Vahel ma juba kahtlen, kas järeltulevad põlved ikka saavad aru, millega oli tegemist 23. septembril Estonia saalis ja mis meeleolu valitses kirjandusklassiku ausamba läheduses.
Toonastest reportaažidest seda küll õhkub, aga uued teemad ja aspektid on kiiresti peale tulnud. Niisiis tahaksin igaks juhuks korrata, et tegemist oli ajaloolise sündmusega.
Toona Tammsaare pargis ringi jalutades ei tahtnud ma saali eriti minnagi, sest väljas oli esialgu palju meeldivam. Seal kohtas muidugi ka neid, kes käivad alati igal pool, kus midagi juhtub, olgu see jalgpallimatš, Viljandi folk või mis tahes. Aga väga palju oli neid, kes olid tulnud just siia ja väga kindlal põhjusel. Nagu see Mustla kandist pärit endine metsavend, kes pingil seistes särasilmi noori rokkmuusikuid jälgis. Võib-olla ei mõelnud ta kõigest teab kui keeruliselt.
Usun, et ta ei arutlenud endamisi mingite rahvusajalooliste probleemide mahavaikimisest ega kratsinud oma hinge eurohumanismi terasharjaga. Aga see-eest kulges tema südames selge ja uhke mõtteline kaar kunagise metsavendluse päevadest selleni, et Eestile tuleks nüüd just niisuguste isikuandmete ja vaadetega president, nagu soovisid kõik seal pargis seisjad. See tundus talle olevat ühe asja loogiline jätk, need kaks olid omavahel harmoonias.
Neosovetlikud siirded
Just nimelt. Pärast pressikonverentsi viis vastne valitu Lennart Meri hauale valgeid roose. Meri lähikondlased teavad, kui rusuvalt mõjus talle 2001. aastal ootamatu valimistulemus. Ehkki temagi käitus siis naeratades, nagu praegu Arnold Rüütel konkurendile lillekimpu ulatades. (Vahemärkuseks: säärane käitumine on läänes kirjutamata seadus. Lõpetagem ükskord tsiviliseeritud käitumisnormi pidamine mingiks erakordse ülluse aktiks!) Meri nägi toona, et suundumus, mille nimel tema oli tegutsenud vaikimisi kogu oma elu ja aktiivselt viimased kümme aastat, sai tagasikäände. Seepärast pole võimatu, et Ilves pöördus nüüd mõtteis oma mentori poole poliitikute Valhallas: “Lennart, ära muretse, viga on parandatud!”
Mis viga? Pealtnäha ei juhtunud riikliku oluterviku seisukohalt vahepeal ju midagi erilist. Üksnes väike meeleoluline “stagna”, milles eesti rahva arukam osa tõesti Rüütlit ei neima. Aga see andis ometi neosovetlikke taastekkeid ja siirdeid, mis on ausalt öeldes vastikumad kui vanad. Kindlasti ei ole Ilvese-joovastus rahva hulgas ainuline meeleolu.
Ometi on see väga paljudes kihtides valdav. Miks muidu soovisid võhivõõrad inimesed tänaval üksteisele õnne? Mida ütlevad meile need suured toetus-protsendid, mis on pärast valimisi Ilvesele osaks saanud? Miks on nii paljud rahul?
Alustuseks kordan oma lemmikfraasi: inimene on nõrk. Enamik meist on vaimselt ja füüsiliselt seotud vahepealse poolsajandiga, mille kaelalangemises pole me isikuliselt kuidagi süüdi. Enamikust ei saa kunagi märtreid, kes ikke kangelaslikult kaelast raputavad. Instinktiivselt, bioloogilise enesekehtestuse seaduse järgi ei saa ega taha me seda aega oma elust maha tõmmata. Aga see ei tähenda, et inimestes ei oleks alles tõetunnetust. Et nad ei taipaks alateadlikult, mis on õige ja mis mitte. Ja kui nüüd oli võimalik seda vähemasti tagantjärele öelda, siis teevad nad seda rõõmuga. Jah, see meeldib neile! Eriti muidugi noorematele, kes on ammu tahtnud, et uuenenud Eesti riik ja selle atribuudid, mille hulka kuulub ka president, oleksid täielikus vastavuses.
Ilves “kuldses puuris”
Nüüd võib küsida mõnda asja, mis enne valimisi olnuks kohatu. Ma ei mõista, mis sundis parimas poliitikueas, silmanähtavalt aktiivse hoiakuga Toomas Hendrik Ilvest sinna Kadrioru “kuldsesse puuri” pugema? Tulema ära Euroopa poliitikategemise keskmest. Kui ta soostus sellega teatavate poliitiliste jõudude palvel, konsolideerimaks istuva presidendi vastasleeri, siis au talle. Nagu öeldakse – isamaa ei unusta. Aga edasi? Karm reaalsus, ent presidendi volitused kindlasti ei laiene, pigem kitsenevad. Muidugi on võimalik vormida institutsiooni oma näo järgi, olla n-ö loominguline president (ma ei vihja “loomingulisele raamatupidamisele”).
Ent see avalduks riigisisestes kampaaniates, mõttekodades ja -talgutes ning muus akademismis või pehmetel radadel, mitte aga riigipealikes põhifunktsioonides. Kujutleme näiteks välispoliitikat.
Esmalt põgus sisepoliitiline visioon. On põhjust arvata, et Ilvest toetanud erakondade koostöö ja edu jätkub valimisteni. Seega on tõenäone, et uus peaminister tuleb kas Reformi- või ühenderakonnast.
Oletame viimast (ehkki loodetud sünergiat liitumine vist ei too). Niisiis kas Laar ja Aaviksoo. Laari välispoliitilises kompetentsuses ja vilumuses ei ole põhjust kahelda. Ta on üks kahest või kolmest Eesti poliitikust, kelle nimi üldse maailmas midagi ütleb ja kelle kirjutisi avaldavad tähtsaimad lehed. Jaak Aaviksool ei ole seni laiemat poliitilist kogemust, aga ta on pikka aega olnud Eesti ühe tähtsaima institutsiooni, rahvusülikooli rektor ja esindanud seda lugematuid kordi raja taga. Temagi on sorav keeltes ja tunneb maailma toimimisviise. Niisiis poleks kummalgi probleeme Eesti tulemusliku esindamisega välissuhtluses.
Mis saab edasi?
Niisiis – kes hakkab tulevast suvest täitma Eesti kohta tippfoorumitel? Kas nad jagavad ära, et läheb see, kellel on parajasti vaba aega? Et üks helistab teisele: “Kuule, ma homme ei saa, on sul aega, ole hea, käi ära, ma lähen siis pärast kaks korda järjest!”
Aga mis saab siis, kui nendega peaks liituma veel tegus välisminister? Riina Kionka või Jüri Luik, Marko Mihkelson või Sven Mikser – keegi neist vähestest, kes pole mitte üksnes pikalt asja juures olnud, vaid tõepoolest ka jagavad välispoliitikat? Rahvasuu ütleb, et palju kokki rikub supi.
P.S. Just kirjutamise ajal tekkis järgmine mõte. Ühendparteis peab asja lõpuks kinnitama üldkogu ja seal on arvuline ülekaal ilmselt Aaviksoo pooldajatel. Laar kahtlemata teadis seda. Kas ta läks areenile ainult selleks, et oleks rohkem kui üks kandidaat? Või on see teadlik teiseks jäämine partiis, mida hakatakse mitte eriti kauges tulevikus mängima tulevase eurovoliniku peale?
Uudised
MIHKEL MUTT: Meie silme all tehti ajalugu
Vahel ma juba kahtlen, kas järeltulevad põlved ikka saavad aru, millega oli tegemist 23. septembril Estonia saalis ja mis meeleolu valitses kirjandusklassiku ausamba läheduses.
Toonastest reportaažidest seda küll õhkub, aga uued teemad ja aspektid on kiiresti peale tulnud. Niisiis tahaksin igaks juhuks korrata, et tegemist oli ajaloolise sündmusega.
Toona Tammsaare pargis ringi jalutades ei tahtnud ma saali eriti minnagi, sest väljas oli esialgu palju meeldivam. Seal kohtas muidugi ka neid, kes käivad alati igal pool, kus midagi juhtub, olgu see jalgpallimatš, Viljandi folk või mis tahes. Aga väga palju oli neid, kes olid tulnud just siia ja väga kindlal põhjusel. Nagu see Mustla kandist pärit endine metsavend, kes pingil seistes särasilmi noori rokkmuusikuid jälgis. Võib-olla ei mõelnud ta kõigest teab kui keeruliselt.
Usun, et ta ei arutlenud endamisi mingite rahvusajalooliste probleemide mahavaikimisest ega kratsinud oma hinge eurohumanismi terasharjaga. Aga see-eest kulges tema südames selge ja uhke mõtteline kaar kunagise metsavendluse päevadest selleni, et Eestile tuleks nüüd just niisuguste isikuandmete ja vaadetega president, nagu soovisid kõik seal pargis seisjad. See tundus talle olevat ühe asja loogiline jätk, need kaks olid omavahel harmoonias.
Neosovetlikud siirded
Just nimelt. Pärast pressikonverentsi viis vastne valitu Lennart Meri hauale valgeid roose. Meri lähikondlased teavad, kui rusuvalt mõjus talle 2001. aastal ootamatu valimistulemus. Ehkki temagi käitus siis naeratades, nagu praegu Arnold Rüütel konkurendile lillekimpu ulatades. (Vahemärkuseks: säärane käitumine on läänes kirjutamata seadus. Lõpetagem ükskord tsiviliseeritud käitumisnormi pidamine mingiks erakordse ülluse aktiks!) Meri nägi toona, et suundumus, mille nimel tema oli tegutsenud vaikimisi kogu oma elu ja aktiivselt viimased kümme aastat, sai tagasikäände. Seepärast pole võimatu, et Ilves pöördus nüüd mõtteis oma mentori poole poliitikute Valhallas: “Lennart, ära muretse, viga on parandatud!”
Mis viga? Pealtnäha ei juhtunud riikliku oluterviku seisukohalt vahepeal ju midagi erilist. Üksnes väike meeleoluline “stagna”, milles eesti rahva arukam osa tõesti Rüütlit ei neima. Aga see andis ometi neosovetlikke taastekkeid ja siirdeid, mis on ausalt öeldes vastikumad kui vanad. Kindlasti ei ole Ilvese-joovastus rahva hulgas ainuline meeleolu.
Ometi on see väga paljudes kihtides valdav. Miks muidu soovisid võhivõõrad inimesed tänaval üksteisele õnne? Mida ütlevad meile need suured toetus-protsendid, mis on pärast valimisi Ilvesele osaks saanud? Miks on nii paljud rahul?
Alustuseks kordan oma lemmikfraasi: inimene on nõrk. Enamik meist on vaimselt ja füüsiliselt seotud vahepealse poolsajandiga, mille kaelalangemises pole me isikuliselt kuidagi süüdi. Enamikust ei saa kunagi märtreid, kes ikke kangelaslikult kaelast raputavad. Instinktiivselt, bioloogilise enesekehtestuse seaduse järgi ei saa ega taha me seda aega oma elust maha tõmmata. Aga see ei tähenda, et inimestes ei oleks alles tõetunnetust. Et nad ei taipaks alateadlikult, mis on õige ja mis mitte. Ja kui nüüd oli võimalik seda vähemasti tagantjärele öelda, siis teevad nad seda rõõmuga. Jah, see meeldib neile! Eriti muidugi noorematele, kes on ammu tahtnud, et uuenenud Eesti riik ja selle atribuudid, mille hulka kuulub ka president, oleksid täielikus vastavuses.
Ilves “kuldses puuris”
Nüüd võib küsida mõnda asja, mis enne valimisi olnuks kohatu. Ma ei mõista, mis sundis parimas poliitikueas, silmanähtavalt aktiivse hoiakuga Toomas Hendrik Ilvest sinna Kadrioru “kuldsesse puuri” pugema? Tulema ära Euroopa poliitikategemise keskmest. Kui ta soostus sellega teatavate poliitiliste jõudude palvel, konsolideerimaks istuva presidendi vastasleeri, siis au talle. Nagu öeldakse – isamaa ei unusta. Aga edasi? Karm reaalsus, ent presidendi volitused kindlasti ei laiene, pigem kitsenevad. Muidugi on võimalik vormida institutsiooni oma näo järgi, olla n-ö loominguline president (ma ei vihja “loomingulisele raamatupidamisele”).
Ent see avalduks riigisisestes kampaaniates, mõttekodades ja -talgutes ning muus akademismis või pehmetel radadel, mitte aga riigipealikes põhifunktsioonides. Kujutleme näiteks välispoliitikat.
Esmalt põgus sisepoliitiline visioon. On põhjust arvata, et Ilvest toetanud erakondade koostöö ja edu jätkub valimisteni. Seega on tõenäone, et uus peaminister tuleb kas Reformi- või ühenderakonnast.
Oletame viimast (ehkki loodetud sünergiat liitumine vist ei too). Niisiis kas Laar ja Aaviksoo. Laari välispoliitilises kompetentsuses ja vilumuses ei ole põhjust kahelda. Ta on üks kahest või kolmest Eesti poliitikust, kelle nimi üldse maailmas midagi ütleb ja kelle kirjutisi avaldavad tähtsaimad lehed. Jaak Aaviksool ei ole seni laiemat poliitilist kogemust, aga ta on pikka aega olnud Eesti ühe tähtsaima institutsiooni, rahvusülikooli rektor ja esindanud seda lugematuid kordi raja taga. Temagi on sorav keeltes ja tunneb maailma toimimisviise. Niisiis poleks kummalgi probleeme Eesti tulemusliku esindamisega välissuhtluses.
Mis saab edasi?
Niisiis – kes hakkab tulevast suvest täitma Eesti kohta tippfoorumitel? Kas nad jagavad ära, et läheb see, kellel on parajasti vaba aega? Et üks helistab teisele: “Kuule, ma homme ei saa, on sul aega, ole hea, käi ära, ma lähen siis pärast kaks korda järjest!”
Aga mis saab siis, kui nendega peaks liituma veel tegus välisminister? Riina Kionka või Jüri Luik, Marko Mihkelson või Sven Mikser – keegi neist vähestest, kes pole mitte üksnes pikalt asja juures olnud, vaid tõepoolest ka jagavad välispoliitikat? Rahvasuu ütleb, et palju kokki rikub supi.
P.S. Just kirjutamise ajal tekkis järgmine mõte. Ühendparteis peab asja lõpuks kinnitama üldkogu ja seal on arvuline ülekaal ilmselt Aaviksoo pooldajatel. Laar kahtlemata teadis seda. Kas ta läks areenile ainult selleks, et oleks rohkem kui üks kandidaat? Või on see teadlik teiseks jäämine partiis, mida hakatakse mitte eriti kauges tulevikus mängima tulevase eurovoliniku peale?