Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis 26.XII 1803 Virumaal Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa pojana.
Õppis Rakveres ja 1819-20 Tallinna kreiskoolis. Töötas algkooliõpetajana Tallinnas ja 1824-25 koduõpetajana Peterburis. Jätkas õpinguid 1826-33 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. 1833-77 oli linnaarst Võrus, elu lõpu veetis Tartus, kus suri 25. VIII 1882.
Avaldas peaasjalikult rahvavalgustusliku iseloomuga proosaraamatud “Wina-katk” (1840), “Sipelgas” (I 1843, II 1861), “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on” (1848-49), “Reinowadder Rebbane” (1850), “Ma. ja Merrepiltid” (I 1850, II 1857, III 1861), “Risti-sõitjad” (1851), “Paar sammokest rändamise-teed” (1853), “Lühhikenne Õppetus terwisse hoidmissest” (1854), “Kilplaste Imevärklikud … jutud ja teud” (1857) jt. 1846-1860 ja 1864-74 toimetas Tartus ilmuva “Kasulise Kalendri” lisa, kus avaldas oma jutte ja värsse.
Kreutzwaldi peateosed on eepos “Kalevipoeg” (1857-1861) ja “Eestirahva Ennemuistesed jutud” (1866). Avaldas veel poeemi “Sõda” (1854) ja luuletuskogu “Viru lauliku laulud” (1865); luuletõlkeid sisaldavad “Angervaksad” (1861) ja “Rahunurme lilled” (I 1871, II 1875). Postuumselt anti välja poeem “Lembitu” (1885).
Kreutzwaldi tõlkes ilmusid ka E. Chr. v. Houwaldi saatustragöödiad “Tuletorn” (1871) ja “Vanne ja õnnistus” (1875). Avaldas veel tervishoiu käsiraamatu “Kodutohter”(1879). Kreutzwald valiti 1849 Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) auliikmeks, 1855 Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliikmeks ja 1871 Ungari Teaduste Akadeemia välisliikmeks.
On antud välja F. R. Kreutzwaldi teoste valikkogu 5 köites (1953), “Kalevipoja” tekstikriitiline publikatsioon (1961-63) ja kirjavahetus 6 köites (1953-79). Kreutzwaldi peateoseid on tõlgitud saksa, vene, läti, leedu, soome, ungari, tshehhi, inglise, ukraina jt. keeltesse.
Endel Nirk. Eesti kirjandus. Tln,1983 järgi. Avo Blankin
Hoolsad käed on hoidnud Lauluisa sünnipaiga korras.
xxx
Eduard Wiiralt.Kalevipoeg puhkamas.Tuðð.20×25,8.1917.RKM
xxx
Kreutzwald sai juttudeks ainet talurahvalt
“Eesti rahva ennemuistsed jutud” on “Kalevipoja” koostamise kõrval Friedrich Reinhold Kreutzwald loomingu tähtsamaks saavutuseks.
Kreutzwaldi tutvus muinasjuttude ja muistenditega ulatub tagasi tema lapsepõlve mitmekesise maailmaga rehe- ja ketrustuppa. “Juba lapsepõlves tegi mul rõõmu vanaaegseid lugusid, laulu ja juttu sõnas tundma õppida… Vana Toa-Jaagup, keda kõik mõisarahvas toapapaks nimetaas, oli väga osav jutumees, kes tõsiseid ja naljakaid lugusid tosinate kaupa oskas vesta, et lust oli kuulda… Kui jutuvestja mõnest sarvikust oli rääkinud, siis ei julgenud enam keegi üksi uksele minna ja öösine unenägu sünnitas sagedasti nuumhärja suuruseid sikke ja kasse, kellel kümme sarve pääs ja tulised sabad taga olid…”, kirjutab Kreutzwald oma noorpõlvemälestusi paberile pannes.
Kuni 15. eluaastani kasvas ta tihedas läbikäimises eesti rahvaga. Hiljem viis elutee Kreutzwaldi eestlastega mitmesugustesse kokkupuudetesse (omandas ta ju arsti elukutse ja tegutses Võru linnatohtrina).
Tõuke juttude paberile panemiseks andis 1847. aastal H. Neusi poolt ajakirjas “Das Inland” avaldatud muinasjutt “Tänulik kuningapoeg”. Seda kommenteerides kirjutab Kreutzwald: “Knüpffer on muinasjuttu mõistnud ainult peajoontes, see on palju pikem ja võrratult meeldivam, nagu eesti rahvas on üldse väga rikas ilusatest muinasjuttudest”. Siin avaldab Kreutzwald ka soovi mõne neist mälu järgi paberile panna, aga kurdab samas, et selleks sugugi aega ei jätkuvat. Kuid siiski saab kavatsus teoks ja muinasjuttt kantakse ette õpetatud Eesti Seltsi koosolekul 2. novembril 1849. a. ja ilmub järgmisel aastal trükis pealkirja all “Tänulik vürstipoeg” (tsensor nägi kangelasena parema meelega vürstipoega).
Muinasjutud jõuavad trükkikotta
1855. a. ilmus “Maarahva Kasulises Kalendris” muinasjutt “Härjapõlvlaste riid”. Viis aastat hiljem avaldati 32-leheküljeline raamatuke “Eesti rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud, noore põlvele mälestuseks korjatud ja kirja pandud”, milles leidusid kaks muinasjuttu – “Kullaketrajad” ning “Kuuvalgel vihtlejad neitsid”, lisaks ka kolm rahvalaulu. 1864. a. ilmus Tartus teine vihu juttudega “Pikkjalg, Osavkäpp ja Teravsilm”, “Tontla mets”, “Vaeslapse käsikivi” ja “Kaksteistkümmend tütart” ning 1865. a. kolmanda vihu “Ennemuistseid jutte”.
1866. a. lõpul ilmus Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi toetusel “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, sisaldades 43 muinasjuttu ja 18 muistendit. Kuigi nii kõrge hinnaga meil veel ühtegi ilmalikku raamatut müügile poldud lastud, oli teosel ennekuulmatult suur menu. 1875. a. avaldati Tartus raamatu teine ja 1901. a. kolmas trükk. “Eesti rahva ennemuistsed jutud” kujunesid tolle ajajärgu üheks loetavamaks raamatuks.
Muinasjuttudesse on rahvas peitnud oma õpetava iva. Kogu moraal tuleneb muinasjutukangelaste tegudest ja käitumisest, olles nii arusaadav kõigi jaoks.
Kreutzwaldi muinasjutud paistavad silma oma rahvalikku elukujutuse poolest. Sündmustiku taustaks on kõikjal eesti talupoja elu-olu selle rõõmude ja muredega, alalise tapva tööga mõisniku või peremehe sunni all ning harvade puhke- ja rõõmuhetkedega külakäigul või tantsupeol.
Muinasjutus “Tänulik kuningapoeg” ütleb talupoega mängiv prints teda sulaseks kauplevale vanaperemehele (kuradile): “…võõra leib on igal pool kibe, seal on mul enamasti ükskõik, millise peremehe sundi ma pean täitma.” Vihane kuningas kostitab teda kojujõudmisel tervitama tulnud jahikoera jalahoopidega. “Nõnda peavad süüta alamad sagedasti vastama kui ülemad uisa-päi midagi kõverust on teinud”.
Kreutzwald versus vaimulikud
Kreutzwald kandis terve elu viha kõigi volditud mustkuubede vastu, olles veendunud kiriku kahjulikus mõjus ja tema rollis rahva vaimupimeduses hoidmises. Muinasjutud olid Kreutzwaldile üks võimalus oma arvamuse väljendamiseks, pöörates erilist tähelepanu juttude kogumisel, kus arvustatakse vaimulike ahnust, rumalust, silmakirjalikkust ja ulaelu.
Muinasjutus “Võllamehikesed” esineb ahne ja rumala kirikuõpetaja kuju. Ta valvab oma palgaliste töö järele, söögiaegadel istub peretoas, lootuses, et inimesed tema juuresolekul vähem söövad, sunnib neid rohkem jooma, et söögile vähem ruumi jääks. Lõpuks trumbatakse ta üle nupuka sulase poolt. Ka “Naljakas härjamüümine” kõneleb arutust pastorist.
Kõik muinasjutud ei lõpe õnnelikult. “Näkineitsis” ei suuda näkiga abiellunud Une-Tõnu talitseda oma uudishimu ja piilub ruumi, kus tema kaasa enda sõnul iga neljapäev paastub. Kuna Tõnu murdis oma lubadust, viskab neitsi ta vee-alusest kodust välja. Hetkega vananenud mees leitakse järgmisel päeval uppununa mere äärest.
Kreutzwaldi muinasjuttude keel on väga rikas. Tuleb silmas pidada, et Kreutzwald kirjutas muinasjutud olukorras, kus väljakujunenud kirjakeelt polnud veel olemas, mille arengus on Kreutzwaldil suuri teeneid. Oma muinasjuttude sõnastamisel lähtus ta elavast rahvakeelest, mille väljendusvõimalusi ta osavalt ära kasutas. (Artikkel internetist)
Uudised
VE: Kreutzwald, Friedrich Reinhold
Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis 26.XII 1803 Virumaal Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa pojana.
Õppis Rakveres ja 1819-20 Tallinna kreiskoolis. Töötas algkooliõpetajana Tallinnas ja 1824-25 koduõpetajana Peterburis. Jätkas õpinguid 1826-33 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. 1833-77 oli linnaarst Võrus, elu lõpu veetis Tartus, kus suri 25. VIII 1882.
Avaldas peaasjalikult rahvavalgustusliku iseloomuga proosaraamatud “Wina-katk” (1840), “Sipelgas” (I 1843, II 1861), “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on” (1848-49), “Reinowadder Rebbane” (1850), “Ma. ja Merrepiltid” (I 1850, II 1857, III 1861), “Risti-sõitjad” (1851), “Paar sammokest rändamise-teed” (1853), “Lühhikenne Õppetus terwisse hoidmissest” (1854), “Kilplaste Imevärklikud … jutud ja teud” (1857) jt. 1846-1860 ja 1864-74 toimetas Tartus ilmuva “Kasulise Kalendri” lisa, kus avaldas oma jutte ja värsse.
Kreutzwaldi peateosed on eepos “Kalevipoeg” (1857-1861) ja “Eestirahva Ennemuistesed jutud” (1866). Avaldas veel poeemi “Sõda” (1854) ja luuletuskogu “Viru lauliku laulud” (1865); luuletõlkeid sisaldavad “Angervaksad” (1861) ja “Rahunurme lilled” (I 1871, II 1875). Postuumselt anti välja poeem “Lembitu” (1885).
Kreutzwaldi tõlkes ilmusid ka E. Chr. v. Houwaldi saatustragöödiad “Tuletorn” (1871) ja “Vanne ja õnnistus” (1875). Avaldas veel tervishoiu käsiraamatu “Kodutohter”(1879). Kreutzwald valiti 1849 Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) auliikmeks, 1855 Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliikmeks ja 1871 Ungari Teaduste Akadeemia välisliikmeks.
On antud välja F. R. Kreutzwaldi teoste valikkogu 5 köites (1953), “Kalevipoja” tekstikriitiline publikatsioon (1961-63) ja kirjavahetus 6 köites (1953-79). Kreutzwaldi peateoseid on tõlgitud saksa, vene, läti, leedu, soome, ungari, tshehhi, inglise, ukraina jt. keeltesse.
Endel Nirk. Eesti kirjandus. Tln,1983 järgi. Avo Blankin
xxx
Eduard Wiiralt.Kalevipoeg puhkamas.Tuðð.20×25,8.1917.RKM
xxx
Kreutzwald sai juttudeks ainet talurahvalt
“Eesti rahva ennemuistsed jutud” on “Kalevipoja” koostamise kõrval Friedrich Reinhold Kreutzwald loomingu tähtsamaks saavutuseks.
Kreutzwaldi tutvus muinasjuttude ja muistenditega ulatub tagasi tema lapsepõlve mitmekesise maailmaga rehe- ja ketrustuppa. “Juba lapsepõlves tegi mul rõõmu vanaaegseid lugusid, laulu ja juttu sõnas tundma õppida… Vana Toa-Jaagup, keda kõik mõisarahvas toapapaks nimetaas, oli väga osav jutumees, kes tõsiseid ja naljakaid lugusid tosinate kaupa oskas vesta, et lust oli kuulda… Kui jutuvestja mõnest sarvikust oli rääkinud, siis ei julgenud enam keegi üksi uksele minna ja öösine unenägu sünnitas sagedasti nuumhärja suuruseid sikke ja kasse, kellel kümme sarve pääs ja tulised sabad taga olid…”, kirjutab Kreutzwald oma noorpõlvemälestusi paberile pannes.
Kuni 15. eluaastani kasvas ta tihedas läbikäimises eesti rahvaga. Hiljem viis elutee Kreutzwaldi eestlastega mitmesugustesse kokkupuudetesse (omandas ta ju arsti elukutse ja tegutses Võru linnatohtrina).
Tõuke juttude paberile panemiseks andis 1847. aastal H. Neusi poolt ajakirjas “Das Inland” avaldatud muinasjutt “Tänulik kuningapoeg”. Seda kommenteerides kirjutab Kreutzwald: “Knüpffer on muinasjuttu mõistnud ainult peajoontes, see on palju pikem ja võrratult meeldivam, nagu eesti rahvas on üldse väga rikas ilusatest muinasjuttudest”. Siin avaldab Kreutzwald ka soovi mõne neist mälu järgi paberile panna, aga kurdab samas, et selleks sugugi aega ei jätkuvat. Kuid siiski saab kavatsus teoks ja muinasjuttt kantakse ette õpetatud Eesti Seltsi koosolekul 2. novembril 1849. a. ja ilmub järgmisel aastal trükis pealkirja all “Tänulik vürstipoeg” (tsensor nägi kangelasena parema meelega vürstipoega).
Muinasjutud jõuavad trükkikotta
1855. a. ilmus “Maarahva Kasulises Kalendris” muinasjutt “Härjapõlvlaste riid”. Viis aastat hiljem avaldati 32-leheküljeline raamatuke “Eesti rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud, noore põlvele mälestuseks korjatud ja kirja pandud”, milles leidusid kaks muinasjuttu – “Kullaketrajad” ning “Kuuvalgel vihtlejad neitsid”, lisaks ka kolm rahvalaulu. 1864. a. ilmus Tartus teine vihu juttudega “Pikkjalg, Osavkäpp ja Teravsilm”, “Tontla mets”, “Vaeslapse käsikivi” ja “Kaksteistkümmend tütart” ning 1865. a. kolmanda vihu “Ennemuistseid jutte”.
1866. a. lõpul ilmus Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi toetusel “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, sisaldades 43 muinasjuttu ja 18 muistendit. Kuigi nii kõrge hinnaga meil veel ühtegi ilmalikku raamatut müügile poldud lastud, oli teosel ennekuulmatult suur menu. 1875. a. avaldati Tartus raamatu teine ja 1901. a. kolmas trükk. “Eesti rahva ennemuistsed jutud” kujunesid tolle ajajärgu üheks loetavamaks raamatuks.
Muinasjuttudesse on rahvas peitnud oma õpetava iva. Kogu moraal tuleneb muinasjutukangelaste tegudest ja käitumisest, olles nii arusaadav kõigi jaoks.
Kreutzwaldi muinasjutud paistavad silma oma rahvalikku elukujutuse poolest. Sündmustiku taustaks on kõikjal eesti talupoja elu-olu selle rõõmude ja muredega, alalise tapva tööga mõisniku või peremehe sunni all ning harvade puhke- ja rõõmuhetkedega külakäigul või tantsupeol.
Muinasjutus “Tänulik kuningapoeg” ütleb talupoega mängiv prints teda sulaseks kauplevale vanaperemehele (kuradile): “…võõra leib on igal pool kibe, seal on mul enamasti ükskõik, millise peremehe sundi ma pean täitma.” Vihane kuningas kostitab teda kojujõudmisel tervitama tulnud jahikoera jalahoopidega. “Nõnda peavad süüta alamad sagedasti vastama kui ülemad uisa-päi midagi kõverust on teinud”.
Kreutzwald versus vaimulikud
Kreutzwald kandis terve elu viha kõigi volditud mustkuubede vastu, olles veendunud kiriku kahjulikus mõjus ja tema rollis rahva vaimupimeduses hoidmises. Muinasjutud olid Kreutzwaldile üks võimalus oma arvamuse väljendamiseks, pöörates erilist tähelepanu juttude kogumisel, kus arvustatakse vaimulike ahnust, rumalust, silmakirjalikkust ja ulaelu.
Muinasjutus “Võllamehikesed” esineb ahne ja rumala kirikuõpetaja kuju. Ta valvab oma palgaliste töö järele, söögiaegadel istub peretoas, lootuses, et inimesed tema juuresolekul vähem söövad, sunnib neid rohkem jooma, et söögile vähem ruumi jääks. Lõpuks trumbatakse ta üle nupuka sulase poolt. Ka “Naljakas härjamüümine” kõneleb arutust pastorist.
Kõik muinasjutud ei lõpe õnnelikult. “Näkineitsis” ei suuda näkiga abiellunud Une-Tõnu talitseda oma uudishimu ja piilub ruumi, kus tema kaasa enda sõnul iga neljapäev paastub. Kuna Tõnu murdis oma lubadust, viskab neitsi ta vee-alusest kodust välja. Hetkega vananenud mees leitakse järgmisel päeval uppununa mere äärest.
Kreutzwaldi muinasjuttude keel on väga rikas. Tuleb silmas pidada, et Kreutzwald kirjutas muinasjutud olukorras, kus väljakujunenud kirjakeelt polnud veel olemas, mille arengus on Kreutzwaldil suuri teeneid. Oma muinasjuttude sõnastamisel lähtus ta elavast rahvakeelest, mille väljendusvõimalusi ta osavalt ära kasutas. (Artikkel internetist)