«Heino Gustavson sarnanes heade vestjate Hardi Tiiduse, Hillar Palametsa, Jüri Kuuskemaa ja Rein Helmega,» leiab apteeker Kaljo Sõerde ajaloolase tegevuse kohta hea võrdluse. «Tema kiituseks tuleb öelda, et ta läks kõikide ajalooteemadega sügavuti.»
Sõerde tutvus Gustavsoniga viiekümnendate aastate lõpul, kui töötas Kalamaja apteegis. Äsja vangilaagrist vabanenud Gustavson seltsis proviisoritega ja hiljem kaitses raamatutega vana Tallinna apteekidest ning meditsiinist 1984. aastal kandidaadikraadi.
«Kontakt tekkis kohe, sest olime hingesugulased Oskar Lutsuga,» muheleb Sõerde viiekümnendaid meenutades. Moepärast tehti toona koos ka 50 grammi. Gustavson ei liialdanud tuliveega, aga tundis mitme joogi retsepte, ka legendaarse Raeapteegi klareti oma.
Apteekide ja meditsiini juurde jõudis tulevane ajaloolane sõja ajal, kui Saksa armees sanitarist velskriks tõusis. Velskritarkus aitas tal ka Siberi laagris ellu jääda.
Bordellide ajaloost rääkis vaid sõpradele
Tema sulest on ilmunud hulk raamatuid ja artikleid. Kuigi Nõukogude ajal olid avaldamisvõimalused kehvad, leidis Gustavson ometi endale teemad. Ta pajatas põnevalt õllest, karastusjookidest, viinavabrikutest ja tapamajadest.
Paraku ei saanud ta kõigest kirjutada. «Bordellidest ja prostitutsioonist, mis on osa meditsiinist, pidi ta rääkima vaid kitsas ringis sõpradele,» teab Sõerde. Alles 1990ndate algul ilmusid Gustavsoni joonealused lõbumajandusest ajalehes Pilk. Samal ajal nägi ilmavalgust ka väike Tallinna lõbusast elust pajatav raamat «Vanim elukutse».
Reet Linna: « Tal oli sirge selg, naeratus ja käesuudlus!»
«Fantastiline eestiaegne härra. Sirge selg, naeratus, käesuudlus ja galantsus,» iseloomustab lahkunut teletoimetaja Reet Linna. «Ta võlus mind kui mees, kes oleks sobinud inglise lordiks.»
Linna sõnul annab Gustavsonist vitaalsemat ja teravama mõistusega meest otsida. «Vähemalt mina oma töös pole sellist kohanud,» täpsustab ta. 1990ndate algul mõneski Linna juhitud saates esinenud ajaloolane oskas rääkida köitvalt ja pani kaasvestleja kõik muu unustama. «Isegi minusugune inimene, kes nendes asjades oli suhteliselt tume, sai aru,» tunnistab Linna.
Ta lisab, et kutsus ajaloolase mitmel korral ETV «Hommikutelevisiooni», pubidesarja ning ka Raadio 2-te. Kui oli tarvis pajatada toiduainetööstusest või kindlustest, oli Heino Gustavson alati kohal.
Sõjaajaloolane taasavastas merekindluse
«Heino Gustavson taasavastas 1970. aastatel Tallinna ümbruses Peeter Suure merekindluse,» nendib ajaloolane Mati Õun, lisades, et Gustavson kirjutas Nõukogude ajal esimesena suletud saartest ning militaarajaloost.
Õuna andmetel oli Gustavson üks viljakamaid Eesti ajaloolasi. Aastakümnete jooksul kirjutas ta üle 600 artikli ning 36 raamatut.
Uudised
VE: Gustavson, Heino – ajaloolane
Legendaarne ajaloolane Heino GustavsonAllar Viivik, SLÕL, 2. märts 2005
«Fantastiline mälu, suure-pärane suhtlus ning tõeline härrasmehelikkus,» iseloomustavad tuttavad täna keskpäeval Pärnamäel viimsele teekonnale saadetavat Heino Gustavsoni.
«Heino Gustavson sarnanes heade vestjate Hardi Tiiduse, Hillar Palametsa, Jüri Kuuskemaa ja Rein Helmega,» leiab apteeker Kaljo Sõerde ajaloolase tegevuse kohta hea võrdluse. «Tema kiituseks tuleb öelda, et ta läks kõikide ajalooteemadega sügavuti.»
Sõerde tutvus Gustavsoniga viiekümnendate aastate lõpul, kui töötas Kalamaja apteegis. Äsja vangilaagrist vabanenud Gustavson seltsis proviisoritega ja hiljem kaitses raamatutega vana Tallinna apteekidest ning meditsiinist 1984. aastal kandidaadikraadi.
«Kontakt tekkis kohe, sest olime hingesugulased Oskar Lutsuga,» muheleb Sõerde viiekümnendaid meenutades. Moepärast tehti toona koos ka 50 grammi. Gustavson ei liialdanud tuliveega, aga tundis mitme joogi retsepte, ka legendaarse Raeapteegi klareti oma.
Apteekide ja meditsiini juurde jõudis tulevane ajaloolane sõja ajal, kui Saksa armees sanitarist velskriks tõusis. Velskritarkus aitas tal ka Siberi laagris ellu jääda.
Bordellide ajaloost rääkis vaid sõpradele
Tema sulest on ilmunud hulk raamatuid ja artikleid. Kuigi Nõukogude ajal olid avaldamisvõimalused kehvad, leidis Gustavson ometi endale teemad. Ta pajatas põnevalt õllest, karastusjookidest, viinavabrikutest ja tapamajadest.
Paraku ei saanud ta kõigest kirjutada. «Bordellidest ja prostitutsioonist, mis on osa meditsiinist, pidi ta rääkima vaid kitsas ringis sõpradele,» teab Sõerde. Alles 1990ndate algul ilmusid Gustavsoni joonealused lõbumajandusest ajalehes Pilk. Samal ajal nägi ilmavalgust ka väike Tallinna lõbusast elust pajatav raamat «Vanim elukutse».
Reet Linna: « Tal oli sirge selg, naeratus ja käesuudlus!»
«Fantastiline eestiaegne härra. Sirge selg, naeratus, käesuudlus ja galantsus,» iseloomustab lahkunut teletoimetaja Reet Linna. «Ta võlus mind kui mees, kes oleks sobinud inglise lordiks.»
Linna sõnul annab Gustavsonist vitaalsemat ja teravama mõistusega meest otsida. «Vähemalt mina oma töös pole sellist kohanud,» täpsustab ta. 1990ndate algul mõneski Linna juhitud saates esinenud ajaloolane oskas rääkida köitvalt ja pani kaasvestleja kõik muu unustama. «Isegi minusugune inimene, kes nendes asjades oli suhteliselt tume, sai aru,» tunnistab Linna.
Ta lisab, et kutsus ajaloolase mitmel korral ETV «Hommikutelevisiooni», pubidesarja ning ka Raadio 2-te. Kui oli tarvis pajatada toiduainetööstusest või kindlustest, oli Heino Gustavson alati kohal.
Sõjaajaloolane taasavastas merekindluse
«Heino Gustavson taasavastas 1970. aastatel Tallinna ümbruses Peeter Suure merekindluse,» nendib ajaloolane Mati Õun, lisades, et Gustavson kirjutas Nõukogude ajal esimesena suletud saartest ning militaarajaloost.
Õuna andmetel oli Gustavson üks viljakamaid Eesti ajaloolasi. Aastakümnete jooksul kirjutas ta üle 600 artikli ning 36 raamatut.