SL Õhtulehe lugejate küsimustele vastas Öise Vahtkonna eestkõneleja ja pronkssõduri kaitsja Dmitri Klenski.
Olite aktiivne pronkssõduri teisaldamise vastu võitleja ja kandideerisite riigikokku konstitutsioonierakonna nimekirjas. Kuid rääkige palun lähemalt, mis inimene te olete. Kus olete sündinud ja kasvanud, missugune on olnud teie haridustee, kus olete töötanud, kus töötate hetkel, mis võõrkeeli valdate, kui suur on teie pere jne.
Sündisin 2.detsembril 1945.a. Tallinnas. Kasvasin üles Tartus, esimesse klassi läksin venekeelse õppega koolis, mis asus Riia maanteel. Pärast seda, kui isa lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja ta saadeti teenima Nõukogude armeesse arstina, sattusin Viiburisse, pärast seda – Saaremaale, Karujärve lähedale, sealt Tallinnasse – Nõmmele, kus elas minu vanaisa, ja sealt juba Pargi tänavale, mis hiljem nimetati ümber Adamsoni tänavaks.
Kokkuvõttes õppisin kaheksas koolis. 1964.a. lõpetasin Tallinna 19.keskkooli, 1969.a. – Tallinna Polütehnilise Instituudi. Minust sai keemik-insener, kuid töötades kuni 1971.a keemikuna Tallinnas ja Moskvas, sain aru, et erialavalik oli täiesti vale. Lapsepõlves tahtsin saada ajaloolaseks, diplomaadiks ja advokaadiks. Aastatega kasvas huvi politoloogia vastu. Ja 1982.a. lõpetasin NLKP Keskkomitee juures asuva Ühiskonna Teaduste Akadeemia. Õppisin kaugõppes, mida kahetsen. Aga kasu oli ikkagi. Õpetamis- ja õppejõudude tase oli väga kõrge.
Vahepeal aga hakkasin tegema koostööd ajalehtedega – TPI-s, ajalehes „Sovetskaja Estonija”,
„Moskovski Komsomolets”. Kui Tallinna tagasi pöördusin, astusin vist väga nahaalselt „Sovetskaja Estonija” toimetusse ja andsin mõista, et tahan töötada ajakirjanikuna. Mind võetigi, põllumajandusosakonda, vist ainult sellepärast, et valdasin eesti keelt.
1978.a. sai minust „Pravda” korrespondent ENSV-s, kuid peale EKP juhtkonna (neile ka, nagu tänasele võimule, ei meeldinud, et ma räägin tõtt) pressingut, suunati mind 1985.a. ETA asedirektoriks. 1988.a. olin ajakirja „Ogonjok” korrespondent Baltikumis, kus avaldati minu intervjuu Indrek Toomega. Selles intervjuus räägiti esimest korda NSV Liidus meie rahvuslipust – 1989.a. Muide, „Pravdas” avaldatud artikli põhjal hakati Tallinnas ehitama Rahvusraamatukogu hoonet Tõnismäel. See oli tollel ajal tohutu luksus – peale uhket Tartu Teadusraamatukogu valmimist sai väike Eesti veel ühe võimsa raamatukogu. Inspireeris mind kirjutama artikli vaimukas Ivi Eenmaa, kes oli siis Kreutzwaldi nim. raamatukogu direktori asetäitja.
Võõrkeeli ma ei valda. Suhteliselt vabalt räägin eesti keelt, vene keel on minu emakeel. Koolis õppisin saksa keelt, proovisin õppida inglise ja soome keelt. Kuid annet jäi väheseks.
Olen abielus, naine on Tallinnas sündinud venelanna, meil on poeg Kirill (29.a.), programmeerija.
Ema poolt olen eestlane, sest mu vanaema oli eestlanna Elisabeth-Magda Pärli. Tema sugulastest oli kõige tuntuim Jaan Jõgever Tartu eestikeelse Ülikooli esimene eesti keele õppetooli eestlasest juhataja. Isa abikaasa sugulane oli enne Esimest maailmasõda Tartu Ülikooli meditsiini professor.
Aprillirahutustest on möödunud kuu aega. Mida arvate nüüd, tagantjärele mõeldes, pronksiöö mässust? Kas ootasite niisugust mässu seoses pronkssõduri teisaldamisega?
Muidugi ei oodanud, veel ootamatum oli teine öö. Arvan, et rahutusi provotseeris kas ebaprofessionaalne politseijõudude kasutamine võimude poolt või sihipärane, vastavalt stsenaariumile läbi viidud operatsioon, mis pidi õigustama Pronkssõduri äraviimist, süüdlase väljakuulutamist – patuoinaks pidi saama Öine Vahtkond. Taheti näidata eestlastele, kui suur kurjus on kohalik venelane. Kuigi esimesel ööl märatsesid südalinnas ka eestlased.
Kas üritasite pronksiööl märatsevaid rahvamasse kuidagi rahustada?
Ei. Esimesel ööl olin kodus juba 23.45, teisel olin Toompeal Komandandi maja ees umbes kell 23.00. Esimesel ööl meid tõrjuti Kosmose poole, nägin põlevat puumaja, vestlesin inimestega, nende hulgas oli ka Igor Gräzin. Teisel ööl sõitsin vaatama linnas toimuvat, kuid Toompealt tuli Toompuiesteele laskuda, sest politseinikud tulistasid kummist kuulidega. Täitsa põhjendamatult rünnati inimesi, kelle hulgas oli ka välismaalasi. Nii esimesel kui ka (Rahvusraamatukogu terrassil) teisel ööl püüdsin hoopis politsei metsikust vältida, püüdes neile selgeks teha, et tegemist on inimestega, mitte palkidega.
Mida tahaksite öelda neile, kes pronkssõduri kaitsmise sildi all kesklinnas märatsesid ja kõike ettejuhtuvat varastasid?
Et nad on pätid. Kuid siin tuleb selgust tuua, rääkida sellest, mida meie massimeedia ja võimud ei tahtnud näha. Mingit vandaalitsemist ega marodöörlust ei olnud. Vaadake sõnaraamatut. See kinnitab meie ajakirjanike üldist kultuuri. Kuid, kui võim soovib, siis patriootlikest tunnetest võib ju kõike lubada.
Tegelikult oli rohkem lõhkumist – viha demonstreerimist, kas või juba alandamise pärast, kui politsei hakkas 26.aprilli õhtul inimesi Rahvusraamatukogu eest tõrjuma. Jah, kui läks pimedamaks, hakkasid noorukid plastmasspudeleid ja kive politsei poole loopima.
Kuid mul on üks lihtne küsimus võimudele. Kes ja miks lubas Rahvusraamatukogu juurde koguneda alates kella 16.00 kuni 3000 inimesele, kui inimeste kogunemine oli Tõnismäel keelatud? Just sellepärast Öise Vahtkonna juhatus teatas, et asetab lilled 26. aprill kell 18.00 Vabaduskella ette Vabaduseväljakul.
Miks tuldi 26. aprillil Raamatukogu ette? Protestima. Muide, kõik algas lilledest, mis asetati politseinike jalgade ette, lauldi sõjalaule.
Mida nõuti või mida sümboliseerisid hüüded “Rossija”?
Säilmete väljakaevamise ja Pronkssõduri teisaldamisega andis Eesti riik mõista kohalikele venelastele, et nendega ei arvestata, sellepärast hüütigi „Rossija”. Hüüded „Rossija!” tähendasid kuulsa psühhiaatri Jüri Enneti arvates viimast kannatuse piiri, kus loodetakse ainult ema peale. Mäletate, kuidas kuulsas nõukogude seriaalis venelannast radist Ket karjub last sünnitades vene keeles “Мама!”. Selleks emaks on paljudele kohalikele venelastele nii Eesti, kui Venemaa. Nüüd on paljudele neist kodumaaks vaid Venemaa. Eesti on ammu tõrjunud kohalikud venelased ühiskondlik-poliitilistele ja sotsiaal-majanduslikele ääremaadele. Nii kirjutas ÜRO rassismivastane Komisjon Eesti venelaste kohta 2003.a. Miks Eesti massimeedia ei kirjuta sellest?
Nimetage kas või üks venelane, kes pääses taasiseseisvunud Eesti valitsusse. 16. aasta jooksul ainult Kuznetsov ja Golubev eelmise sajandi 90ndate aastate alguses ning 2003.a. Efendijev. Ja kõik! Kuigi Eestis elab 34% mitte-eestlast (25% venelasi), Tallinna kohalikus omavalitsuses on ametnikud üle 90% eestlased, kuigi eestlasi elab pealinnas veidi rohkem kui pool. Tööpuudus venelaste hulgas on ja oli 2,5 korda suurem, kui eestlaste hulgas. Palka saavad venelased keskmiselt 70% eestlase palgast.
Ka teie hinnang Eesti valitsuse käitumisele on muutunud või arvate endiselt, et peaministri Andrus Ansipi valitsus peaks tagasi astuma?
Mitte ainult tagasi astuma, vaid Andrus Ansip, sise- ja kaitseminister tuleks kohtusse anda rahvusvahelise vaenu õhutamise eest, mis viiski rahutusteni 26.-28. aprillil Tallinnas. Enne seda peaks valitsus paluma vabandust elanikkonna ees. Politsei metsikust peaks uurima Rahvusvaheline uurimiskomisjon. D-terminaalist ma juba ei räägigi.
Minu jaoks oleks Ansipi valitsuse tagasiastumine iseenesestmõistetav. Kuid Euroliit ja NATO tulid Eestile appi. Kas ikka Eesti rahva, meie riigi huvides? Sest opositsioon hakkas häält tegema, mõistes võimu tegutsemise hukka. Isegi Venemaa tunnistas, et reageeris Eesti sündmustele liiga teravalt. Leian, et Eesti osutus mängupalliks või vahekaubaks Lääne ja Venemaa omavaheliste huvide klaarimisel.
Kui oleksite peaminister, mis oleksid teie kolm esimest ettevõtmist?
Esimene. Lõpetaks mitte-eestlaste integreerimise, mis on sisuliselt mõttetu ja rumal assimileerimine. Hakkaksin teostama printsipiaalselt uut Eesti vene sisepoliitikat. Selle sisuks oleks elanike võrdväärsuse tagamine. Ja mitte ainult paberil. Täna on isegi seadusega meie elanikud jaotatud kolme gruppi. EV ja VF kodanikud ja nn välismaalased. Muide, kodanikud on meil ka kahte sorti. Mitte-eestlased, kellel on järjepidev kodakondsus ja nn naturaliseeritud kodanikud. Viimastel saab kodakondsuse seaduslikult ära võtta, kui nad ei ole riigile lojaalsed.
Seepärast nad vaikivadki, mis annab meie võimudele ja ühiskonnale aluse väita, et kõik on hästi. Kuid kardetakse ka töökoha pärast. Mis siis imestada, et „vene mässu” panevad toime elukogemusteta vastutustundetud koolinoored. Probleem on olemas ja seda tuleb tunnistada.
Teiseks. Annaks kõigile Eesti kodakondsuse tingimusteta, kes on Eesti territooriumil elanud enne 1991 aastat ja kes seda soovivad. Kodakondsuse omamine Eesti territooriumil on tohutu tähtis tegur lojaalsuse loomisel. Mingit ohtu see Eesti riigile ei tooks.
Eesti riigi Põhiseaduses seisab, et meie riik on „rahvusriik”, st Eesti eestlaste jaoks. Siit algavadki meie etnilised vastuolud.
Kolmandaks. Kuulutaksin välja Eesti neutraliteedi – Eesti Nokiaks saaks projekt, mille alusel Eestist saaks esimene riik ilma relvadeta. Selleks oleks vaja ÜRO Peaassamblee resolutsiooni, mille kirjutaksid alla kõik maailma riigid. Ja kui pärast seda alustaks Venemaa sõda Eestiga, siis mina astuks relv käes Eesti riiki kohe kaitsma. Ja ka teised mitte-eestlased, ja ka minu vend, kes elab Moskvas, tuleks ka Eestile appi ja paljud venelased Venemaalt.
Pronkssõduri teisaldamise operatsiooni alguses ütlesite, et tegu on riikliku terrori ja natsismiga. Ütelge palun, mis on teie arvates natsism ja fašism ning kas neid sõnu saab kasutada rääkides Eesti riigist?
Natsism on ideoloogia, mis eeldab oma rahva heaolu tagamise teiste rahvaste arvelt eriti jõhkrate meetodite abil, viies need teiste rahvaste füüsilise likvideerimisele. See on riiklik rassism. Fašism on ka vulgaarne ideoloogia, kus enda rahva heaolu tagatakse totalitaarsete vahendite abil.
Kurb, kuid neid sõnu saab kasutada ka tänapäeva Eesti kohta. Samas ei peaks seda üle dramatiseerima, kuna Eestis näeme natsismi nõrku ilminguid.
Üks totalitaarsuse näide: Res Publica triumfaalne võimuletulekuk. Demokraatlik „riietus” ei peta. Hitler tuli võimule demokraatlikult – võites parlamendivalimised 1933.aastal. Millest ta alustas? Võttis juutidelt ära kõik poliitilised õigused koos valimisõigusega. Tänases Eestis 2/3 mitte-eestlastest ei saa Riigikogu valimistel osaleda.
Ega natsism ole hull Hitler oma vuntsidega ja koonduslaagritega. Natsism on rahvuslik üleolek ja upsakus. Arenenud demokraatia riikides on samuti natsismi märke, kuid need on piiratud toimivate seadustega ja hukka mõistetud. Meil aga mitte. Ja siit ka avatud uksed natsismi propagandale.
Kui ärimees Rein Nilk väitis Kuku raadios, et ilmaaegu viidi ära Pronkssõdur, sest nüüd hakkab see loomakari käima Sõjaväekalmistul, siis see pole veel häda. Häda on selles, et massimeedia vaikib, üldsus vaikib, riik vaikib. See avabki tee natsismile ja kui mitte takistada, siis see hakkab varsti vohama. Mina võitlen selle vastu, sest ei taha halba Eesti riigile.
Mis hinnangu annate politsei tegevusele 26.-27. aprillil?
Negatiivse. See oli metsik, võimu ja jõu kasutamine ei olnud adekvaatne. Kuid politsei osutus järjekordselt Eesti politikaanide patuoinaks. Jäi mulje, et seda tehti ka venelaste ohjeldamiseks, et nad enam ei „hüppaks”, ei teeks iseseisvalt „häält”, et nad teaksid oma kohta meie riigis, et nad saaksid aru, et nad ei ole „omad”. Mina annaks politseijuhid ja politseinikud-sadistid kohtu alla. Muide, kuritegelike käske võib mitte täita!
Kas Vene kodaniku Dimitri Ganini surmas tasub kedagi süüdistada? Kas tema surma oleks võinud ära hoida?
Tasub. Kui teda tapnud isikud jäävad leidmata, siis on süüdi riik, kes viis asja nii kaugele. Isegi sel juhul, kui süüdlaseks jääb Öine Vahtkond, tekib küsimus, miks riik lasi asjad nii kaugele? Keegi ju peab ükskord meie riigis ka millegi eest vastutama! Kui hr Ansip ei oleks alustanud nn Pronkssõda, ei oleks Dmitri Ganin tapetud.
Uudised
VE: Klenski, Dmitri – eestkõneleja ja kaitsja
30.05.2007 13:12
Mati Hiis
SL Õhtulehe lugejate küsimustele vastas Öise Vahtkonna eestkõneleja ja pronkssõduri kaitsja Dmitri Klenski.
Olite aktiivne pronkssõduri teisaldamise vastu võitleja ja kandideerisite riigikokku konstitutsioonierakonna nimekirjas. Kuid rääkige palun lähemalt, mis inimene te olete. Kus olete sündinud ja kasvanud, missugune on olnud teie haridustee, kus olete töötanud, kus töötate hetkel, mis võõrkeeli valdate, kui suur on teie pere jne.
Sündisin 2.detsembril 1945.a. Tallinnas. Kasvasin üles Tartus, esimesse klassi läksin venekeelse õppega koolis, mis asus Riia maanteel. Pärast seda, kui isa lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja ta saadeti teenima Nõukogude armeesse arstina, sattusin Viiburisse, pärast seda – Saaremaale, Karujärve lähedale, sealt Tallinnasse – Nõmmele, kus elas minu vanaisa, ja sealt juba Pargi tänavale, mis hiljem nimetati ümber Adamsoni tänavaks.
Kokkuvõttes õppisin kaheksas koolis. 1964.a. lõpetasin Tallinna 19.keskkooli, 1969.a. – Tallinna Polütehnilise Instituudi. Minust sai keemik-insener, kuid töötades kuni 1971.a keemikuna Tallinnas ja Moskvas, sain aru, et erialavalik oli täiesti vale. Lapsepõlves tahtsin saada ajaloolaseks, diplomaadiks ja advokaadiks. Aastatega kasvas huvi politoloogia vastu. Ja 1982.a. lõpetasin NLKP Keskkomitee juures asuva Ühiskonna Teaduste Akadeemia. Õppisin kaugõppes, mida kahetsen. Aga kasu oli ikkagi. Õpetamis- ja õppejõudude tase oli väga kõrge.
Vahepeal aga hakkasin tegema koostööd ajalehtedega – TPI-s, ajalehes „Sovetskaja Estonija”,
„Moskovski Komsomolets”. Kui Tallinna tagasi pöördusin, astusin vist väga nahaalselt „Sovetskaja Estonija” toimetusse ja andsin mõista, et tahan töötada ajakirjanikuna. Mind võetigi, põllumajandusosakonda, vist ainult sellepärast, et valdasin eesti keelt.
1978.a. sai minust „Pravda” korrespondent ENSV-s, kuid peale EKP juhtkonna (neile ka, nagu tänasele võimule, ei meeldinud, et ma räägin tõtt) pressingut, suunati mind 1985.a. ETA asedirektoriks. 1988.a. olin ajakirja „Ogonjok” korrespondent Baltikumis, kus avaldati minu intervjuu Indrek Toomega. Selles intervjuus räägiti esimest korda NSV Liidus meie rahvuslipust – 1989.a. Muide, „Pravdas” avaldatud artikli põhjal hakati Tallinnas ehitama Rahvusraamatukogu hoonet Tõnismäel. See oli tollel ajal tohutu luksus – peale uhket Tartu Teadusraamatukogu valmimist sai väike Eesti veel ühe võimsa raamatukogu. Inspireeris mind kirjutama artikli vaimukas Ivi Eenmaa, kes oli siis Kreutzwaldi nim. raamatukogu direktori asetäitja.
Võõrkeeli ma ei valda. Suhteliselt vabalt räägin eesti keelt, vene keel on minu emakeel. Koolis õppisin saksa keelt, proovisin õppida inglise ja soome keelt. Kuid annet jäi väheseks.
Olen abielus, naine on Tallinnas sündinud venelanna, meil on poeg Kirill (29.a.), programmeerija.
Ema poolt olen eestlane, sest mu vanaema oli eestlanna Elisabeth-Magda Pärli. Tema sugulastest oli kõige tuntuim Jaan Jõgever Tartu eestikeelse Ülikooli esimene eesti keele õppetooli eestlasest juhataja. Isa abikaasa sugulane oli enne Esimest maailmasõda Tartu Ülikooli meditsiini professor.
Aprillirahutustest on möödunud kuu aega. Mida arvate nüüd, tagantjärele mõeldes, pronksiöö mässust? Kas ootasite niisugust mässu seoses pronkssõduri teisaldamisega?
Muidugi ei oodanud, veel ootamatum oli teine öö. Arvan, et rahutusi provotseeris kas ebaprofessionaalne politseijõudude kasutamine võimude poolt või sihipärane, vastavalt stsenaariumile läbi viidud operatsioon, mis pidi õigustama Pronkssõduri äraviimist, süüdlase väljakuulutamist – patuoinaks pidi saama Öine Vahtkond. Taheti näidata eestlastele, kui suur kurjus on kohalik venelane. Kuigi esimesel ööl märatsesid südalinnas ka eestlased.
Kas üritasite pronksiööl märatsevaid rahvamasse kuidagi rahustada?
Ei. Esimesel ööl olin kodus juba 23.45, teisel olin Toompeal Komandandi maja ees umbes kell 23.00. Esimesel ööl meid tõrjuti Kosmose poole, nägin põlevat puumaja, vestlesin inimestega, nende hulgas oli ka Igor Gräzin. Teisel ööl sõitsin vaatama linnas toimuvat, kuid Toompealt tuli Toompuiesteele laskuda, sest politseinikud tulistasid kummist kuulidega. Täitsa põhjendamatult rünnati inimesi, kelle hulgas oli ka välismaalasi. Nii esimesel kui ka (Rahvusraamatukogu terrassil) teisel ööl püüdsin hoopis politsei metsikust vältida, püüdes neile selgeks teha, et tegemist on inimestega, mitte palkidega.
Mida tahaksite öelda neile, kes pronkssõduri kaitsmise sildi all kesklinnas märatsesid ja kõike ettejuhtuvat varastasid?
Et nad on pätid. Kuid siin tuleb selgust tuua, rääkida sellest, mida meie massimeedia ja võimud ei tahtnud näha. Mingit vandaalitsemist ega marodöörlust ei olnud. Vaadake sõnaraamatut. See kinnitab meie ajakirjanike üldist kultuuri. Kuid, kui võim soovib, siis patriootlikest tunnetest võib ju kõike lubada.
Tegelikult oli rohkem lõhkumist – viha demonstreerimist, kas või juba alandamise pärast, kui politsei hakkas 26.aprilli õhtul inimesi Rahvusraamatukogu eest tõrjuma. Jah, kui läks pimedamaks, hakkasid noorukid plastmasspudeleid ja kive politsei poole loopima.
Kuid mul on üks lihtne küsimus võimudele. Kes ja miks lubas Rahvusraamatukogu juurde koguneda alates kella 16.00 kuni 3000 inimesele, kui inimeste kogunemine oli Tõnismäel keelatud? Just sellepärast Öise Vahtkonna juhatus teatas, et asetab lilled 26. aprill kell 18.00 Vabaduskella ette Vabaduseväljakul.
Miks tuldi 26. aprillil Raamatukogu ette? Protestima. Muide, kõik algas lilledest, mis asetati politseinike jalgade ette, lauldi sõjalaule.
Mida nõuti või mida sümboliseerisid hüüded “Rossija”?
Säilmete väljakaevamise ja Pronkssõduri teisaldamisega andis Eesti riik mõista kohalikele venelastele, et nendega ei arvestata, sellepärast hüütigi „Rossija”. Hüüded „Rossija!” tähendasid kuulsa psühhiaatri Jüri Enneti arvates viimast kannatuse piiri, kus loodetakse ainult ema peale. Mäletate, kuidas kuulsas nõukogude seriaalis venelannast radist Ket karjub last sünnitades vene keeles “Мама!”. Selleks emaks on paljudele kohalikele venelastele nii Eesti, kui Venemaa. Nüüd on paljudele neist kodumaaks vaid Venemaa. Eesti on ammu tõrjunud kohalikud venelased ühiskondlik-poliitilistele ja sotsiaal-majanduslikele ääremaadele. Nii kirjutas ÜRO rassismivastane Komisjon Eesti venelaste kohta 2003.a. Miks Eesti massimeedia ei kirjuta sellest?
Nimetage kas või üks venelane, kes pääses taasiseseisvunud Eesti valitsusse. 16. aasta jooksul ainult Kuznetsov ja Golubev eelmise sajandi 90ndate aastate alguses ning 2003.a. Efendijev. Ja kõik! Kuigi Eestis elab 34% mitte-eestlast (25% venelasi), Tallinna kohalikus omavalitsuses on ametnikud üle 90% eestlased, kuigi eestlasi elab pealinnas veidi rohkem kui pool. Tööpuudus venelaste hulgas on ja oli 2,5 korda suurem, kui eestlaste hulgas. Palka saavad venelased keskmiselt 70% eestlase palgast.
Ka teie hinnang Eesti valitsuse käitumisele on muutunud või arvate endiselt, et peaministri Andrus Ansipi valitsus peaks tagasi astuma?
Mitte ainult tagasi astuma, vaid Andrus Ansip, sise- ja kaitseminister tuleks kohtusse anda rahvusvahelise vaenu õhutamise eest, mis viiski rahutusteni 26.-28. aprillil Tallinnas. Enne seda peaks valitsus paluma vabandust elanikkonna ees. Politsei metsikust peaks uurima Rahvusvaheline uurimiskomisjon. D-terminaalist ma juba ei räägigi.
Minu jaoks oleks Ansipi valitsuse tagasiastumine iseenesestmõistetav. Kuid Euroliit ja NATO tulid Eestile appi. Kas ikka Eesti rahva, meie riigi huvides? Sest opositsioon hakkas häält tegema, mõistes võimu tegutsemise hukka. Isegi Venemaa tunnistas, et reageeris Eesti sündmustele liiga teravalt. Leian, et Eesti osutus mängupalliks või vahekaubaks Lääne ja Venemaa omavaheliste huvide klaarimisel.
Kui oleksite peaminister, mis oleksid teie kolm esimest ettevõtmist?
Esimene. Lõpetaks mitte-eestlaste integreerimise, mis on sisuliselt mõttetu ja rumal assimileerimine. Hakkaksin teostama printsipiaalselt uut Eesti vene sisepoliitikat. Selle sisuks oleks elanike võrdväärsuse tagamine. Ja mitte ainult paberil. Täna on isegi seadusega meie elanikud jaotatud kolme gruppi. EV ja VF kodanikud ja nn välismaalased. Muide, kodanikud on meil ka kahte sorti. Mitte-eestlased, kellel on järjepidev kodakondsus ja nn naturaliseeritud kodanikud. Viimastel saab kodakondsuse seaduslikult ära võtta, kui nad ei ole riigile lojaalsed.
Seepärast nad vaikivadki, mis annab meie võimudele ja ühiskonnale aluse väita, et kõik on hästi. Kuid kardetakse ka töökoha pärast. Mis siis imestada, et „vene mässu” panevad toime elukogemusteta vastutustundetud koolinoored. Probleem on olemas ja seda tuleb tunnistada.
Teiseks. Annaks kõigile Eesti kodakondsuse tingimusteta, kes on Eesti territooriumil elanud enne 1991 aastat ja kes seda soovivad. Kodakondsuse omamine Eesti territooriumil on tohutu tähtis tegur lojaalsuse loomisel. Mingit ohtu see Eesti riigile ei tooks.
Eesti riigi Põhiseaduses seisab, et meie riik on „rahvusriik”, st Eesti eestlaste jaoks. Siit algavadki meie etnilised vastuolud.
Kolmandaks. Kuulutaksin välja Eesti neutraliteedi – Eesti Nokiaks saaks projekt, mille alusel Eestist saaks esimene riik ilma relvadeta. Selleks oleks vaja ÜRO Peaassamblee resolutsiooni, mille kirjutaksid alla kõik maailma riigid. Ja kui pärast seda alustaks Venemaa sõda Eestiga, siis mina astuks relv käes Eesti riiki kohe kaitsma. Ja ka teised mitte-eestlased, ja ka minu vend, kes elab Moskvas, tuleks ka Eestile appi ja paljud venelased Venemaalt.
Pronkssõduri teisaldamise operatsiooni alguses ütlesite, et tegu on riikliku terrori ja natsismiga. Ütelge palun, mis on teie arvates natsism ja fašism ning kas neid sõnu saab kasutada rääkides Eesti riigist?
Natsism on ideoloogia, mis eeldab oma rahva heaolu tagamise teiste rahvaste arvelt eriti jõhkrate meetodite abil, viies need teiste rahvaste füüsilise likvideerimisele. See on riiklik rassism. Fašism on ka vulgaarne ideoloogia, kus enda rahva heaolu tagatakse totalitaarsete vahendite abil.
Kurb, kuid neid sõnu saab kasutada ka tänapäeva Eesti kohta. Samas ei peaks seda üle dramatiseerima, kuna Eestis näeme natsismi nõrku ilminguid.
Üks totalitaarsuse näide: Res Publica triumfaalne võimuletulekuk. Demokraatlik „riietus” ei peta. Hitler tuli võimule demokraatlikult – võites parlamendivalimised 1933.aastal. Millest ta alustas? Võttis juutidelt ära kõik poliitilised õigused koos valimisõigusega. Tänases Eestis 2/3 mitte-eestlastest ei saa Riigikogu valimistel osaleda.
Ega natsism ole hull Hitler oma vuntsidega ja koonduslaagritega. Natsism on rahvuslik üleolek ja upsakus. Arenenud demokraatia riikides on samuti natsismi märke, kuid need on piiratud toimivate seadustega ja hukka mõistetud. Meil aga mitte. Ja siit ka avatud uksed natsismi propagandale.
Kui ärimees Rein Nilk väitis Kuku raadios, et ilmaaegu viidi ära Pronkssõdur, sest nüüd hakkab see loomakari käima Sõjaväekalmistul, siis see pole veel häda. Häda on selles, et massimeedia vaikib, üldsus vaikib, riik vaikib. See avabki tee natsismile ja kui mitte takistada, siis see hakkab varsti vohama. Mina võitlen selle vastu, sest ei taha halba Eesti riigile.
Mis hinnangu annate politsei tegevusele 26.-27. aprillil?
Negatiivse. See oli metsik, võimu ja jõu kasutamine ei olnud adekvaatne. Kuid politsei osutus järjekordselt Eesti politikaanide patuoinaks. Jäi mulje, et seda tehti ka venelaste ohjeldamiseks, et nad enam ei „hüppaks”, ei teeks iseseisvalt „häält”, et nad teaksid oma kohta meie riigis, et nad saaksid aru, et nad ei ole „omad”. Mina annaks politseijuhid ja politseinikud-sadistid kohtu alla. Muide, kuritegelike käske võib mitte täita!
Kas Vene kodaniku Dimitri Ganini surmas tasub kedagi süüdistada? Kas tema surma oleks võinud ära hoida?
Tasub. Kui teda tapnud isikud jäävad leidmata, siis on süüdi riik, kes viis asja nii kaugele. Isegi sel juhul, kui süüdlaseks jääb Öine Vahtkond, tekib küsimus, miks riik lasi asjad nii kaugele? Keegi ju peab ükskord meie riigis ka millegi eest vastutama! Kui hr Ansip ei oleks alustanud nn Pronkssõda, ei oleks Dmitri Ganin tapetud.