EERIK-NIILES KROSS: Uus soomepoiste liikumine
Eerik-Niiles Kross
Novembri algul esines Vene kaitseminister Sergei Ivanov Moskvas iga-aastasel kõrgemate väejuhtide kohtumisel. Muuhulgas teatas minister, et Venemaa pooldab ennetavate sõjaliste löökide kasutamist riigi kaitsmiseks.
“Ennetamise all ei mõista me mitte ainult lööke kuritegelike organisatsioonide ja terroristlike gruppide vastu, vaid ka ennetavaid aktsioone, et blokeerida ohtude teke enne, kui tekib vajadus kasutada äärmuslikke vahendeid nende neutraliseerimiseks.” Sellest saab aru saada ainult nii, et Venemaa kavatseb kasutada ennetavaid lööke teise riigi vastu, kui tema arvates hakkab selles riigis miski Venemaad ohustama.
Veel kahe aasta eest, kui USA kasutas ennetava löögi doktriini Afganistani ja Iraagi ründamisel, oli Moskva seisukohal, et tema seda doktriini ei poolda. Seega annab Ivanovi esinemine kinnitust Vene doktriini muutusest.
Eesti doktriinist rääkides on viimastel aastatel alati tõtatud kinnitama, et otsest sõjalise kallaletungi ohtu nähtavas tulevikus Eestile ei ole. Samuti on eriti NATO-ga liitumisest saadik kinnitatud, et Eesti ohupilt langeb kokku NATO ohupildiga. Ent kipub märkimata jääma, et Eesti peaks olema üks NATO ohupildi kujundaja.
Saadame kaitseväe laiali?
Ohupildid ja kaitsedoktriinid arvestavad üldiselt julgeolekupoliitiliste realiteetidega ning muutuvad nendega koos. On ka selge, et Eesti ei pea igast oma doktriinimuudatusest kohe ajakirjandusele teatama. Nii et ei saa välistada, et Eesti on Venemaalt viimase aasta jooksul saabunud poliitilistest signaalidest tegelikult omad järeldused teinud. Sellisel juhul on need järeldused aga eriti hästi varjatud.
Viimase aja kaitsepoliitilistest aruteludest jääb mulje, et oleme unustanud avalike sõnavõttude heidutava tähenduse. Näiteks Ivanovi avaldus ennetavatest löökidest on ju muuhulgas ka heidutava kvaliteediga: ärge ohustage oma territooriumil Venemaa huve või teid tabab meie ennetav löök. Kindlasti ootasid Vene analüütikud huviga, kuidas Eesti reageerib Moskva taganemisele juba allakirjutatud piirilepingust. Peab ütlema, et Eesti on reageerinud küllalt kummaliselt. Kõige tugevam sõnum, mis julgeolekupoliitiliselt järgnes, oli värske kaitseministri Jürgen Ligi avaldus, et ta peab õigeks ajateenistuse kaotamist. Jääb üle küsida, kuidas võiks Eesti reageerida Ivanovi teatele, et Venemaa kavatseb teiste riikide vastu ennetavaid lööke kasutada. Nüüd võiksime ehk teatada, et Eesti saadab kaitseväe üldse laiali.
Ajateenistuse kaotamise pooldajate põhiline argument on olnud, et ei Eestil ega NATO-l pole meie reservarmeed vaja. Väidetav tarbetus tuletatakse NATO täiesti olemasolevast soovist arvestada Eesti panusega NATO operatsioonides missioonivõimekate üksuste näol. Asja-olu, et Eesti on võtnud kohustuse koolitada ja ülal pidada teatavat hulka elukutselisi, vajadusel kiirreageerimise korras missioonile paisatavat kontingenti koos vastava relvastusega ei räägi aga midagi Eesti vajadusest reservväe ja tegevteenistuse järele.
NATO strateegiline kontseptsioon muide, vastupidi levitatavale arvamusele, kirjutab ette kiirreageerimisjõudude ja territooriumi kaitseks vajalike, sh reservjõudude arendamise tasakaalu. See peab toimuma nii NATO kui terviku kui ka kõigi tema liikmete vajadusi ja huve silmas pidades. Kindlasti on Eesti huvi olla võimekas NATO liige mitmesugustel operatsioonidel kaugetes paikades. Sama kindlasti saab aga Eesti NATO-s ise otsustada, kui palju ja millist reservarmeed ta peab oma huvidest lähtuvalt vajalikuks välja õpetada ning ülal pidada.
Lõunarinne nõrgeneb
Eestis on avaldatud rahulolu Läti otsuse üle kaotada lähitulevikus ajateenistus. Pole kuulda olnud, et oleks ka analüüsitud selle plaani julgeolekupoliitilisi tagajärgi Eestile. Kaitsereformi eksperimendina on Läti kava huvitav, aga tegelikus elus võib selline plaan tähendada, et Eesti lõunarinne nõrgeneb oluliselt. Meenutagem kas või asjaolu, et mingi territooriumi hõivamiseks ja okupeerimiseks peab tõenäoline vastane vajalikuks umbkaudu viiekordset maavägede ülekaalu. Kui võimaliku ründaja plaanides on Läti puhul sellise ülekaalu saavutamiseks äkki vaja märksa vähem vägesid, tähendab see nende kasutamise võimalust Läti naabrite vastu.
Jah. Loomulikult kehtib see musta stsenaariumi korral. Aga võiks siiski küsida, millist stsenaariumi pidas näiteks silmas Pihkva dessantdiviisi lahinguõppus tänavu 22. septembril, Tallinna vallutamise aastapäeval, kui harjutati vaenlase territooriumil õhudessandiga sillapea haaramist ning selle hoidmist. Ja mis takistaks sellise operatsiooni korraldamist Ivanovi suu läbi lubatuks kuulutatud ennetavaks löögiks?
Kas Eesti oleks sellise dessandi tagasilöömiseks valmis? Praegu mitte. Kaitseminister võiks siinkohal öelda, et kui meil oleks too planeeritav 5000-meheline profiarmee, siis suudaksime sää-rase rünnaku tõkestada. Tõe-poolest, eriti juhul, kui liiga palju mehi parajasti Iraagis või Afganistanis ei viibi. Ent mida teeme siis, kui Eestist on parajasti võtta vaid sõjalise väljaõppeta seltskond, kes pole isegi kuulnud termineid “lahingupaar” või “laskesektor”, veeblist rääkimata? Või kui üks meie brigaad oleks õnnekombel siiski Tallinna all, mida me teeksime siis kogu ülejäänud riigis?
Kui Soome üks põhiargumente ajateenistuse säilitamiseks on nende pikk Vene-piir, mille kaitsmine on reaalselt võimalik vaid reservarmeega, siis Eesti põhiargument reserv-armee säilitamise ja arendamise kasuks on meie rahvaarvu väiksus. Eesti oludes ei ole võimalik luua vähegi usutavat riigikaitsesüsteemi 5000 mehega, isegi kui nad kõik on ülimoodsalt relvastatud. Usutavat riigikaitset ei ole võimalik ka sisse osta või outsource’ida, isegi kui on väga palju raha.
Eesti Soome, Soome NATO-sse
Kui Eesti poliitikud kavatsevad ajateenistuse tõesti üle parda visata, siis tuleb see päästa kodanikualgatuse korras. Eesti sõjalises traditsioonis on aukohal soomepoiste liikumine. Soome väkke mindi siis, kui Eestis ei saanud enam Eesti sõjaväes teenida. Ent siis ei olnud Eesti vaba. Kui nüüd peaks juhtuma, et esimest korda vaba Eesti ajaloos kaob võimalus ja kohustus Eesti sõjaväkke minna, peab sündima uus soomepoiste liikumine. Juhtivate gümnaasiumide vanemate klasside poisid võiksid asja üle mõtlema hakata, sest äkki peavad nad selleks valmis olema.
Nii Vabadussõtta kui ka 1943. ja 1944. aastal Soome mindi klassiti ja sõpruskonniti. Rahvuslikult mõtlevad riigiametnikud peaksid hakkama oma Soome kontakte üles soojendama. Soome sõjakoolides õppinud Eesti ohvitserid peaksid oma koolikaaslased ja õppejõud kaasa mõtlema kutsuma. Riigikaitsekomisjoni liikmed peaksid oma Soome kolleegidega konsultatsioone alustama. Endised peaministrid võiksid oma Soome kolleegide juures maad kuulata. Sest võib juhtuda, et mõne aasta pärast tuleb Soome pataljonide juurde eesti jagusid looma hakata.
Eesti 500-aastane haridus-süsteem on viimaste aastate reformilained seni vaid väheste kriimustustega üle elanud. Meie 15-aastane kaitsevägi on reformaatoritele kardetavasti lihtsam vastane. Kui kaitsevõime säilitamine Eestis peaks muutuma võimatuks, tuleb seda teha Soomes. Clausewitz ütles, et alati on parim strateegia olla võimalikult tugev. Ennetavate löökide ennetamiseks peab Eesti olema veel tugevam.
|
Uudised
VE: kaitsetahe
(05.12.2005)
Eerik-Niiles Kross
Novembri algul esines Vene kaitseminister Sergei Ivanov Moskvas iga-aastasel kõrgemate väejuhtide kohtumisel. Muuhulgas teatas minister, et Venemaa pooldab ennetavate sõjaliste löökide kasutamist riigi kaitsmiseks.
“Ennetamise all ei mõista me mitte ainult lööke kuritegelike organisatsioonide ja terroristlike gruppide vastu, vaid ka ennetavaid aktsioone, et blokeerida ohtude teke enne, kui tekib vajadus kasutada äärmuslikke vahendeid nende neutraliseerimiseks.” Sellest saab aru saada ainult nii, et Venemaa kavatseb kasutada ennetavaid lööke teise riigi vastu, kui tema arvates hakkab selles riigis miski Venemaad ohustama.
Veel kahe aasta eest, kui USA kasutas ennetava löögi doktriini Afganistani ja Iraagi ründamisel, oli Moskva seisukohal, et tema seda doktriini ei poolda. Seega annab Ivanovi esinemine kinnitust Vene doktriini muutusest.
Eesti doktriinist rääkides on viimastel aastatel alati tõtatud kinnitama, et otsest sõjalise kallaletungi ohtu nähtavas tulevikus Eestile ei ole. Samuti on eriti NATO-ga liitumisest saadik kinnitatud, et Eesti ohupilt langeb kokku NATO ohupildiga. Ent kipub märkimata jääma, et Eesti peaks olema üks NATO ohupildi kujundaja.
Saadame kaitseväe laiali?
Ohupildid ja kaitsedoktriinid arvestavad üldiselt julgeolekupoliitiliste realiteetidega ning muutuvad nendega koos. On ka selge, et Eesti ei pea igast oma doktriinimuudatusest kohe ajakirjandusele teatama. Nii et ei saa välistada, et Eesti on Venemaalt viimase aasta jooksul saabunud poliitilistest signaalidest tegelikult omad järeldused teinud. Sellisel juhul on need järeldused aga eriti hästi varjatud.
Viimase aja kaitsepoliitilistest aruteludest jääb mulje, et oleme unustanud avalike sõnavõttude heidutava tähenduse. Näiteks Ivanovi avaldus ennetavatest löökidest on ju muuhulgas ka heidutava kvaliteediga: ärge ohustage oma territooriumil Venemaa huve või teid tabab meie ennetav löök. Kindlasti ootasid Vene analüütikud huviga, kuidas Eesti reageerib Moskva taganemisele juba allakirjutatud piirilepingust. Peab ütlema, et Eesti on reageerinud küllalt kummaliselt. Kõige tugevam sõnum, mis julgeolekupoliitiliselt järgnes, oli värske kaitseministri Jürgen Ligi avaldus, et ta peab õigeks ajateenistuse kaotamist. Jääb üle küsida, kuidas võiks Eesti reageerida Ivanovi teatele, et Venemaa kavatseb teiste riikide vastu ennetavaid lööke kasutada. Nüüd võiksime ehk teatada, et Eesti saadab kaitseväe üldse laiali.
Ajateenistuse kaotamise pooldajate põhiline argument on olnud, et ei Eestil ega NATO-l pole meie reservarmeed vaja. Väidetav tarbetus tuletatakse NATO täiesti olemasolevast soovist arvestada Eesti panusega NATO operatsioonides missioonivõimekate üksuste näol. Asja-olu, et Eesti on võtnud kohustuse koolitada ja ülal pidada teatavat hulka elukutselisi, vajadusel kiirreageerimise korras missioonile paisatavat kontingenti koos vastava relvastusega ei räägi aga midagi Eesti vajadusest reservväe ja tegevteenistuse järele.
NATO strateegiline kontseptsioon muide, vastupidi levitatavale arvamusele, kirjutab ette kiirreageerimisjõudude ja territooriumi kaitseks vajalike, sh reservjõudude arendamise tasakaalu. See peab toimuma nii NATO kui terviku kui ka kõigi tema liikmete vajadusi ja huve silmas pidades. Kindlasti on Eesti huvi olla võimekas NATO liige mitmesugustel operatsioonidel kaugetes paikades. Sama kindlasti saab aga Eesti NATO-s ise otsustada, kui palju ja millist reservarmeed ta peab oma huvidest lähtuvalt vajalikuks välja õpetada ning ülal pidada.
Lõunarinne nõrgeneb
Eestis on avaldatud rahulolu Läti otsuse üle kaotada lähitulevikus ajateenistus. Pole kuulda olnud, et oleks ka analüüsitud selle plaani julgeolekupoliitilisi tagajärgi Eestile. Kaitsereformi eksperimendina on Läti kava huvitav, aga tegelikus elus võib selline plaan tähendada, et Eesti lõunarinne nõrgeneb oluliselt. Meenutagem kas või asjaolu, et mingi territooriumi hõivamiseks ja okupeerimiseks peab tõenäoline vastane vajalikuks umbkaudu viiekordset maavägede ülekaalu. Kui võimaliku ründaja plaanides on Läti puhul sellise ülekaalu saavutamiseks äkki vaja märksa vähem vägesid, tähendab see nende kasutamise võimalust Läti naabrite vastu.
Jah. Loomulikult kehtib see musta stsenaariumi korral. Aga võiks siiski küsida, millist stsenaariumi pidas näiteks silmas Pihkva dessantdiviisi lahinguõppus tänavu 22. septembril, Tallinna vallutamise aastapäeval, kui harjutati vaenlase territooriumil õhudessandiga sillapea haaramist ning selle hoidmist. Ja mis takistaks sellise operatsiooni korraldamist Ivanovi suu läbi lubatuks kuulutatud ennetavaks löögiks?
Kas Eesti oleks sellise dessandi tagasilöömiseks valmis? Praegu mitte. Kaitseminister võiks siinkohal öelda, et kui meil oleks too planeeritav 5000-meheline profiarmee, siis suudaksime sää-rase rünnaku tõkestada. Tõe-poolest, eriti juhul, kui liiga palju mehi parajasti Iraagis või Afganistanis ei viibi. Ent mida teeme siis, kui Eestist on parajasti võtta vaid sõjalise väljaõppeta seltskond, kes pole isegi kuulnud termineid “lahingupaar” või “laskesektor”, veeblist rääkimata? Või kui üks meie brigaad oleks õnnekombel siiski Tallinna all, mida me teeksime siis kogu ülejäänud riigis?
Kui Soome üks põhiargumente ajateenistuse säilitamiseks on nende pikk Vene-piir, mille kaitsmine on reaalselt võimalik vaid reservarmeega, siis Eesti põhiargument reserv-armee säilitamise ja arendamise kasuks on meie rahvaarvu väiksus. Eesti oludes ei ole võimalik luua vähegi usutavat riigikaitsesüsteemi 5000 mehega, isegi kui nad kõik on ülimoodsalt relvastatud. Usutavat riigikaitset ei ole võimalik ka sisse osta või outsource’ida, isegi kui on väga palju raha.
Eesti Soome, Soome NATO-sse
Kui Eesti poliitikud kavatsevad ajateenistuse tõesti üle parda visata, siis tuleb see päästa kodanikualgatuse korras. Eesti sõjalises traditsioonis on aukohal soomepoiste liikumine. Soome väkke mindi siis, kui Eestis ei saanud enam Eesti sõjaväes teenida. Ent siis ei olnud Eesti vaba. Kui nüüd peaks juhtuma, et esimest korda vaba Eesti ajaloos kaob võimalus ja kohustus Eesti sõjaväkke minna, peab sündima uus soomepoiste liikumine. Juhtivate gümnaasiumide vanemate klasside poisid võiksid asja üle mõtlema hakata, sest äkki peavad nad selleks valmis olema.
Nii Vabadussõtta kui ka 1943. ja 1944. aastal Soome mindi klassiti ja sõpruskonniti. Rahvuslikult mõtlevad riigiametnikud peaksid hakkama oma Soome kontakte üles soojendama. Soome sõjakoolides õppinud Eesti ohvitserid peaksid oma koolikaaslased ja õppejõud kaasa mõtlema kutsuma. Riigikaitsekomisjoni liikmed peaksid oma Soome kolleegidega konsultatsioone alustama. Endised peaministrid võiksid oma Soome kolleegide juures maad kuulata. Sest võib juhtuda, et mõne aasta pärast tuleb Soome pataljonide juurde eesti jagusid looma hakata.
Eesti 500-aastane haridus-süsteem on viimaste aastate reformilained seni vaid väheste kriimustustega üle elanud. Meie 15-aastane kaitsevägi on reformaatoritele kardetavasti lihtsam vastane. Kui kaitsevõime säilitamine Eestis peaks muutuma võimatuks, tuleb seda teha Soomes. Clausewitz ütles, et alati on parim strateegia olla võimalikult tugev. Ennetavate löökide ennetamiseks peab Eesti olema veel tugevam.