Mati Unt sündis 1. jaanuaril 1944 Tartumaal Linnamäe külas (praeguses Saare vallas Jõgevamaal).
Tema le(ge)nd algas noorelt. Keskkooli lõpukirjandist alguse saanud romaaniga «Hüvasti, kollane kass!», samuti järgnevate juttudega «Võlg» ja «Elu võimalikkusest kosmoses» oli eesti kirjandusse astunud küps isikupärane tegija. Undi tegelaste hingelu subjektiivsus ja üleajalikkus mõjusid värskelt ja uudsena toona kroonukirjanduse maitset veel suus tundvale publikule. /- – -/
Lävides ülikooli ajal tihedalt Vanemuise teatriga, oli ta üks põhilisi osalisi selles, mida tagantjärele on hakatud nimetama Eesti 1960ndate lõpu ja 1970ndate teatriuuenduseks, mis väljendus teatri kui iseseisva kunstiliigi rõhutamises, lavastajametafooride kasutamises, süvenenud huvis näitleja alateadvuslike struktuuride vastu jne.
Undi teatrihuvi jätkus 1970. aastate keskel toonases Eesti Riiklikus Noorsooteatris. Sealt algas luulekavadega «Hamleti laulud» ja «Kas mõistab järeltulev sugu, uus kauge seltsimees?» tema pärislavastaja karjäär. /- – -/
Pikaks läheb üles lugeda Undi teatritöid pärast Eesti Draamateatrisse siirdumist 1991. aastal. Samas oli ta oodatud lavastaja ka Vanemuises, Von Krahli teatris, Rakvere teatris ja mujalgi. Mainigem tema töötlusi Tammsaarest «Priius – kallis anne. Taeva kingitus», «Taevane ja maine armastus» ning Lutsust «Täna õhtul mängime Lutsu», «Inimesed saunalaval» ning Bulgakovist «Meister ja Margarita». /- – -/ Ka «undi teater» on saanud märksõnaks. Unt aga armastas üle kõige näitlejaid, armastas kui asja iseeneses, ja see armastus ei jäänud vastuarmastuseta.
Unt oli igas suhtes äärmiselt viljakas looja. Tema kontosse jääb kõvasti üle saja lavastuse, ta koostas ligi poolsada dramatiseeringut ja muud teatriteksti, mille hulgas tuleb kindlasti mainida näidendit «Phaeton, päikese poeg», mis oli eesti toonase uue dramaturgia esimesi pääsukesi, hilisemast näidendeid «Good-bye, baby», «Peaproov», ja «Vaimude tund Jannseni tänavas». /- – -/
Lisaks avaldas Unt kõikides meie paremates väljaannetes arvustusi, kolumne, juubelikirjutusi ja palju muud. Ainuüksi kultuurilehes Sirp oli tal seitsme aasta jooksul iganädalane veerg. Toimetajad teavad, kui harva Unt mõnest kirjutamispalvest ära ütles. Ta töötas ju nii kiiresti ja hästi ega olnud kitsi. /- – -/
Unt oli suur piiride ületaja nii ajas kui ruumis. Ta lavastused oli tihti nn autorilavastused, st Unt ise oli teinud ka instseneeringu, muusikalise ja lavakujunduse. Ta tunnetas ajastut ja kunstimaailma võnkeid. Tema kui lavastaja lemmikute hulgas oli näitlejaid igast teatrist ja igast seltskonnast. Tema viimaste aastate lavastuste andunuim publik olid (üli)õpilased. Ta oli heas mõttes eatu.
Undi huvi kõige vastu, mis toimus vaimuvallas, oli fenomenaalne, ta luges kiirelt ja palju, tema mälu oli esmaklassiline ja käepärane, taip sünteesiv. Seepärast võiski tema käest nõu küsida paljude alade kohta.
Väga mitmekülgne oli ka tema sõprus- ja tutvusringkond. Ta suhtles intensiivselt paljude kunstialade tippudega, vanade ja noortega, aga ka haritlastega mitmetelt teistelt aladelt, võttes neilt vastu mõjutusi ja mõjutades teisi. Tema korterid on aegade jooksul sageli meenutanud kunstirahva salongi.
Võimatu on praegu hinnata Undi tervikmõju, distants on napp. Tundub aga, et kuigi tema saavutused niihästi kirjanduses kui teatris on väga kõrged, on ehk veelgi võimsam tema mõju artistlik-intellektuaalsete impulsside andjana. Neid, kes võivad teda ühes võis teises pidada oma innustajaks või õpetajaks, on raske kokku lugeda. Ta ei koonerdanud õpetamise või innustamisega, sest tal endal oli väga heldelt käes, mida jagada. Unt on olnud meie kultuuris paljude asjade «maaletooja», mis mujal maailmas olid parajasti aktuaalsed. Tal on olnud oma kindel roll selles, et me ei elanud ka toona päris «kotis».
Unt oli töönarkomaan ja elas mitme inimese eest. Ta oleks veel palju jõudnud. Aga selletagi jõudis ta haruldaselt palju.
On väga vähe inimesi, kelle käe all muutub kunstiks kõik, millele nad vaid käe külge panevad. Mati Unt oli üks neist. Sündinud vormimeister, esmaklassiliste «tundlakestega», kõiki registreid, lüürilisest irooniliseni valdav Mati Unt oli nähtus omaette. Temasuguste sattumine väikse rahva kultuuritaevasse on õnnelik juhus.
Eesti Näitlejate Liit, Eesti Lavastajate Liit, Eesti Teatriliit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti Kinoliit, Vanemuine, Tallinna Linnateater, Eesti Draamateater, Endla, Von Krahli Teater, Rakvere Teater, EMA Kõrgem Lavakunstikool, Eesti Näitemänguagentuur, kultuurileht Sirp, Tartu Ülikool
…
Loe lisaks Mihkel Muti artiklit Mustlasparuni salongi lõpust
Uudised
VE: Unt, Mati – kirjanik, lavastaja
Tema le(ge)nd algas noorelt. Keskkooli lõpukirjandist alguse saanud romaaniga «Hüvasti, kollane kass!», samuti järgnevate juttudega «Võlg» ja «Elu võimalikkusest kosmoses» oli eesti kirjandusse astunud küps isikupärane tegija. Undi tegelaste hingelu subjektiivsus ja üleajalikkus mõjusid värskelt ja uudsena toona kroonukirjanduse maitset veel suus tundvale publikule. /- – -/
Lävides ülikooli ajal tihedalt Vanemuise teatriga, oli ta üks põhilisi osalisi selles, mida tagantjärele on hakatud nimetama Eesti 1960ndate lõpu ja 1970ndate teatriuuenduseks, mis väljendus teatri kui iseseisva kunstiliigi rõhutamises, lavastajametafooride kasutamises, süvenenud huvis näitleja alateadvuslike struktuuride vastu jne.
Undi teatrihuvi jätkus 1970. aastate keskel toonases Eesti Riiklikus Noorsooteatris. Sealt algas luulekavadega «Hamleti laulud» ja «Kas mõistab järeltulev sugu, uus kauge seltsimees?» tema pärislavastaja karjäär. /- – -/
Pikaks läheb üles lugeda Undi teatritöid pärast Eesti Draamateatrisse siirdumist 1991. aastal. Samas oli ta oodatud lavastaja ka Vanemuises, Von Krahli teatris, Rakvere teatris ja mujalgi. Mainigem tema töötlusi Tammsaarest «Priius – kallis anne. Taeva kingitus», «Taevane ja maine armastus» ning Lutsust «Täna õhtul mängime Lutsu», «Inimesed saunalaval» ning Bulgakovist «Meister ja Margarita». /- – -/ Ka «undi teater» on saanud märksõnaks. Unt aga armastas üle kõige näitlejaid, armastas kui asja iseeneses, ja see armastus ei jäänud vastuarmastuseta.
Unt oli igas suhtes äärmiselt viljakas looja. Tema kontosse jääb kõvasti üle saja lavastuse, ta koostas ligi poolsada dramatiseeringut ja muud teatriteksti, mille hulgas tuleb kindlasti mainida näidendit «Phaeton, päikese poeg», mis oli eesti toonase uue dramaturgia esimesi pääsukesi, hilisemast näidendeid «Good-bye, baby», «Peaproov», ja «Vaimude tund Jannseni tänavas». /- – -/
Lisaks avaldas Unt kõikides meie paremates väljaannetes arvustusi, kolumne, juubelikirjutusi ja palju muud. Ainuüksi kultuurilehes Sirp oli tal seitsme aasta jooksul iganädalane veerg. Toimetajad teavad, kui harva Unt mõnest kirjutamispalvest ära ütles. Ta töötas ju nii kiiresti ja hästi ega olnud kitsi. /- – -/
Unt oli suur piiride ületaja nii ajas kui ruumis. Ta lavastused oli tihti nn autorilavastused, st Unt ise oli teinud ka instseneeringu, muusikalise ja lavakujunduse. Ta tunnetas ajastut ja kunstimaailma võnkeid. Tema kui lavastaja lemmikute hulgas oli näitlejaid igast teatrist ja igast seltskonnast. Tema viimaste aastate lavastuste andunuim publik olid (üli)õpilased. Ta oli heas mõttes eatu.
Undi huvi kõige vastu, mis toimus vaimuvallas, oli fenomenaalne, ta luges kiirelt ja palju, tema mälu oli esmaklassiline ja käepärane, taip sünteesiv. Seepärast võiski tema käest nõu küsida paljude alade kohta.
Väga mitmekülgne oli ka tema sõprus- ja tutvusringkond. Ta suhtles intensiivselt paljude kunstialade tippudega, vanade ja noortega, aga ka haritlastega mitmetelt teistelt aladelt, võttes neilt vastu mõjutusi ja mõjutades teisi. Tema korterid on aegade jooksul sageli meenutanud kunstirahva salongi.
Võimatu on praegu hinnata Undi tervikmõju, distants on napp. Tundub aga, et kuigi tema saavutused niihästi kirjanduses kui teatris on väga kõrged, on ehk veelgi võimsam tema mõju artistlik-intellektuaalsete impulsside andjana. Neid, kes võivad teda ühes võis teises pidada oma innustajaks või õpetajaks, on raske kokku lugeda. Ta ei koonerdanud õpetamise või innustamisega, sest tal endal oli väga heldelt käes, mida jagada. Unt on olnud meie kultuuris paljude asjade «maaletooja», mis mujal maailmas olid parajasti aktuaalsed. Tal on olnud oma kindel roll selles, et me ei elanud ka toona päris «kotis».
Unt oli töönarkomaan ja elas mitme inimese eest. Ta oleks veel palju jõudnud. Aga selletagi jõudis ta haruldaselt palju.
On väga vähe inimesi, kelle käe all muutub kunstiks kõik, millele nad vaid käe külge panevad. Mati Unt oli üks neist. Sündinud vormimeister, esmaklassiliste «tundlakestega», kõiki registreid, lüürilisest irooniliseni valdav Mati Unt oli nähtus omaette. Temasuguste sattumine väikse rahva kultuuritaevasse on õnnelik juhus.
Eesti Näitlejate Liit, Eesti Lavastajate Liit, Eesti Teatriliit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti Kinoliit, Vanemuine, Tallinna Linnateater, Eesti Draamateater, Endla, Von Krahli Teater, Rakvere Teater, EMA Kõrgem Lavakunstikool, Eesti Näitemänguagentuur, kultuurileht Sirp, Tartu Ülikool
…
Loe lisaks Mihkel Muti artiklit Mustlasparuni salongi lõpust