|
Tähtsam kui 12. jaanuari sündmused oli see, mis juhtus paar päeva hiljem. 14. jaanuari varahommikul pidasid Eesti soomusrongid nr 1 ja nr 3, mis olid Tapalt tulles Kuperjanovi mehed peale võtnud, maha lahingu Jänese silla juures ja võtsid punastelt võimaluse sild õhku lasta.
See avas tee Tartu peale, ja Eesti väed ei raisanud aega. Muu hulgas kannustas neid teadmine, et punased on Tartus vangistanud mitusada inimest, kes ootavad hukkamist.
Selsamal 14. jaanuaril jõuti Tartu piirile, Tähtvere mõisa juurde. Igaüks, kes on Tartusse sisenenud või sealt lahkunud Tartu–Tallinna maanteed mööda, teab Tähtvere mõisahoonet. Selle ümbruses moodustab maapind loomuliku kaitsepositsiooni ning läti punased kütid olid valinud selle joone uljaste vabastajate tõrjumiseks. Edasi kuni linnani laius tollal lage mõisapõld, mille jõepoolsesse külge oli asutud rajama parki.
Rongidelt maha hüpanud Kuperjanovi pataljon ja soomusrongide endi dessantüksused ründasid lätlasi ägedalt, murdsid vastupanu ja tungisid pagejate kannul linna.
Olen muuseas sellel väljal üles kasvanud, kuid veidi kõrval, Ilmatari tänavas, kust lahing ilmselt otse üle ei käinud. Dessantüksused läksid ühelt poolt, soomusrongid teiselt poolt.
Tartu raudteejaamas langes Eesti vägede kätte rikkalik sõjasaak – mitusada vagunit, kolm vedurit ja hulgaliselt laskemoona. See oli Vabadussõja vaimus: kes tahtis Eesti eest sõdida, pidi kõigepealt vaenlase käest endale püssi ning padrunid võtma.
Väike liialdus muidugi, aga…
Võit tõi ka masendust. Kommunistid olid 19 vangistatut, enamasti auväärsed Tartu kodanikud, Krediitkassa keldris ikkagi mõrvata jõudnud. Mõrvatute hulka kuulusid ka pastorid Hahn ja Schwarz ning õigeusu piiskop Platon. Platon oli eestlane, tema kodanikunimi oli Paul Kulbusch. 2000. aastal kuulutati ta pühakuks.
Miks need inimesed tapeti? Väga lihtsal põhjusel: nad olid «automaatsed» vaenlased, kelle süü seisnes selles, et nad üldse olemas olid. Kommunistliku maailmapildi kohaselt jaguneb klassiühiskond teatavasti rahvaks ja rahvavaenlasteks.
Viimased rahva hulka ei kuulu ja neid tuleb hävitada nagu hiiri või lutikaid. Mõnel juhtumil on rahvavaenlasi koguni rohkem kui rahvast, ent see ei tohi segada nende väljarookimist.
Tapetute mälestuseks kujundati Krediitkassa keldri uks iseseisvusajal monumendiks. Kui Teine maailmasõda kommunistliku korra tagasi tõi, siis monument mõistagi hävitati, kuid vaid osaliselt: graniitplokilt taoti maha asjakohane kiri, kuid plokid ise, millega ukseava oli pärjatud, jäid alles. Need kõrvaldati alles 1970. aastail, kui ukseava mingil põhjusel suuremaks raiuti.
Kuid pöördugem tagasi 1919. aasta jaanuari. Tartu vallutamine oli oluline võit eelkõige moraalses ja emotsionaalses mõttes – ikkagi suuruselt teine Eesti linn ja Emajõe Ateena. Strateegilises mõttes Tartu vallutamine nii oluline ei olnud. Vabadussõjas oli eriti olulisel kohal raudtee. Tartu oli küll raudteesõlm, kuid kaugeltki mitte nii tähtis kui Tapa ja ehk ka Valga.
Seetõttu oli Eesti vägede esimeseks mureks pärast Tartu vallutamist saavutatud edu hoida (sest Tartu oli võetud väikeste jõududega ja seda poleks otsustava vasturünnaku eest kaitsta suudetud, vähemalt mitte esimesel õhtul), teiseks edu arendades võtta ära Valga.
Nagu teame, otsustati Valga saatus Paju lahingus, kus eestlased ja soomlased raskete kaotuste hinnaga purustasid vene ja läti punased üksused. Paju vallutati ja Valga hõivati, kuid lahingus raskelt haavata saanud Julius Kuperjanov suri Tartu haiglas.
Just Paju lahinguga seoses Kuperjanovist kõige sagedamini kõneldaksegi. See pole päriselt õiglane, sest Paju lahing oli tema viimane, aga kaugeltki mitte esimene kangelastegu. Nende hulka kuulub kindlasti Tartu vabastamine.
Ameti poolest oli Kuperjanov … õpetaja. Siinkohal võiks meenuda mõni nähtud film: «Nimed marmortahvlil», «Reamees Ryani päästmine»… Reservatsioonideta põlguses kõige militaarse vastu on tänapäevane humanismi teesklev mainstream sõjamehe ja kooliõpetaja peaaegu vastanditeks kuulutanud. Ohvitseri varasem elukutse peab tabama üllatusena ka kahe nimetatud filmi vaatajat.
Asjata. Iga hea ohvitser on ühtlasi õpetaja, ja igas heas õpetajas leidub ohvitserlikku otsustusvõimet, taipu ning korraldusvaimu. Nii sai Kambja koolmeistrist, Tartu õpetajate seminari haridusega Julius Kuperjanovist 1915. aastal Esimese maailmasõja sõdur, lipnik, peagi leitnant ja seitsme ordeni kavaler.
Tema kohta on öeldud, et ta oli juht jumala armust – sõdurid usaldasid teda täielikult, järgnedes ainsa viipe peale kas või kuulirahe alla.
1918. aastal alustas Eestisse saabunud ja Saksa vangistusest põgenenud Kuperjanov partisanisalga loomist ja mobilisatsiooni ettevalmistamist. 1918. aasta jõulude eel saabus Kuperjanov Puurmanisse ja rajas sinna oma staabi. 1919. aasta jaanuari alguspäevadeks oli tema salgas juba 300 meest, peagi kasvas nende arv 600-le. Väeosa embleemiks valis Kuperjanov pealuu ja säärekondid.
Tartu vabastamine oli Kuperjanovi üks efektseimaid saavutusi, ehkki nagu enamik kangelastegusid, ei olnud see sooritatud üksi. Isegi kui jätta kõrvale reavõitlejate ja teiste ohvitseride sangarlikkus, tuleb Kuperjanovile lisada soomusrongide üldjuht kapten Karl Parts, kes omal algatusel otsustas Tartu peale pöörata – et kasulikult sisustada aega, mis kulub Narva-suunaliste sildade parandamiseks.
Tulemuseks oli julge ja edukas operatsioon, mis ülendas sõdurite meelt ja demoraliseeris vaenlast, kes oli tegelikult ise valmistunud Tartust põhja poole tungima ning kelle kaardid nüüd korralikult segi löödi.
Ning teiseks tuleb lisada Eesti Vabariigi sõjajõudude ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner, kes Tartu vabastamise järel kindralmajoriks ülendati. Mitte ainult selle eest, vaid laiemalt kogu oma silmapaistva organiseerimis- ja juhtimistöö eest.
Tasub tähele panna, kui madalates aukraadides olid kõik need mehed, kes päästsid Eesti riigi. Nad olid ka väga noored. Näiteks Kuperjanov oli surres 24-aastane.
Nagu öeldud, ei olnud Tartu vallutamine strateegilises mõttes niivõrd saavutus omaette, kuivõrd järgnevate saavutuste pant. Siit sai edu arendada ja seda ka tehti. Ent kui Laidoner vabariigi esimesel aastapäeval raporteeris, et Eesti pind on vaenlastest puhas, siis ei olnud seegi veel lõpp – tegelikult oli Vabadussõda alles ees, Landeswehri sõda samuti.
Üldse oli siis veel palju ees, sest miski polnud selge ja tahtis alles selgeks sõdimist, harvemini ka selgeks rääkimist. Vabadussõda ei peetud kusagil vaakumis, vaid tohutu segaduse ajastul, mil oli korraga käimas mitukümmend sõda ja kus realistlikega põimusid kõige fantastilisemad eesmärgid.
Vahet nende vahel on võimalik teha vaid tagantjärele. Omal ajal ei tundunud Eesti Vabariigi idee suurriikidele võib-olla oluliselt realistlikum kui parun Ungern-Sternbergi katse saada Hiina keisriks.
Ungern-Sternbergist Hiina keisrit ei saanud, Eesti Vabariik aga jäi püsima. Kuid vaid paarikümneks aastaks! võiks mõni nüüd hüüatada. Kuidas nii, vastab siinkirjutaja. Eesti Vabariik osutus ju, vastupidi, erakordselt visaks ja elujõuliseks. Nii elujõuliseks, et suutis ennast taastada 50-aastase punase hirmuvalitsuse järel.
Milline riik võiks kelkida millegi ligilähedasega? Peale meie kallite lõunanaabrite muidugi…
Tartu vabastamisel oli siiski ka strateegiline aspekt. See tagas, et Vabadussõda kanti Eestist välja ja hiljem rüüstas vaenutegevus Eestit vaid servast. See oli ka esimene tõsine hoop näidendile Eesti Töörahva Kommuunist, mis Narva langemise järel lõpetatigi. Sellega lõppes ka fiktsioon «kodusõjast».
Alles jäi see, mis oli: Eesti–Vene sõda. Venemaa on muide ainuke riik, kellega Eesti on sõdinud.
Julius Kuperjanov
Sündis 11. oktoobril 1894 Venemaal Pihkva kubermangus.
Õppis Tartu õpetajate seminaris ja Peterburi lipnike koolis.
Töötas Kambja koolis õpetajana.
1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke.
Võitles Esimeses maailmasõjas.
Vabadussõja alguses moodustas partisanisalga.
14. jaanuaril 1919 juhtis Tartu vallutamist.
31. jaanuaril 1919 sai Paju lahingus surmavalt haavata.
Suri 2. veebruaril 1919 Tartus.
|
Uudised
Kui Kuperianov tuli…
Imelik, see oli kõigest 87 aastat tagasi, kui Julius Kuperjanov oma pataljoniga Puurmanist Tartu peale tungis. Eestis elab terve hulk inimesi, kes olid sel päeval juba olemas, muist peaaegu kaelakandjadki. Ometi tundub, nagu oleks tegu mingi ennemuistse kangelasajaga. Vist seetõttu, et vahepeale mahub nii palju.
Foto: Eesti filmiarhiiv
Tähtsam kui 12. jaanuari sündmused oli see, mis juhtus paar päeva hiljem. 14. jaanuari varahommikul pidasid Eesti soomusrongid nr 1 ja nr 3, mis olid Tapalt tulles Kuperjanovi mehed peale võtnud, maha lahingu Jänese silla juures ja võtsid punastelt võimaluse sild õhku lasta.
See avas tee Tartu peale, ja Eesti väed ei raisanud aega. Muu hulgas kannustas neid teadmine, et punased on Tartus vangistanud mitusada inimest, kes ootavad hukkamist.
Selsamal 14. jaanuaril jõuti Tartu piirile, Tähtvere mõisa juurde. Igaüks, kes on Tartusse sisenenud või sealt lahkunud Tartu–Tallinna maanteed mööda, teab Tähtvere mõisahoonet. Selle ümbruses moodustab maapind loomuliku kaitsepositsiooni ning läti punased kütid olid valinud selle joone uljaste vabastajate tõrjumiseks. Edasi kuni linnani laius tollal lage mõisapõld, mille jõepoolsesse külge oli asutud rajama parki.
Rongidelt maha hüpanud Kuperjanovi pataljon ja soomusrongide endi dessantüksused ründasid lätlasi ägedalt, murdsid vastupanu ja tungisid pagejate kannul linna.
Olen muuseas sellel väljal üles kasvanud, kuid veidi kõrval, Ilmatari tänavas, kust lahing ilmselt otse üle ei käinud. Dessantüksused läksid ühelt poolt, soomusrongid teiselt poolt.
Tartu raudteejaamas langes Eesti vägede kätte rikkalik sõjasaak – mitusada vagunit, kolm vedurit ja hulgaliselt laskemoona. See oli Vabadussõja vaimus: kes tahtis Eesti eest sõdida, pidi kõigepealt vaenlase käest endale püssi ning padrunid võtma.
Väike liialdus muidugi, aga…
Võit tõi ka masendust. Kommunistid olid 19 vangistatut, enamasti auväärsed Tartu kodanikud, Krediitkassa keldris ikkagi mõrvata jõudnud. Mõrvatute hulka kuulusid ka pastorid Hahn ja Schwarz ning õigeusu piiskop Platon. Platon oli eestlane, tema kodanikunimi oli Paul Kulbusch. 2000. aastal kuulutati ta pühakuks.
Miks need inimesed tapeti? Väga lihtsal põhjusel: nad olid «automaatsed» vaenlased, kelle süü seisnes selles, et nad üldse olemas olid. Kommunistliku maailmapildi kohaselt jaguneb klassiühiskond teatavasti rahvaks ja rahvavaenlasteks.
Viimased rahva hulka ei kuulu ja neid tuleb hävitada nagu hiiri või lutikaid. Mõnel juhtumil on rahvavaenlasi koguni rohkem kui rahvast, ent see ei tohi segada nende väljarookimist.
Tapetute mälestuseks kujundati Krediitkassa keldri uks iseseisvusajal monumendiks. Kui Teine maailmasõda kommunistliku korra tagasi tõi, siis monument mõistagi hävitati, kuid vaid osaliselt: graniitplokilt taoti maha asjakohane kiri, kuid plokid ise, millega ukseava oli pärjatud, jäid alles. Need kõrvaldati alles 1970. aastail, kui ukseava mingil põhjusel suuremaks raiuti.
Kuid pöördugem tagasi 1919. aasta jaanuari. Tartu vallutamine oli oluline võit eelkõige moraalses ja emotsionaalses mõttes – ikkagi suuruselt teine Eesti linn ja Emajõe Ateena. Strateegilises mõttes Tartu vallutamine nii oluline ei olnud. Vabadussõjas oli eriti olulisel kohal raudtee. Tartu oli küll raudteesõlm, kuid kaugeltki mitte nii tähtis kui Tapa ja ehk ka Valga.
Seetõttu oli Eesti vägede esimeseks mureks pärast Tartu vallutamist saavutatud edu hoida (sest Tartu oli võetud väikeste jõududega ja seda poleks otsustava vasturünnaku eest kaitsta suudetud, vähemalt mitte esimesel õhtul), teiseks edu arendades võtta ära Valga.
Nagu teame, otsustati Valga saatus Paju lahingus, kus eestlased ja soomlased raskete kaotuste hinnaga purustasid vene ja läti punased üksused. Paju vallutati ja Valga hõivati, kuid lahingus raskelt haavata saanud Julius Kuperjanov suri Tartu haiglas.
Just Paju lahinguga seoses Kuperjanovist kõige sagedamini kõneldaksegi. See pole päriselt õiglane, sest Paju lahing oli tema viimane, aga kaugeltki mitte esimene kangelastegu. Nende hulka kuulub kindlasti Tartu vabastamine.
Ameti poolest oli Kuperjanov … õpetaja. Siinkohal võiks meenuda mõni nähtud film: «Nimed marmortahvlil», «Reamees Ryani päästmine»… Reservatsioonideta põlguses kõige militaarse vastu on tänapäevane humanismi teesklev mainstream sõjamehe ja kooliõpetaja peaaegu vastanditeks kuulutanud. Ohvitseri varasem elukutse peab tabama üllatusena ka kahe nimetatud filmi vaatajat.
Asjata. Iga hea ohvitser on ühtlasi õpetaja, ja igas heas õpetajas leidub ohvitserlikku otsustusvõimet, taipu ning korraldusvaimu. Nii sai Kambja koolmeistrist, Tartu õpetajate seminari haridusega Julius Kuperjanovist 1915. aastal Esimese maailmasõja sõdur, lipnik, peagi leitnant ja seitsme ordeni kavaler.
Tema kohta on öeldud, et ta oli juht jumala armust – sõdurid usaldasid teda täielikult, järgnedes ainsa viipe peale kas või kuulirahe alla.
1918. aastal alustas Eestisse saabunud ja Saksa vangistusest põgenenud Kuperjanov partisanisalga loomist ja mobilisatsiooni ettevalmistamist. 1918. aasta jõulude eel saabus Kuperjanov Puurmanisse ja rajas sinna oma staabi. 1919. aasta jaanuari alguspäevadeks oli tema salgas juba 300 meest, peagi kasvas nende arv 600-le. Väeosa embleemiks valis Kuperjanov pealuu ja säärekondid.
Tartu vabastamine oli Kuperjanovi üks efektseimaid saavutusi, ehkki nagu enamik kangelastegusid, ei olnud see sooritatud üksi. Isegi kui jätta kõrvale reavõitlejate ja teiste ohvitseride sangarlikkus, tuleb Kuperjanovile lisada soomusrongide üldjuht kapten Karl Parts, kes omal algatusel otsustas Tartu peale pöörata – et kasulikult sisustada aega, mis kulub Narva-suunaliste sildade parandamiseks.
Tulemuseks oli julge ja edukas operatsioon, mis ülendas sõdurite meelt ja demoraliseeris vaenlast, kes oli tegelikult ise valmistunud Tartust põhja poole tungima ning kelle kaardid nüüd korralikult segi löödi.
Ning teiseks tuleb lisada Eesti Vabariigi sõjajõudude ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner, kes Tartu vabastamise järel kindralmajoriks ülendati. Mitte ainult selle eest, vaid laiemalt kogu oma silmapaistva organiseerimis- ja juhtimistöö eest.
Tasub tähele panna, kui madalates aukraadides olid kõik need mehed, kes päästsid Eesti riigi. Nad olid ka väga noored. Näiteks Kuperjanov oli surres 24-aastane.
Nagu öeldud, ei olnud Tartu vallutamine strateegilises mõttes niivõrd saavutus omaette, kuivõrd järgnevate saavutuste pant. Siit sai edu arendada ja seda ka tehti. Ent kui Laidoner vabariigi esimesel aastapäeval raporteeris, et Eesti pind on vaenlastest puhas, siis ei olnud seegi veel lõpp – tegelikult oli Vabadussõda alles ees, Landeswehri sõda samuti.
Üldse oli siis veel palju ees, sest miski polnud selge ja tahtis alles selgeks sõdimist, harvemini ka selgeks rääkimist. Vabadussõda ei peetud kusagil vaakumis, vaid tohutu segaduse ajastul, mil oli korraga käimas mitukümmend sõda ja kus realistlikega põimusid kõige fantastilisemad eesmärgid.
Vahet nende vahel on võimalik teha vaid tagantjärele. Omal ajal ei tundunud Eesti Vabariigi idee suurriikidele võib-olla oluliselt realistlikum kui parun Ungern-Sternbergi katse saada Hiina keisriks.
Ungern-Sternbergist Hiina keisrit ei saanud, Eesti Vabariik aga jäi püsima. Kuid vaid paarikümneks aastaks! võiks mõni nüüd hüüatada. Kuidas nii, vastab siinkirjutaja. Eesti Vabariik osutus ju, vastupidi, erakordselt visaks ja elujõuliseks. Nii elujõuliseks, et suutis ennast taastada 50-aastase punase hirmuvalitsuse järel.
Milline riik võiks kelkida millegi ligilähedasega? Peale meie kallite lõunanaabrite muidugi…
Tartu vabastamisel oli siiski ka strateegiline aspekt. See tagas, et Vabadussõda kanti Eestist välja ja hiljem rüüstas vaenutegevus Eestit vaid servast. See oli ka esimene tõsine hoop näidendile Eesti Töörahva Kommuunist, mis Narva langemise järel lõpetatigi. Sellega lõppes ka fiktsioon «kodusõjast».
Alles jäi see, mis oli: Eesti–Vene sõda. Venemaa on muide ainuke riik, kellega Eesti on sõdinud.
Julius Kuperjanov
Sündis 11. oktoobril 1894 Venemaal Pihkva kubermangus.
Õppis Tartu õpetajate seminaris ja Peterburi lipnike koolis.
Töötas Kambja koolis õpetajana.
1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke.
Võitles Esimeses maailmasõjas.
Vabadussõja alguses moodustas partisanisalga.
14. jaanuaril 1919 juhtis Tartu vallutamist.
31. jaanuaril 1919 sai Paju lahingus surmavalt haavata.
Suri 2. veebruaril 1919 Tartus.