|
Homoparaadil ja «Aljošal» on üks sarnasus. Mõlema vastustajad ütlevad, et las olla, kui väga tahavad, aga mitte keset linna. Ja mõlema korraldajad nõuavad nimelt keset linna.
Mulle meeldivad kõiksugu huvitavad ja kirevad sündmused, nagu karnevalid, tänavamuusikud ja -kunstnikud jne. Meil on tänavaelu üldiselt loiuvõitu. Krishnaiidid kondavad vahel viie-kuuekesi ringi, aga muidu on marssimist paar korda aastas.
Seepärast võiks Pride, kus ekstravagantse välimusega tegelased püüavad rõõmsalt tähelepanu äratada, olla täitsa OK. Ainult et nende eesmärk pole mitte pealtvaatajatele rõõmu tekitada, vaid raske talvaga nende südametunnistuse pihta koputada, nõuda pateetiliselt kõrgtaset inimõiguste alal. Nii on see vähemasti eestvedajate meelest, kui lugeda nende sõnavõtte.
Kindlasti on paljudel ka teistsugused motiivid. Kõigepealt muidugi see, et pulli saab. Nii on alati olnud. Mõnigi 1968. aasta rahutustes osalenu on härdusega meenutanud, kui tore oli autosid ümber lükata ja siis politsei eest põgeneda. Ideoloogia oli muidugi ka, aga justkui teisejärguline. Kapitooliumi künkale marssinud nõudsid kodanikuõigusi, aga õhtul oli ikka tore lõkke ümber istuda ja laulda ning öösel juhtus telkides seda, mida noormeeste ja neidude vahel juhtub. Kõik see on fun!
Kindlasti meenutab mõni eelmisest Tallinna homoparaadist osavõtnu erutusvärinaga, kuidas «andmiseks» läks.
Teiseks minnakse selleks, et esineda. Kõik vaatavad sind, tunned, et oled keegi. Natuke sama värk kui mobiiliga avalikus kohas valjusti oma eraelust kõnelda.
Ka on mul raske uskuda, et avalikkuses amelevad noored on teineteisest nii lummatud, et on ümbruse unustanud. Vastupidi, säärastena tahetakse näida, st esinetakse. Seejuures ei ole vahet, kas tegu on homode või heterodega. Mulle ei ole säärane asi kunagi meeldinud, ei ühe ega teise grupi puhul. Minu skaalal jääb sihuke paarisliputamine kuhugi mittesihipärase nudismi ja avalikus kohas loomulike vajaduste rahuldamise vahepeale.
Aga nüüd ikkagi neist, kes on väljas tõsistel eesmärkidel. Siin pole asi teoreetiline, vaid praktiline. Mitte see pole tähtis, kas ühed või teised vahendid on õiged, vaid kas nad viivad sihile. Kui eesmärk on homoabielude legaliseerimine jms, siis ei mõjuta see rongkäik meie riigikogu küll karvavõrdki. Arvan, et rahvaasemikud lähtuvad säärase asja hääletamisel rohkem oma sügaval peidus olevaist moraalipõhimõtetest kui mõne teise küsimuse puhul. Lisaks muidugi euroonude-tädide sõrmeviibutustest.
Kui Pride’i eemärk on suhtekorraldus, parema läbisaamise kujundamine ja sallivuse suurendamine, siis kahtlen tulemuslikkuses – juhul kui üritus meenutab eelmist. Sellest, et värvitud noorukid üksteisele avalikult keelt suhu ajavad, ei muutu rahva suhtumine küll paremaks. Eestlane on nii tehtud, et väljakutsuva käitumisega tema juures suurt ei saavuta. Vägisi armsaks ei saa.
Korraldajad võiksid ehk mõelda, milline formaat oleks siinkandis sobivaim ja kas maksab tingimata kopeerida soojemate maade suurlinnade karnevalilaadseid üritusi. Ehk oleks dildode ja jaanalinnusulgede asemel mõttekam tulla hoopis viigipükste ja lipsuga, käes edukate bürooinimeste mustad mapikesed?
Üks paradoks vaevab mind. Minu arvates on paljud homod vägagi eneseiroonilised, selles võivad nendega võistelda üksnes juudid. Samuti on nad hea maitsega. Aga siin toimub ühelt poolt midagi padutõsist, teiselt poolt kisub asi labasusse. Mida arvaks «stiilne viisik» säärasest defileest?
Sellisel paraadil oleks mõtet, kui geid ja heterod marsiksid koos, nii et oleks näha, et osavõtjad promovad solidaarsust ja kõigi võrdsust bioloogiliste inimestena. Jah, ma olen lugenud, et heterosid tagasi ei saadeta, kui nad tahaksid ühineda. Ent see tundub olevat öeldud kuidagi pika hambaga või igatahes möödaminnes. Vastav üleskutse peaks olema aga aktiivne. Ent kus on kampaania, et tulge kõik, kes te propageerite sallivust? Seda vähemasti praegu ei märka.
Nüüd veel rahvusvahelisest taustast. Sellel, mis on «asi tegelikult», ei ole imagoloogias, propagandasõjas jne tähtsust. Iga ajaloost kuulnu teab, et homoseksuaalid olid ühed esimesed, kelle Hitler koonduslaagritesse pistis, kus paljud neist otsa leidsid. Siit peaks järelduma, et homoparaadi korraldamine Tallinna südalinnas manifesteerib kindlalt Eesti antifašistlikku hoiakut.
Aga loota, et Venemaa seda oma propagandas säärasena möönab, on muidugi asjatu. Kui seda lootust natukegi oleks, siis soovitaksin Rein Langil homoparaadi eesotsas marssida, et oma «stiilipeo» halvast karmast täielikult vabaneda.
Ja lõpuks. Missugune on inimeste mentaliteet tegelikult, selgub mõttelisest eksperimendist. Kui ma kirjutaksin mõnes loos, et «x on tuntud gei», siis x, kui ta seda pole, annab mind tõenäoselt kohtusse. Justkui ma oleksin öelnud, et ta on debiil, korruptant vms. Seda võetakse sõimuna. Aga see peaks ju olema sama, mis näiteks öelda, et x on vasakukäeline, maiasmokk vms.
Niikaua kui seda samastatakse laimuga, mis tuleb iga hinna eest maha pesta, selmet võimalikku eksitust naeruga pooleks võtta või äärmisel juhul kuidagi teisiti ära õiendada (sest mingit segadust säärane väide võib ju põhjustada), on asi sallivusest kaugel. Mida see ju ongi. Ja mitte ainult meil, vaid ka väliselt tolerantses läänes. Üks asi on poliitkorrektsus, teine on inimese hinge salasopid.
|
Uudised
VE: geid, homod, heterod
25.07.2007 00:01Mihkel Mutt, ajakirja Looming peatoimetaja
Homoparaadil ja «Aljošal» on üks sarnasus. Mõlema vastustajad ütlevad, et las olla, kui väga tahavad, aga mitte keset linna. Ja mõlema korraldajad nõuavad nimelt keset linna.
Mulle meeldivad kõiksugu huvitavad ja kirevad sündmused, nagu karnevalid, tänavamuusikud ja -kunstnikud jne. Meil on tänavaelu üldiselt loiuvõitu. Krishnaiidid kondavad vahel viie-kuuekesi ringi, aga muidu on marssimist paar korda aastas.
Seepärast võiks Pride, kus ekstravagantse välimusega tegelased püüavad rõõmsalt tähelepanu äratada, olla täitsa OK. Ainult et nende eesmärk pole mitte pealtvaatajatele rõõmu tekitada, vaid raske talvaga nende südametunnistuse pihta koputada, nõuda pateetiliselt kõrgtaset inimõiguste alal. Nii on see vähemasti eestvedajate meelest, kui lugeda nende sõnavõtte.
Kindlasti on paljudel ka teistsugused motiivid. Kõigepealt muidugi see, et pulli saab. Nii on alati olnud. Mõnigi 1968. aasta rahutustes osalenu on härdusega meenutanud, kui tore oli autosid ümber lükata ja siis politsei eest põgeneda. Ideoloogia oli muidugi ka, aga justkui teisejärguline. Kapitooliumi künkale marssinud nõudsid kodanikuõigusi, aga õhtul oli ikka tore lõkke ümber istuda ja laulda ning öösel juhtus telkides seda, mida noormeeste ja neidude vahel juhtub. Kõik see on fun!
Kindlasti meenutab mõni eelmisest Tallinna homoparaadist osavõtnu erutusvärinaga, kuidas «andmiseks» läks.
Teiseks minnakse selleks, et esineda. Kõik vaatavad sind, tunned, et oled keegi. Natuke sama värk kui mobiiliga avalikus kohas valjusti oma eraelust kõnelda.
Ka on mul raske uskuda, et avalikkuses amelevad noored on teineteisest nii lummatud, et on ümbruse unustanud. Vastupidi, säärastena tahetakse näida, st esinetakse. Seejuures ei ole vahet, kas tegu on homode või heterodega. Mulle ei ole säärane asi kunagi meeldinud, ei ühe ega teise grupi puhul. Minu skaalal jääb sihuke paarisliputamine kuhugi mittesihipärase nudismi ja avalikus kohas loomulike vajaduste rahuldamise vahepeale.
Aga nüüd ikkagi neist, kes on väljas tõsistel eesmärkidel. Siin pole asi teoreetiline, vaid praktiline. Mitte see pole tähtis, kas ühed või teised vahendid on õiged, vaid kas nad viivad sihile. Kui eesmärk on homoabielude legaliseerimine jms, siis ei mõjuta see rongkäik meie riigikogu küll karvavõrdki. Arvan, et rahvaasemikud lähtuvad säärase asja hääletamisel rohkem oma sügaval peidus olevaist moraalipõhimõtetest kui mõne teise küsimuse puhul. Lisaks muidugi euroonude-tädide sõrmeviibutustest.
Kui Pride’i eemärk on suhtekorraldus, parema läbisaamise kujundamine ja sallivuse suurendamine, siis kahtlen tulemuslikkuses – juhul kui üritus meenutab eelmist. Sellest, et värvitud noorukid üksteisele avalikult keelt suhu ajavad, ei muutu rahva suhtumine küll paremaks. Eestlane on nii tehtud, et väljakutsuva käitumisega tema juures suurt ei saavuta. Vägisi armsaks ei saa.
Korraldajad võiksid ehk mõelda, milline formaat oleks siinkandis sobivaim ja kas maksab tingimata kopeerida soojemate maade suurlinnade karnevalilaadseid üritusi. Ehk oleks dildode ja jaanalinnusulgede asemel mõttekam tulla hoopis viigipükste ja lipsuga, käes edukate bürooinimeste mustad mapikesed?
Üks paradoks vaevab mind. Minu arvates on paljud homod vägagi eneseiroonilised, selles võivad nendega võistelda üksnes juudid. Samuti on nad hea maitsega. Aga siin toimub ühelt poolt midagi padutõsist, teiselt poolt kisub asi labasusse. Mida arvaks «stiilne viisik» säärasest defileest?
Sellisel paraadil oleks mõtet, kui geid ja heterod marsiksid koos, nii et oleks näha, et osavõtjad promovad solidaarsust ja kõigi võrdsust bioloogiliste inimestena. Jah, ma olen lugenud, et heterosid tagasi ei saadeta, kui nad tahaksid ühineda. Ent see tundub olevat öeldud kuidagi pika hambaga või igatahes möödaminnes. Vastav üleskutse peaks olema aga aktiivne. Ent kus on kampaania, et tulge kõik, kes te propageerite sallivust? Seda vähemasti praegu ei märka.
Nüüd veel rahvusvahelisest taustast. Sellel, mis on «asi tegelikult», ei ole imagoloogias, propagandasõjas jne tähtsust. Iga ajaloost kuulnu teab, et homoseksuaalid olid ühed esimesed, kelle Hitler koonduslaagritesse pistis, kus paljud neist otsa leidsid. Siit peaks järelduma, et homoparaadi korraldamine Tallinna südalinnas manifesteerib kindlalt Eesti antifašistlikku hoiakut.
Aga loota, et Venemaa seda oma propagandas säärasena möönab, on muidugi asjatu. Kui seda lootust natukegi oleks, siis soovitaksin Rein Langil homoparaadi eesotsas marssida, et oma «stiilipeo» halvast karmast täielikult vabaneda.
Ja lõpuks. Missugune on inimeste mentaliteet tegelikult, selgub mõttelisest eksperimendist. Kui ma kirjutaksin mõnes loos, et «x on tuntud gei», siis x, kui ta seda pole, annab mind tõenäoselt kohtusse. Justkui ma oleksin öelnud, et ta on debiil, korruptant vms. Seda võetakse sõimuna. Aga see peaks ju olema sama, mis näiteks öelda, et x on vasakukäeline, maiasmokk vms.
Niikaua kui seda samastatakse laimuga, mis tuleb iga hinna eest maha pesta, selmet võimalikku eksitust naeruga pooleks võtta või äärmisel juhul kuidagi teisiti ära õiendada (sest mingit segadust säärane väide võib ju põhjustada), on asi sallivusest kaugel. Mida see ju ongi. Ja mitte ainult meil, vaid ka väliselt tolerantses läänes. Üks asi on poliitkorrektsus, teine on inimese hinge salasopid.