Enn Sellik: “Kardan, et minu rekordid elavad minust kauem.”

Maailma parimate pikamaajooksjate hulka kuulunud Enn Sellik – ta on jagu saanud ka Lasse Virenist! – ärkab öösel kolme paiku. Suhkruhaige mees istub Citro?ni rooli ja töötab 12 tundi taksojuhina. Nii enam-vähem iga päev. Et end elus teostada, tegutseb ta Eesti koondise kestvusjooksu vanemtreeneri palgata ametipostil.

“Ära sellest taksoasjast palju kirjuta!” teeb 52aastane Sellik, ammu tartlane, tülitajale ettepaneku. “Räägime pikamaajooksust!”

Eesti pikamaajooksuga on aga tibake kehvasti.

1976 läbis Sellik 5000 meetrit 13.17,2ga. Mulluse tabeli ülekaalukas esinumber oli 14.13,01ga Pavel Loskutov, maratoonar, kes Eesti koondist Euroopa karikal aitas. (Sellik nimetab 14 minutit jutu sees sörgiks.)

1978 läbis Sellik 10 000 meetrit 27.40,6ga. Mullu valitses Margus Pirksaar Maarjamaad 31.17,95ga, kah ülekaalukalt.

Tänased pikamaajooksjad ei näe Selliku tulemusi uneski, pole kunagi näinud. Aga mis veel halvem, neid ei näe unes ka meie pikamaajooksu homsed tipud ehk tänased noored.

“Poisid kardavad suurt tööd ja eelistavad lühemaid maid,” teab Sellik. “Arvan tõesti, et mu rekordid elavad minust kauem.”