Ometi poleks Asta Venderist peaaegu kunstnikku saanudki, sest 1944. aastal tundus ta endale kole vanana, et veel kunstiinstituuti astuda, kirjutab Eda Post.
Oskar Lutsu “Kevade” ja “Suvi”, Heino Välja “Peetrike”, Kalju Kanguri “Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”, Aimée Beekmani “Sõnni Siim”, Heljo Männi “Linalakk ja Rosalind” ning “Väikesed võililled”, Anton Hansen Tammsaare “Vargamäe lapsed”, Elwyn Brooks White’i “Charlotte koob võrku”, Karl Aderi “Kui mina olin veel väikene mees…” ja “Kui mina sirgusin suuremaks…”, Lilli Prometi “Pannkoogirõõm” ja “Kuningal on häda”, Leelo Tungla “Pool koera” ja “Kirju liblika suvi” ning Viivi Luige Leopoldi-lood on kõigest mõned ligi 250 raamatust ja jutust, mille juurde Asta Vender on pildid joonistanud.
Nii kummaline kui see ka ei tundu, tuleb nende illustratsioonide eest tänada Teist maailmasõda. Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumi lõpetamise järel asus Asta Salurand ametnikutööd tegema ja oli sellega igati rahul. 1939 abiellus ta Kaarel Venderiga ja peagi sündis ka tütreke.
Joonistada armastas Asta kümme aastat vanema venna eeskujul väiksest peale, juba lapsena olid ta toaseinad pliiatsi ja vesivärvidega tehtud pilte täis riputatud. Ta meenutab, et vend oli väga hea joonistaja, aga paremal järjel olevad sugulased tegid emale selgeks, et kunstikooli pole poega küll mõtet saata, sest kõik kunstnikud on näljarotid. (Hiljem sai vend Teises maailmasõjas surma ja kunstnikku temast ei saanudki.) Nii oli joonistamine ka Astale kõigest hobi, päeval käis ta kontoris tööl.
Teise maailmasõja ajal tuli aga õhtuti Tartu maantee kunstikooli keldris pommivarjus käia ja suvevaheajal korraldati seal üleval korrusel joonistuskursus. “Ega ma sinna muidu poleks läinud, aga kursus oli samas majas ja õhuhäire korral jõudis ülevalt alati keldrisse lipata. See kestis paar kuud ja mul polnud seda mõtetki, et lähen kuhugi edasi õppima.
Teised ikka küsisid õppejõult üht ja teist, näiteks seda, kuidas edasi õppima saab. Siis õppejõud küsis minult, miks ma ei lähe. Mina ütlesin, et ma olen kole vana, abielus ja laps juba ka. Tema ütles, et see ei tähenda midagi, mul tuleb edasi õppida.”
Ning Asta Vender astuski kunstiinstituuti, mille ta 1950. aastal graafikaerialal lõpetas, asudes tööle nii ajakirjas Pioneer kui ka raamatute illustreerijana. Peagi läks töökoormus nii suureks, et 1952. aastal loobus ta ajakirja toimetamisest ja jätkas töötamist vabakunstnikuna.
Asta Venderi 1950-ndatel valminud pildid on hoopis teist nägu kui hilisemad. “Kõik pidi olema nii realistlikult, isegi kompvekipaberi peal pidid kõik käe sõrmed olema välja joonistatud, muidu Glavlit ei lasknud läbi,” meenutab Vender. “See oli mulle juba kunstiinstituudis võõras. Aga neist, kes hakkasid ise midagi uut otsima ja katsetama, paluti mõnel isegi koolist lahkuda. Seevastu nüüd on nii, et mida rohkem teistmoodi teed, seda huvitavam ja parem on.”
Firmamärk on roos
Asta Vender räägib, et ikka küsitakse, millal temal piltide joonistamine õieti sujuma hakkas, ja ta vastab kohe, et siis, kui ta enam hariliku pliiatsiga ette ei joonistanud – muidu järgid pliiatsit ning joon ei tule nii tundeline ja hea. See oli 1970-ndate alguses, kui tulid välja Aira Kaalu luulekogu “Pihlakad mere ääres” ja Heljo Männi värssmuinasjutt “Linalakk ja Rosalind”.
Umbes samal ajal lisandus Asta Venderi piltidele ka roos. Ta selgitab: “See on sellest ajast saadik, kui ma tegin Bulgaaria muinasjutte. Seal oli lugu ühest väiksest tüdrukust, kellel iga sõna juures kukkus roos suust välja. Seal ta mul seisis, roosid ümberringi. Selles raamatus oli lõpuks nii palju roose, et käsi harjus roosi joonistamisega ära. Nüüd on nii, et kui midagi teen – ikka on mõni roos kuskil peal.”
Asta Vender armastab peenikest musta joont. Tema tööd on enamjaolt joonistatud musta tusŽiga, millele lisatud värvi akvarellide või viltpliiatsitega. Värvi paneb ta hea meelega pigem vähem kui rohkem. Tema enda lemmiktööks on 1973. aastal ilmunud Maimu Linnamäe lasteluuletuste kogu “Sügise sünnipäev”. “See on hästi lihtsalt ja vähesega tehtud ning mulle meeldib samblaroheline ja helesinine kõrvuti, nagu seal on,” põhjendab autor.
Nooremana pidi Asta Vender tihti öösiti töötama. “Ega see päeval joonistamine kerge polnud, kui pere taga, toit pliidi peal keeb ja ema koputab õlale, et seda või teist vaja teha.” Nüüd juba oleks aega, aga Eesti vabariigi ajal pole enam tellimusi tulnud.
“Juba ammu ei paku keegi tööd. Kirjastuste etteotsa tulid uued noored juhid ja välja antakse nii vähe, et meie kunstnikud teevad veel mõne üksiku raamatu. Nendel noortel juhtidel on noored tuttavad kunstnikud, kes teevad. Edgar Valtergi rääkis televiisoris, et ta hakkas sellepärast ise kirjutama, et tööd enam ei pakutud. Eks ma oleks võinud ka oma raamatutega kirjastusse minna, aga ei julgenud, olin kuulnud, et minu töid ei peetud kirjastuses sobivaks ja pandi kohe paberikorvi. Hakkasin lihtsalt kodus iseendale raamatuid tegema. Peaasi, et ma saan joonistada, sest siis ma tunnen ennast hästi, ma pole haige ja kurvad mõtted ei tule pähe. Nüüd on veel kirjutamine ka ja ega aega üle ei jäägi.”
Asta Vender ütleb, et ta sehkendab natuke iga päev. Paneb paberi kapinurgale ja joonistab püsti seistes, prille ette panemata: “Püsti seistes vaatan kaugemalt ja parem on teha.” Oma ateljeed või isegi joonistamistuba pole tal kunagi olnud, kuigi 1946. aastal sai perega kesklinna korterist Nõmmele kolitud, et ehitada sinna oma maja, kus oleks rohkem ruumi. Pärast abikaasa Kaarli surma kümmekond aastat tagasi kolis ta koos tütre ja väimehega üle tänava tütretütre korterisse ning tütretütar oma perega vanavanemate majja.
Sehkendamise juures on Asta Venderile seltsiks noor sõber Ottokar. Siidise karvaga taks on alles natuke üle aasta vana. “Ta tahab inimese juures olla ja süles magada, ainult tolmuimejat kardab hirmsasti,” ütleb Asta Vender. “Temaga ma räägin päev läbi ja tema räägib vahel vastu ka. Niisugune lobisemistuju on, aga päeval pole ju kedagi kodus. Siis ma räägin koeraga ja seinaga ja lilledega ja kärbsega, kui ma ta veenõust välja aitan. Niimoodi ta on. Niimoodi ma teen paljud luuletused ka… Või mis luuletused, luuletada ma ei oska, panen kirja, nagu ma mõtlen.”
Aga kes koeraga väljas käib?
“Mina käin päeval. Käime vastasmajas endises kodus, kus on kaks suurt koeratüdrukut ja Ottokari saab aeda lahti lasta. Mina samal ajal natuke nokitsen, rohin ja… Mõnikord jääme kohe mitmeks tunniks. Vahel käime ka minu õe Helga juures külas, tema elab siit kümmekonna minuti tee kaugusel.”
Õde on ju vanem?
“Jah, tema saab juba 92. Ema elas mul 95-aastaseks. Olen hiljem teistelt kuulnud, et temaga oli ka samamoodi nagu minuga – noorena oli haige ja muretses, kes ta lapsed üles kasvatab, aga hiljem oli tervis väga hea. Ka mina tunnen ennast nüüd päris hästi, mõned väiksed asjad ju on, näiteks alati ei kuule hästi, aga ega arsti juurde pole mõtet minna, niikuinii öeldakse, et ealised muutused.”
Eile esitletud raamatu “Meie õu” kirjutas Asta Vender oma maja õuel mänginud laste järgi. Pani nende ettevõtmised värssidesse ja joonistas pildid juurde. Kirjastusse andis ta selle juba mitu aastat tagasi, aga kui sealt midagi ei vastatud, arvas, et ei peetud piisavalt heaks, ning joonistas vahepeal uued ja paremad pildidki. Siis aga selgus, et tegelikult oli raamatu kirjastamine mõeldud talle juubeliüllatuseks – asi tuli välja, kuna mõned pildid oli vaja juurde teha. Nüüd ilmuski raamat vanade piltidega ja Asta Vender on kirjastusele kingi eest tänulik. “Mul on tegelikult kolm raamatut veel, mida ma tahaks enne surma välja anda,” avaldab ta. Värsiraamatud “Jõulukuul” ja “Unenapp” on valmis ning proosalisem “Porgandiime” parasjagu töös.
Asta Vender
•• Sündinud 1. septembril 1916 Tallinnas.
•• Õppis Tallinna 18. algkoolis ja Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumis.
•• Seejärel töötas Tallinna ühise haigekassa kantseleis, Kunstsarvetehase raamatupidamises ja majanduskojas.
•• 1944 sattus Asta Vender pommirünnakute tõttu kunstikooli kursustele ja astus pärast seda riiklikku kunstiinstituuti, mille lõpetas 1950 graafikaerialal.
•• Ta suunati tööle ajakirja Pioneer kunstiliseks toimetajaks, aga selle kõrvalt illustreeris ka raamatuid. Esimese tööna ilmus 1950 Ella Tare “Malle tahab arstiks saada”. 1952 hakkas Asta Vender vabakutseliseks. Alates 1965. aastast töötas ta kirjastuses Eesti Raamat kunstilise toimetuse juhatajana, aga kehva tervise pärast jätkas 1969. aastast taas vabakutselisena.
•• Peale paljude raamatute on Asta Vender olnud ka mõne multifilmi kunstnik.
•• 2003 ilmus Asta Venderi esimene läbinisti oma raamat “Päkapikupere piparkoogipood”, kuhu ta kirjutas ka luuletused. 90. sünnipäeva puhul lisandus autoriraamatute ritta “Meie õu”, kolm raamatut on veel järge ootamas.
•• Asta Venderil on tütar, kaks lapselast ja kolm lapselapselast.
Õnnitlused Asta Venderile
Viive Noor, illustraator
•• Ma arvan, et võin kõigi kunagiste laste nimel teile õnne soovida, sest lapsi, kes on teie raamatutega üles kasvanud, on nii palju, et seda on isegi raske ette kujutada.
Minul endal on teie esimene raamat “Malle tahab arstiks saada”. Leidsin selle ühest mahajäetud majast. Minu teised raamatud olid kõik juba värvilised, aga see oli täiesti isesugune, selline mustvalge ja vanaaegne. Loomulikult ei teadnud ma vaadata kunstniku nime, lapsed ju üldiselt ei vaata seda. Aga see oli just selline raamat, mis meeldib väikesele tüdrukule.
See, et teie joon on ikka sama tundlik ja täpne nagu aastakümneid tagasi, on tegelikult hämmastav. Mitte keegi ei oskaks arvata, et uue raamatu “Meie õu” on teinud ligi 90-aastane inimene.
Imbi Muhel, lasteraamatute autor
•• Teil on olnud väga palju autoreid ja eksliibrise tellijaid. Mäletate seda päeva, kui Vigala Sass tuli teie juurde? Teil olid suured pehmed nahktoolid, Sass hüppas sinna, viskad jalad üle ääre ja ütles: “Noh, sa oled ju nii terve inimene, vaat kui kenasti sa siin elad.” Ja siis jätkas: “Kuule, sa joonistad hästi. Mul on raamatuid kole palju, sa võiksid mulle ühe pildi sehkendada sinna sisse.” Ja teie küsisite, mis sellel olema peaks. Sass ütles: “Ma olen ju maoaastal sündinud, pane madu. Ja eks ma olen üks tark mees, pane öökull ka. Aga mu poiss on tiigriaastal sündinud, pane tiiger ka.” Teie mõtlesite natuke ja varsti oli valmis kümme kavandit. Tabasite tema ilme nii hästi ära, et eksliibriselt võis Vigala Sassi ära tunda. Aga kui Sass Saaremaalt Tallinna valima tuli, ei valinud ta ometi mitte ühtegi, kus tema nägu oli äratuntav.
Pisibiograafia
Asta Vender
Küsitakse, kuidas elan,
päritakse, mida teen.
Mina vastan: “Hästi elan,
raamatule pilte teen.”
Minu pildil kassid, koerad,
tüdrukud ja poisid koos
ja seal kuskil alati on
õrna joonega üks roos.
Siis teen väikse salmi juurde,
mõned read ritta sean,
et ükskord võiks sellest saada
lasteraamat laua peal.
Kunagi olid “Pannkoogirõõmud”
kindlalt minu rõõmudereas.
Suur õnn oli koos “Sõnni Siimuga”
kõndida tema sõprade seas.
Koos noorukese kuningaga oli mul häda,
vana kuningaga kuulasin ööbikut.
Kui miski polnud, nagu peab,
siis “Tädi Fantaasialt” ikka sai abi.
Tööd oli küllaga, ööd tulid appi,
nüüd see kõik kolletab kusagil kapis.
Et joon on käpas, ma raamatuid teen,
nüüd oma rõõmuks veel ja veel.
“Meie õuel”, “Jõulukuul”, “Porgandiime”
ja tiivuline “Unenapp”
küsivad, kas nende koduks
jääbki nüüd minu kapp.
Kostan: “See minu joonetõmbelust
maandab mure ja tõstab tuju.
Teid tehes ei ole ma kellelgi jalus,
siis olen terve, pole ajast ja arust.”
Kui joon enam kätt ei kuula,
võtan aega, puhkan veidi.
Panen sooja salli kaela,
lähen õue ja pissitan koera.
Vaatan ja kuulan, raputan pead,
tuul möllab puudega,
mütsi viib peast.
Küsin tuulelt, ehk on õigem
silitada puudel pead.
Aga kindlasti on vale
mütsi võtta võõral peast.
Tuul minu mõtetest ei hooli,
vilistab pikalt, veab pesu nöörilt
ja tormab sellega kõrvalhoovi.
Linnule soovitan olla valvas,
tean, kassid on väga kärmed.
Nii mina toimetan ja ütlen
ühe tõe teise järele,
ise ma parem olla ei püüa,
suur asteroid on ju tulekul.
Mis minu raamatutest saab, kui juhtub,
et tund minust mööda ei saa?
Aga juba mu mõte on rõõmsal rajal,
sinna ma kedagi kaasa ei vaja.
Laual on pliiats ja paberid ootel,
et keegi joonistaks lapsi ja roose.
Uudised
VE: Vender, Asta – kunstnik-illustraator
Asta Vender — tegelikult ei oleks temast pidanud kunstnikku saama
Asta Venderi (90) stiili tunnevad ära vist kõik alla viiekümnesed. Kapitäie lasteraamatute illustraatorina on tema panus võrreldav Edgar Valteri omaga.
Ometi poleks Asta Venderist peaaegu kunstnikku saanudki, sest 1944. aastal tundus ta endale kole vanana, et veel kunstiinstituuti astuda, kirjutab Eda Post.
Oskar Lutsu “Kevade” ja “Suvi”, Heino Välja “Peetrike”, Kalju Kanguri “Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”, Aimée Beekmani “Sõnni Siim”, Heljo Männi “Linalakk ja Rosalind” ning “Väikesed võililled”, Anton Hansen Tammsaare “Vargamäe lapsed”, Elwyn Brooks White’i “Charlotte koob võrku”, Karl Aderi “Kui mina olin veel väikene mees…” ja “Kui mina sirgusin suuremaks…”, Lilli Prometi “Pannkoogirõõm” ja “Kuningal on häda”, Leelo Tungla “Pool koera” ja “Kirju liblika suvi” ning Viivi Luige Leopoldi-lood on kõigest mõned ligi 250 raamatust ja jutust, mille juurde Asta Vender on pildid joonistanud.
Nii kummaline kui see ka ei tundu, tuleb nende illustratsioonide eest tänada Teist maailmasõda. Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumi lõpetamise järel asus Asta Salurand ametnikutööd tegema ja oli sellega igati rahul. 1939 abiellus ta Kaarel Venderiga ja peagi sündis ka tütreke.
Joonistada armastas Asta kümme aastat vanema venna eeskujul väiksest peale, juba lapsena olid ta toaseinad pliiatsi ja vesivärvidega tehtud pilte täis riputatud. Ta meenutab, et vend oli väga hea joonistaja, aga paremal järjel olevad sugulased tegid emale selgeks, et kunstikooli pole poega küll mõtet saata, sest kõik kunstnikud on näljarotid. (Hiljem sai vend Teises maailmasõjas surma ja kunstnikku temast ei saanudki.) Nii oli joonistamine ka Astale kõigest hobi, päeval käis ta kontoris tööl.
Teise maailmasõja ajal tuli aga õhtuti Tartu maantee kunstikooli keldris pommivarjus käia ja suvevaheajal korraldati seal üleval korrusel joonistuskursus. “Ega ma sinna muidu poleks läinud, aga kursus oli samas majas ja õhuhäire korral jõudis ülevalt alati keldrisse lipata. See kestis paar kuud ja mul polnud seda mõtetki, et lähen kuhugi edasi õppima.
Teised ikka küsisid õppejõult üht ja teist, näiteks seda, kuidas edasi õppima saab. Siis õppejõud küsis minult, miks ma ei lähe. Mina ütlesin, et ma olen kole vana, abielus ja laps juba ka. Tema ütles, et see ei tähenda midagi, mul tuleb edasi õppida.”
Ning Asta Vender astuski kunstiinstituuti, mille ta 1950. aastal graafikaerialal lõpetas, asudes tööle nii ajakirjas Pioneer kui ka raamatute illustreerijana. Peagi läks töökoormus nii suureks, et 1952. aastal loobus ta ajakirja toimetamisest ja jätkas töötamist vabakunstnikuna.
Asta Venderi 1950-ndatel valminud pildid on hoopis teist nägu kui hilisemad. “Kõik pidi olema nii realistlikult, isegi kompvekipaberi peal pidid kõik käe sõrmed olema välja joonistatud, muidu Glavlit ei lasknud läbi,” meenutab Vender. “See oli mulle juba kunstiinstituudis võõras. Aga neist, kes hakkasid ise midagi uut otsima ja katsetama, paluti mõnel isegi koolist lahkuda. Seevastu nüüd on nii, et mida rohkem teistmoodi teed, seda huvitavam ja parem on.”
Firmamärk on roos
Asta Vender räägib, et ikka küsitakse, millal temal piltide joonistamine õieti sujuma hakkas, ja ta vastab kohe, et siis, kui ta enam hariliku pliiatsiga ette ei joonistanud – muidu järgid pliiatsit ning joon ei tule nii tundeline ja hea. See oli 1970-ndate alguses, kui tulid välja Aira Kaalu luulekogu “Pihlakad mere ääres” ja Heljo Männi värssmuinasjutt “Linalakk ja Rosalind”.
Umbes samal ajal lisandus Asta Venderi piltidele ka roos. Ta selgitab: “See on sellest ajast saadik, kui ma tegin Bulgaaria muinasjutte. Seal oli lugu ühest väiksest tüdrukust, kellel iga sõna juures kukkus roos suust välja. Seal ta mul seisis, roosid ümberringi. Selles raamatus oli lõpuks nii palju roose, et käsi harjus roosi joonistamisega ära. Nüüd on nii, et kui midagi teen – ikka on mõni roos kuskil peal.”
Asta Vender armastab peenikest musta joont. Tema tööd on enamjaolt joonistatud musta tusŽiga, millele lisatud värvi akvarellide või viltpliiatsitega. Värvi paneb ta hea meelega pigem vähem kui rohkem. Tema enda lemmiktööks on 1973. aastal ilmunud Maimu Linnamäe lasteluuletuste kogu “Sügise sünnipäev”. “See on hästi lihtsalt ja vähesega tehtud ning mulle meeldib samblaroheline ja helesinine kõrvuti, nagu seal on,” põhjendab autor.
Nooremana pidi Asta Vender tihti öösiti töötama. “Ega see päeval joonistamine kerge polnud, kui pere taga, toit pliidi peal keeb ja ema koputab õlale, et seda või teist vaja teha.” Nüüd juba oleks aega, aga Eesti vabariigi ajal pole enam tellimusi tulnud.
“Juba ammu ei paku keegi tööd. Kirjastuste etteotsa tulid uued noored juhid ja välja antakse nii vähe, et meie kunstnikud teevad veel mõne üksiku raamatu. Nendel noortel juhtidel on noored tuttavad kunstnikud, kes teevad. Edgar Valtergi rääkis televiisoris, et ta hakkas sellepärast ise kirjutama, et tööd enam ei pakutud. Eks ma oleks võinud ka oma raamatutega kirjastusse minna, aga ei julgenud, olin kuulnud, et minu töid ei peetud kirjastuses sobivaks ja pandi kohe paberikorvi. Hakkasin lihtsalt kodus iseendale raamatuid tegema. Peaasi, et ma saan joonistada, sest siis ma tunnen ennast hästi, ma pole haige ja kurvad mõtted ei tule pähe. Nüüd on veel kirjutamine ka ja ega aega üle ei jäägi.”
Asta Vender ütleb, et ta sehkendab natuke iga päev. Paneb paberi kapinurgale ja joonistab püsti seistes, prille ette panemata: “Püsti seistes vaatan kaugemalt ja parem on teha.” Oma ateljeed või isegi joonistamistuba pole tal kunagi olnud, kuigi 1946. aastal sai perega kesklinna korterist Nõmmele kolitud, et ehitada sinna oma maja, kus oleks rohkem ruumi. Pärast abikaasa Kaarli surma kümmekond aastat tagasi kolis ta koos tütre ja väimehega üle tänava tütretütre korterisse ning tütretütar oma perega vanavanemate majja.
Sehkendamise juures on Asta Venderile seltsiks noor sõber Ottokar. Siidise karvaga taks on alles natuke üle aasta vana. “Ta tahab inimese juures olla ja süles magada, ainult tolmuimejat kardab hirmsasti,” ütleb Asta Vender. “Temaga ma räägin päev läbi ja tema räägib vahel vastu ka. Niisugune lobisemistuju on, aga päeval pole ju kedagi kodus. Siis ma räägin koeraga ja seinaga ja lilledega ja kärbsega, kui ma ta veenõust välja aitan. Niimoodi ta on. Niimoodi ma teen paljud luuletused ka… Või mis luuletused, luuletada ma ei oska, panen kirja, nagu ma mõtlen.”
Aga kes koeraga väljas käib?
“Mina käin päeval. Käime vastasmajas endises kodus, kus on kaks suurt koeratüdrukut ja Ottokari saab aeda lahti lasta. Mina samal ajal natuke nokitsen, rohin ja… Mõnikord jääme kohe mitmeks tunniks. Vahel käime ka minu õe Helga juures külas, tema elab siit kümmekonna minuti tee kaugusel.”
Õde on ju vanem?
“Jah, tema saab juba 92. Ema elas mul 95-aastaseks. Olen hiljem teistelt kuulnud, et temaga oli ka samamoodi nagu minuga – noorena oli haige ja muretses, kes ta lapsed üles kasvatab, aga hiljem oli tervis väga hea. Ka mina tunnen ennast nüüd päris hästi, mõned väiksed asjad ju on, näiteks alati ei kuule hästi, aga ega arsti juurde pole mõtet minna, niikuinii öeldakse, et ealised muutused.”
Eile esitletud raamatu “Meie õu” kirjutas Asta Vender oma maja õuel mänginud laste järgi. Pani nende ettevõtmised värssidesse ja joonistas pildid juurde. Kirjastusse andis ta selle juba mitu aastat tagasi, aga kui sealt midagi ei vastatud, arvas, et ei peetud piisavalt heaks, ning joonistas vahepeal uued ja paremad pildidki. Siis aga selgus, et tegelikult oli raamatu kirjastamine mõeldud talle juubeliüllatuseks – asi tuli välja, kuna mõned pildid oli vaja juurde teha. Nüüd ilmuski raamat vanade piltidega ja Asta Vender on kirjastusele kingi eest tänulik. “Mul on tegelikult kolm raamatut veel, mida ma tahaks enne surma välja anda,” avaldab ta. Värsiraamatud “Jõulukuul” ja “Unenapp” on valmis ning proosalisem “Porgandiime” parasjagu töös.
Asta Vender
•• Sündinud 1. septembril 1916 Tallinnas.
•• Õppis Tallinna 18. algkoolis ja Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumis.
•• Seejärel töötas Tallinna ühise haigekassa kantseleis, Kunstsarvetehase raamatupidamises ja majanduskojas.
•• 1944 sattus Asta Vender pommirünnakute tõttu kunstikooli kursustele ja astus pärast seda riiklikku kunstiinstituuti, mille lõpetas 1950 graafikaerialal.
•• Ta suunati tööle ajakirja Pioneer kunstiliseks toimetajaks, aga selle kõrvalt illustreeris ka raamatuid. Esimese tööna ilmus 1950 Ella Tare “Malle tahab arstiks saada”. 1952 hakkas Asta Vender vabakutseliseks. Alates 1965. aastast töötas ta kirjastuses Eesti Raamat kunstilise toimetuse juhatajana, aga kehva tervise pärast jätkas 1969. aastast taas vabakutselisena.
•• Peale paljude raamatute on Asta Vender olnud ka mõne multifilmi kunstnik.
•• 2003 ilmus Asta Venderi esimene läbinisti oma raamat “Päkapikupere piparkoogipood”, kuhu ta kirjutas ka luuletused. 90. sünnipäeva puhul lisandus autoriraamatute ritta “Meie õu”, kolm raamatut on veel järge ootamas.
•• Asta Venderil on tütar, kaks lapselast ja kolm lapselapselast.
Õnnitlused Asta Venderile
Viive Noor, illustraator
•• Ma arvan, et võin kõigi kunagiste laste nimel teile õnne soovida, sest lapsi, kes on teie raamatutega üles kasvanud, on nii palju, et seda on isegi raske ette kujutada.
Minul endal on teie esimene raamat “Malle tahab arstiks saada”. Leidsin selle ühest mahajäetud majast. Minu teised raamatud olid kõik juba värvilised, aga see oli täiesti isesugune, selline mustvalge ja vanaaegne. Loomulikult ei teadnud ma vaadata kunstniku nime, lapsed ju üldiselt ei vaata seda. Aga see oli just selline raamat, mis meeldib väikesele tüdrukule.
See, et teie joon on ikka sama tundlik ja täpne nagu aastakümneid tagasi, on tegelikult hämmastav. Mitte keegi ei oskaks arvata, et uue raamatu “Meie õu” on teinud ligi 90-aastane inimene.
Imbi Muhel, lasteraamatute autor
•• Teil on olnud väga palju autoreid ja eksliibrise tellijaid. Mäletate seda päeva, kui Vigala Sass tuli teie juurde? Teil olid suured pehmed nahktoolid, Sass hüppas sinna, viskad jalad üle ääre ja ütles: “Noh, sa oled ju nii terve inimene, vaat kui kenasti sa siin elad.” Ja siis jätkas: “Kuule, sa joonistad hästi. Mul on raamatuid kole palju, sa võiksid mulle ühe pildi sehkendada sinna sisse.” Ja teie küsisite, mis sellel olema peaks. Sass ütles: “Ma olen ju maoaastal sündinud, pane madu. Ja eks ma olen üks tark mees, pane öökull ka. Aga mu poiss on tiigriaastal sündinud, pane tiiger ka.” Teie mõtlesite natuke ja varsti oli valmis kümme kavandit. Tabasite tema ilme nii hästi ära, et eksliibriselt võis Vigala Sassi ära tunda. Aga kui Sass Saaremaalt Tallinna valima tuli, ei valinud ta ometi mitte ühtegi, kus tema nägu oli äratuntav.
Pisibiograafia
Asta Vender
Küsitakse, kuidas elan,
päritakse, mida teen.
Mina vastan: “Hästi elan,
raamatule pilte teen.”
Minu pildil kassid, koerad,
tüdrukud ja poisid koos
ja seal kuskil alati on
õrna joonega üks roos.
Siis teen väikse salmi juurde,
mõned read ritta sean,
et ükskord võiks sellest saada
lasteraamat laua peal.
Kunagi olid “Pannkoogirõõmud”
kindlalt minu rõõmudereas.
Suur õnn oli koos “Sõnni Siimuga”
kõndida tema sõprade seas.
Koos noorukese kuningaga oli mul häda,
vana kuningaga kuulasin ööbikut.
Kui miski polnud, nagu peab,
siis “Tädi Fantaasialt” ikka sai abi.
Tööd oli küllaga, ööd tulid appi,
nüüd see kõik kolletab kusagil kapis.
Et joon on käpas, ma raamatuid teen,
nüüd oma rõõmuks veel ja veel.
“Meie õuel”, “Jõulukuul”, “Porgandiime”
ja tiivuline “Unenapp”
küsivad, kas nende koduks
jääbki nüüd minu kapp.
Kostan: “See minu joonetõmbelust
maandab mure ja tõstab tuju.
Teid tehes ei ole ma kellelgi jalus,
siis olen terve, pole ajast ja arust.”
Kui joon enam kätt ei kuula,
võtan aega, puhkan veidi.
Panen sooja salli kaela,
lähen õue ja pissitan koera.
Vaatan ja kuulan, raputan pead,
tuul möllab puudega,
mütsi viib peast.
Küsin tuulelt, ehk on õigem
silitada puudel pead.
Aga kindlasti on vale
mütsi võtta võõral peast.
Tuul minu mõtetest ei hooli,
vilistab pikalt, veab pesu nöörilt
ja tormab sellega kõrvalhoovi.
Linnule soovitan olla valvas,
tean, kassid on väga kärmed.
Nii mina toimetan ja ütlen
ühe tõe teise järele,
ise ma parem olla ei püüa,
suur asteroid on ju tulekul.
Mis minu raamatutest saab, kui juhtub,
et tund minust mööda ei saa?
Aga juba mu mõte on rõõmsal rajal,
sinna ma kedagi kaasa ei vaja.
Laual on pliiats ja paberid ootel,
et keegi joonistaks lapsi ja roose.