Olen vist kärbseajuga ajakirjanik. Vähemasti tundub mulle nii kord aastas, kui leian taas lehtedest hulga artikleid, kus sõimatakse Tauno Kangrot ja tema Kalevipoja kuju.
Et kuju on rõve ja pole kunst. Pean kunstikriitikute ees häbenedes tunnistama, et mulle Kalevipoeg meeldib ja Rakvere Tarvas meeldib ka, rääkimata Kuressaare Tõllust ning Piretist.
Tegelikult meeldib mulle ka kunstikriitikute ja kunstnike vaibumatu energia Tauno Kangro kui väidetava eesti kunsti häbi-pleki iga-aastasel sõimamisel. Kangro verbaalne peksmine on justkui iga-aastane akende pesemine, ilma milleta polegi nagu õiget kevadetunnet.
Olen veendunud, et igasugune innustunud ja kirglik tegevus on teretulnud. Aga millegipärast on see ühesuunaline. Pekstakse üldjuhul ainult Kangrot ja tema Kalevipoega. Et kuju püstitamine risustab meie kauneid vaateid ja linnaruumi. Selle taustal jääb mulle üsnagi arusaamatuks, miks ei heitnud kauni keskkonna kaunite kunstide valvekoerad end dzotile siis, kui Tallinnas valmis Viru keskus. Ning Tartus kaubamajaks nimetatud karp. Samalaadseid odavat ja vahel ka plekimuljet jätvaid kesklinnade kaubandus-panganduskarpe võib leida nii Rakverest ja Jõhvist kui ka paljudest teistest linnadest.
Linnaruumi raha lõhn
Enamikku linnasüdametesse ärihuvides püstitatud uusehitisi ühendab kurval kombel see, et nad on hävitanud hulga meile kõigile kuuluvat linnakeskkonda, varjates kauneid vaateid olulistele paikadele. Näiteks Tallinnas Gonsiori tänaval liikudes laulis süda alati, kui silme ees kõrgusid Toompea tornid. Nüüd on see vaade tuhandeilt röövitud. Tartusse sissesõidust ei räägi ma üldse, sest Taaralinn ilma silmahakkava Vanemuise teatrita on justkui kohitsetud.
Mul on kartus, et sel ajal kui kunstiavalikkus tümitab üht kunstnikku, täituvad meie linnad aina enam rahalõhnaliste kaubanduskarpidega. Ja ühel päeval, kui kunstikriitikud ja kunstnikud on kokku leppinud, kelle teoseid võiks avalikult eksponeerida, pole enam kohtagi, kuhu neid panna.
Äkki peaks energia kuhugi mujale suunama, sest on meeles aeg, mil Rakverre püstitati Kangro Tarvast. Siis leidus kodanikke, kes lubasid end põlema pista, kui plekist lehm Rakverre tuuakse. Nüüd on Tarvas paigas. Mida aga pole, on enesepõletusaktsioonid. Küll aga hakkavad peaaegu iga päev silma Tarva ümbruses liikujad, kes kuju seltsis end pildistavad. Sama toimub ka Kuressaares Tõllu ja Pireti ligiduses.
Mul on omaaegse Tarvast hävitava meediakära taustaks mälupilt hiigellooma teekonnast Rakverre. Rahvas oli tulnud perekonniti tee veerde Tarvast tervitama. Mängisid lõõtsad, voolas vein. Spontaanselt puhkenud külapidudel sai hiigelloom paitusi põsele, pärgasid sarvedesse. Kas tõesti olid kõik Tarvast siiralt vaimustunud pimedusega löödud? Raske uskuda.
Aga paljukirutud Kalevipoja pärast ei maksa üldse muretseda. Virulased on juba mitme aasta eest lubanud: meil Viitna järvedes või Võsu–Käsmu rannas on rahvuskangelase kuju jaoks ruumi küll.
|
Uudised
VE: Kangro, Tauno – skulptor
REIN SIKK: Täna peksame Tauno Kangrot!
Rein Sikk, vanemtoimetaja, 27.05.2005
Olen vist kärbseajuga ajakirjanik. Vähemasti tundub mulle nii kord aastas, kui leian taas lehtedest hulga artikleid, kus sõimatakse Tauno Kangrot ja tema Kalevipoja kuju.
Et kuju on rõve ja pole kunst. Pean kunstikriitikute ees häbenedes tunnistama, et mulle Kalevipoeg meeldib ja Rakvere Tarvas meeldib ka, rääkimata Kuressaare Tõllust ning Piretist.
Tegelikult meeldib mulle ka kunstikriitikute ja kunstnike vaibumatu energia Tauno Kangro kui väidetava eesti kunsti häbi-pleki iga-aastasel sõimamisel. Kangro verbaalne peksmine on justkui iga-aastane akende pesemine, ilma milleta polegi nagu õiget kevadetunnet.
Olen veendunud, et igasugune innustunud ja kirglik tegevus on teretulnud. Aga millegipärast on see ühesuunaline. Pekstakse üldjuhul ainult Kangrot ja tema Kalevipoega. Et kuju püstitamine risustab meie kauneid vaateid ja linnaruumi. Selle taustal jääb mulle üsnagi arusaamatuks, miks ei heitnud kauni keskkonna kaunite kunstide valvekoerad end dzotile siis, kui Tallinnas valmis Viru keskus. Ning Tartus kaubamajaks nimetatud karp. Samalaadseid odavat ja vahel ka plekimuljet jätvaid kesklinnade kaubandus-panganduskarpe võib leida nii Rakverest ja Jõhvist kui ka paljudest teistest linnadest.
Linnaruumi raha lõhn
Enamikku linnasüdametesse ärihuvides püstitatud uusehitisi ühendab kurval kombel see, et nad on hävitanud hulga meile kõigile kuuluvat linnakeskkonda, varjates kauneid vaateid olulistele paikadele. Näiteks Tallinnas Gonsiori tänaval liikudes laulis süda alati, kui silme ees kõrgusid Toompea tornid. Nüüd on see vaade tuhandeilt röövitud. Tartusse sissesõidust ei räägi ma üldse, sest Taaralinn ilma silmahakkava Vanemuise teatrita on justkui kohitsetud.
Mul on kartus, et sel ajal kui kunstiavalikkus tümitab üht kunstnikku, täituvad meie linnad aina enam rahalõhnaliste kaubanduskarpidega. Ja ühel päeval, kui kunstikriitikud ja kunstnikud on kokku leppinud, kelle teoseid võiks avalikult eksponeerida, pole enam kohtagi, kuhu neid panna.
Äkki peaks energia kuhugi mujale suunama, sest on meeles aeg, mil Rakverre püstitati Kangro Tarvast. Siis leidus kodanikke, kes lubasid end põlema pista, kui plekist lehm Rakverre tuuakse. Nüüd on Tarvas paigas. Mida aga pole, on enesepõletusaktsioonid. Küll aga hakkavad peaaegu iga päev silma Tarva ümbruses liikujad, kes kuju seltsis end pildistavad. Sama toimub ka Kuressaares Tõllu ja Pireti ligiduses.
Mul on omaaegse Tarvast hävitava meediakära taustaks mälupilt hiigellooma teekonnast Rakverre. Rahvas oli tulnud perekonniti tee veerde Tarvast tervitama. Mängisid lõõtsad, voolas vein. Spontaanselt puhkenud külapidudel sai hiigelloom paitusi põsele, pärgasid sarvedesse. Kas tõesti olid kõik Tarvast siiralt vaimustunud pimedusega löödud? Raske uskuda.
Aga paljukirutud Kalevipoja pärast ei maksa üldse muretseda. Virulased on juba mitme aasta eest lubanud: meil Viitna järvedes või Võsu–Käsmu rannas on rahvuskangelase kuju jaoks ruumi küll.