Kahe nimega mees otsib tõde seaduste kiuste
 Anneli Ammas
Enn Saarse on aastaid üritanud õiglust jalule seada ning Eestis pensioni ja korterit saada.
Nõukogude repressioonide tõt-tu identiteedi kaotanud enne-sõjaaegse Eesti Vabariigi ohvitseri poeg Enn Saarse (68) on Eesti riigi õigluses ja õiguses pettunud.
Kunagise politseiakadeemia komissari abi Aleksander Saarse kolmeaastane poeg sattus 1941. aasta 14. juunil represseerituna Vene ja Saksa laagritesse ning elas sellest alates oma elu orvuna, vale sünnikuupäeva ja nimega. Oma õige päritolu ja nime leidis ligi 50 aastat Nikolai Sarsini nime all elanud mees 1990. aastal.
Saarse sai Eesti Vabariigilt 1994. aastal õigusjärglasena Eesti kodakondsuse ja passi. Tema keeruline, nüüd juba kaksik-identiteediga elu on aga jätkunud – tal on ka Vene kodakondsus Nikolai Sarsini nime all ning ta elab koos abikaasaga põhiliselt Kaliningradis.
Saarse on aastaid üritanud õiglust jalule seada – saada Tallinnas korterit ning Eesti pensioni. “Ma ei tea, kelle poole Eesti ametiasutustest ta veel pole pöördunud,” lausus Saarse poeg, Eesti kaitseväe vanemleitnant Aleksandr Saarse.
Ilma pika kohtuskäiguta ei õnnestunud eakal mehel Eestist mingit pensioni saada. Talle maksid osalist pensioni Läti ja Vene riik (kuna mees on mõlemas töötanud), kuid Eestist ei saanud ta midagi.
Möödunud aasta lõpus tuli kohtuotsus, mis talle kui represseeritule 1941.–1956. aasta eest kolmekordse pensioni määras. Saarse ei pea seda aga õiglaseks, sest tema arvates kestis represseerimine kuni 1990. aastate alguseni, mil ta sai lõpuks teada, kes ta on.
Korterit lubatud 15 aastat
Mitme kohtu ja paljude ametnike hinnangul pole Eesti seadused sellist varianti ette näinud. 1957. aastast alates olnuks massirepressioonides kannatanutel võimalus Eestisse naasta. Kes jäid Venemaale, jäid justkui vabatahtlikult.
“Kuidas ma sain vabatahtlikult jääda, kui ma ei teadnud, kes ja kust ma olen!” on Saarse sügavalt nördinud. Pärast Tallinna ringkonnakohtu sellenädalast otsust saab ta oma õigusi kaitsta veel Eesti riigikohtus.
Saarse kinnitab, et ta soovib oma kunagisele kodumaale tagasi tulla. Tõsi, praegugi on tema ametlik elupaik Tallinnas, aga see on tema Eesti kaitsejõudude ohvitserist poja pere ostetud kahetoaline korter.
Alaline elamiskoht andis talle ühelt poolt õiguse Eestist pensioni saada, teisalt tõmbasid Põhja-Tallinna linnaosa ametnikud ta korterisaajate järjekorrast maha, justkui ta oleks juba elamispinna saanud. Juba 1991. aastast on Saarsel Edgar Savisaare allkirjaga paber, mis talle kiirkorras korteri käsib anda. Teine äsjane kohtuotsus kohustab linnaosavalitsust Saarset uuesti järjekorda võtma ning talle viivitamatult kõlbulikku ja tema pere vajadusi rahuldavat elamispinda andma. Jutt käib aga vaid munitsipaalkorterist, mitte ostetavast elamispinnast.
Saarsele teeb haiget, et teda alguses Eestis nii hästi vastu võeti, kuid hiljem võõraks ja vaenlasekski pidama hakati. Kannatanud on ta ka seetõttu, et ei oska eesti keelt, vaid palub Eesti ametnikel endaga vene keeles suhelda.
Poeg käib vanaisa jälgedes
•• Kui Enn Saarsel ehk toona Nikolai Sarsinil ja tema abikaasal sündis Lätis elades poeg, panid nad talle nimeks Aleksandr.
•• “Mul polnud siis vähimatki aimu, et mu enda isa nimi oli Aleksander,” ütles Enn Saarse. Kulus veerand sajandit, kuni ta sai teada, et tema isa ning ema olid nõukogude vangilaagris hukatud. Mõned aastad vanema venna saatusest pole siiani midagi teada.
•• Saarse poegadel, Aleksandril ja Alekseil on kaks emakeelt – läti ja vene. Ema on küll ametlikult valgevenelanna, kuid tema emakeel oli läti keel. Andrei elabki Lätis, kuid Venemaal kutselise sõjaväelasena teeninud Aleksandr kolis pärast erruminekut 1999. aastal Eestisse.
•• “See ei olnud läbimõtlemata otsus,” ütles Aleksandr Saarse, kes on omandanud eesti keele ning teenib Eesti kaitseväes. Tema väikese poja nimi on Aleksander, nüüd juba teadlikult vanaisa eeskujul.
•• Aleksandr Saarse loodab, et isa ja ema saavad ühel päeval Kaliningradist Eestisse kolida ning isal ei ole enam põhjust oma tervist kohtuskäikudele kulutada.
|
Uudised
VE: Saarse, Enn – identiteedi-otsija
(02.06.2006)
Enn Saarse on aastaid üritanud õiglust jalule seada ning Eestis pensioni ja korterit saada.
Nõukogude repressioonide tõt-tu identiteedi kaotanud enne-sõjaaegse Eesti Vabariigi ohvitseri poeg Enn Saarse (68) on Eesti riigi õigluses ja õiguses pettunud.
Kunagise politseiakadeemia komissari abi Aleksander Saarse kolmeaastane poeg sattus 1941. aasta 14. juunil represseerituna Vene ja Saksa laagritesse ning elas sellest alates oma elu orvuna, vale sünnikuupäeva ja nimega. Oma õige päritolu ja nime leidis ligi 50 aastat Nikolai Sarsini nime all elanud mees 1990. aastal.
Saarse sai Eesti Vabariigilt 1994. aastal õigusjärglasena Eesti kodakondsuse ja passi. Tema keeruline, nüüd juba kaksik-identiteediga elu on aga jätkunud – tal on ka Vene kodakondsus Nikolai Sarsini nime all ning ta elab koos abikaasaga põhiliselt Kaliningradis.
Saarse on aastaid üritanud õiglust jalule seada – saada Tallinnas korterit ning Eesti pensioni. “Ma ei tea, kelle poole Eesti ametiasutustest ta veel pole pöördunud,” lausus Saarse poeg, Eesti kaitseväe vanemleitnant Aleksandr Saarse.
Ilma pika kohtuskäiguta ei õnnestunud eakal mehel Eestist mingit pensioni saada. Talle maksid osalist pensioni Läti ja Vene riik (kuna mees on mõlemas töötanud), kuid Eestist ei saanud ta midagi.
Möödunud aasta lõpus tuli kohtuotsus, mis talle kui represseeritule 1941.–1956. aasta eest kolmekordse pensioni määras. Saarse ei pea seda aga õiglaseks, sest tema arvates kestis represseerimine kuni 1990. aastate alguseni, mil ta sai lõpuks teada, kes ta on.
Korterit lubatud 15 aastat
Mitme kohtu ja paljude ametnike hinnangul pole Eesti seadused sellist varianti ette näinud. 1957. aastast alates olnuks massirepressioonides kannatanutel võimalus Eestisse naasta. Kes jäid Venemaale, jäid justkui vabatahtlikult.
“Kuidas ma sain vabatahtlikult jääda, kui ma ei teadnud, kes ja kust ma olen!” on Saarse sügavalt nördinud. Pärast Tallinna ringkonnakohtu sellenädalast otsust saab ta oma õigusi kaitsta veel Eesti riigikohtus.
Saarse kinnitab, et ta soovib oma kunagisele kodumaale tagasi tulla. Tõsi, praegugi on tema ametlik elupaik Tallinnas, aga see on tema Eesti kaitsejõudude ohvitserist poja pere ostetud kahetoaline korter.
Alaline elamiskoht andis talle ühelt poolt õiguse Eestist pensioni saada, teisalt tõmbasid Põhja-Tallinna linnaosa ametnikud ta korterisaajate järjekorrast maha, justkui ta oleks juba elamispinna saanud. Juba 1991. aastast on Saarsel Edgar Savisaare allkirjaga paber, mis talle kiirkorras korteri käsib anda. Teine äsjane kohtuotsus kohustab linnaosavalitsust Saarset uuesti järjekorda võtma ning talle viivitamatult kõlbulikku ja tema pere vajadusi rahuldavat elamispinda andma. Jutt käib aga vaid munitsipaalkorterist, mitte ostetavast elamispinnast.
Saarsele teeb haiget, et teda alguses Eestis nii hästi vastu võeti, kuid hiljem võõraks ja vaenlasekski pidama hakati. Kannatanud on ta ka seetõttu, et ei oska eesti keelt, vaid palub Eesti ametnikel endaga vene keeles suhelda.
Poeg käib vanaisa jälgedes
•• Kui Enn Saarsel ehk toona Nikolai Sarsinil ja tema abikaasal sündis Lätis elades poeg, panid nad talle nimeks Aleksandr.
•• “Mul polnud siis vähimatki aimu, et mu enda isa nimi oli Aleksander,” ütles Enn Saarse. Kulus veerand sajandit, kuni ta sai teada, et tema isa ning ema olid nõukogude vangilaagris hukatud. Mõned aastad vanema venna saatusest pole siiani midagi teada.
•• Saarse poegadel, Aleksandril ja Alekseil on kaks emakeelt – läti ja vene. Ema on küll ametlikult valgevenelanna, kuid tema emakeel oli läti keel. Andrei elabki Lätis, kuid Venemaal kutselise sõjaväelasena teeninud Aleksandr kolis pärast erruminekut 1999. aastal Eestisse.
•• “See ei olnud läbimõtlemata otsus,” ütles Aleksandr Saarse, kes on omandanud eesti keele ning teenib Eesti kaitseväes. Tema väikese poja nimi on Aleksander, nüüd juba teadlikult vanaisa eeskujul.
•• Aleksandr Saarse loodab, et isa ja ema saavad ühel päeval Kaliningradist Eestisse kolida ning isal ei ole enam põhjust oma tervist kohtuskäikudele kulutada.