 RELIGIOON pürib tänapäeva maailmas taas poliitilise võimu poole, kuid sellele tuleb vastu hakata
Ma ei pidanud end kunagi kirjanikuks, kes kirjutab usust – enne kui religioon hakkas ise mind ühtäkki jälitama.
Muidugi oli religioon alati minu maailma kuulunud – ja kuidas olekski saanud see India subkontinendilt pärit kirjaniku puhul teisiti olla? Kuid minu arvates leidus veel teisigi – palju ilusamaid ja huvitavamaid teemasid. Ent siis, kui minu vastu alustati repressiivset ja vägivaldset rünnakut, pidin ma ometi otsustama, mille eest välja astun.
Nüüd, 16 aastat hiljem, jälitab religioon meid kõiki – olgugi et enamik meist arvab (nagu mina tollal), et leidub ka palju tähtsamaid asju. Kui me ei suuda sellele väljakutsele vastata, võib juhtuda, et kaotame kõik.
Salman Rushdie
Kirjanik, kes mõisteti oma loomingu eest surma
••Salman Rushdie on sündinud 1947. aastal Indias Bombays muslimi perekonnas. Tema vanaisa oli luuletaja, isa Cambridge’i ülikooli haridusega ärimees. Rushdie on töötanud Pakistani televisioonis ning teatrinäitlejana, samuti reklaamifirmades copywriter´ina.
••Kirjanikuna sai ta tuntuks aastal 1981, mil tema romaan “Kesköö lapsed” võitis Bookeri preemia. Iraani juht ajatolla Khomeini pani 1989. aastal Rushdie romaani “Saatanlikud värsid” eest surmavande alla, väites, et raamatu sisu solvab islamit. Islamiäärmuslased on rünnanud ka Rushdie kirjastajaid.
••Eesti keeles on Rushdielt ilmunud romaan “Mauri viimane ohe” (2001). |
Kõiki neid, kes kasvasid üles Indias kesk rahutusi, mis järgnesid subkontinendi jagamisele India ja Pakistani riigi vahel aastal 1947, jääb alatiseks saatma nende tapatalgute vari kui kohutav hoiatus sellest, mida inimesed on valmis jumala nimel toime panema. Ja need vägivallapuhangud on liiga tihti kordunud – Meerutis, Assamis ning hiljuti Gujaratis.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Kuid ka Euroopa ajalugu on korduvalt näidanud, kui ohtlikud on politiseerunud religioonid: Prantsuse ususõjad, tormilised rahutused Iirimaal, Hispaania diktaatori Franco “katoliiklik natsionalism” ning Inglise kodusõda, mil vaenutsevad pooled läksid lahingusse samade ülistuslaulude saatel.
Religiooni valed vastused
Inimesed on religiooni poole pöördunud, otsimaks vastuseid kahele suurele eksistentsiaalsele küsimusele: kust me tuleme ja kuidas peaksime elama? Mis puudutab esimest küsimust, siis sellele vastates on kõik religioonid eksinud. Ei, maailma ei loonud kuue päeva jooksul mingisugune ülemjõud, kes seitsmendal päeval puhkas. Ja mis puudutab teist küsimust – kuidas me peaksime elama? – siis tõde on lihtne: niipea kui religioon haarab endale ühiskonna juhtohjad, viib see türanniani. Tulemuseks on inkvisitsioon või Taliban.
Ometigi väidavad religioonid ikka veel, et neile kuulub eriline ligipääs eetiliste tõdede juurde ning seetõttu väärivad nad erikohtlemist ja kaitset. Nad tungivad välja privaatsfäärist, kuhu nad tegelikult kuuluma peaks (just nii, nagu paljud muud asjad, mis on aktsepteeritavad juhul, kui nad kuuluvad privaatsfääri ja leiavad aset täiskasvanud inimeste vastastikusel kokkuleppel; mitte aga siis, kui nendega tegeldakse avalikkuse ees) ja pürgivad võimule. Me kõik teame, kui ohtlik on radikaalse islami levik. Veel enam teeb muret, et tänapäeva poliitilist elu on hakanud taas tugevamalt määrama usuküsimused.
Ühendriikides võib tänapäeval peaaegu igaüks – naised, homod, afroameeriklased, juudid – kandideerida ja saada valitud kõrgele poliitilisele ametikohale. Kuid end selgelt määratlenud ateistil poleks selleks isegi kõige väiksemat võimalust. See seletab ka Ameerika poliitiliste diskussioonide üha religioossemat alatooni. President George W. Bush mõistab end – nagu kirjutab ajakirjanik Bob Woodward oma raamatus “Rünnak” – “sõnumitoojana, kes viib täide Jumala tahet” ning mõiste “moraalsed väärtused” tähendab vanamoelisust, abordivastasust, homovaenulikkust ja kitsarinnalisust. Näib, et isegi kaotajatest demokraadid on nüüd langemas sama madalale tasemele, kartes, et vastasel korral ei võida nad valimisi enam kunagi.
Religiooni ja natsionalismi liit
Euroopa Komisjoni varasem president Jaqcues Delors on öelnud, et kokkupõrge usklike ja uskmatute vahel hakkab üleatlandilisi suhteid järgmistel aastatel üha enam määrama. Madridi terrorirünnak ja Madalmaade filmirezÐissööri Theo van Goghi mõrvamine viitavad sellele, et ilmalikke printsiipe – mis on igasuguse demokraatia eeltingimuseks – tuleb rohkem kaitsta ja tugevdada.
Juba enne neid kohutavaid rünnakuid oli Prantsuse valitsuse otsus keelata riigikoolides ususümboolika (nt islami pearätikud) võitnud terve poliitilise spektri toetuse. Islamistide nõudmised eraldi klasside ja palvepauside järele lükati samuti tagasi. Tänapäeval peab end religioosseks vaid väike hulk eurooplasi (ühe viimase küsitluse andmetel 21%) – ent koguni 59% ameeriklasi. Valgustusajastu tähendas Euroopas vabanemist religiooni köidikutest. Ameerikas tähendas see aga põgenemist Uue Maailma usulisse vabadusse – ehk siis pigem usu poole kui sellest eemale. Paljud eurooplased tunnevad praegu hirmu ameerikaliku religiooni ja natsionalismi liidu ees.
Ilmalikus Euroopas on erandiks Suurbritannia – või vähemalt tõsikristliku ning üha autoritaarsema Tony Blairi valitsus, mis püüab praegu läbi suruda seadust, mille kohaselt hakataks karistama “usulise vaenu õhutamise eest”. See on küüniline ja populistlik katse vaigistada Briti muslimite esindajaid, kes mõistavad iga kriitilist sõna islami kohta kui solvangut.
Ajakirjanikud, advokaadid ja paljud avaliku elu tegelased on hoiatanud, et see seadus piiraks drastiliselt sõnavabadust, suutmata seejuures täita oma eesmärki, usulisi konflikte pigem õhutades kui leevendades. Briti valitsus ei näi aga kodanikuvabadustest kuigivõrd hoolivat – Tony Blair tahab ju ometi saada tagasi valitud!
Kool süütab tule, kirik kustutab
Blairi poliitikale tuleb vastu astuda. Ehk heidab siis Briti parlamendi ülemkoda – erinevalt alamkojast – selle halva seaduse prügikasti. Ja võib-olla (ehkki selle kasuks räägib vähe) mõistavad Ühendriikide demokraadid, et neil oleks lõhestunud Ameerikas palju paremad sÐansid, kui nad astuvad välja kristliku koalitsiooni ja selle kaasajooksikute vastu – et nende maal ei tugineks poliitika fundamentalistlikule maailmavaatele à la Mel Gibson. Ent kui seda ei juhtu – ning Ameerika ja Suurbritannia lubavad religioonil kujundada ja valitseda poliitilist diskursust, satuvad lääne liitlased suurde kriisi, ning kõik need religiooni eestvõitlejad, kellele me vastu astuma peaksime, võivad juubeldada.
Prantsuse kirjanik Victor Hugo on öelnud: “Igas külas on oma valgusesüütaja – õpetaja, ning kustutaja – pastor.” Me vajame rohkem õpetajaid ja vähem pastoreid, sest nagu ütles kunagi James Joyce: “Pole ühtegi ketserlust ega filosoofiat, mis oleks kirikule vastumeelsem kui inimene ise.” Kuid parim argument religiooni vastu pärineb ilmselt suurelt ameerika advokaadilt Clarence Darrow’lt: “Ma ei usu jumalat, sest ma ei usu lastemuinasjutte.”
Artikkel ilmub koostöös The New York Times Syndicate´iga. Copyright Salman Rushdie (2005)
Tõlkis Külli-Riin Tigasson
|
Uudised
VE: Rushdie, Salman – surmamõistetud kirjanik
SALMAN RUSHDIE: Religioon lõhestab maailma
28.03.2005
Ma ei pidanud end kunagi kirjanikuks, kes kirjutab usust – enne kui religioon hakkas ise mind ühtäkki jälitama.
Muidugi oli religioon alati minu maailma kuulunud – ja kuidas olekski saanud see India subkontinendilt pärit kirjaniku puhul teisiti olla? Kuid minu arvates leidus veel teisigi – palju ilusamaid ja huvitavamaid teemasid. Ent siis, kui minu vastu alustati repressiivset ja vägivaldset rünnakut, pidin ma ometi otsustama, mille eest välja astun.
Nüüd, 16 aastat hiljem, jälitab religioon meid kõiki – olgugi et enamik meist arvab (nagu mina tollal), et leidub ka palju tähtsamaid asju. Kui me ei suuda sellele väljakutsele vastata, võib juhtuda, et kaotame kõik.
Kirjanik, kes mõisteti oma loomingu eest surma
••Salman Rushdie on sündinud 1947. aastal Indias Bombays muslimi perekonnas. Tema vanaisa oli luuletaja, isa Cambridge’i ülikooli haridusega ärimees. Rushdie on töötanud Pakistani televisioonis ning teatrinäitlejana, samuti reklaamifirmades copywriter´ina.
••Kirjanikuna sai ta tuntuks aastal 1981, mil tema romaan “Kesköö lapsed” võitis Bookeri preemia. Iraani juht ajatolla Khomeini pani 1989. aastal Rushdie romaani “Saatanlikud värsid” eest surmavande alla, väites, et raamatu sisu solvab islamit. Islamiäärmuslased on rünnanud ka Rushdie kirjastajaid.
••Eesti keeles on Rushdielt ilmunud romaan “Mauri viimane ohe” (2001).
Kõiki neid, kes kasvasid üles Indias kesk rahutusi, mis järgnesid subkontinendi jagamisele India ja Pakistani riigi vahel aastal 1947, jääb alatiseks saatma nende tapatalgute vari kui kohutav hoiatus sellest, mida inimesed on valmis jumala nimel toime panema. Ja need vägivallapuhangud on liiga tihti kordunud – Meerutis, Assamis ning hiljuti Gujaratis.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Kuid ka Euroopa ajalugu on korduvalt näidanud, kui ohtlikud on politiseerunud religioonid: Prantsuse ususõjad, tormilised rahutused Iirimaal, Hispaania diktaatori Franco “katoliiklik natsionalism” ning Inglise kodusõda, mil vaenutsevad pooled läksid lahingusse samade ülistuslaulude saatel.
Religiooni valed vastused
Inimesed on religiooni poole pöördunud, otsimaks vastuseid kahele suurele eksistentsiaalsele küsimusele: kust me tuleme ja kuidas peaksime elama? Mis puudutab esimest küsimust, siis sellele vastates on kõik religioonid eksinud. Ei, maailma ei loonud kuue päeva jooksul mingisugune ülemjõud, kes seitsmendal päeval puhkas. Ja mis puudutab teist küsimust – kuidas me peaksime elama? – siis tõde on lihtne: niipea kui religioon haarab endale ühiskonna juhtohjad, viib see türanniani. Tulemuseks on inkvisitsioon või Taliban.
Ometigi väidavad religioonid ikka veel, et neile kuulub eriline ligipääs eetiliste tõdede juurde ning seetõttu väärivad nad erikohtlemist ja kaitset. Nad tungivad välja privaatsfäärist, kuhu nad tegelikult kuuluma peaks (just nii, nagu paljud muud asjad, mis on aktsepteeritavad juhul, kui nad kuuluvad privaatsfääri ja leiavad aset täiskasvanud inimeste vastastikusel kokkuleppel; mitte aga siis, kui nendega tegeldakse avalikkuse ees) ja pürgivad võimule. Me kõik teame, kui ohtlik on radikaalse islami levik. Veel enam teeb muret, et tänapäeva poliitilist elu on hakanud taas tugevamalt määrama usuküsimused.
Ühendriikides võib tänapäeval peaaegu igaüks – naised, homod, afroameeriklased, juudid – kandideerida ja saada valitud kõrgele poliitilisele ametikohale. Kuid end selgelt määratlenud ateistil poleks selleks isegi kõige väiksemat võimalust. See seletab ka Ameerika poliitiliste diskussioonide üha religioossemat alatooni. President George W. Bush mõistab end – nagu kirjutab ajakirjanik Bob Woodward oma raamatus “Rünnak” – “sõnumitoojana, kes viib täide Jumala tahet” ning mõiste “moraalsed väärtused” tähendab vanamoelisust, abordivastasust, homovaenulikkust ja kitsarinnalisust. Näib, et isegi kaotajatest demokraadid on nüüd langemas sama madalale tasemele, kartes, et vastasel korral ei võida nad valimisi enam kunagi.
Religiooni ja natsionalismi liit
Euroopa Komisjoni varasem president Jaqcues Delors on öelnud, et kokkupõrge usklike ja uskmatute vahel hakkab üleatlandilisi suhteid järgmistel aastatel üha enam määrama. Madridi terrorirünnak ja Madalmaade filmirezÐissööri Theo van Goghi mõrvamine viitavad sellele, et ilmalikke printsiipe – mis on igasuguse demokraatia eeltingimuseks – tuleb rohkem kaitsta ja tugevdada.
Juba enne neid kohutavaid rünnakuid oli Prantsuse valitsuse otsus keelata riigikoolides ususümboolika (nt islami pearätikud) võitnud terve poliitilise spektri toetuse. Islamistide nõudmised eraldi klasside ja palvepauside järele lükati samuti tagasi. Tänapäeval peab end religioosseks vaid väike hulk eurooplasi (ühe viimase küsitluse andmetel 21%) – ent koguni 59% ameeriklasi. Valgustusajastu tähendas Euroopas vabanemist religiooni köidikutest. Ameerikas tähendas see aga põgenemist Uue Maailma usulisse vabadusse – ehk siis pigem usu poole kui sellest eemale. Paljud eurooplased tunnevad praegu hirmu ameerikaliku religiooni ja natsionalismi liidu ees.
Ilmalikus Euroopas on erandiks Suurbritannia – või vähemalt tõsikristliku ning üha autoritaarsema Tony Blairi valitsus, mis püüab praegu läbi suruda seadust, mille kohaselt hakataks karistama “usulise vaenu õhutamise eest”. See on küüniline ja populistlik katse vaigistada Briti muslimite esindajaid, kes mõistavad iga kriitilist sõna islami kohta kui solvangut.
Ajakirjanikud, advokaadid ja paljud avaliku elu tegelased on hoiatanud, et see seadus piiraks drastiliselt sõnavabadust, suutmata seejuures täita oma eesmärki, usulisi konflikte pigem õhutades kui leevendades. Briti valitsus ei näi aga kodanikuvabadustest kuigivõrd hoolivat – Tony Blair tahab ju ometi saada tagasi valitud!
Kool süütab tule, kirik kustutab
Blairi poliitikale tuleb vastu astuda. Ehk heidab siis Briti parlamendi ülemkoda – erinevalt alamkojast – selle halva seaduse prügikasti. Ja võib-olla (ehkki selle kasuks räägib vähe) mõistavad Ühendriikide demokraadid, et neil oleks lõhestunud Ameerikas palju paremad sÐansid, kui nad astuvad välja kristliku koalitsiooni ja selle kaasajooksikute vastu – et nende maal ei tugineks poliitika fundamentalistlikule maailmavaatele à la Mel Gibson. Ent kui seda ei juhtu – ning Ameerika ja Suurbritannia lubavad religioonil kujundada ja valitseda poliitilist diskursust, satuvad lääne liitlased suurde kriisi, ning kõik need religiooni eestvõitlejad, kellele me vastu astuma peaksime, võivad juubeldada.
Prantsuse kirjanik Victor Hugo on öelnud: “Igas külas on oma valgusesüütaja – õpetaja, ning kustutaja – pastor.” Me vajame rohkem õpetajaid ja vähem pastoreid, sest nagu ütles kunagi James Joyce: “Pole ühtegi ketserlust ega filosoofiat, mis oleks kirikule vastumeelsem kui inimene ise.” Kuid parim argument religiooni vastu pärineb ilmselt suurelt ameerika advokaadilt Clarence Darrow’lt: “Ma ei usu jumalat, sest ma ei usu lastemuinasjutte.”
Artikkel ilmub koostöös The New York Times Syndicate´iga. Copyright Salman Rushdie (2005)
Tõlkis Külli-Riin Tigasson