Soome-ugri rahvad on kui üks suur puu, millel paarkümmend haru. Imeline on see puu, sest need harud erinevad üksteisest suuresti. On elujõulisemaid ja hapramaid. Kui ungarlaste ja soomlaste jagu meie ürgpuus on aukartustäratav, siis teiste hõimuvendade osa ühispuus jääb tagasihoidlikumaks.
Seda põhjusel, et nende elujõudu on kammitsenud ühe teise võimsa puu vari. Soome-ugri hõimud on laulev ja tantsiv rahvas. Ungarlaste tantsulust ja eestlaste lauluhääl on paljudele maailma rahvastele teatud-tuntud. Kuid nendes tantsudes ja lauludes kajastub kõikide meie hõimurahvaste kunagise ühise tee algus. Sest enne, kui rahvakildudeks hargnesime, oli üks tüvi. Ja enne seda olid juured. Seepärast käimegi hõimurahvastena kordamööda üksteisel külas.
Sugulasrahvaste saadikud liiguvad sel nädalal mööda Eestit, tantsivad ja laulavad ja vaatavad, kui toredasti me siin elame. Paljuski tuletab kogu see ettevõtmine meelde XIX saj Inglismaad, kui asumaadest maoore ja aborigeene tsirkusesse esinema veeti ning nemad, silmad kui tõllarattad peas, uudistasid rongi ja kraanat. Paljus suhtumegi oma eksootilistesse idasugulastesse kui tsirkusekarudesse. Üleolevalt. Tunnistamata endale, et selline suhtumine annab märku alaväärsuskompleksist, mida põeme arenenud lääneriikide suhtes.
Eestlastel, kes varem olid hõimurahvastega üsna samamoodi impeeriumi surve all, on nüüd oma riik ja vaba sõna. Nüüd oleme meie need, kel on võimalik tunda andmisrõõmu: kutsuda vennasrahvaid külla, käia ise, tõlkida nende kirjandust, olla toeks.
Nagu ütleb aastakümneid hõimuasja ajanud Arvo Valton: neile on see väga suur tugi, kui nende luule jõuab tõlgete kaudu eestlasteni. Sest oma keeles kirjandust välja anda on enam kui raske. Kui meie võtame loomulikult, et meil ilmub praegu kümme eestikeelset raamatut päevas, siis komi keeles ilmub kümme raamatut aastas. Kui meie suunasime kord pilgud Soome ja Ungari poole, siis nüüd on meie kord olla üks kantse, millele toetub soomeugrilaste iseendaks jäämine.
Soome-ugri rahvaste hõimupuu…..
Juhtkiri: Hoidkem oma hõimuvendi
14.10.2006 00:01
Kommenteeri | Loe kommentaare
Soome-ugri rahvad on kui üks suur puu, millel paarkümmend haru. Imeline on see puu, sest need harud erinevad üksteisest suuresti. On elujõulisemaid ja hapramaid. Kui ungarlaste ja soomlaste jagu meie ürgpuus on aukartustäratav, siis teiste hõimuvendade osa ühispuus jääb tagasihoidlikumaks.
Seda põhjusel, et nende elujõudu on kammitsenud ühe teise võimsa puu vari. Soome-ugri hõimud on laulev ja tantsiv rahvas. Ungarlaste tantsulust ja eestlaste lauluhääl on paljudele maailma rahvastele teatud-tuntud. Kuid nendes tantsudes ja lauludes kajastub kõikide meie hõimurahvaste kunagise ühise tee algus. Sest enne, kui rahvakildudeks hargnesime, oli üks tüvi. Ja enne seda olid juured. Seepärast käimegi hõimurahvastena kordamööda üksteisel külas.
Sugulasrahvaste saadikud liiguvad sel nädalal mööda Eestit, tantsivad ja laulavad ja vaatavad, kui toredasti me siin elame. Paljuski tuletab kogu see ettevõtmine meelde XIX saj Inglismaad, kui asumaadest maoore ja aborigeene tsirkusesse esinema veeti ning nemad, silmad kui tõllarattad peas, uudistasid rongi ja kraanat. Paljus suhtumegi oma eksootilistesse idasugulastesse kui tsirkusekarudesse. Üleolevalt. Tunnistamata endale, et selline suhtumine annab märku alaväärsuskompleksist, mida põeme arenenud lääneriikide suhtes.
Eestlastel, kes varem olid hõimurahvastega üsna samamoodi impeeriumi surve all, on nüüd oma riik ja vaba sõna. Nüüd oleme meie need, kel on võimalik tunda andmisrõõmu: kutsuda vennasrahvaid külla, käia ise, tõlkida nende kirjandust, olla toeks.
Nagu ütleb aastakümneid hõimuasja ajanud Arvo Valton: neile on see väga suur tugi, kui nende luule jõuab tõlgete kaudu eestlasteni. Sest oma keeles kirjandust välja anda on enam kui raske. Kui meie võtame loomulikult, et meil ilmub praegu kümme eestikeelset raamatut päevas, siis komi keeles ilmub kümme raamatut aastas. Kui meie suunasime kord pilgud Soome ja Ungari poole, siis nüüd on meie kord olla üks kantse, millele toetub soomeugrilaste iseendaks jäämine.