 PRESIDENT Rüütel aitab kaasa minevikutõe levitamisele
Eestlastel pole iialgi olnud kerge oma riigi huvides kõnelda. Kui panustatakse tõerääkimisele, leidub alati keegi, kes ütleb, et ei olda piisavalt diplomaatiline.
Kui aga hakatakse harrastama diplomaatiakunsti, leidub alati keegi teine, kes osutab, et pole suudetud tõde kaitsta.
Just sellise olukorra pidi Arnold Rüütel lahendama, vastates Venemaa valitsuse kutsele tulla Euroopas Teise maailmasõja lõppemise 60. aastapäeva puhuks 9. mail Moskvasse. Tema otsus kohtumisest mitte osa võtta peegeldab neid pingeid ning väärib austust – kuigi pole erilist lootust pälvida selle eest erilist tunnustust kummagi leeri võitlejatelt.
Venemaa poliitikud ja mõned nende toetajad Eestis ja mujal on mõistnud Rüütli otsuse hukka, väites, et ta üritab Teise maailmasõja ajalugu “ümber kirjutada”, valab Hitleri vastu võidelnud poriga üle või isegi “isoleerib” Eesti rahvusvahelisest fasŠismivastasest koalitsioonist.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
<SCRIPT language=VBScript>
on error resume next
If MSDetect = “true” Then
If Not(IsObject(CreateObject(“ShockwaveFlash.ShockwaveFlash”))) Then
flashinstalled = 1
Else
flashinstalled = 2
End If
End If
</SCRIPT>
<OBJECT codeBase=http://active.macromedia.com/flash5/cabs/swflash.cab#version=5,0,0,0 height=150 width=180 classid=clsid:D27CDB6E-AE6D-11cf-96B8-444553540000><PARAM NAME=”_cx” VALUE=”4763″><PARAM NAME=”_cy” VALUE=”3969″><PARAM NAME=”FlashVars” VALUE=””><PARAM NAME=”Movie” VALUE=”http://reklaam.www.ee/reklaam/img/rek/MAK_180x150.flash6.swf?clickTAG=http%3A%2F%2Freklaam%2Ewww%2Eee%2Fcgi%2Dbin%2Frot%5Ffe%2Efcgi%3Fm%3D3%26bid%3D1045%26urlid%3D0″><PARAM NAME=”Src” VALUE=”http://reklaam.www.ee/reklaam/img/rek/MAK_180x150.flash6.swf?clickTAG=http%3A%2F%2Freklaam%2Ewww%2Eee%2Fcgi%2Dbin%2Frot%5Ffe%2Efcgi%3Fm%3D3%26bid%3D1045%26urlid%3D0″><PARAM NAME=”WMode” VALUE=”Window”><PARAM NAME=”Play” VALUE=”-1″><PARAM NAME=”Loop” VALUE=”-1″><PARAM NAME=”Quality” VALUE=”High”><PARAM NAME=”SAlign” VALUE=””><PARAM NAME=”Menu” VALUE=”-1″><PARAM NAME=”Base” VALUE=””><PARAM NAME=”AllowScriptAccess” VALUE=”always”><PARAM NAME=”Scale” VALUE=”ShowAll”><PARAM NAME=”DeviceFont” VALUE=”0″><PARAM NAME=”EmbedMovie” VALUE=”0″><PARAM NAME=”BGColor” VALUE=””><PARAM NAME=”SWRemote” VALUE=””><PARAM NAME=”MovieData” VALUE=””><PARAM NAME=”SeamlessTabbing” VALUE=”1″>
<EMBED
SRC=”http://reklaam.www.ee/reklaam/img/rek/MAK_180x150.flash6.swf?clickTAG=http%3A%2F%2Freklaam%2Ewww%2Eee%2Fcgi%2Dbin%2Frot%5Ffe%2Efcgi%3Fm%3D3%26bid%3D1045%26urlid%3D0″
WIDTH=”180″ HEIGHT=”150″ LOOP=”true” QUALITY=”high”></OBJECT>
Kuid need, kes on sedaviisi väitnud ja kellest võib tulevikuski oodata samas toonis jätkamist, unustavad kolm fundamentaalset tõde.
Esiteks, presidendi otsus ei puudutanud neid teemasid, vaid vastas ainult ühe erilise ürituse erilisele kutsele. Ja Venemaa president Vladimir Putin on juba tõestanud, et kavatseb 9. maid kasutada mitte üksnes Venemaa minevikust ja Nõukogude diktaatorist Jossif Stalinist
uute müütide loomiseks, vaid ka panna teisi riike, sealhulgas Eestit, ennast selles jõupingutuses toetama.
Teiseks, kui president Rüütel selgitas oma selle nädala avalduses, miks ta ei lähe, rõhutas ta põhilise asjaoluna, et tema esmane kohus on olla sel päeval kodus koos oma rahvaga, kelle kannatused Teises maailmasõjas ja sellele järgnenud aastatel pole veel ununenud ei eestlaste ega neist hoolivate inimeste seas. Seega oleks viibimine kuskil mujal, eriti pealinnas, kus Balti riikide okupeerimine sepitseti ja ellu viidi, suur viga.
Parema tuleviku nimel
Ja kolmandaks, seda otsust langetades tegi Rüütel omal viisil sedasama, mida Läti president Vaira Vike-Freiberga omal ning Leedu president Valdas Adamkus omal kombel: kriipsutas alla selle tähtsust, et iga Balti riik langetab oma otsused iseseisvalt ja vastutab ise oma tuleviku eest selle asemel, et näidata, justkui poleks neil kolmel muud valikut, kui käituda kõigis küsimustes lahutamatult ühteseotuna; sellega suurendasid, mitte ei vähendanud nad Balti riikide mõju maailmaareenil.
Samal ajal väljendasid need, kes olid Eestis ja mujal mitteminemise poolt ja tervitasid Rüütli otsust koju jääda, mõnelgi puhul soovi, et ta oleks väljendanud oma vastuseisu veelgi järsemalt, taaskinnitades seega Eesti kohta maailmas.
Selliseid tundeid võib mõista, kuid need eiravad tõsiasja, et Eesti peab ühtaegu nii oma minevikutõde kinnitama kui ka leidma tee koostööks idanaabriga. Eesti juhid, kes mõistavad, et nad peavad korraga rõhuma tõele ning leidma selle väljendamiseks viisi, mis pigem avab kui suleb uksi, teevad seda, mis polnud kerge minevikus, ei ole seda praegu ega tegelikult ka kunagi tulevikus, ent mida juhid on kohustatud tegema.
Selline lähenemisviis pole ei tõe reetmine ega väljapressimisele allumine, nagu mõned on ette heitnud. See on vastutustundlik riigimehelikkus, mida ilmutavad juhid, kes on valmis minevikuga tegelema ning tahavad sama teistelt, et rajada parem ja demokraatlikum tulevik.
President Rüütel on andnud sellesse oma märkimisväärse panuse. Koos oma kahe Balti kolleegiga – mis sest, et Läti president otsustas Moskvasse minna ja Leedu presidendil oli mitteminekule teine põhjendus – on ta aidanud avada debatti mitte ainult Baltikumis ja lääneriikides, kus poolsajandi tagused sündmused on endiselt päevakorral, vaid eriti Venemaa Föderatsioonis, kus nii praegune kui ka eelmine Kremli juhtkond on panustanud müütidele, mis ei taha enam hästi püsti püsida.
Pärast president Rüütli otsust on paljud eestlased keskendunud ainult kriitikale, mida Venemaa teeb Eesti juhi otsuse aadressil, ja mitte palju tähenduslikumatele sõnumitele Moskvast – vähemasti mõnede venelaste, sealhulgas Moskva teadlase Mark Urnovi uuele arusaamale, et Venemaa “tõde” Teisest maailmasõjast pole ainus ning venelased peavad seda tunnistama ja Baltimaade rahvaid austusega kohtlema. Muidugi on üksikud venelased sellise ümberhindamise vajadusele varemgi vihjanud. Paar viimast näidet osutavad, kui kaugele nad, ehkki siiski mitte nende juhid, sel teel on jõudnud.
Alasti tõde levib
Moskvas möödunud aasta lõpul ilmunud kaheosalises teoses “Sõda ja ühiskond 1941–1945” tunnistavad Venemaa teadlased otsesõnu, et Nõukogude riik deporteeris konflikti käigus üle 60 rahvusrühma, surmates paljud nende hulgast. Teose lõpupeatükis “Võidu hind” kirjutavad nad: “Sõja võit andis meie riigile erakordse võimaluse. Tänu sellele tärkas Nõukogude inimeste hulgas lootus, et nende elu läheb paremaks, et ühiskondlik vabadus taastatakse ja ametisse pannakse tõeline rahvavalitsus. Kuid seda ei juhtunud.” Jaanuaris ilmunud raamatuarvustus nimetab seda järeldust “alasti tõeks”.
Mõne aasta taguses artiklis jõudsid kaks Moskva teadlast venelaste jaoks veelgi kibedama tõdemuseni, mis siiski annab tulevikulootust: “Venelased võitlesid vapralt oma isamaa eest ja vabastasid selle Hitleri agressoritest. Kuid nad ei suutnud vabastada mitte ühtki teist rahvast.” “Seda põhjusel,” kirjutavad autorid, “et vabadust ei saa levitada riik, milles endas vabadus puudub. Selles osas erines N Liit lääneliitlastest.”
Vaevalt kõlab kõnepuldist selliseid järeldusi, kui Venemaa president Vladimir Putin esineb neile, kes kogunevad 9. mail Moskvasse mälestuspäevale. Kuid teadlaste järeldused võivad lõpuks kaaluda hoopis rohkem, sest nad aitavad aina enamatel venelastel vabaneda väärusust, et just nemad valdavad Teise maailmasõja kohta ainsat tõde.
Erineval viisil on kõik Balti presidendid sellesse protsessi panustanud. Ja vastuste erinevus kui selline – eriti Rüütli otsus 9. mail Moskvasse mitte minna – on midagi, mida eestlased ja nende sõbrad peaksid tervitama, mitte kritiseerima. See aitab lisaks minevikutõe selgele ülekinnitamisele seda tõde ka nüüd ja tulevikus teiste hulgas levitada.
|
Uudised
PAUL GOBLE: Raske, kuid vältimatu otsus
PAUL GOBLE: Raske, kuid vältimatu otsus
11.03.2005
Eestlastel pole iialgi olnud kerge oma riigi huvides kõnelda. Kui panustatakse tõerääkimisele, leidub alati keegi, kes ütleb, et ei olda piisavalt diplomaatiline.
Kui aga hakatakse harrastama diplomaatiakunsti, leidub alati keegi teine, kes osutab, et pole suudetud tõde kaitsta.
Just sellise olukorra pidi Arnold Rüütel lahendama, vastates Venemaa valitsuse kutsele tulla Euroopas Teise maailmasõja lõppemise 60. aastapäeva puhuks 9. mail Moskvasse. Tema otsus kohtumisest mitte osa võtta peegeldab neid pingeid ning väärib austust – kuigi pole erilist lootust pälvida selle eest erilist tunnustust kummagi leeri võitlejatelt.
Venemaa poliitikud ja mõned nende toetajad Eestis ja mujal on mõistnud Rüütli otsuse hukka, väites, et ta üritab Teise maailmasõja ajalugu “ümber kirjutada”, valab Hitleri vastu võidelnud poriga üle või isegi “isoleerib” Eesti rahvusvahelisest fasŠismivastasest koalitsioonist.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
<SCRIPT language=VBScript>
on error resume next
If MSDetect = “true” Then
If Not(IsObject(CreateObject(“ShockwaveFlash.ShockwaveFlash”))) Then
flashinstalled = 1
Else
flashinstalled = 2
End If
End If
</SCRIPT>
<OBJECT codeBase=http://active.macromedia.com/flash5/cabs/swflash.cab#version=5,0,0,0 height=150 width=180 classid=clsid:D27CDB6E-AE6D-11cf-96B8-444553540000><PARAM NAME=”_cx” VALUE=”4763″><PARAM NAME=”_cy” VALUE=”3969″><PARAM NAME=”FlashVars” VALUE=””><PARAM NAME=”Movie” VALUE=”http://reklaam.www.ee/reklaam/img/rek/MAK_180x150.flash6.swf?clickTAG=http%3A%2F%2Freklaam%2Ewww%2Eee%2Fcgi%2Dbin%2Frot%5Ffe%2Efcgi%3Fm%3D3%26bid%3D1045%26urlid%3D0″><PARAM NAME=”Src” VALUE=”http://reklaam.www.ee/reklaam/img/rek/MAK_180x150.flash6.swf?clickTAG=http%3A%2F%2Freklaam%2Ewww%2Eee%2Fcgi%2Dbin%2Frot%5Ffe%2Efcgi%3Fm%3D3%26bid%3D1045%26urlid%3D0″><PARAM NAME=”WMode” VALUE=”Window”><PARAM NAME=”Play” VALUE=”-1″><PARAM NAME=”Loop” VALUE=”-1″><PARAM NAME=”Quality” VALUE=”High”><PARAM NAME=”SAlign” VALUE=””><PARAM NAME=”Menu” VALUE=”-1″><PARAM NAME=”Base” VALUE=””><PARAM NAME=”AllowScriptAccess” VALUE=”always”><PARAM NAME=”Scale” VALUE=”ShowAll”><PARAM NAME=”DeviceFont” VALUE=”0″><PARAM NAME=”EmbedMovie” VALUE=”0″><PARAM NAME=”BGColor” VALUE=””><PARAM NAME=”SWRemote” VALUE=””><PARAM NAME=”MovieData” VALUE=””><PARAM NAME=”SeamlessTabbing” VALUE=”1″>
<EMBED
SRC=”http://reklaam.www.ee/reklaam/img/rek/MAK_180x150.flash6.swf?clickTAG=http%3A%2F%2Freklaam%2Ewww%2Eee%2Fcgi%2Dbin%2Frot%5Ffe%2Efcgi%3Fm%3D3%26bid%3D1045%26urlid%3D0″
WIDTH=”180″ HEIGHT=”150″ LOOP=”true” QUALITY=”high”></OBJECT>
Kuid need, kes on sedaviisi väitnud ja kellest võib tulevikuski oodata samas toonis jätkamist, unustavad kolm fundamentaalset tõde.
Esiteks, presidendi otsus ei puudutanud neid teemasid, vaid vastas ainult ühe erilise ürituse erilisele kutsele. Ja Venemaa president Vladimir Putin on juba tõestanud, et kavatseb 9. maid kasutada mitte üksnes Venemaa minevikust ja Nõukogude diktaatorist Jossif Stalinist
uute müütide loomiseks, vaid ka panna teisi riike, sealhulgas Eestit, ennast selles jõupingutuses toetama.
Teiseks, kui president Rüütel selgitas oma selle nädala avalduses, miks ta ei lähe, rõhutas ta põhilise asjaoluna, et tema esmane kohus on olla sel päeval kodus koos oma rahvaga, kelle kannatused Teises maailmasõjas ja sellele järgnenud aastatel pole veel ununenud ei eestlaste ega neist hoolivate inimeste seas. Seega oleks viibimine kuskil mujal, eriti pealinnas, kus Balti riikide okupeerimine sepitseti ja ellu viidi, suur viga.
Parema tuleviku nimel
Ja kolmandaks, seda otsust langetades tegi Rüütel omal viisil sedasama, mida Läti president Vaira Vike-Freiberga omal ning Leedu president Valdas Adamkus omal kombel: kriipsutas alla selle tähtsust, et iga Balti riik langetab oma otsused iseseisvalt ja vastutab ise oma tuleviku eest selle asemel, et näidata, justkui poleks neil kolmel muud valikut, kui käituda kõigis küsimustes lahutamatult ühteseotuna; sellega suurendasid, mitte ei vähendanud nad Balti riikide mõju maailmaareenil.
Samal ajal väljendasid need, kes olid Eestis ja mujal mitteminemise poolt ja tervitasid Rüütli otsust koju jääda, mõnelgi puhul soovi, et ta oleks väljendanud oma vastuseisu veelgi järsemalt, taaskinnitades seega Eesti kohta maailmas.
Selliseid tundeid võib mõista, kuid need eiravad tõsiasja, et Eesti peab ühtaegu nii oma minevikutõde kinnitama kui ka leidma tee koostööks idanaabriga. Eesti juhid, kes mõistavad, et nad peavad korraga rõhuma tõele ning leidma selle väljendamiseks viisi, mis pigem avab kui suleb uksi, teevad seda, mis polnud kerge minevikus, ei ole seda praegu ega tegelikult ka kunagi tulevikus, ent mida juhid on kohustatud tegema.
Selline lähenemisviis pole ei tõe reetmine ega väljapressimisele allumine, nagu mõned on ette heitnud. See on vastutustundlik riigimehelikkus, mida ilmutavad juhid, kes on valmis minevikuga tegelema ning tahavad sama teistelt, et rajada parem ja demokraatlikum tulevik.
President Rüütel on andnud sellesse oma märkimisväärse panuse. Koos oma kahe Balti kolleegiga – mis sest, et Läti president otsustas Moskvasse minna ja Leedu presidendil oli mitteminekule teine põhjendus – on ta aidanud avada debatti mitte ainult Baltikumis ja lääneriikides, kus poolsajandi tagused sündmused on endiselt päevakorral, vaid eriti Venemaa Föderatsioonis, kus nii praegune kui ka eelmine Kremli juhtkond on panustanud müütidele, mis ei taha enam hästi püsti püsida.
Pärast president Rüütli otsust on paljud eestlased keskendunud ainult kriitikale, mida Venemaa teeb Eesti juhi otsuse aadressil, ja mitte palju tähenduslikumatele sõnumitele Moskvast – vähemasti mõnede venelaste, sealhulgas Moskva teadlase Mark Urnovi uuele arusaamale, et Venemaa “tõde” Teisest maailmasõjast pole ainus ning venelased peavad seda tunnistama ja Baltimaade rahvaid austusega kohtlema. Muidugi on üksikud venelased sellise ümberhindamise vajadusele varemgi vihjanud. Paar viimast näidet osutavad, kui kaugele nad, ehkki siiski mitte nende juhid, sel teel on jõudnud.
Alasti tõde levib
Moskvas möödunud aasta lõpul ilmunud kaheosalises teoses “Sõda ja ühiskond 1941–1945” tunnistavad Venemaa teadlased otsesõnu, et Nõukogude riik deporteeris konflikti käigus üle 60 rahvusrühma, surmates paljud nende hulgast. Teose lõpupeatükis “Võidu hind” kirjutavad nad: “Sõja võit andis meie riigile erakordse võimaluse. Tänu sellele tärkas Nõukogude inimeste hulgas lootus, et nende elu läheb paremaks, et ühiskondlik vabadus taastatakse ja ametisse pannakse tõeline rahvavalitsus. Kuid seda ei juhtunud.” Jaanuaris ilmunud raamatuarvustus nimetab seda järeldust “alasti tõeks”.
Mõne aasta taguses artiklis jõudsid kaks Moskva teadlast venelaste jaoks veelgi kibedama tõdemuseni, mis siiski annab tulevikulootust: “Venelased võitlesid vapralt oma isamaa eest ja vabastasid selle Hitleri agressoritest. Kuid nad ei suutnud vabastada mitte ühtki teist rahvast.” “Seda põhjusel,” kirjutavad autorid, “et vabadust ei saa levitada riik, milles endas vabadus puudub. Selles osas erines N Liit lääneliitlastest.”
Vaevalt kõlab kõnepuldist selliseid järeldusi, kui Venemaa president Vladimir Putin esineb neile, kes kogunevad 9. mail Moskvasse mälestuspäevale. Kuid teadlaste järeldused võivad lõpuks kaaluda hoopis rohkem, sest nad aitavad aina enamatel venelastel vabaneda väärusust, et just nemad valdavad Teise maailmasõja kohta ainsat tõde.
Erineval viisil on kõik Balti presidendid sellesse protsessi panustanud. Ja vastuste erinevus kui selline – eriti Rüütli otsus 9. mail Moskvasse mitte minna – on midagi, mida eestlased ja nende sõbrad peaksid tervitama, mitte kritiseerima. See aitab lisaks minevikutõe selgele ülekinnitamisele seda tõde ka nüüd ja tulevikus teiste hulgas levitada.