 11. märtsil möödus 15 aastat Eesti Kongressi esimesest istungjärgust.
Ligi pool sajandit oli eestlaste südameis püsinud mälestus oma riigist, mille taassünnist juleti okupatsioonihämus vaevu mõelda ja veel vähem rääkida. Siis järsku hakati aduma, kuidas Nõukogude Liidu nime kandev kurjuse impeerium käriseb igast otsast. Unistus vabadusest oli juba käeulatuses. Nüüd juba usuti vabanemisse, aga mida teha, et Eesti oleks ikka Eesti? Kuidas neutraliseerida 600 tuhande migrandi mõju, kellest enamik usub, et Eesti astus omal ajal vabatahtlikult “nõukogude rahvaste vennalikku perre”?
1989. aasta 24. veebruaril kuulutasid Eesti muinsuskaitse selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti kristlik liit välja Eesti Vabariigi seadusjärgsete kodanike registreerimise, et võimaluse tekkimisel saaks taastada riigi õigusliku järjepidevuse alusel.
Registreerimiskaardiga Siberisse?
Ida-Virumaal, mis oli oma rahvusliku koosluse tõttu eriti hell kant, juhtis kodanike registreerimist ERSP-lasest kirikuõpetaja Avo Kiir. “Kodanike registreerimiseks oli loodud üle-eestiline kodanike komiteede võrgustik – meil, ja tegelikult enamikes kohtades, tegelesid just ERSP-lased kõige aktiivsemalt registreerijatena,” meenutab Kiir.
“Põhiliselt toimus kodanike registreerimine avalikel üritustel ja tänavatel, käidi ka asutustes,” räägib Kiir. “Olid avatud kindlad punktid raamatukogudes ja koguduste juures, mille kohta inimesed teadsid, et seal saab ennast kodanikuna või kodakondsuse taotlejana kirja panna. Jõhvis näiteks oli kaubamaja koridor üks selline koht, kus liikus palju inimesi ja kus oli alaline registreerimislaud.”
Kiir imestab praegu, kui palju suudeti aasta jooksul ära teha: “Tasu ju kellelegi selle töö eest ei makstud – kõik tehti vabast ajast ja oma bensiiniga. Inimestel oli aade ja seda teeniti!”
Kiir ei mäleta, et kedagi oleks otseselt Ida-Virus komiteede töö pärast ähvardatud või represseeritud: “Oli küll inimesi, kelles see üritus tekitas pelgu. Levisid isegi jutud, et küll hakatakse registreerunuid küüditama ja et registreerimiskaardil olev number saab olema vaguninumber, milles sind Siberisse viiakse.”
Üllatuslikuks peab Kiir seda, et Ida-Virus oli palju kodakondsuse taotlejaid. “Just vene keelt kõnelevate inimeste seast oleks oodanud tugevat vastuseisu – isegi vägivaldset vastuseisu –, aga paljud mitte-eestlased järelikult mõistsid komiteede ideed teha lõpparve okupatsiooniga,” meenutab Kiir.
Vajalikud vabatahtlikud
“Kui oktoobri lõpuks oli üle Eesti registreeritud ligi 315 tuhat kodanikku (üldse õnnestus registreerida 790 tuhat Eesti Vabariigi kodanikku ja üle 60 tuhande kodakondsuse taotleja – T.K.), tuli kodanikeliikumisse nagu uus hingamine. Aasta lõpuks oli selge, et kongressi valimised õnnestuvad,” meenutab Kiir, “järgnenud detsembris ja jaanuaris oli kõige kiirem aeg: pandi paika valimispiirkonnad ja -jaoskonnad, moodustati valimiskomisjonid.”
Siiani ei suuda Kiir ära imestada, kuidas tuldi toime valimiste organiseerimisega: “Kui tänapäeval toimuvad valimised, kulub selleks tohutult raha. Kõigi jaoskondade töö on rutiinne ja sisseharjutatud. Eesti Kongressi valimiseks pidime kõiges alustama nullist.”
Ida-Virumaal oli 20 valimisjaoskonda ja igasse jaoskonda pidi leidma vähemalt kolm inimest. “See oli uskumatu! Kui me registreerisime kodanikke, tegid põhilise töö ERSP-lased. See johtus ka sellest, et alguses peeti seda tegevust ohtlikuks. Aga ajaks, kui oli registreeritud juba nii palju inimesi ja oli selge, et valimised tulevad, ilmusid järsku – nagu ei kuskilt – välja vajalikud inimesed, kellel varem ei olnud vastupanuliikumises ega poliitikas mingit kogemust.”
Maakonnas valiti piirkonna valimiskomisjoni esimeheks Õie Mäesalu, aseesimeheks Valter Viikov, sekretäriks Inga Palm.
Järjepidevuse vastalised
ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt seati kodanike komiteed esmalt ühele pulgale Interliikumisega. Sama aasta märtsis nimetas Marju Lauristin Maalehes kodanike komiteede ideed avantüüriks.
Küsimusele, millal tema hakkas aduma ohtu, et tahetakse luua uus, nii-öelda III vabariik ENSV baasil, vastab Kiir: “Kohe, kui loodi Rahvarinne. Esimene ohumärk oli, et Rahvarindele ei seatud tõkkeid: neile eraldati eetriaega teles, võimaldati kõikjal ruume. Samas oli näiteks ERSPd kõikjal ametlikes kanalites mustatud. Rahvarinde juures tehti nägu, nagu oleks tegemist samuti vastupanuga altpoolt – tegelikult oli kõik see vaid mäng ning tahe rahva vabaduseiha teise kanalisse suunata ja kontrolli all hoida. Seepärast ehmutigi, kui kodanike komiteede idee üha laiemalt ja laiemalt edenes.”
Kiir näeb Rahvarinde-liikumise taga KGB dirigendikätt: “Olen praegugi veendunud, et Rahvarinne loodi Eestis just seetõttu, et kodakondsusprobleem vabanevas Eestis impeeriumile meelepäraselt laheneks. Vene propaganda baseerub siiani sellel valel, nagu oleks 1991. aastal tekkinud Baltikumis kolm uut riiki. Sellega püüab Venemaa vältida ka ajaloolist vastutust.”
“Kui valimised olid toimunud ja Eesti Kongress tuli kokku – nüüd täpselt 15 aastat tagasi, 11. märtsil –, oli küll ülev tunne. Kongress oleks võinud võtta võimu, sest tegemist oli täiesti legitiimse esinduskoguga. On raske öelda, mis siis oleks juhtunud, läks nagu läks… Tagantjärele võib mõelda, et võib-olla oligi hea tollane olukord, kus Eestis valitses kaksikvõim. Nüüd võime vaid Loojat tänada, et Moskva putði-aegses ärevas olukorras suutsid need kaks jõudu üksmeelele jõuda.”
TEET KORSTEN
Laupäev, 12.03.2005
|
Uudised
VE: Eesti Kongress
Ligi pool sajandit oli eestlaste südameis püsinud mälestus oma riigist, mille taassünnist juleti okupatsioonihämus vaevu mõelda ja veel vähem rääkida. Siis järsku hakati aduma, kuidas Nõukogude Liidu nime kandev kurjuse impeerium käriseb igast otsast. Unistus vabadusest oli juba käeulatuses. Nüüd juba usuti vabanemisse, aga mida teha, et Eesti oleks ikka Eesti? Kuidas neutraliseerida 600 tuhande migrandi mõju, kellest enamik usub, et Eesti astus omal ajal vabatahtlikult “nõukogude rahvaste vennalikku perre”?
1989. aasta 24. veebruaril kuulutasid Eesti muinsuskaitse selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti kristlik liit välja Eesti Vabariigi seadusjärgsete kodanike registreerimise, et võimaluse tekkimisel saaks taastada riigi õigusliku järjepidevuse alusel.
Registreerimiskaardiga Siberisse?
Ida-Virumaal, mis oli oma rahvusliku koosluse tõttu eriti hell kant, juhtis kodanike registreerimist ERSP-lasest kirikuõpetaja Avo Kiir. “Kodanike registreerimiseks oli loodud üle-eestiline kodanike komiteede võrgustik – meil, ja tegelikult enamikes kohtades, tegelesid just ERSP-lased kõige aktiivsemalt registreerijatena,” meenutab Kiir.
“Põhiliselt toimus kodanike registreerimine avalikel üritustel ja tänavatel, käidi ka asutustes,” räägib Kiir. “Olid avatud kindlad punktid raamatukogudes ja koguduste juures, mille kohta inimesed teadsid, et seal saab ennast kodanikuna või kodakondsuse taotlejana kirja panna. Jõhvis näiteks oli kaubamaja koridor üks selline koht, kus liikus palju inimesi ja kus oli alaline registreerimislaud.”
Kiir imestab praegu, kui palju suudeti aasta jooksul ära teha: “Tasu ju kellelegi selle töö eest ei makstud – kõik tehti vabast ajast ja oma bensiiniga. Inimestel oli aade ja seda teeniti!”
Kiir ei mäleta, et kedagi oleks otseselt Ida-Virus komiteede töö pärast ähvardatud või represseeritud: “Oli küll inimesi, kelles see üritus tekitas pelgu. Levisid isegi jutud, et küll hakatakse registreerunuid küüditama ja et registreerimiskaardil olev number saab olema vaguninumber, milles sind Siberisse viiakse.”
Üllatuslikuks peab Kiir seda, et Ida-Virus oli palju kodakondsuse taotlejaid. “Just vene keelt kõnelevate inimeste seast oleks oodanud tugevat vastuseisu – isegi vägivaldset vastuseisu –, aga paljud mitte-eestlased järelikult mõistsid komiteede ideed teha lõpparve okupatsiooniga,” meenutab Kiir.
Vajalikud vabatahtlikud
“Kui oktoobri lõpuks oli üle Eesti registreeritud ligi 315 tuhat kodanikku (üldse õnnestus registreerida 790 tuhat Eesti Vabariigi kodanikku ja üle 60 tuhande kodakondsuse taotleja – T.K.), tuli kodanikeliikumisse nagu uus hingamine. Aasta lõpuks oli selge, et kongressi valimised õnnestuvad,” meenutab Kiir, “järgnenud detsembris ja jaanuaris oli kõige kiirem aeg: pandi paika valimispiirkonnad ja -jaoskonnad, moodustati valimiskomisjonid.”
Siiani ei suuda Kiir ära imestada, kuidas tuldi toime valimiste organiseerimisega: “Kui tänapäeval toimuvad valimised, kulub selleks tohutult raha. Kõigi jaoskondade töö on rutiinne ja sisseharjutatud. Eesti Kongressi valimiseks pidime kõiges alustama nullist.”
Ida-Virumaal oli 20 valimisjaoskonda ja igasse jaoskonda pidi leidma vähemalt kolm inimest. “See oli uskumatu! Kui me registreerisime kodanikke, tegid põhilise töö ERSP-lased. See johtus ka sellest, et alguses peeti seda tegevust ohtlikuks. Aga ajaks, kui oli registreeritud juba nii palju inimesi ja oli selge, et valimised tulevad, ilmusid järsku – nagu ei kuskilt – välja vajalikud inimesed, kellel varem ei olnud vastupanuliikumises ega poliitikas mingit kogemust.”
Maakonnas valiti piirkonna valimiskomisjoni esimeheks Õie Mäesalu, aseesimeheks Valter Viikov, sekretäriks Inga Palm.
Järjepidevuse vastalised
ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt seati kodanike komiteed esmalt ühele pulgale Interliikumisega. Sama aasta märtsis nimetas Marju Lauristin Maalehes kodanike komiteede ideed avantüüriks.
Küsimusele, millal tema hakkas aduma ohtu, et tahetakse luua uus, nii-öelda III vabariik ENSV baasil, vastab Kiir: “Kohe, kui loodi Rahvarinne. Esimene ohumärk oli, et Rahvarindele ei seatud tõkkeid: neile eraldati eetriaega teles, võimaldati kõikjal ruume. Samas oli näiteks ERSPd kõikjal ametlikes kanalites mustatud. Rahvarinde juures tehti nägu, nagu oleks tegemist samuti vastupanuga altpoolt – tegelikult oli kõik see vaid mäng ning tahe rahva vabaduseiha teise kanalisse suunata ja kontrolli all hoida. Seepärast ehmutigi, kui kodanike komiteede idee üha laiemalt ja laiemalt edenes.”
Kiir näeb Rahvarinde-liikumise taga KGB dirigendikätt: “Olen praegugi veendunud, et Rahvarinne loodi Eestis just seetõttu, et kodakondsusprobleem vabanevas Eestis impeeriumile meelepäraselt laheneks. Vene propaganda baseerub siiani sellel valel, nagu oleks 1991. aastal tekkinud Baltikumis kolm uut riiki. Sellega püüab Venemaa vältida ka ajaloolist vastutust.”
“Kui valimised olid toimunud ja Eesti Kongress tuli kokku – nüüd täpselt 15 aastat tagasi, 11. märtsil –, oli küll ülev tunne. Kongress oleks võinud võtta võimu, sest tegemist oli täiesti legitiimse esinduskoguga. On raske öelda, mis siis oleks juhtunud, läks nagu läks… Tagantjärele võib mõelda, et võib-olla oligi hea tollane olukord, kus Eestis valitses kaksikvõim. Nüüd võime vaid Loojat tänada, et Moskva putði-aegses ärevas olukorras suutsid need kaks jõudu üksmeelele jõuda.”
TEET KORSTEN
Laupäev, 12.03.2005