kui on sobiv võimalus. Kuid mitte mingil juhul ei tee seda metssiga. Metssigadega on tehtud välikatseid – korraldatud nende käiguteele magusalõhnaline alkoholilomp, mis lõhnab näiteks ka apelsinide järele, kuna sead hindavad apelsine väga kõrgelt. Juht tuleb alkoholilombi juurde ja maitseb joomaaega. Mahe ja magus rüübe meeldib talle ja ta joob päris palju, teisi aga ligi ei lase. Ja loomulikult mõjub alkohol tema psüühikale. Ta hakkab perutama, hüppama, itsitama, igasuguseid lollusi tegema. Selle peale annavad teised talle otsekohe peksa ja kui teda just karjast välja ei heideta, siis peletatakse kindlasti võssa ennast välja magama. Kari läheb ära. Loom ärkab üles, tal on kohutav pohmelus, peavalu ja äärmiselt sant tuju. Ta läheb kaaslasi otsima ning kui ta nad leiab, siis avastab, et ta ei olegi enam juht. Ta käitus valesti, veidralt, ebaadekvaatselt, ta tegi liigutusi, mida ei dikteerinud mõistlik põhjus liigi käitumisnormide järgi. Loomulikult võtab ta 15 minutiga oma juhtpositsiooni tagasi, ega ta ei ole mingi möku. Aga pärast seda ei võta ta enam mitte kunagi tilkagi alkoholi suhu ega luba seda ka karja liikmetele.”
“Talveunes siil hingab kord päevas, tema süda lööb ainult mõne korra päevas ja ta on kõva ja kange nagu rauatükk, nii et piltlikult öeldes võiks selle siiliga naelu lauda taguda.”
Aleksei Turovski
Sündinud: 4. augustil 1946 Moskvas, kolis Tallinna kolmandal elukuul.
Haridus: lõpetanud 1965 Tallinna 19. keskkooli ning 1973 Tartu Ülikooli bioloog-zooloogina.
Keeled: vene, eesti, inglise; erialakirjandust loeb ka saksa, itaalia ja hispaania keeles.
Ametikäik: 1973–1975 Tallinna loomaaias algul lektor, seejärel terraariumi-akvaariumi sektsiooni juhataja; 1975-1976 Tallinna Pedagoogilise Instituudi spordi- ja kehakultuurikateedri nooremteadur; 1976–2001 Eesti mereinstituudis algul nooremteadur, siis teadur ja lõpuks vanemteadur, tegeles mereökosüsteemide parasitoloogiaga; kohakaaslusega töötas Tallinna loomaaias; aastast 2001 Tallinna loomaaia vanemmetoodik.
Kõrvalameteid: tegutses Tallinna loomaaias nii ülikooli kui ka mereinstituudi kõrvalt; olnud lektor Tartu Ülikoolis ja Tallinna ülikoolides; avaldanud sadu teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid, juhtinud giidina ekskursioone.
Teosed: “Loomajutte meilt ja mujalt” (1999, koos Ülo Russakuga), “Karvased ja sulelised” (2003), “Mis värvi me oleme” (2003), “Loomult loom” (2004), “Sipelgast vaalani” (2005), “365 põnevat, õpetlikku ja naljakat lugu loomadest” (2006); teatmeteoste “Eesti mageveekalad” (2001), “Estonian fishes” (2003), Eesti Entsüklopeedia ja ENEKE kaasautoreid; on animalistliku graafikaga illustreerinud mitmeid raamatuid ning tõlkinud vene, eesti ja inglise keele piires paarkümmend teost.
Perekond: abielus; täiskasvanud lapsed Evelyn, Marcus ja Mattias.
Uudised
Turovski, Aleksei – bioloog
Teet Malsroos
“Ma pole iial turismireisil käinud, niisama, loomi jälgimata, ei ole huvitav,” ütleb eestlaste lemmikzooloog Aleksei Turovski. “Ega abikaasa minuga tulekski. Ta teab, et leian kohe mõne looma, kellest talle vestma hakata, ja talle aitab juba. Ta on avastanud minus professionaalse kretinismi ilminguid.”
Turovski tunnistab, et võrdleb ka inimeste käitumist pidevalt loomariigi omaga: “No võtame seksuaalsuse. Kui näen naist, kes mehe poole pilke heites kuklas juukseid kohendab, tuleb ju paratamatult emalõvi meelde… Isalõvi lebab savannis maas ja teeks meelsasti mõnusa uinaku. Aga emalõvi patseerib tema nina all edasi-tagasi ja näitab kaelataguseid karvu. Ta meenutab isasele: on aeg tegutseda, kallis! Ihalev naine käitub just nagu emalõvi.”
Turovski juhatab loomaaeda saabunud intervjuutaotleja ühe linnutiigi kaldale ja viivuks paistab, et sinna see intervjuu jääbki. Parajasti kargab vette käharpeapelikan ja Turovski asub linnust pikka ja põhjalikku ülevaadet andma.
Tuleb sekkuda ja selleks sobib küsimus, mil moel lindudelt lennuvõime võetakse.
“Lennuvõimet ei võeta kelleltki. Kui nad juba õhus on, lendavad nad kõik,” protesteerib teadlane.
“Kuid lindudelt, kelle pulmarituaal lennuelemente ei nõua, võetakse loomaias viibimise ajaks õhkutõusuvõime. See tähendab, et nende ühel tiival kärbitakse hoosulgi. Peaks osutuma võimalikuks nad vabasse loodusse tagasi viia, lastakse poolsulgedel uuesti kasvada ja kõik on endine. Näiteks kotkaste ja suurte kurglaste õhkutõusu ei saa piirata, sest muidu nad paljunemiseni ei jõua. Seetõttu elavad nemad võrgu all.”
Turovski võtab tõeks, et intervjuu on alanud.
Kuulus zooloog on paljude loomade vastu allergiline
Tallinna loomaaia koduleheküljel on töötajate nimekiri, aga sind kirjas pole. Kellena sa siin töötad?
Imelik, et mind kirjas pole! Olen poole kohaga vanemmetoodik, kel on normeerimata tööaeg. Saan olla seal, kus vaja – pidada ülikoolis loenguid, korraldada ekskursioone, kirjutada, teha uurimustöid.
Kui sa 34 aastat tagasi bioloog-zooloogina ülikooli lõpetasid, tulid korralikult loomaaeda tööle. Kuid pisut hiljem kolisid aastaks pedagoogilise instituudi spordikateedrisse. Miks ometi?
Hakkan sealt pihta, et õpetasin sportlastele spordifüsioloogia ja -anatoomia aluseid. Väga toredad õpilased olid. Huvitavad. Arvestusel seletas üks noormees mulle, et joogivee füsioloogiliselt sobivaim temperatuur on miinus 20. Ma tundsin huvi, kas ta kasutab joomisel kirkat või kirvest, aga tema seletas, et jää all võib vesi muutuda kui külmaks tahes, ikka ei jäätu. Väga enesekindel ja heasoovlik noormees oli, jõudis spordis kindlasti kaugele.
Aga loomaaiast lahkusin tõsise põhjusega ja hakkasin uut töökohta otsima. Mul oli tugev allergia näiteks näriliste, kabjaliste ja sõraliste suhtes. Limaskestad hakkasid sügelema, tursusid, nina ja silmad jooksid vett.
Tänaseks olen neis asjus kogenud. Allergiad on alles, kuid ma oskan end hoida. Ma ei tee enam lollusi, tean, kaua kusagil olla võin. Ja ravipreparaate kannan kogu aeg kaasas.
Oled aina rõhutanud, et su lemmikuteks on kiskjad, kuid pedast lahkudes töötasid sa veerand sajandit Eesti mereinstituudis. Tuleb tunnistada, et võhiku kõrvale kõlavad kiskjad märksa põnevamalt kui mereökosüsteemide parasitoloogia.
Kiskjad, jaa, on lemmikud! Mulle pakub sügavat huvi loomade kommunikatsioon, ning kiskjatel on see väga mitmekülgne ja paindlik, nende individuaalsed oskused nõuavad väljaõpet.
Kuid veeloomade ja -taimede, kui mürgine sinivetikas välja jätta, vastu mul allergiat pole – ehkki paljudel inimestel on. Veealuse maailmaga sain ma kõige professionaalsemalt tegelda.
Parasitoloogia oli loomulikult huvitav ka. Juba keskkooli lõpuklassis esitasin vabariiklikule bioloogiaolümpiaadile 64leheküljelise võistlustöö “Parasitism orgaanilises maailmas”. Ma kas võitsin või jagasin esikohta – täpselt ei mäleta – Nikolai Laanetuga, kes nüüd on samuti zooloog. Kolja töö oli kobrastest.
Kas töö mereinstituudis tähendas, et sa liikusid akvalangiga merepõhjas?
Oo ei, töö oli proosalisem. Palju oli laboritööd, põhjalikke lahkamisi. Ekspeditsioonidel, põhiliselt Eesti jõgede suudmealadel, käisime kevadest sügiseni muidugi ka, labor autoga kaasas. Ja kaluritega käisime saaki ehk uurimismaterjali hankimas.
Loomaaias töötasin kohakaasluse alusel ja kui mereinstituut reorganiseeriti, jäingi siia. Parasitoloogiaga tegelen vahel pisut, kui näiteks arstid paluvad mõnd parasiiti määrata. Aga need on väikesed tööd. Suurteks on huvi, kuid pole aega ega baasi.
Su vanemad lõpetasid Moskva Riikliku Ülikooli?
Jah, ema psühholoogia ja isa filosoofia alal. Nad kohtusidki sõja ajal ülikoolis.
Miks pere pärast sinu sündi just Eestisse kolis?
Isa juured pärinevad Poolast ja Lätist, aga ema oli neljandat põlve tallinlanna. Ta oli lõpetanud Lenderi gümnaasiumi ja tema tähtsaim kodukeel oli tollal hoopis saksa.
Sinu enda kodukeeleks jäi vene?
See oli paratamatu. Isaga suhtlesin vene, ema ja hoidja Helenega vene ja eesti keeles.
Nii pole su eesti keele puhtuse ja rikkuse üle põhjust imestada?
Nojah, ülikoolis õppisin juba eesti keeles.
Raamatu kirjutamist alustab fonogrammiga. “Tahan rääkida!”
Mil moel vanemad su erialavalikut mõjutasid?
Nad mõlemad tundsid mu huvide vastu pidevat huvi ja toetasid nende laienemist. Elasime 1951. aastani Nõmmel, seal liikusid kassid, koerad, linnud, oravad, ja ma ei mäleta aega, mil nende tegemised poleks mind paelunud.
Mul oli vanematele tuhat küsimust ja nad püüdsid kõigile vastata. Kui vaja, tuhlasime koos raamatutes. Vahel pidi isa filosoofia appi võtma, sest kuidas sa muidu ikka vastad küsimusele, miks on putukal kuus jalga.
Kõik, mis minus head leidub, on vanemate teene. Lapse huvi oli neile tähtsaim. Nad lahutasid, kui ma olin kuuene, ja isa kolis Moskvasse tagasi, kuid meie suhted jäid fantastilisteks.
Palju su oma kolm täiskasvanud last loomariigi vastu huvi tunnevad?
Nad on valinud teise eriala, kuid oma hariduse kohta, pakun, tunnevad nad loomi päris hästi. Nooremast pojast lootsin vahepeal, et hakkab zooloogiks, aga tema õpib nüüd keskkonnakorraldust.
Kiitsin su eesti keelt, aga mil moel sa oma raamatuid kirjutad?
Kui ma vaatan valget paberit või tühja ekraani, mu energia blokeerub. Mina tahan rääkida. Isa oli samasugune. Ta palus hommikul, et me kohvilauas 10–15 minutit tema poole ei pöörduks. Ta mõtles ja siis olidki päevased loengud ta peas valmis.
Niisiis, mina räägin – rääkima hakata suudan kas või une pealt! – ja keegi kirjutab fonogrammi lahti. Teksti nähes tegutsen juba ise edasi, mõnes kohas võin muuta isegi 70 protsenti. Lõpuks on keeletoimetamine kirjastuse poolt.
Huh, kui pean teadusliku artikli ise kirjutama, võtab see koledasti aega.
“Loomaaed pole koondus-, vaid põgenikelaager!”
Räägime loomaaiast, kus sa 35 aastat kaasa lööd. Olen üks neist, kes pisut pelgab loomaaeda. Nägin lapsena Leningradis elevanti, kes ei mahtunud end puuris pöörama ja kelle külg mädanes. Hakkasin nutma. Juba täismehena nägin Havannas elevanti, kes oli meetripikkuse ahelaga betoonposti küljes. Samas peksid soldatid metall-lattidega krokodille, et nood basseinipuhastajaid ei segaks, ja meie pruunkaru koobas oli kinni pandud, nii et ta pidi kohutavas kuumuses end varju alla pääsemata esitlema.
Elevandi aheldamine võib ajutiselt vajalik olla, sest ta muutub mõnes olukorras tapjaks. Kõik muud kirjeldatud juhtumid on kindlalt kriminaalsed, aga endast lugu pidavates loomaaedades selliseid ei esine.
Jah, loomaaeda on nimetatud vanglaks või koonduslaagriks, aga pigem nimetatagu neid põgenikelaagriks! Tänu loomaaedadele on maailmas säilitatud või taastatud sadu loomaliike!
Mis sai miiludest, kes hakkasid Tallinnas järglasi saama ja kes seejärel nende kodumaale Hiinale kingiti. Ajalehed kirjutasid, et Hiina ei suuda kingitust vastu võtta ja liigsed miilud tuleb Tallinnas tiigritele sööta…
Tookord tegidki suurt kära ajakirjanikud. Ühtki tervet miilut pole söödetud tiigritele, külastajatele ega hüaanidele. Nad on rännanud siit paljudesse maailma loomaaedadesse ja kui hiinlased – nad on väga põhjalikud! – vastuvõtuks valmis saavad, siis rändavad ka kodumaa loodusse. Need miilud, kes 1986 Tallinnast Hiina saadeti, said looduses hakkama.
Mis tehakse haigete loomadega?
Neid ravitakse, kui võimalik, ja kui pole võimalik, siis pannakse magama. Sel juhul võib tiiger ta tõesti ära süüa, sest matusetseremoonia oleks looma mõnitamine.
Millistel eri viisidel loomaaiale üldse loomi hangitakse? Kui palju hangitakse loomi otse loodusest?
Põhiline on ikka loomaaedade vaheline loomavahetus. Loodusest hangitakse loomi põhiliselt juhul, kui olukord nende asualal läheneb ökoloogilisele katastroofile.
Teine võimalus on see, kui loomaaias käib paljuneva grupi loomine või remont. Näiteks on loomaaial neli ohus oleva liigi emast isendit, aga isast pole ega leidu ka teist loomaaeda, kust teda võiks hankida. Iga looma loodusest hankimine on haruldane ja toimub eriotsusega.
Nii et pole sedasi, et loomaaiavarustajad lähevad lihtsalt puuriga Antarktikasse ja püüavad selle pingviine täis?
Kui mõnd loomaliiki pole evakueerida vaja, ei tohiks nii olla, aga salakütid tegutsevad. Nad tegelevad väljapressimisega: ütlevad loomaaiale, et kui te üht või teist looma meilt kohe ära ei osta, me tapame ta. Loomaaedadel on selliste asjade vastu võitlemiseks ühine strateegia ja vahel tuleb neid pantvangiolukordi lahendada jõustruktuuridel.
Kunagi konfiskeeriti Amsterdamis korraga sadu Mauritiuselt püütud gekosid. Selliste loomade loodusse tagasi viimine on muidugi päratult keeruline, sest nad on nii palju kannatanud.
On tegutsenud ka kassiema ja kajakatoitjana
Milliseid loomi sa ise oled pidanud või millised on end ise sinu seltsi toppinud?
Nii-öelda lemmikloomi pole mul rohkem kui praegune must kass Mirri, kes mulle kingiti. Küll on mul kodus olnud madusid või muid elukaid, keda tuleb raviga seoses enam-vähem pidevalt jälgida.
Nojah, neid loomi, kes on end, kuidas sa ütlesidki, minu seltsi toppinud, meenub muidugi.
Olin Tartus viiendal kursusel, kui punased lehed sügisel mu jalge eest mööda lendasid, aga üks paigale jäi. See tuli hoopis minu juurde ja osutus kuue-seitsme nädala vanuseks punaseks kassipojaks, kes teatas, et ta elab nüüd minu juures ja et talle meeldib Lemmiku vorst. Kui ta puhtaks olin pesnud, ei kahelnud kass enam üldse, kes on ta ema. Tulime koos Tallinna, aga kahe aasta pärast kõndis ta lihtsalt minema. Seejärel kohtasin Toompeal nii teda kui ka kahtlaselt temasarnaseid pisemaid kasse.
Kui Rävala puiesteel elasime, käis meie aknalaual üheksa aastat söömas kajakas, kelle ristisime Largaks. Ta sõi kenasti isegi peo pealt, aga kui serveerimist liiga aeglaseks pidas, siis kisendas pahaselt ja sülitas. Meie teed läksid lahku, kui ära kolisime.
Kas Mirri on emane või isane?
Emane ikka, isast ma ei taha. Emased on palju targemad. Kui nad veel noored on, pole isegi tuppa pissimisest võõrutamine raske. Paned kassile sõrme vastu nina, teed järsu liigutuse ülalt alla ja lisad keelava häälitsuse. Kannatust on ehk vaja, aga see töötab.
Isased on lollimad?
Mitte lollimad, nii loomade kohta ei öelda. Nad on vähem targad ja nendega on keerulisem lävida.
Kuidas sa kodukasside steriliseerimisse suhtud?
See teeb nukraks, aga realistina tunnistan ma meetodit. Kuid näiteks nurka pissimine ei pruugi lakata, võib isegi tihedamaks muutuda. Sellest jagu saamiseks tuleb kasutada nutikamaid meetodeid. Näiteks lõhnastada riskantne koht mõne tsitruselisega – kass tabab, et tema pissi lõhn sellest üle ei käi.
Kas sa tunned, et su loomasõnumid jõuavad inimesteni? Et inimesed muutuvad paremaks, hakkavad loomariiki sügavamalt mõistma?
Igatahes loomaaias käijate hulk kasvab ja tänavatel hulkuvate koerte arv kahaneb. Mul pole plaaniski uurida, kui suur on selles minu osa. Teen niikuinii seda, mida süda käsib.
Oled kirglik suitsetaja. Kas oskad loomariigist sarnaseid pahesid nimetada?
Loomadel on pahede omandamiseks eeldusi, kuid neil pole selleks piisavalt vaba aega.
Stiilinäiteid Aleksei Turovski raamatust “Loomult loom”
“Aga räägime nüüd minu lemmikutest, kiskjatest. Ma tunnen neile pisut kaasa, sest kujutage ette, mis elu see on, kui teie toit üritab ennast peita, ja kui olete ta avastanud, siis jalga lasta, ja kui te talle järele jõuate, siis hakkab ta vastu…”
“…eesel, rott, kass või koer võivad koguni alkoholismi küüsi langeda, kui on sobiv võimalus. Kuid mitte mingil juhul ei tee seda metssiga. Metssigadega on tehtud välikatseid – korraldatud nende käiguteele magusalõhnaline alkoholilomp, mis lõhnab näiteks ka apelsinide järele, kuna sead hindavad apelsine väga kõrgelt. Juht tuleb alkoholilombi juurde ja maitseb joomaaega. Mahe ja magus rüübe meeldib talle ja ta joob päris palju, teisi aga ligi ei lase. Ja loomulikult mõjub alkohol tema psüühikale. Ta hakkab perutama, hüppama, itsitama, igasuguseid lollusi tegema. Selle peale annavad teised talle otsekohe peksa ja kui teda just karjast välja ei heideta, siis peletatakse kindlasti võssa ennast välja magama. Kari läheb ära. Loom ärkab üles, tal on kohutav pohmelus, peavalu ja äärmiselt sant tuju. Ta läheb kaaslasi otsima ning kui ta nad leiab, siis avastab, et ta ei olegi enam juht. Ta käitus valesti, veidralt, ebaadekvaatselt, ta tegi liigutusi, mida ei dikteerinud mõistlik põhjus liigi käitumisnormide järgi. Loomulikult võtab ta 15 minutiga oma juhtpositsiooni tagasi, ega ta ei ole mingi möku. Aga pärast seda ei võta ta enam mitte kunagi tilkagi alkoholi suhu ega luba seda ka karja liikmetele.”
“Talveunes siil hingab kord päevas, tema süda lööb ainult mõne korra päevas ja ta on kõva ja kange nagu rauatükk, nii et piltlikult öeldes võiks selle siiliga naelu lauda taguda.”
Aleksei Turovski
Sündinud: 4. augustil 1946 Moskvas, kolis Tallinna kolmandal elukuul.
Haridus: lõpetanud 1965 Tallinna 19. keskkooli ning 1973 Tartu Ülikooli bioloog-zooloogina.
Keeled: vene, eesti, inglise; erialakirjandust loeb ka saksa, itaalia ja hispaania keeles.
Ametikäik: 1973–1975 Tallinna loomaaias algul lektor, seejärel terraariumi-akvaariumi sektsiooni juhataja; 1975-1976 Tallinna Pedagoogilise Instituudi spordi- ja kehakultuurikateedri nooremteadur; 1976–2001 Eesti mereinstituudis algul nooremteadur, siis teadur ja lõpuks vanemteadur, tegeles mereökosüsteemide parasitoloogiaga; kohakaaslusega töötas Tallinna loomaaias; aastast 2001 Tallinna loomaaia vanemmetoodik.
Kõrvalameteid: tegutses Tallinna loomaaias nii ülikooli kui ka mereinstituudi kõrvalt; olnud lektor Tartu Ülikoolis ja Tallinna ülikoolides; avaldanud sadu teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid, juhtinud giidina ekskursioone.
Teosed: “Loomajutte meilt ja mujalt” (1999, koos Ülo Russakuga), “Karvased ja sulelised” (2003), “Mis värvi me oleme” (2003), “Loomult loom” (2004), “Sipelgast vaalani” (2005), “365 põnevat, õpetlikku ja naljakat lugu loomadest” (2006); teatmeteoste “Eesti mageveekalad” (2001), “Estonian fishes” (2003), Eesti Entsüklopeedia ja ENEKE kaasautoreid; on animalistliku graafikaga illustreerinud mitmeid raamatuid ning tõlkinud vene, eesti ja inglise keele piires paarkümmend teost.
Perekond: abielus; täiskasvanud lapsed Evelyn, Marcus ja Mattias.