05.03.1850.a. (v.k.j.) sündis Rõngus Siimon Jakobi poeg Sööt, kes
õppis Rõngu kihelkonnakoolis ja siin sai ta korraliku vene ja saksa
keele oskuse ja see tuli talle hiljem ka kasuks.
Nimelt kutsus Kukruse mõisa omanik ajaloolane Robert Toll (1802-1876) 19 aastase Siimoni enda juurde Paatele külakooliõpetajaks. Selleks sõlmis mõis koolmeistriga lepingu, mis on ka säilinud (asub Tartus Eesti Ajaloo Arhiivis Tollide kogus).
1876.a. abiellus Siimon Sööt Kukrusel Toomas Lasbergi 19 aastase tütre Eevaga, kes oli käinud Jõhvis Saksa koolis ja valdas ka korralikult saksa keelt. Nende peresse sündis kaheksa last.
Siimon Sööt oli hea laulumees ja asutas Kukrusele laulukoori ja samas mängis ta ise ka orelit.
Rakvere Kreisikoolis sooritas ta õpetajakutseeksami ja kui 1881.a.-l puhkes Peeril talurahva ülestõus, sest kuna mõisnik Hermann Toll kavatese maid kruntida ja seetöttu plaanis mõisnik paremate maade endale haaramist.
Talumehed tulid öösel Söödi juurde ja palusid tal kirjutada keisrile palvekirja ja Sööt oligi nõus juhul, kui mõisnik sellest midagi teada ei
saa.
Venekeelne palvekiri (mis asub ka Tartus Tollide kogus) näitab S. Söödi head keele- ja kirjutamisoskust. Mõisnik püüdis küll teada saada, kes oli kirja autor, kuid seda ei sündinud ja rahvas täitis oma lubaduse.
Rahva usaldus S. Söödi vastu oli suur ja ta oli autoriteet kohaliku rahva seas ja see omakorda aitas kaasa tema kultuurvalgustuslikule tööle kohalike seas.
Oma lapsi püüdis Siimon jõudumööda koolitada, mis oli aga küllaltki raske, sest külakoolmeistri sissetulek oli väike, koolimaja ise oli ka vilets ja vana. Arvan, et osa koolmeistri sissetulekutest läks kooli tarvis.
Mõni aeg enne pensionile minekut sai valmis juurdeehitus uue ja suure klassiruumi näol.
1912. aastal läks S. Sööt pensionile ja õpetajastaazhi kogunes 42 aastat ja kõike seda Kukrusel.
Tolle aja Venemaa seadus kooliõpetajate pensioni määramiseks nägi ette pensioni tõusu progressiivselt töötatud aastate järgi ja nii määrati S. Söödile pensioniks 747 rubla aastas, mis ületas kolmekordselt tema endise palga.
Kahjuks ei saanud ta oma suurt pensioni kaua nautida, sest revolutsiooni järel tulnud uued seadused tühistasid tema pensioni.
Siimon Sööt suri 05.02.1928. aastal ja on maetud Jõhvi kalmistule.
Surmani ei kaotanud ta huvi teaduste vastu ja eriti võõrkeelte vastu ja et
neid õppida, siis tellis ta Moskvast “Keelte akadeemiat”, mille abil õppis pärsia keelt.
Kodu-uurijate Sulev Hurma ja Lembit Kiisma materjalide alusel
Arthur Ruusmaa.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Sööt, Siimon – koolimees
05.03.1850.a. (v.k.j.) sündis Rõngus Siimon Jakobi poeg Sööt, kes
õppis Rõngu kihelkonnakoolis ja siin sai ta korraliku vene ja saksa
keele oskuse ja see tuli talle hiljem ka kasuks.
Nimelt kutsus Kukruse mõisa omanik ajaloolane Robert Toll (1802-1876) 19 aastase Siimoni enda juurde Paatele külakooliõpetajaks. Selleks sõlmis mõis koolmeistriga lepingu, mis on ka säilinud (asub Tartus Eesti Ajaloo Arhiivis Tollide kogus).
1876.a. abiellus Siimon Sööt Kukrusel Toomas Lasbergi 19 aastase tütre Eevaga, kes oli käinud Jõhvis Saksa koolis ja valdas ka korralikult saksa keelt. Nende peresse sündis kaheksa last.
Siimon Sööt oli hea laulumees ja asutas Kukrusele laulukoori ja samas mängis ta ise ka orelit.
Rakvere Kreisikoolis sooritas ta õpetajakutseeksami ja kui 1881.a.-l puhkes Peeril talurahva ülestõus, sest kuna mõisnik Hermann Toll kavatese maid kruntida ja seetöttu plaanis mõisnik paremate maade endale haaramist.
Talumehed tulid öösel Söödi juurde ja palusid tal kirjutada keisrile palvekirja ja Sööt oligi nõus juhul, kui mõisnik sellest midagi teada ei
saa.
Venekeelne palvekiri (mis asub ka Tartus Tollide kogus) näitab S. Söödi head keele- ja kirjutamisoskust. Mõisnik püüdis küll teada saada, kes oli kirja autor, kuid seda ei sündinud ja rahvas täitis oma lubaduse.
Rahva usaldus S. Söödi vastu oli suur ja ta oli autoriteet kohaliku rahva seas ja see omakorda aitas kaasa tema kultuurvalgustuslikule tööle kohalike seas.
Oma lapsi püüdis Siimon jõudumööda koolitada, mis oli aga küllaltki raske, sest külakoolmeistri sissetulek oli väike, koolimaja ise oli ka vilets ja vana. Arvan, et osa koolmeistri sissetulekutest läks kooli tarvis.
Mõni aeg enne pensionile minekut sai valmis juurdeehitus uue ja suure klassiruumi näol.
1912. aastal läks S. Sööt pensionile ja õpetajastaazhi kogunes 42 aastat ja kõike seda Kukrusel.
Tolle aja Venemaa seadus kooliõpetajate pensioni määramiseks nägi ette pensioni tõusu progressiivselt töötatud aastate järgi ja nii määrati S. Söödile pensioniks 747 rubla aastas, mis ületas kolmekordselt tema endise palga.
Kahjuks ei saanud ta oma suurt pensioni kaua nautida, sest revolutsiooni järel tulnud uued seadused tühistasid tema pensioni.
Siimon Sööt suri 05.02.1928. aastal ja on maetud Jõhvi kalmistule.
Surmani ei kaotanud ta huvi teaduste vastu ja eriti võõrkeelte vastu ja et
neid õppida, siis tellis ta Moskvast “Keelte akadeemiat”, mille abil õppis pärsia keelt.
Kodu-uurijate Sulev Hurma ja Lembit Kiisma materjalide alusel
Arthur Ruusmaa.