Loomingumõtted kiusavad eakat kirjanikku öösiti
Veera Saarel, kes on kirjutanud lugejatele lähedaseks eesti tuumaka talurahva Ukuaru Minnast Tammurite suguvõsani, mõlgub meeles uus teos. |
Oleks vaja niisugust masinat, et mõtle ainult ja kirjutab üles, muigab 90-aastane kirjanik Veera Saar. Seda oleks vaja öösiti, kui uni läheb ära ja mõtted tegelevad uue teosega.
“Olen proovinud rääkida magnetofonile, aga see pole päris see,” ütleb Veera Saar. Kirjutab ta aga oma vana truu kirjutusmasinaga.
“Mul on üks teema, mida tahaks kirjutada. Mõnel päeval mõtlen, et võiks kirjutada, aga mõnel, et võin iga silmapilk kukkuda ja mis mõte sel veel on,” arutleb eakas kirjanik.
Nooruslik loomerahutus ei küsi, et Veera Saarel puudub sajandist vaid kümme aastat ja jõudu napib. Kõrvalt väsimust ei näe, märkab elujõudu ja -tahet.
Mõtet, mis paberile kipub, Veera Saar ei avalda: “Kui millestki enne palju räägid, ei saagi sellest asja,” arvab ta. “Mul peas ka asi varieerub, ühel ööl mõtled üht moodi, teisel teisiti. Aga see ei anna rahu.” Küllap ei pääse ta enne, kui lugu paberil.
“Ma ei ole majanduslik inimene. Ei jookse ummisjalu kööki, kui nõud pesemata,” iseloomustab kirjanik ennast. “Aga kui üks mõte võtab mind kinni, siis ei saa rahu. Ma olen ju maainimene, olen pidanud kõike tegema, aga lisaks oli kogu aeg see “midagi”. On tänapäevani.”
Kommid jäid ostmata
“Ma pole kunagi kokku lugenud, kui palju on mul raamatuid ilmunud, eks neid kümmekond ole,” sõnab Veera Saar. “Mõni on ilmunud ka vene ja ukraina keeles.”
Prosaistina tuntud Veera Saar alustas kirjanikuteed luuletustega. “Sain isegi auhinna luuletuse “Naiskalurid” eest.” See rääkis Peipsi naistest, kes püüdsid kala, kui mehed olid suvel mandril tööl.
Esimese raamatu “Sõit mustikametsa” kirjutas Saar tütre jaoks. “Kui kuulutati välja lastejuttude võistlus, ütlesin Kajale, et saadame sinu raamatu ka. Kui saame auhinna, ostad selle eest kommi. Auhinna saime, aga kommi ei saanud, raha oli hädasti mujale vaja. Raha oli tollal nii vähe, et peaaegu polnudki.”
Veera Saar räägib, et rahaga on alati kitsas olnud. “Alles vene aja lõpul, kui mitu raamatut korraga ilmus, oleks võinud osta korraga kas või kaks þigulid, aga ma lihtsalt ei osanud midagi osta,” tunnistab tahtmistes tagasihoidlik kirjanik. “Külmkappi pole mul tänapäevani. Pole vaja.” Raha aga neelasid pangakrahhid.
Klaver ja katkised sukad
Kirjaniku sooviks on ilmutada raamatuna aastate jooksul Loomingus ilmunud jutustused. “Ma ei ole seda kellelegi pakkunud, ei tea, kas oleks huvi. Praegu peab ju kirjanik ise pakkuma,” pole kirjanik turumajandusega harjunud.
Omal ajal ilmus populaarse romaani “Ukuaru” teine trükk lausa kirjaniku teadmata. “Teatati, et rahasummake on saada.”
“Ainus, mida ma tahtsin juba lapsena, ja mille ka sain, on pianiino,” lausub Veera Saar. Klaverimängu õppida tahtis ta väga, võttis üliõpilasena klaveritundegi, aga rahanappusel jäid õpingud katki. Vanaemana on ta kandnud hoolt, et lapselaste muusikahuvi ei jääks pianiino taha pidama.
“Ma ei mäleta, et ma oleksin olnud ülikooli ajal näljas või tuupinud ööd läbi,” meenutab Veera Saar. Raha teenis ta tunniandmisega.
“Sukad kulusid nii ära, et seelikuserva koha pealt tuli neid nõeluda, auk kulus sisse. Kui uued sukad ostsin, vahetasin ülikooli peahoones ühe skulptuuri taga jalga, sest vanad ei kannatnud enam koju minna. Siiski oli see tore aeg,” kõneleb Lembela korporant Saar oma tudengipõlvest.
“Mulle on alati meeldinud lokkis peaga mehed, niisugused laines juustega,” tunnistab Veera Saar. Niisugusesse ta üliõpilasena armus ning koos loodud pere järeltulijate jaoks jagub vanaema Veeral vaid kiidusõnu.
Tartu Ülikoolist saadud magistrikraadi nõukogude võim kandidaadikraadiks ümber ei vormistanud, sest sõrmuse-teema polnud ideoloogiliselt sobiv. “Aeg muutus. Nüüd olen jälle magister,” muigab kirjanik.
Poliitiline peapesu
Veera Saare valdavalt maa-aineline looming on pälvinud ka poliitilist peapesu. Loomingus ilmunud jutustus “Kulaku tütar”, milles kodumaale naasnud naine kohtub kodupõldudega, tunnistati sobimatuks. “Seal polnud midagi riigivastast,” kinnitab kirjanik. “Mind kutsuti Kirjanike Liidu juhatuse ette. Meie Ilmar Sikemäega olime kaks patuoinast, keda noomiti, et me ei pea seda õiget joont.”
Mis vastalist loos oli või miks sellel ilmuda lasti, kui midagi oli, ei mõista Veera Saar siiani.
“Kõige halvem olnud, et sedalaadi töö oli hästi kirjutatud,” rääkis Saar kirjanduse ideoloogilisest kraasimisest.
Koolipoiss Arnold
Kolleege ega õpilasi ei ole Veera Saar prototüüpidena kasutanud.
Oma koolilapsi meenutab kauaaegne õpetaja sooja sõnaga. “President Arnold Rüütli lokid meeldivad mulle tänapäevani,” tähendab ta oma kuulsaimast õpilasest rääkides, naerukild silmis. “Mulle meeldis tema olemine. Ta oli koolis väga tubli poiss, õppurkonna vanem. Vanasti ta käis mul perega külas, tema lapsed on siin jooksnud. Pidas ikka meeles, aga seekord unustas küll mu sünnipäeva ära…” Ei unustanud aga paljud teised tuntud Jäneda koolipoisid.
“Rakvere suurärimehe Oleg Grossi isa oli üks väga tore mees. Tark mees ning hea õpetaja,” kõneleb Veera Saar heast kolleegist. “Aga ta söödi Jänedalt välja, sest ta julges klassis öelda, et majandid ei saa enne jalgu alla, kui masina-traktorijaama masinad antakse majanditesse. Ta julges ütelda tõtt – ja kaotas koha. Mäletan, kui ta läks terakotikesega veskile, kaap peas ja paljajalu. Kõik teda armastasid.”
Arukülas teatakse õpetajat ja kirjanikku hästi, iga arukülalane oskab juhatada Veera Saareni. Dzhiibimees viib kindluse mõttes küsijad kohalegi.
“Väljas ma eriti enam ei käi ja paljusid inimesi ei tunne, aga ju siis mind ikka veel mäletatakse,” arvab kirjanik, kelle raamatute maahõnguline karge soojus on võlunud mitut lugejapõlvkonda.
RAAMATUD:
“Lõokesed taeva all” (1960), “Üle allikate” (1963), “Põlatud maa” (1965), “Ukuaru” (1969), “Isa niinepuu” (1977), “Aprillipäev” (1981), “Elas kord mees” (1975), “Ira” (1983), “Kraakuvi mägi” (1987), “Maa hind” (1990), “Kodutee” (1996), “Käritsa leib” (1999), “Neid ammuseid aegu” (2000).
Inna Grünfeldt, Virumaa Teataja
Uudised
VE: Saar, Veera – kirjanik
Loomingumõtted kiusavad eakat kirjanikku öösiti
Veera Saarel, kes on kirjutanud lugejatele lähedaseks eesti tuumaka talurahva Ukuaru Minnast Tammurite suguvõsani, mõlgub meeles uus teos.
Oleks vaja niisugust masinat, et mõtle ainult ja kirjutab üles, muigab 90-aastane kirjanik Veera Saar. Seda oleks vaja öösiti, kui uni läheb ära ja mõtted tegelevad uue teosega.
“Olen proovinud rääkida magnetofonile, aga see pole päris see,” ütleb Veera Saar. Kirjutab ta aga oma vana truu kirjutusmasinaga.
“Mul on üks teema, mida tahaks kirjutada. Mõnel päeval mõtlen, et võiks kirjutada, aga mõnel, et võin iga silmapilk kukkuda ja mis mõte sel veel on,” arutleb eakas kirjanik.
Nooruslik loomerahutus ei küsi, et Veera Saarel puudub sajandist vaid kümme aastat ja jõudu napib. Kõrvalt väsimust ei näe, märkab elujõudu ja -tahet.
Mõtet, mis paberile kipub, Veera Saar ei avalda: “Kui millestki enne palju räägid, ei saagi sellest asja,” arvab ta. “Mul peas ka asi varieerub, ühel ööl mõtled üht moodi, teisel teisiti. Aga see ei anna rahu.” Küllap ei pääse ta enne, kui lugu paberil.
“Ma ei ole majanduslik inimene. Ei jookse ummisjalu kööki, kui nõud pesemata,” iseloomustab kirjanik ennast. “Aga kui üks mõte võtab mind kinni, siis ei saa rahu. Ma olen ju maainimene, olen pidanud kõike tegema, aga lisaks oli kogu aeg see “midagi”. On tänapäevani.”
Kommid jäid ostmata
“Ma pole kunagi kokku lugenud, kui palju on mul raamatuid ilmunud, eks neid kümmekond ole,” sõnab Veera Saar. “Mõni on ilmunud ka vene ja ukraina keeles.”
Prosaistina tuntud Veera Saar alustas kirjanikuteed luuletustega. “Sain isegi auhinna luuletuse “Naiskalurid” eest.” See rääkis Peipsi naistest, kes püüdsid kala, kui mehed olid suvel mandril tööl.
Esimese raamatu “Sõit mustikametsa” kirjutas Saar tütre jaoks. “Kui kuulutati välja lastejuttude võistlus, ütlesin Kajale, et saadame sinu raamatu ka. Kui saame auhinna, ostad selle eest kommi. Auhinna saime, aga kommi ei saanud, raha oli hädasti mujale vaja. Raha oli tollal nii vähe, et peaaegu polnudki.”
Veera Saar räägib, et rahaga on alati kitsas olnud. “Alles vene aja lõpul, kui mitu raamatut korraga ilmus, oleks võinud osta korraga kas või kaks þigulid, aga ma lihtsalt ei osanud midagi osta,” tunnistab tahtmistes tagasihoidlik kirjanik. “Külmkappi pole mul tänapäevani. Pole vaja.” Raha aga neelasid pangakrahhid.
Klaver ja katkised sukad
Kirjaniku sooviks on ilmutada raamatuna aastate jooksul Loomingus ilmunud jutustused. “Ma ei ole seda kellelegi pakkunud, ei tea, kas oleks huvi. Praegu peab ju kirjanik ise pakkuma,” pole kirjanik turumajandusega harjunud.
Omal ajal ilmus populaarse romaani “Ukuaru” teine trükk lausa kirjaniku teadmata. “Teatati, et rahasummake on saada.”
“Ainus, mida ma tahtsin juba lapsena, ja mille ka sain, on pianiino,” lausub Veera Saar. Klaverimängu õppida tahtis ta väga, võttis üliõpilasena klaveritundegi, aga rahanappusel jäid õpingud katki. Vanaemana on ta kandnud hoolt, et lapselaste muusikahuvi ei jääks pianiino taha pidama.
“Ma ei mäleta, et ma oleksin olnud ülikooli ajal näljas või tuupinud ööd läbi,” meenutab Veera Saar. Raha teenis ta tunniandmisega.
“Sukad kulusid nii ära, et seelikuserva koha pealt tuli neid nõeluda, auk kulus sisse. Kui uued sukad ostsin, vahetasin ülikooli peahoones ühe skulptuuri taga jalga, sest vanad ei kannatnud enam koju minna. Siiski oli see tore aeg,” kõneleb Lembela korporant Saar oma tudengipõlvest.
“Mulle on alati meeldinud lokkis peaga mehed, niisugused laines juustega,” tunnistab Veera Saar. Niisugusesse ta üliõpilasena armus ning koos loodud pere järeltulijate jaoks jagub vanaema Veeral vaid kiidusõnu.
Tartu Ülikoolist saadud magistrikraadi nõukogude võim kandidaadikraadiks ümber ei vormistanud, sest sõrmuse-teema polnud ideoloogiliselt sobiv. “Aeg muutus. Nüüd olen jälle magister,” muigab kirjanik.
Poliitiline peapesu
Veera Saare valdavalt maa-aineline looming on pälvinud ka poliitilist peapesu. Loomingus ilmunud jutustus “Kulaku tütar”, milles kodumaale naasnud naine kohtub kodupõldudega, tunnistati sobimatuks. “Seal polnud midagi riigivastast,” kinnitab kirjanik. “Mind kutsuti Kirjanike Liidu juhatuse ette. Meie Ilmar Sikemäega olime kaks patuoinast, keda noomiti, et me ei pea seda õiget joont.”
Mis vastalist loos oli või miks sellel ilmuda lasti, kui midagi oli, ei mõista Veera Saar siiani.
“Kõige halvem olnud, et sedalaadi töö oli hästi kirjutatud,” rääkis Saar kirjanduse ideoloogilisest kraasimisest.
Koolipoiss Arnold
Kolleege ega õpilasi ei ole Veera Saar prototüüpidena kasutanud.
Oma koolilapsi meenutab kauaaegne õpetaja sooja sõnaga. “President Arnold Rüütli lokid meeldivad mulle tänapäevani,” tähendab ta oma kuulsaimast õpilasest rääkides, naerukild silmis. “Mulle meeldis tema olemine. Ta oli koolis väga tubli poiss, õppurkonna vanem. Vanasti ta käis mul perega külas, tema lapsed on siin jooksnud. Pidas ikka meeles, aga seekord unustas küll mu sünnipäeva ära…” Ei unustanud aga paljud teised tuntud Jäneda koolipoisid.
“Rakvere suurärimehe Oleg Grossi isa oli üks väga tore mees. Tark mees ning hea õpetaja,” kõneleb Veera Saar heast kolleegist. “Aga ta söödi Jänedalt välja, sest ta julges klassis öelda, et majandid ei saa enne jalgu alla, kui masina-traktorijaama masinad antakse majanditesse. Ta julges ütelda tõtt – ja kaotas koha. Mäletan, kui ta läks terakotikesega veskile, kaap peas ja paljajalu. Kõik teda armastasid.”
Arukülas teatakse õpetajat ja kirjanikku hästi, iga arukülalane oskab juhatada Veera Saareni. Dzhiibimees viib kindluse mõttes küsijad kohalegi.
“Väljas ma eriti enam ei käi ja paljusid inimesi ei tunne, aga ju siis mind ikka veel mäletatakse,” arvab kirjanik, kelle raamatute maahõnguline karge soojus on võlunud mitut lugejapõlvkonda.
RAAMATUD:
“Lõokesed taeva all” (1960), “Üle allikate” (1963), “Põlatud maa” (1965), “Ukuaru” (1969), “Isa niinepuu” (1977), “Aprillipäev” (1981), “Elas kord mees” (1975), “Ira” (1983), “Kraakuvi mägi” (1987), “Maa hind” (1990), “Kodutee” (1996), “Käritsa leib” (1999), “Neid ammuseid aegu” (2000).
Inna Grünfeldt, Virumaa Teataja