VE: buliimia – liigsöömine

Buliimia: kuhu see söök mahtus?

Kaja Roomets

 

EI SUUDA SÖÖGILE VASTU PANNA: Buliimikud ja anorektikud mõtlevad liiga palju söögi peale. Corbis/Scanpix

 

Riin, 20, kes neli aastat tagasi kannatas tõsiste söömishäirete all, räägib oma haigusest avameelselt vaid sel põhjusel, et tema kogemusest võiks kellelegi teisele abi olla. Tudengineiu võrdleb õgimissündroomi alkoholismiga: «Sarnasus on olemas. Vahe on ainult selles, et ühed inimesed söövad, teised joovad.»

Riin on pikemat kasvu sale noor daam. Linnas teile vastu jalutades ei oskaks te hingestki arvata, et see ilus ja arukas tüdruk on neli aastat iseendaga võidelnud ning julgeb endale tunnistada pisikest hirmu: mis saab siis, kui ohjeldamatud söömishood peaksid kunagi tagasi tulema. «Aga selle nimel, et nõnda ei juhtuks, teeme me psühhiaater Anu Järvega koostööd.»

«Kord ütles sõbranna mulle, et tema arvates söön ma alati niivõrd vähe, et minul küll kehakaalu pärast muret poleks vaja tunda. Sel hetkel sain aru, et suudan inimesed osavalt ära petta. Tõsi, teiste juuresolekul suutsin ennast hästi kontrollida, ent niipea, kui tekkis võimalus üksiolekuks, haarasin kohe söögi järele.»

Buliimikud ja anorektikud on Riinu arvates väga nutikad: nad oskavad oma haigust suurepäraselt peita, seepärast jääbki enamikule nende häire märkamata. Riin ütleb, et neli aastat tagasi sõi ta ohjeldamatult terve päeva jooksul. See ei olnud nälg, mis pidevalt mugima sundis. «Praegu mõtlen, et kuhu see kõik mulle ära mahtus. «Söömisest sai Riinu elu mõte. «Teatud hetkel lihtsalt tundsin, et nüüd ja kohe pean süüa saama.»

Kui kodus maiustused otsa said, kõndis tüdruk kodu lähedal asuvasse poodi ja ostis kõike, mille järele isu tekkis. Poodi läks ta isegi siis, kui sadas paduvihma või kaupluse sulgemiseni oli jäänud kõigest mõni minut. «Ostsin kommi, küpsiseid, ðokolaadi, jäätist, ühesõnaga – kõike head ja paremat!»

Riin tunnistab, et praegu ei söö ta päeva jooksul kolmandikkugi sellest kogusest, mis neli aastat tagasi. «Ma isegi ei taha, mul hakkab halb. Süda läheb pahaks.»

Et tegemist on tõsise söömishäirega, selle peale tüdruk ise ega ta vanemad esialgu ei tulnud.

Lohutas end söömisega

«Kõik see kordus päevast päeva: sõin ennast kurguni täis, lausa õgisin. Loomulikult ei lõpetanud ma enne, kui kõik oli otsas. Pärast tekkisid painavad süümepiinad: miks ma endale küll niiviisi halba teen? Olin enda peale kohutavalt pahane. Söömine tekitas ainult hetkelise heaolutunde, pärast seda põdesin, mul oli väga halb olla.»

Riinu sõnul söövad buliimikud selleks, et saada lohutust ja turvatunnet, mida nad mujalt ei leia.

Mis saab olla ühe 16aastase neiu söömishäirete põhjuseks? Riin vaikib hetke. Uus kool nõudis maksimaalset pühendumist, kuid mitte koolis ei peitunud peamine põhjus. «Jah, ma tundsin hirmu, püüdsin hakkama saada, hästi tubli olla. Tegelikult olid väga rasked ajad isiklikus elus. See oli väga traagiline periood, mind koheldi ülekohtuselt.» Nüüdseks on sellest möödas neli ja pool aastat, ent Riin ütleb veel tänagi, et see on tema jaoks valus teema. Seega võib söömishäire põhjus olla Riinu arvates mis iganes ja mitte kunagi pole võimalik öelda, kuidas keegi teine taolises olukorras käitub.

«Hakkan rohkem sööma siis, kui olen närviline – kui ma midagi ootan või teadmatuses olen.» Riinu söömishood olid otseselt seotud närvilisusega: nälga kui sellist pole, ent vajadus süüa küll.

Riin ütleb, et tema puhul ei ole tegemist klassikalise buliimikuga: «Enamasti buliimikud ei võta väga palju juurde, aga mina võtsin. Sest mina ei oksendanud. Kui, siis harva.»

16aastasena ostis tütarlaps apteegist kõikvõimalikke kaalulangetamise preparaate ja kergeid lahtisteid, aga «need ei mõjunud eriti, pigem tekitasid näljatunnet».

Püsivaid tulemusi ei andnud veepäevad ega ka muud dieedid. «Pigem tegid minu organismile hoopis karuteene.»

Vähem kui aastaga tõusis neiu kehakaal 12 kilo võrra, kuidagi märkamatult kaalus ta ühel hetkel 72 kilo ja siis panid seda juba ka sõbrannad tähele. «Teised arvasid, et olen lihtsalt hea elu peal.»

Riin tunnistab, et teatud osa süüst oli ka hormoontablettidel, mis tekitavad veelgi suuremat söögiisu.

Süües kasvas isu

Riin elas gümnaasiumis õppides ühikas. Koduse eluviisiga harjunud tütarlaps käis tihti ka kodus, seal söötis ema tütrel kõhu täis ja pakkis armsale lapsele veel head-paremat kooli kaasagi.

«Ma sõin alati hommikuti kodus, siis läksin kooli ja sõin ka seal hommikust. Siis tuli lõuna, vahepeal pidin veel midagi näksima. Seejärel tuli õhtusöök. Tihti läksin ma õhtul koju ning loomulikult ei suutnud ma ära öelda ema valmistatud söögist.» Riin ei oskagi kilodesse ega grammidesse arvutada, kui palju ta tol ajal päeva jooksul kokku sõi. «Toidu kogust ei panegi tähele, see muudkui hävib ja hävib. Sellest ei saa ise arugi.»

Nõiaringist psühhiaatri abil välja

Lahja toit ja portsjonite vähendamine süvendasid Riinus rahutust. Ja ega kaal seepärast veel langenud.

«Tekitas minus lootusetuse. Isegi kui suutsin olla päeva või paar enda arvates tubli ja süüa nagu tavalisele inimesele kohane, siis varsti tuli ikkagi tagasilöök ja süvendas probleemi veelgi.»

Riin mõtles kaalujälgijatega liitumisele ja uuris punktisüsteeme, tüdrukud räägivad omavahel sellest üsna palju. «Võib-olla ei olnud mul ettevõtlikkust. Kui mul on selline raskem periood, siis olen väga kodune ega taha teistega suhelda.»

Et probleem võib olla psühholoogilist laadi, selle peale tuli tüdruk ise. Otsis internetist oma küsimustele vastust ja nii jõudiski psühhiaater Anu Järveni. «Tavaliselt lähevad minuvanused psühhiaatri vastuvõtule ema käekõrval või on saatjaks mõni endast vanem sõbranna. Mina tegin selle sammu iseseisvalt…» Emale rääkis Riin oma probleemidest alles siis, kui ta oli psühhiaatri juures juba käinud.

Oma esimest psühhiaatriakliinikusse minekut meenutab Riin muigamisi: «Ma ei osanudki midagi oodata. Arvasin, et nüüd pannakse minu pikkus ja kaal kirja, loetakse sõnad peale. Aga see ei ole sugugi nii!»

Riin peab ennast ideaalide poole püüdlejaks, kuigi ideaali pole võimalik kunagi saavutada. «Kui kogu aeg oma välimuse peale mõelda, olekski üks pidev rahulolematus. Pigem üritada iseendaga leppida – lisaks välimusele ja kehakaalule on maailmas veel palju olulisemaid asju, mille pärast muretseda.»

Psühhiaatrist on Riinul olnud suur tugi ja neiu seda ka tunnistab: «Alati, kui käin oma arsti juures, tekib mul hea ja rahulik tunne: kõik on ju tegelikult hästi, ma suudan oma probleemist üle olla. See polegi nii raske! Tuleb lihtsalt tugev olla ja leida söömisele asendustegevus.»

«Ainult rääkides asju korda ei saa,» ütleb Riin kerge ohkega meie kohtumise lõpus. Neiu arvab, et ilma antidepressantideta ei suudaks ta olla praegu selline, nagu on: «Võtan neid rohtusid kuurina. Alguses ma ei tahtnud, kuid siis sain ikkagi aru, et omal jõul ma sellest välja ei tuleks.»

Sel kevadel on olukord kontrolli all ja söömishood Riinu ei paina. «Ma ei tea, mis saab siis, kui ma ühel päeval antidepressantidega lõpetan. See on hetk, mida ma natuke kardan, kuigi me arstiga teemegi selle nimel pidevalt tööd ja näeme vaeva, et taolist asja vältida… et minu elu läheks edasi ka ilma ravimiteta.»

Riinu arvates ei peaks söömishäirete all kannatajad kartma psühhiaatri käest abi otsida. «Sageli mõeldakse, et see on kõige hullem, mis kellegagi üldse juhtuda võiks – sattuda psühhiaatriahaiglasse, aga see kõik on mõeldud ju inimese enda tervise heaks. Söömishäired on eelkõige vale mõtlemise tulemus.»

Sel kevadel avati TÜ Psühhiaatriakliinikumis söömishäiretega patsientide tarvis statsionaarne osakond. «Kui oleks vajadus, ei kardaks ma seal ravil olla. Iseasi, kas ma saaksin seda endale lubada. Elu on niivõrd kiire, et leida endale aega paariks kuuks tavaelust eemale tõmbuda, kuigi tervis peaks siiski kõige tähtsam olema.»

Praegu üritab Riin süüa võimalikult tervislikult ja viimast söögikorda mitte väga hilja peale jätta. «Elan kõhutunde järgi, kui kõht on tühi, tuleb süüa, sest näljatunnet ei ole mõtet taluda. See teeb asja ainult hullemaks.» Riin kinnitab, et ei ole pidanud millestki loobuma – ta suudab arukaid otsuseid vastu võtta täiesti iseseisvalt.

Buliimikud ja anorektikud mõtlevad liiga palju söögi peale. «Kui mul on hea olla, ei vaja ma sööki kui vahendit oma aja sisustamiseks. Kui on pingelangus või kohutavalt palju asju teha, ei tule söök tihtipeale meeldegi. Kõige parem minu jaoks on olla tegevuses. Aktiivne elu suudab kõik kehaprobleemid iseenesest paika panna.»

Riinu sõnul tunneb ta ennast alati suurepäraselt siis, kui on kaalult veidi kergem, aga kui mõni kilo juurde tuleb, on masendus tagasi.

Miks aga nii palju koolinoori söömishäirete all kannatab, teab Riin vägagi hästi: «Meedia mõjutab noorte mõtlemist liigagi palju. Noored tüdrukud tahavad väga oma iidolite moodi välja näha… Eeskuju leiavad nad ajakirjadest, televisioonist, internetist, kus kuulsused räägivad oma saladustest, kuidas nad oma imelise figuuri saavutanud on. Ja siis see 12aastane tütarlaps mõtleb, et kui ta nädal aega sööb seda, mida Sarah Jessica Parker, näebki nädala pärast täpselt samasugune välja.» Supersaledus on ikooniks seatud ja see saab paljudele saatuslikuks.

Tegelikult suudaks inimene oma mõtlemisega üsna palju ära hoida. «Tähtsad pole kilod, vaid see, et inimene end oma kehas hästi tunneks.» Riin on praegu oma kehaga rahujalal, ja loodetavasti jääb see nii ka tulevikus.

Nõuanded juhuks, kui söömine on muutumas haiguseks:

Miks mitte vahetada sõltuvus söögist hoopis näiteks spordi vastu välja?

Söömishäiretega inimesed ei suuda oma keha adekvaatselt tajuda – neile tuleks kasuks, kui nad mõnikord ka teise juttu oma keha kohta usuksid (et nende kehal pole tõesti midagi häda).

Iga naine tahab olla ilus. Läbi aastakümnete on iluideaalid muutunud. Praegusel ajal on loodud mulje, et väliselt ilus saab olla vaid sale/kõhn naine. Õnneks on hakanud suhtumine natukene muutuma.

Haigusest ülesaamise protsess nõuab tohutult aega ja energiat. On loomulik, et tuleb tagasilööke, aga neist ei tohi lasta ennast heidutada.

Kellelegi peaks oma murest ikkagi saama rääkida!

Ka söömist peab nautima!

Meil kõigil on ainult üks elu, mis kestab vaid hetke. Kui sul on probleem, tunnista seda ja ära häbene abi küsida.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.