12. mai 2007 kl 13:00
Tere, Juhan Kivirähk! Kooli lõpetamisest on möödas juba 32 aastat ja mul on alles Su 10. klassis kirjutatud kirjand “Las jääda ükski mets!” See oli hea töö, kui õigesti mäletan, hindasin seda viiega. Nüüd, aastal 2007 oleks aeg kirjutada uus kirjand. Teemaks võiks olla “Las jääda ükski maa!”
Lugedes Sinu artiklit (EPL, 30.04.2007) ja kuulates Sinu raadiojuttu (Vikerraadio, 04.05.2007) sattusin hämmingusse – kas ma sain Su jutust valesti aru või on asi hoopiski muus? Miks valad vett võõrale veskile? Miks kangutad peaministrit ja suhtud temasse nii vaenulikult?
On juhtunud see, mida oligi karta: psühholoogiast tunneme nähtust tundmuste nürinemise nime all. Nämmutamist soldati teema ümber on olnud nii palju – kõik need ümarlauad, foorumid, jututoad jne. –, et asi on läinud tüütuks kätte ja rahvas muutunud selle teema suhtes üsnagi ükskõikseks. Eesti rahvas ei taha seda plaati enam käiata, aitab juba!
Ometigi oli asi meile algusest peale selge: kuju tuleb varem või hiljem teisaldada ja nüüd oli õige aeg selleks. Mis tähtsust on siin mõnel kuupäeval? Me ju näeme iga päev, kui silmakirjalik on vastaspool. See kuju pole neile tähtis, tähtis on vaid see väike väljak keset linna, kõige magusamas kohas, kus on hea end näidata, end demonstreerida, rahad rinnas, ja kus on alati publikut, kellele end eksponeerida. Kalmistu on vaikne koht, kus publikut ei ole, seepärast see asi ei meeldigi. Mässajatele ei meeldi ka see, et valitsuse tahe jäi peale. Aga küsigem: kas me peame neile meeldima?
Ei pea. Meil ei ole mingit põhjust endale tuhka pähe raputada ja valitsuse tegevuses vigu otsida. Selles küsimuses käitus valitsus õigesti. Sa kirjutad ja räägid valitsuse vastutustunde puudumisest. Asi on vastupidi – just sellises kriisiolukorras käitus valitsus vastutustundlikult, langetati õige otsus ja kiiresti.
Ükski sotsioloogiline uurimus poleks siin kaasa aidanud, see oleks kutsunud vaid lõpmatule jorutamisele ja venitamisele – vaatame veel… jne. Kõik see oleks olnud omast taganemine, probleemi “Mis värvi on armastus?” ümber filosofeerimine. Kui Sa usud sellesse, et armastus on punane, siis selle vastuse Su sotsioloogiline uurimus ka annab. Kindel see. Milleks siis uurida ja pusida, kui asi on niigi selge. Duuma bojaaride külaskäik kalmistusele näitas meile Moskva absurditeatrit: kui tahetakse kuskil pragu leida, siis see ka leitakse. Naljakas küll, kui see nii kurb ja nõme ei oleks.
Ma ei tahaks enam ühtegi manitsust meie riigi, rahva ja valitsuse kohta kuulda, kõik need süüdistused on pahatahtlikud ja õhust võetud, aga sellele on kaasa aidanud ka meie oma tobe tolerants kõige halva suhtes. Pahet ei tohiks sallida.
Me ei peaks nii suuremeelsed ja mõistvad ülekohtu ja vägivalla suhtes olema. Arvatakse, et eestlane kannatab välja kõik, aga ükskord tuleb piir ette ja algab aega. Oma tolerantsi vilju maitseme praegu ja juba on näha tendents “… ah, see kõik oli ju üks süütu laste naljamäng” (Stalnuhhin, Lebedev jt.). Kas tõesti unustame juhtunu, anname üksteisele musi ja leiame, et asi on korras?
Seda nutulaulu ja lapsukeste haledaks tegemist näeme ajakirjanduses iga päev. Aga eestlane ei usu seda, sest ta teab, et meie politsei käitus õigesti, liigagi siidkinnastes, et vale ja laimu pildumine käib edasi ja meedia võimendab seda. Meid manitsetakse vaoshoitusele, aga vaos oleme kogu aeg olnud ja oleme ka praegu. Kas jäämegi sinna?
Viimasel nädalal on välja ilmunud mõned Moskvale prääniku pakkujad – paneme oma linna püsti Jeltsini monumendi ja teenime nõnda ära vastaspoole heakskiidu?! Tiit Vähi ja teised ärimehed on kanged muret tundma oma transiidi ja kauba pärast. See on neile tähtis, aga mitte meie riikluse hoidmine ja selle tulevik. Tahaks küsida: kas need inimesed on sinisilmsed, lühinägelikud või lihtsalt lollid?
Jeltsini kuju püstitamine oleks küll ülim rumalus. Muidugi võiks see olla Punasel platsil, aga mitte meie linnas ega üldse meie maal. Ka Sinu jutus, Juhan, tunnen prääniku magusat maitset. Aga võib-olla on see vaikne vasakpoolsus, millega meie intelligents nii kenasti oskab flirtida. Ikka hoida vaeste ja vaevatute poole, n.ö. igaks juhuks. Aga kes ja kus on need vaevatud?
Meie ühiskond ei vaena kedagi, aga meid vaenatakse lähisvälismaa poolt kogu aeg. Me ei tohiks aega sellega harjuda, meie ühiskondlik närv peaks palju erksam olema. Jutt paremas ja pahemast poolest ei ole praegusel hetkel kuigi kohane, aga tuleb tõdeda, et parem pool oli selles loos palju parem. Vasak – marss! taktikepi all tegutsesid ainult ründajad ja marodöörid. Igasugune pugemine ja präänik suurvõimu ees on meile kurjast. Säilitame oma meelekindluse ja ajame oma asja edasi.
Teeme seda ühe mütsi all, oleks hea. Müts olgu meil nüüd ühine, kõik muu on üsna tühine! Kodurahu põlisrahva enda hulgas on mõneks ajaks vajalik, eks hiljem vaidleme jälle edasi. Probleeme meil jätkub ja elu on huvitav.
Politseid ei tohi jääda peksupoisi ossa. Me vajame tugevat politseid. Juba üle 1700 vabatahtliku on valmis politseid aitama ja see teeb rõõmu. Juhan, Sa oled 50-aastane ja rammu jätkub. Just praegu oleks paras aeg politseiga liituda ja oma abi pakkuda. Ega pidev arvuti taga istumine ja kõverate graafikute koostamine tervisele kasuks ei tule. Liikumist on vaja!
Ühte ma kardan: meie seadused on liiga leebed ja neidsamu “riigikukutajaid” näeme varsti jälle tänavatel, kardan seda, et meie väikese rahva suuremeelsus ja valitsuse andeksandmise soov viib meid varem või hiljem ummikusse. Silmakirjalikku “patukahetsust” vahendab ajakirjandus meile pidevalt. Kas peame neid võltspisaraid uskuma, samal ajal kui Moskva ei usu pisaraid üldse? Jelena Melnikova- Grigorjeva ja Anna Oršanskaja artiklid (EPL, 05.05.2007) näitavad, et nad pole millestki aru saanud. Pimedat nägijaks juba ei tee. Mis õigusega nad nõuavad meie peaministri tagasiastumist?
Siin on ka eesti rahval midagi ütleda. On selge, et meie oma tosin pehmet professorit ei ole vox populi ega ka mitte ka vox dei. Tõeprohvetid nad ei ole. Sotsioloogia on mulle alati meeldinud. Oleks kena mõned uuringud läbi viia. Teemad
võiksid olla:
1) miks venelased tahavad teiste üle valitseda?
2) miks nad on nii agressiivsed ja ahistavad teisi rahvaid?
3) miks nad tunnevad end teise, kolmanda või kaheteistkümnenda sordi inimestena? Kust on
selline äratundmine pärit?
4) miks eestivenelased vaikivad ega võta Moskva ees avalikult sõna õigluse
jaluleseadmiseks?
5) miks siinne venelane mängib kahepaikset mängu?
Need miks’id ootavad adekvaatset vastust. Kauge kooliaeg tuleb meelde, aga see oli hoopis teine aeg. Nüüd, 2007. aasta lehekuul ootan ma, et Su prognoosid nagu liikluski meie maal ikka parempoolsed oleksid. Siis on liigelda kindlam ja pole karta üksteisele otsasõitu. Hoiatavat valgusfoori tuleb muidugi jälgida, mine üle tee siis, kui roheline paistab. Präänikud tuleks aga ära visata, nad on niikuinii juba hallitama läinud.
Kõike head soovides
klassijuhataja.
Helju Viires
Uudised
VE: Viires, Helju – klassijuhataja
HELJU VIIRES: Juhan (vale) prohvet
Õpetaja kiri oma heale õpilasele.
Tere, Juhan Kivirähk! Kooli lõpetamisest on möödas juba 32 aastat ja mul on alles Su 10. klassis kirjutatud kirjand “Las jääda ükski mets!” See oli hea töö, kui õigesti mäletan, hindasin seda viiega. Nüüd, aastal 2007 oleks aeg kirjutada uus kirjand. Teemaks võiks olla “Las jääda ükski maa!”
Lugedes Sinu artiklit (EPL, 30.04.2007) ja kuulates Sinu raadiojuttu (Vikerraadio, 04.05.2007) sattusin hämmingusse – kas ma sain Su jutust valesti aru või on asi hoopiski muus? Miks valad vett võõrale veskile? Miks kangutad peaministrit ja suhtud temasse nii vaenulikult?
On juhtunud see, mida oligi karta: psühholoogiast tunneme nähtust tundmuste nürinemise nime all. Nämmutamist soldati teema ümber on olnud nii palju – kõik need ümarlauad, foorumid, jututoad jne. –, et asi on läinud tüütuks kätte ja rahvas muutunud selle teema suhtes üsnagi ükskõikseks. Eesti rahvas ei taha seda plaati enam käiata, aitab juba!
Ometigi oli asi meile algusest peale selge: kuju tuleb varem või hiljem teisaldada ja nüüd oli õige aeg selleks. Mis tähtsust on siin mõnel kuupäeval? Me ju näeme iga päev, kui silmakirjalik on vastaspool. See kuju pole neile tähtis, tähtis on vaid see väike väljak keset linna, kõige magusamas kohas, kus on hea end näidata, end demonstreerida, rahad rinnas, ja kus on alati publikut, kellele end eksponeerida. Kalmistu on vaikne koht, kus publikut ei ole, seepärast see asi ei meeldigi. Mässajatele ei meeldi ka see, et valitsuse tahe jäi peale. Aga küsigem: kas me peame neile meeldima?
Ei pea. Meil ei ole mingit põhjust endale tuhka pähe raputada ja valitsuse tegevuses vigu otsida. Selles küsimuses käitus valitsus õigesti. Sa kirjutad ja räägid valitsuse vastutustunde puudumisest. Asi on vastupidi – just sellises kriisiolukorras käitus valitsus vastutustundlikult, langetati õige otsus ja kiiresti.
Ükski sotsioloogiline uurimus poleks siin kaasa aidanud, see oleks kutsunud vaid lõpmatule jorutamisele ja venitamisele – vaatame veel… jne. Kõik see oleks olnud omast taganemine, probleemi “Mis värvi on armastus?” ümber filosofeerimine. Kui Sa usud sellesse, et armastus on punane, siis selle vastuse Su sotsioloogiline uurimus ka annab. Kindel see. Milleks siis uurida ja pusida, kui asi on niigi selge. Duuma bojaaride külaskäik kalmistusele näitas meile Moskva absurditeatrit: kui tahetakse kuskil pragu leida, siis see ka leitakse. Naljakas küll, kui see nii kurb ja nõme ei oleks.
Ma ei tahaks enam ühtegi manitsust meie riigi, rahva ja valitsuse kohta kuulda, kõik need süüdistused on pahatahtlikud ja õhust võetud, aga sellele on kaasa aidanud ka meie oma tobe tolerants kõige halva suhtes. Pahet ei tohiks sallida.
Me ei peaks nii suuremeelsed ja mõistvad ülekohtu ja vägivalla suhtes olema. Arvatakse, et eestlane kannatab välja kõik, aga ükskord tuleb piir ette ja algab aega. Oma tolerantsi vilju maitseme praegu ja juba on näha tendents “… ah, see kõik oli ju üks süütu laste naljamäng” (Stalnuhhin, Lebedev jt.). Kas tõesti unustame juhtunu, anname üksteisele musi ja leiame, et asi on korras?
Seda nutulaulu ja lapsukeste haledaks tegemist näeme ajakirjanduses iga päev. Aga eestlane ei usu seda, sest ta teab, et meie politsei käitus õigesti, liigagi siidkinnastes, et vale ja laimu pildumine käib edasi ja meedia võimendab seda. Meid manitsetakse vaoshoitusele, aga vaos oleme kogu aeg olnud ja oleme ka praegu. Kas jäämegi sinna?
Viimasel nädalal on välja ilmunud mõned Moskvale prääniku pakkujad – paneme oma linna püsti Jeltsini monumendi ja teenime nõnda ära vastaspoole heakskiidu?! Tiit Vähi ja teised ärimehed on kanged muret tundma oma transiidi ja kauba pärast. See on neile tähtis, aga mitte meie riikluse hoidmine ja selle tulevik. Tahaks küsida: kas need inimesed on sinisilmsed, lühinägelikud või lihtsalt lollid?
Jeltsini kuju püstitamine oleks küll ülim rumalus. Muidugi võiks see olla Punasel platsil, aga mitte meie linnas ega üldse meie maal. Ka Sinu jutus, Juhan, tunnen prääniku magusat maitset. Aga võib-olla on see vaikne vasakpoolsus, millega meie intelligents nii kenasti oskab flirtida. Ikka hoida vaeste ja vaevatute poole, n.ö. igaks juhuks. Aga kes ja kus on need vaevatud?
Meie ühiskond ei vaena kedagi, aga meid vaenatakse lähisvälismaa poolt kogu aeg. Me ei tohiks aega sellega harjuda, meie ühiskondlik närv peaks palju erksam olema. Jutt paremas ja pahemast poolest ei ole praegusel hetkel kuigi kohane, aga tuleb tõdeda, et parem pool oli selles loos palju parem. Vasak – marss! taktikepi all tegutsesid ainult ründajad ja marodöörid. Igasugune pugemine ja präänik suurvõimu ees on meile kurjast. Säilitame oma meelekindluse ja ajame oma asja edasi.
Teeme seda ühe mütsi all, oleks hea. Müts olgu meil nüüd ühine, kõik muu on üsna tühine! Kodurahu põlisrahva enda hulgas on mõneks ajaks vajalik, eks hiljem vaidleme jälle edasi. Probleeme meil jätkub ja elu on huvitav.
Politseid ei tohi jääda peksupoisi ossa. Me vajame tugevat politseid. Juba üle 1700 vabatahtliku on valmis politseid aitama ja see teeb rõõmu. Juhan, Sa oled 50-aastane ja rammu jätkub. Just praegu oleks paras aeg politseiga liituda ja oma abi pakkuda. Ega pidev arvuti taga istumine ja kõverate graafikute koostamine tervisele kasuks ei tule. Liikumist on vaja!
Ühte ma kardan: meie seadused on liiga leebed ja neidsamu “riigikukutajaid” näeme varsti jälle tänavatel, kardan seda, et meie väikese rahva suuremeelsus ja valitsuse andeksandmise soov viib meid varem või hiljem ummikusse. Silmakirjalikku “patukahetsust” vahendab ajakirjandus meile pidevalt. Kas peame neid võltspisaraid uskuma, samal ajal kui Moskva ei usu pisaraid üldse? Jelena Melnikova- Grigorjeva ja Anna Oršanskaja artiklid (EPL, 05.05.2007) näitavad, et nad pole millestki aru saanud. Pimedat nägijaks juba ei tee. Mis õigusega nad nõuavad meie peaministri tagasiastumist?
Siin on ka eesti rahval midagi ütleda. On selge, et meie oma tosin pehmet professorit ei ole vox populi ega ka mitte ka vox dei. Tõeprohvetid nad ei ole. Sotsioloogia on mulle alati meeldinud. Oleks kena mõned uuringud läbi viia. Teemad
võiksid olla:
1) miks venelased tahavad teiste üle valitseda?
2) miks nad on nii agressiivsed ja ahistavad teisi rahvaid?
3) miks nad tunnevad end teise, kolmanda või kaheteistkümnenda sordi inimestena? Kust on
selline äratundmine pärit?
4) miks eestivenelased vaikivad ega võta Moskva ees avalikult sõna õigluse
jaluleseadmiseks?
5) miks siinne venelane mängib kahepaikset mängu?
Need miks’id ootavad adekvaatset vastust. Kauge kooliaeg tuleb meelde, aga see oli hoopis teine aeg. Nüüd, 2007. aasta lehekuul ootan ma, et Su prognoosid nagu liikluski meie maal ikka parempoolsed oleksid. Siis on liigelda kindlam ja pole karta üksteisele otsasõitu. Hoiatavat valgusfoori tuleb muidugi jälgida, mine üle tee siis, kui roheline paistab. Präänikud tuleks aga ära visata, nad on niikuinii juba hallitama läinud.
Kõike head soovides
klassijuhataja.
Helju Viires