Pankin: Vene välispoliitika on kaotusseisus
Toomas Sildam, vanemtoimetaja
Eesti ja Vene vahel on vastastikust ebaprofessionaalsust ja soovi teineteist alt tõmmata, hindab Rootsis elav NSV Liidu viimane välisminister Boriss Pankin, kes septembris 1991. sõlmis Balti riikidega diplomaatilised suhted.
Kunagine NSV Liidu välisminister ja suursaadik Boriss Pankin praeguse Venemaa riigijuhtidest: «Nad tahavad taastada Venemaa kunagist hiilgust ja väge, selle näiteks on uus-vana
Millal saite aru, et NSV Liitu pole enam võimalik päästa?
Kui kuulsin Beloveþije kokkulepetest (8.12.1991 asutasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene presidendid SRÜ, sõltumatute riikide ühenduse – toim) ning sain aru, et NSV Liit on lagunenud. Mina olin selle vastane.
Miks?
Peab eristama NSV Liitu ja kommunistlikku reþiimi, mis tuli tõesti lammutada. Kuid see ei pidanuks tähendama riigi lammutamist. Kui aga isegi tema saatus oli lagunemine, siis mitte ühe öö jooksul ja nii, et üle 20 miljoni venelase ning ligi 60 miljonit teistest rahvustest inimest avastavad end hommikul ärgates välismaal.
Venemaa president Vladimir Putin nimetab NSV Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks katastroofiks. Kas ka teie?
Kui Putin räägib suurest katastroofist, siis tema peab sisimas silmas vist reþiimi, kus kommunistlik partei oli tsaar ja jumal, kelle ustav teener oli riiklik julgeolekukomitee, mille teenistuses töötas ka praegune [Venemaa] president.
Teie taastasite diplomaatilised suhted Eesti, Läti ja Leeduga, mis tähendas, et NSV Liit tunnustas neid riike. Kas olnuks võimalik sellega veel viivitada?
Mina jõudsin Balti riikide iseseisvuseni sammhaaval. Suursaadikuna Stockholmis olid mul head suhted [Edgar] Savisaarega, [Marju] Lauristiniga… Ega sel ajal – vähemalt alguses – olnud ka Rahvarinde liidrite eesmärk, et iseseisvus kohe tuleks. Üks toonaseid Eesti liidreid ütles: kui [NSV Liidu president Mihhail] Gorbatðov võtaks kiiremini vastu meie majandusliku iseseisvuse idee, siis riiklikust iseseisvusest võiksime rääkida kunagi kaugemas tulevikus.
Mina ütlesin seepeale Moskvas, isegi Gorbatðovile: miks meil ei võiks olla piiri ääres veel kolm Soomet, mitte aga kolm Karjalat.
Välisministrina mõtlesin: kui see peab toimuma, siis las toimub Moskva vaba tahte järgi, mitte vastu tahtmist. Ja nii juhtuski, et kirjutasime kolme Balti välisministriga – üks neist oli teie tulevane president Lennart Meri – alla diplomaatiliste suhete sisseseadmisele.
Millisena te kujutasite ette NSV Liidu või Venemaa ja Balti riikide suhteid?
Ma ei oodanud, et Läti ja Eesti hakkavad ajama poliitikat, mis paneb vene vähemuse väga keerulisse olukorda. See oli teie ajalooline viga.
Kas te mõistate, miks Eesti ja Läti võimud suhtusid NSV Liidu ajal siia tulnud inimestesse just niimoodi?
Kellelgi oli hirm kaotada identiteet, kellelgi kättemaksusoov, kellelgi soov teha suuri asju. Eesti oli enne 1991. aastat iseseisev ainult 20 aastat, küll oldi sakslaste, rootslaste või venelaste võimu all. Aga Eesti ei kadunud, pidas vastu, ka 50 aastat Nõukogude võimu. Kui tuli uuesti iseseisvus, siis miks peab nüüd kartma, et venekeelne elanikkond neelab alla eestlased ja teie omapära?
Venemaa on ju kogu Ida-Euroopat vaadanud ning vaatab jätkuvalt ideoloogilis-nostalgiliselt.
Venemaa poliitika – alates Boriss Jeltsinist – on tõepoolest mänginud kätte radikaalsetele meeleoludele, et vaadake, me peame end Vene ohu eest kaitsma. Jeltsin sõidab Varssavisse ja ütleb, et tal ei ole midagi Poola astumise vastu NATOsse, paari päeva pärast aga teatab: ei, meile see ei sobi. Venemaa poliitika kaootilisus, hüplemine ühest äärmusest teise, tekitaski Ida-Euroopas ebakindluse ja hirmu.
Kui mind saadeti suursaadikuks Prahasse, siis [välisminister Eduard] Ðevardnadze ja Gorbatðov rääkisid, et uutmoodi suhted Ida-Euroopa riikidega on väga olulised, aga välisministri esimene asetäitja ütles: see on hall tsoon, meie kõhualune, nad ütlesid meist lahti, kurat nendega, küll nad veel kuulevad meist….
Kuidas te suhtute Balti riikide soovi, et Venemaa tunnistaks 1940. aasta okupatsiooni ja selle eest vabandust paluks?
Seda tehti juba NSV Liidu ajal, rahvasaadikute kongressil. Venemaa on teine riik ja olgem suuremeelsed – mitte Venemaa ei haaranud [1940. aastal] Balti riikide iseseisvust, vaid seda tegi reþiim. Miks peaksid praegu venelased maksma kuritegude eest, mida korraldasid juhid, keda needsamad venelased võimult minema ajasid?
Eesti-Vene suhteid varjutab piirileping. Moskva võttis sellelt allkirja tagasi, sest Eesti parlament lisas ratifitseerimisseaduse preambulasse viite okupatsioonile…
Teate, siin on vastastikune ebaprofessionaalsus ja soov teineteist alt tõmmata. See preambula sündis ju viimasel minutil, nii ei tehta. Hiljuti kuulasin teie uut Moskva suursaadikut Vabaduse raadios ja tema tsiteeris Eesti peaministrit, et majanduslikest nõudmistest Venemaale on vara rääkida. No mis sa kostad!
Samas oli Venemaa poolt täiesti andestamatu jätta viisata Eesti välisminister, kes ei saanud sõita ümarlauale Peterburi. Pärast [välisminister Sergei] Lavrov palus vabandust. Hea, et ta seda tegi, aga seda vahejuhtumit poleks pidanud üldse toimuma.
Mis mees on Lavrov, kes oli teie välisministri ajal NSV Liidu välisministeeriumi analüütilise talituse direktor?
Sel ajal jättis ta mulle väga hea mulje, sest oli paljude edumeelsete ideede mootor. 1991. aasta septembris ÜRO Peaassamblee eel pakkus just Lavrov mõtte tühistada 1975. aasta resolutsioon, mis võrdsustas sionismi rassismiga. Tal olid väga demokraatlikud vaated, ei peljanud ta vaielda ega kaitsta oma arvamust.
Kahjuks teeb ja ütleb praegune Lavrov asju, mida see Lavrov, keda mina tundsin, poleks teinud ega öelnud.
Venemaa välispoliitika on astunud ühest kaotusest teise: vastu Moskva tahtmist algas Lahesõda, NATO pommitas Kosovot, NATO laienes kahe lainega itta, USA alustas sõda Iraagis, SRÜst kaugenevad Gruusia, Ukraina, Moldova…
Pehmelt öeldes ei näe ma välispoliitilisi võite. On palju tugevaid avaldusi, aga kui midagi ebameeldivat juhtub, püütakse tehakse nägu, justkui kõik oleks hästi. Iga asja peale öeldakse: ei ole vaja dramatiseerida. Nagu jalgpallis – kõik on kaotatud, aga ikka kiidetakse, et meil on suurepärane meeskond ja väga head mängijad.
Milles on põhjus?
Mitte välisministeeriumis. Venemaal on võimul inimesed, keda paneb muretsema vaid iseenda positsioon ja isiklik huvi. Siit tuleb ebaprofessionaalsus: paljud said väga kiiresti võimu tippu, alates Putinist, kes tõusis KGB tavalisest ohvitserist presidendiks! Olgu, juhtub üks kord, võiks öelda. Aga samasugune tavaline KGB ohvitser on nüüd kaitseminister. See pole enam juhus.
Võib-olla ei suuda Putini meeskond sõnastada Venemaad praeguses maailmas.
Nad tahavad taastada Venemaa kunagist hiilgust ja väge, seda näitab uus-vana hümn…
Lääs on leppinud Putini Venemaaga nagu ka Türkmenistani või Aserbaidþaaniga. Mida niisugune leppimine tähendab?
Sõnades öeldakse, et esikohal on inimõigused ja üldised väärtused, aga tegelikult on esikohal Lääne kitsalt omakasupüüdlikud huvid. Või nafta. Valgevenes pole naftat ega gaasi, sellepärast ongi Lukaðenka Euroopa viimane diktaator. Turkmenbaðil on gaasi, Alijevil naftat ning neisse suhtutakse hoopis teistmoodi.
Minu soovitus: lõpetage Lääne liidritest ikooni maalimine. Vaadake asjadele kainelt, mitte läbi topeltstandardite.
Mida rohkem ühed riigid ühinevad, seda eraldatumalt tunnevad ennast need, kes ühinemisest kõrvale jäävad, olete öelnud. Kas see puudutab ka Venemaad?
Ennekõike Venemaad, kelle võimude poliitika süvendabki riigi isoleeritust. Väliselt on ju Venemaa lugupeetud ja mõjukas rahvusvaheline partner, istub G-8 laua taga, kuid… Kõige hullem, et isoleeritud on rahvas, kes ei saa viisata sõita peaaegu mitte kuskile.
Miks teie Rootsis elate?
Nii on mugav. Alguses mõtlesin siia tulla ajutiselt, Moskvas on ju korter. Neli aastat olin Obðtðaja Gazeta kolumnist, siis vedasin Rossiskaja Gazetas rubriiki «Rootsi mudel». Kui aga kirjutasin peaminister Kasjanovist või president Putinist, mind ei avaldatud. «Saage meist aru,» öeldi ajalehest. Nii lõpetasingi neile kirjutamise.
Kui tihti kutsutakse teid Vene saatkonda vastuvõtule või lihtsalt tassile teele?
Mitte kordagi kõigi nende aastate jooksul. Aga ma palun teid, lõpetame selle teema.
Boriss Pankin (74)
• 1953 lõpetas Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonna, läks päevalehte Komsomolskaja Pravda, kus 1965-1973 töötas peatoimetajana.
• 1973-1982 juhtis NSV Liidu autoriõiguste agentuuri.
• 1982-1990 NSV Liidu suursaadik Stockholmis.
• 1990-1991 NSV Liidu suursaadik Prahas. Ainsa saadikuna mõistis avalikult hukka president Gorbatðovi vastase putði augustis 1991.
• August-november 1991 NSV Liidu viimane välisminister.
• 1991-1994 Venemaa suursaadik Londonis, taunis Tðetðeenia sõda, lahkus diplomaatiliselt töölt.
• Elab abikaasaga Rootsis, on kirjutanud mitu lähiajaloolist raamatut ning esineb pressis sageli Venemaa praegust poliitikat kritiseerivate avaldustega.
Uudised
VE: Pankin, Boriss – NL viimane välisminister
Pankin: Vene välispoliitika on kaotusseisus
Toomas Sildam, vanemtoimetaja
Millal saite aru, et NSV Liitu pole enam võimalik päästa?
Kui kuulsin Beloveþije kokkulepetest (8.12.1991 asutasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene presidendid SRÜ, sõltumatute riikide ühenduse – toim) ning sain aru, et NSV Liit on lagunenud. Mina olin selle vastane.
Miks?
Peab eristama NSV Liitu ja kommunistlikku reþiimi, mis tuli tõesti lammutada. Kuid see ei pidanuks tähendama riigi lammutamist. Kui aga isegi tema saatus oli lagunemine, siis mitte ühe öö jooksul ja nii, et üle 20 miljoni venelase ning ligi 60 miljonit teistest rahvustest inimest avastavad end hommikul ärgates välismaal.
Venemaa president Vladimir Putin nimetab NSV Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks katastroofiks. Kas ka teie?
Kui Putin räägib suurest katastroofist, siis tema peab sisimas silmas vist reþiimi, kus kommunistlik partei oli tsaar ja jumal, kelle ustav teener oli riiklik julgeolekukomitee, mille teenistuses töötas ka praegune [Venemaa] president.
Teie taastasite diplomaatilised suhted Eesti, Läti ja Leeduga, mis tähendas, et NSV Liit tunnustas neid riike. Kas olnuks võimalik sellega veel viivitada?
Mina jõudsin Balti riikide iseseisvuseni sammhaaval. Suursaadikuna Stockholmis olid mul head suhted [Edgar] Savisaarega, [Marju] Lauristiniga… Ega sel ajal – vähemalt alguses – olnud ka Rahvarinde liidrite eesmärk, et iseseisvus kohe tuleks. Üks toonaseid Eesti liidreid ütles: kui [NSV Liidu president Mihhail] Gorbatðov võtaks kiiremini vastu meie majandusliku iseseisvuse idee, siis riiklikust iseseisvusest võiksime rääkida kunagi kaugemas tulevikus.
Mina ütlesin seepeale Moskvas, isegi Gorbatðovile: miks meil ei võiks olla piiri ääres veel kolm Soomet, mitte aga kolm Karjalat.
Välisministrina mõtlesin: kui see peab toimuma, siis las toimub Moskva vaba tahte järgi, mitte vastu tahtmist. Ja nii juhtuski, et kirjutasime kolme Balti välisministriga – üks neist oli teie tulevane president Lennart Meri – alla diplomaatiliste suhete sisseseadmisele.
Millisena te kujutasite ette NSV Liidu või Venemaa ja Balti riikide suhteid?
Ma ei oodanud, et Läti ja Eesti hakkavad ajama poliitikat, mis paneb vene vähemuse väga keerulisse olukorda. See oli teie ajalooline viga.
Kas te mõistate, miks Eesti ja Läti võimud suhtusid NSV Liidu ajal siia tulnud inimestesse just niimoodi?
Kellelgi oli hirm kaotada identiteet, kellelgi kättemaksusoov, kellelgi soov teha suuri asju. Eesti oli enne 1991. aastat iseseisev ainult 20 aastat, küll oldi sakslaste, rootslaste või venelaste võimu all. Aga Eesti ei kadunud, pidas vastu, ka 50 aastat Nõukogude võimu. Kui tuli uuesti iseseisvus, siis miks peab nüüd kartma, et venekeelne elanikkond neelab alla eestlased ja teie omapära?
Venemaa on ju kogu Ida-Euroopat vaadanud ning vaatab jätkuvalt ideoloogilis-nostalgiliselt.
Venemaa poliitika – alates Boriss Jeltsinist – on tõepoolest mänginud kätte radikaalsetele meeleoludele, et vaadake, me peame end Vene ohu eest kaitsma. Jeltsin sõidab Varssavisse ja ütleb, et tal ei ole midagi Poola astumise vastu NATOsse, paari päeva pärast aga teatab: ei, meile see ei sobi. Venemaa poliitika kaootilisus, hüplemine ühest äärmusest teise, tekitaski Ida-Euroopas ebakindluse ja hirmu.
Kui mind saadeti suursaadikuks Prahasse, siis [välisminister Eduard] Ðevardnadze ja Gorbatðov rääkisid, et uutmoodi suhted Ida-Euroopa riikidega on väga olulised, aga välisministri esimene asetäitja ütles: see on hall tsoon, meie kõhualune, nad ütlesid meist lahti, kurat nendega, küll nad veel kuulevad meist….
Kuidas te suhtute Balti riikide soovi, et Venemaa tunnistaks 1940. aasta okupatsiooni ja selle eest vabandust paluks?
Seda tehti juba NSV Liidu ajal, rahvasaadikute kongressil. Venemaa on teine riik ja olgem suuremeelsed – mitte Venemaa ei haaranud [1940. aastal] Balti riikide iseseisvust, vaid seda tegi reþiim. Miks peaksid praegu venelased maksma kuritegude eest, mida korraldasid juhid, keda needsamad venelased võimult minema ajasid?
Eesti-Vene suhteid varjutab piirileping. Moskva võttis sellelt allkirja tagasi, sest Eesti parlament lisas ratifitseerimisseaduse preambulasse viite okupatsioonile…
Teate, siin on vastastikune ebaprofessionaalsus ja soov teineteist alt tõmmata. See preambula sündis ju viimasel minutil, nii ei tehta. Hiljuti kuulasin teie uut Moskva suursaadikut Vabaduse raadios ja tema tsiteeris Eesti peaministrit, et majanduslikest nõudmistest Venemaale on vara rääkida. No mis sa kostad!
Samas oli Venemaa poolt täiesti andestamatu jätta viisata Eesti välisminister, kes ei saanud sõita ümarlauale Peterburi. Pärast [välisminister Sergei] Lavrov palus vabandust. Hea, et ta seda tegi, aga seda vahejuhtumit poleks pidanud üldse toimuma.
Mis mees on Lavrov, kes oli teie välisministri ajal NSV Liidu välisministeeriumi analüütilise talituse direktor?
Sel ajal jättis ta mulle väga hea mulje, sest oli paljude edumeelsete ideede mootor. 1991. aasta septembris ÜRO Peaassamblee eel pakkus just Lavrov mõtte tühistada 1975. aasta resolutsioon, mis võrdsustas sionismi rassismiga. Tal olid väga demokraatlikud vaated, ei peljanud ta vaielda ega kaitsta oma arvamust.
Kahjuks teeb ja ütleb praegune Lavrov asju, mida see Lavrov, keda mina tundsin, poleks teinud ega öelnud.
Venemaa välispoliitika on astunud ühest kaotusest teise: vastu Moskva tahtmist algas Lahesõda, NATO pommitas Kosovot, NATO laienes kahe lainega itta, USA alustas sõda Iraagis, SRÜst kaugenevad Gruusia, Ukraina, Moldova…
Pehmelt öeldes ei näe ma välispoliitilisi võite. On palju tugevaid avaldusi, aga kui midagi ebameeldivat juhtub, püütakse tehakse nägu, justkui kõik oleks hästi. Iga asja peale öeldakse: ei ole vaja dramatiseerida. Nagu jalgpallis – kõik on kaotatud, aga ikka kiidetakse, et meil on suurepärane meeskond ja väga head mängijad.
Milles on põhjus?
Mitte välisministeeriumis. Venemaal on võimul inimesed, keda paneb muretsema vaid iseenda positsioon ja isiklik huvi. Siit tuleb ebaprofessionaalsus: paljud said väga kiiresti võimu tippu, alates Putinist, kes tõusis KGB tavalisest ohvitserist presidendiks! Olgu, juhtub üks kord, võiks öelda. Aga samasugune tavaline KGB ohvitser on nüüd kaitseminister. See pole enam juhus.
Võib-olla ei suuda Putini meeskond sõnastada Venemaad praeguses maailmas.
Nad tahavad taastada Venemaa kunagist hiilgust ja väge, seda näitab uus-vana hümn…
Lääs on leppinud Putini Venemaaga nagu ka Türkmenistani või Aserbaidþaaniga. Mida niisugune leppimine tähendab?
Sõnades öeldakse, et esikohal on inimõigused ja üldised väärtused, aga tegelikult on esikohal Lääne kitsalt omakasupüüdlikud huvid. Või nafta. Valgevenes pole naftat ega gaasi, sellepärast ongi Lukaðenka Euroopa viimane diktaator. Turkmenbaðil on gaasi, Alijevil naftat ning neisse suhtutakse hoopis teistmoodi.
Minu soovitus: lõpetage Lääne liidritest ikooni maalimine. Vaadake asjadele kainelt, mitte läbi topeltstandardite.
Mida rohkem ühed riigid ühinevad, seda eraldatumalt tunnevad ennast need, kes ühinemisest kõrvale jäävad, olete öelnud. Kas see puudutab ka Venemaad?
Ennekõike Venemaad, kelle võimude poliitika süvendabki riigi isoleeritust. Väliselt on ju Venemaa lugupeetud ja mõjukas rahvusvaheline partner, istub G-8 laua taga, kuid… Kõige hullem, et isoleeritud on rahvas, kes ei saa viisata sõita peaaegu mitte kuskile.
Miks teie Rootsis elate?
Nii on mugav. Alguses mõtlesin siia tulla ajutiselt, Moskvas on ju korter. Neli aastat olin Obðtðaja Gazeta kolumnist, siis vedasin Rossiskaja Gazetas rubriiki «Rootsi mudel». Kui aga kirjutasin peaminister Kasjanovist või president Putinist, mind ei avaldatud. «Saage meist aru,» öeldi ajalehest. Nii lõpetasingi neile kirjutamise.
Kui tihti kutsutakse teid Vene saatkonda vastuvõtule või lihtsalt tassile teele?
Mitte kordagi kõigi nende aastate jooksul. Aga ma palun teid, lõpetame selle teema.
Boriss Pankin (74)
• 1953 lõpetas Moskva ülikooli ajakirjandusteaduskonna, läks päevalehte Komsomolskaja Pravda, kus 1965-1973 töötas peatoimetajana.
• 1973-1982 juhtis NSV Liidu autoriõiguste agentuuri.
• 1982-1990 NSV Liidu suursaadik Stockholmis.
• 1990-1991 NSV Liidu suursaadik Prahas. Ainsa saadikuna mõistis avalikult hukka president Gorbatðovi vastase putði augustis 1991.
• August-november 1991 NSV Liidu viimane välisminister.
• 1991-1994 Venemaa suursaadik Londonis, taunis Tðetðeenia sõda, lahkus diplomaatiliselt töölt.
• Elab abikaasaga Rootsis, on kirjutanud mitu lähiajaloolist raamatut ning esineb pressis sageli Venemaa praegust poliitikat kritiseerivate avaldustega.