|
Kui ei oleks nii läinud, nagu läks, oleks Eesti Vabariigi väljakuulutamise kahekümne viiendal aastapäeval, s.o 1943. aastal, avatud Harjuvärava mäel ehk Ingeri bastionil suursugune memoriaal.
Eelnevalt oli korraldatud kolm (1928, 1931, 1937) auhindadega pärjatud ideevõistlust ja väljaspool konkurssi joonistatud mitmeid kavandeid.
Tõsi, lõplik variant jäi otsustamata. Küll olid olemas riigivanema dekreet (1936) ning riigikogu seadus (1938) Vabadussõja üleriikliku monumendi püstitamise kohta ja moodustatud vastavad toimkonnad.
Monument põlistanuks eestlaste suurvõitu kahe ajaloolise rõhuja üle ja leinanuks neid, kes ohverdasid oma elu võidualtaril. Niisiis tähistanuks see ühte selgete ajapiiridega vabadusvõitlust. Mäletatavasti oli Sõjamäel toona kujundamisel avarama sisuga mälestis. Sealses hiies ja selle rajatistes oleks meenutatud esiisade võitlusi läbi aegade, kõiki kaotajaid, kõiki võitjaid.
Kaks konkurssi
Iseseisvuse taastamise järel on toimunud kaks ideekavandite avalikku konkurssi, et jätkata sealt, kus asi 1939. aastal pooleli jäi. Esimene (2002) otsis sobivat lahendust üldisemale mõttele. Lähtuti abstraktsest vabadusest.
Monument ei pidanud olema pühendatud ühelegi ajaloosündmusele, vaid tähistama eestlaste kustumatut vabaduseiha ja samas mälestama langenuid, tapetuid, vangistatuid, küüditatuid.
Žürii enam-vähem üksmeelse otsuse järgi jäid sõelale tööd, mis paigutasid memoriaali Harjuorgu, st Kaarli puiestee ja Ingeri bastioni vahelisele alale. Võidutööks osutus polüfunktsionaalne hiidkuup, mida jõuliselt toetasid nii Vabaduse väljakult Toompea tänava poole tõusev lai promenaad kui ka rõhutatult eksponeeritud bastionimüür.
Žürii esimehe Lennart Meri soovitusel tulnuks müüri külge või müüri ette lisada tahvelsein, kuhu oleks jäädvustatud iseseisvuse ohvrite nimed.
Nagu Eestis tavaline läks kohe pärast võistlustulemuste väljakuulutamist lahti üleüldine irisemine. Ühele ei meeldinud see, teisele ei meeldinud too. Postmodernistlik lahendus, kus kandvat osa mängisid mitmed nüüdisaegse kunstikeele elemendid, ei istunud ilmselgelt «laiadele rahvahulkadele».
Liiatigi oli ajastus halb. President oli vahetunud ja riigikogu valimised lähenemas. Ettevõtmist seostati Isamaaliiduga (kes oli kännu taha takerdanud vankri liikuma tõmmanud) ja Lennart Meri nimega.
Uued võimupoliitikud ei saanud lubada, et nii tähtis asi nagu vabaduse monument sündis nendeta, ja asusid «petta saanud rahva» huvide kaitsele.
Arnold Rüütel teatas kiiresti: ei-ei-ei, sinna vallikraavi ei sobi see mitte. Ja mõni aeg hiljem: vabadussammas tuleb püstitada Lauluväljakule. Teistel olid teised etteheiteid ja ettepanekud. Ühispingutused kandsid vilja – Tallinn jäi taas mälestusmärgita.
Jälle tüli majas
Nüüdsama lõppenud kavandivõistlus lähtus seitsmekümne aasta tagusest sihiseadest. Mälestusmärk tähistagu Vabadussõda ja asugu Harjumäel. Nagu toona nii määrati nüüdki valmimise tähtaega.
Ja jälle on tüli majas. Kui viie aasta eest muretseti, et tavalised inimesed ei saa tollest kummalisest kuubist ja tänapäeva kunstikeelest aru, siis nüüd ajab kompromiss «rahva» maitsega kunstiinimesed tagajalgadele ja annab targutajatele mõnusat närimisainet.
Ei, ma ei arva, et esikoha vääriliseks tunnistatud töö oleks midagi erilist või õnnestunut. Aga ma ei arva ka seda, et kui kuulutataks välja kuues konkurss Vabadussõja või vabaduse monumendi püstitamiseks, leitaks lahendus, mis kätkeb ülevat suurejoonelisust, kunstilist täiuslikkust ja üldinimlikku sünergiat.
Teisi sõnu: mis rahuldaks üheaegselt sind, mind ja teda ehk meid kõiki.
Ühest olulisest asjast pole tahetud rääkida. Kõik need konkursid on kätte näidanud meie lae. Eestil ei ole originaalsusest pulbitsevaid kunstnikke, arhitekte, insenere kusagilt võtta. Võrreldes teiste Läänemere-äärsete suuremate linnadega on monumentaalkunst Tallinnas silmatorkavalt mannetu. Oli eile ja üleeile, on ka täna.
Lihtsuseski on võlu
Riias kõrgub kaunis ja inspireeriv vabadussammas. Miks Tallinnas võrdväärset ei ole, küsitakse. Helsingi põlistab soomlaste ajaloo tõuse ja langusi, nende suuri ja väiksemaid minevikutegelasi kord rõhutatud tagasihoidlikkusega, kord modernistlikus või postmodernistlikus suursugususes.
Mida on Tallinnal sellele vastu panna? Rääkimata Oslo Vigelandist või tahutud kivi ja valatud pronksi rohkusest Stockholmis, Varssavis, Peterburis.
Las too dolomiitpost ja rist tulevad sinna, kuhu plaanitud. Eks lihtsuseski ole võlu. Ajalooline rist meenutab ajaloolist sündmust, millega just selle kujuga rist on vahetult seotud. Aega on vähe, aga midagi jõuab veel kohendada, vähendada või täiendada.
Pealegi – uue sajandi esimese kümnendi kaks monumendivõistlust kutsusid esile ägeda piikide murdmise. Ehk läheks korda vastustajate ja pooldajate innustunud raevu kasutada selle kesise olukorra muutmiseks, mis iseloomustab monumentaalskuptuurindust Tallinnas ja kogu Eestis.
Memoriaalida on paljut kommunismi ohvritest Eesti ajaloo suurkujudeni. Või koguni ärkamisaega, vabadust, armastust…. Väli loomingulise palangu purseteks on lai.
Enn Soosaar oli aastatel 2001–2002 toimunud vabaduse monumenti ideevõistluse žürii liige.
|
Uudised
Enn Soosaar: pange see sammas püsti
Kui ei oleks nii läinud, nagu läks, oleks Eesti Vabariigi väljakuulutamise kahekümne viiendal aastapäeval, s.o 1943. aastal, avatud Harjuvärava mäel ehk Ingeri bastionil suursugune memoriaal.
Eelnevalt oli korraldatud kolm (1928, 1931, 1937) auhindadega pärjatud ideevõistlust ja väljaspool konkurssi joonistatud mitmeid kavandeid.
Tõsi, lõplik variant jäi otsustamata. Küll olid olemas riigivanema dekreet (1936) ning riigikogu seadus (1938) Vabadussõja üleriikliku monumendi püstitamise kohta ja moodustatud vastavad toimkonnad.
Monument põlistanuks eestlaste suurvõitu kahe ajaloolise rõhuja üle ja leinanuks neid, kes ohverdasid oma elu võidualtaril. Niisiis tähistanuks see ühte selgete ajapiiridega vabadusvõitlust. Mäletatavasti oli Sõjamäel toona kujundamisel avarama sisuga mälestis. Sealses hiies ja selle rajatistes oleks meenutatud esiisade võitlusi läbi aegade, kõiki kaotajaid, kõiki võitjaid.
Kaks konkurssi
Iseseisvuse taastamise järel on toimunud kaks ideekavandite avalikku konkurssi, et jätkata sealt, kus asi 1939. aastal pooleli jäi. Esimene (2002) otsis sobivat lahendust üldisemale mõttele. Lähtuti abstraktsest vabadusest.
Monument ei pidanud olema pühendatud ühelegi ajaloosündmusele, vaid tähistama eestlaste kustumatut vabaduseiha ja samas mälestama langenuid, tapetuid, vangistatuid, küüditatuid.
Žürii enam-vähem üksmeelse otsuse järgi jäid sõelale tööd, mis paigutasid memoriaali Harjuorgu, st Kaarli puiestee ja Ingeri bastioni vahelisele alale. Võidutööks osutus polüfunktsionaalne hiidkuup, mida jõuliselt toetasid nii Vabaduse väljakult Toompea tänava poole tõusev lai promenaad kui ka rõhutatult eksponeeritud bastionimüür.
Žürii esimehe Lennart Meri soovitusel tulnuks müüri külge või müüri ette lisada tahvelsein, kuhu oleks jäädvustatud iseseisvuse ohvrite nimed.
Nagu Eestis tavaline läks kohe pärast võistlustulemuste väljakuulutamist lahti üleüldine irisemine. Ühele ei meeldinud see, teisele ei meeldinud too. Postmodernistlik lahendus, kus kandvat osa mängisid mitmed nüüdisaegse kunstikeele elemendid, ei istunud ilmselgelt «laiadele rahvahulkadele».
Liiatigi oli ajastus halb. President oli vahetunud ja riigikogu valimised lähenemas. Ettevõtmist seostati Isamaaliiduga (kes oli kännu taha takerdanud vankri liikuma tõmmanud) ja Lennart Meri nimega.
Uued võimupoliitikud ei saanud lubada, et nii tähtis asi nagu vabaduse monument sündis nendeta, ja asusid «petta saanud rahva» huvide kaitsele.
Arnold Rüütel teatas kiiresti: ei-ei-ei, sinna vallikraavi ei sobi see mitte. Ja mõni aeg hiljem: vabadussammas tuleb püstitada Lauluväljakule. Teistel olid teised etteheiteid ja ettepanekud. Ühispingutused kandsid vilja – Tallinn jäi taas mälestusmärgita.
Jälle tüli majas
Nüüdsama lõppenud kavandivõistlus lähtus seitsmekümne aasta tagusest sihiseadest. Mälestusmärk tähistagu Vabadussõda ja asugu Harjumäel. Nagu toona nii määrati nüüdki valmimise tähtaega.
Ja jälle on tüli majas. Kui viie aasta eest muretseti, et tavalised inimesed ei saa tollest kummalisest kuubist ja tänapäeva kunstikeelest aru, siis nüüd ajab kompromiss «rahva» maitsega kunstiinimesed tagajalgadele ja annab targutajatele mõnusat närimisainet.
Ei, ma ei arva, et esikoha vääriliseks tunnistatud töö oleks midagi erilist või õnnestunut. Aga ma ei arva ka seda, et kui kuulutataks välja kuues konkurss Vabadussõja või vabaduse monumendi püstitamiseks, leitaks lahendus, mis kätkeb ülevat suurejoonelisust, kunstilist täiuslikkust ja üldinimlikku sünergiat.
Teisi sõnu: mis rahuldaks üheaegselt sind, mind ja teda ehk meid kõiki.
Ühest olulisest asjast pole tahetud rääkida. Kõik need konkursid on kätte näidanud meie lae. Eestil ei ole originaalsusest pulbitsevaid kunstnikke, arhitekte, insenere kusagilt võtta. Võrreldes teiste Läänemere-äärsete suuremate linnadega on monumentaalkunst Tallinnas silmatorkavalt mannetu. Oli eile ja üleeile, on ka täna.
Lihtsuseski on võlu
Riias kõrgub kaunis ja inspireeriv vabadussammas. Miks Tallinnas võrdväärset ei ole, küsitakse. Helsingi põlistab soomlaste ajaloo tõuse ja langusi, nende suuri ja väiksemaid minevikutegelasi kord rõhutatud tagasihoidlikkusega, kord modernistlikus või postmodernistlikus suursugususes.
Mida on Tallinnal sellele vastu panna? Rääkimata Oslo Vigelandist või tahutud kivi ja valatud pronksi rohkusest Stockholmis, Varssavis, Peterburis.
Las too dolomiitpost ja rist tulevad sinna, kuhu plaanitud. Eks lihtsuseski ole võlu. Ajalooline rist meenutab ajaloolist sündmust, millega just selle kujuga rist on vahetult seotud. Aega on vähe, aga midagi jõuab veel kohendada, vähendada või täiendada.
Pealegi – uue sajandi esimese kümnendi kaks monumendivõistlust kutsusid esile ägeda piikide murdmise. Ehk läheks korda vastustajate ja pooldajate innustunud raevu kasutada selle kesise olukorra muutmiseks, mis iseloomustab monumentaalskuptuurindust Tallinnas ja kogu Eestis.
Memoriaalida on paljut kommunismi ohvritest Eesti ajaloo suurkujudeni. Või koguni ärkamisaega, vabadust, armastust…. Väli loomingulise palangu purseteks on lai.
Enn Soosaar oli aastatel 2001–2002 toimunud vabaduse monumenti ideevõistluse žürii liige.