VE: Põder, Andres – EELK peapiiskop

 Peapiiskop Jaan Kiivit andis ameti üle järgmisele mehele – peapiiskop Andres Põderile.

Peapiiskopid lõpuprotsessioonil kõige ees: (vasakult) äsjapühitsetud Andres Põder ja ametist taandunud Jaan Kiivit. Foto: Marko Mumm

Siiani on Eesti evangeelse luteri kiriku peapiiskoppe ametisse pühitsenud Rootsi ja Soome peapiiskopid, kuid nüüd oli viimane peapiiskop ise põhipühitseja ning teda assisteerisid partnerkirikute peapiiskopid.

Uuelt peapiiskopilt ootab kirik muudatusi ja enesekriitilist edasiminekut, mida Põder eilses jutluses ka lubas.

Lisaks tahab ta, et vaimulikud kirikuseinte vahelt rohkem välja läheksid ning ka kõige kaugemate külade inimesteni jumalasõna kannaksid. Ta on alustanud väiksemaid ümberkorraldusi ning räägib kirikuvalitsuse töökorralduse ülevaatamisest ning majandus-, haldus-, kaadri- ja koolitusküsimuste lahendamise vajadusest.

Põder on teinud juttu kirikute rajamisest uutesse keskustesse, mis asuvad vanadest kihelkonnakirikutest kaugel. Ta räägib sellestki, et kirikust peab olema ühiskonna kriisiolukordade lahendamisel rohkem abi.

Eesti piiskopkondadeks

Vastupidiselt Kiivitile on Põder olnud ka üks piiskopkondade idee toetajaid. Eesti Kirikule ütles ta hiljaaegu, et seda teemat peaks hakkama kiiresti arutama. Kauges ajaloos on Eesti jagunenud kolmeks piiskopkonnaks, nüüd räägitakse kahest. Piiskopikandidaatideks peetakse Põderi kahte põhikonkurenti peapiiskopi valimistel – Tartu praosti Joel Luhametsa ning Lääne praosti Tiit Salumäed.

Peapiiskopi kriminaalhooldajast abikaasa Marje Põderi sõnul seisab perekonna Pärnust Tallinna peapiiskopi residentsi kolimine alles ees. Kiivit on residentsist uude, kiriku antud korterisse juba kolinud. Viimased 15 aastat teenis Andres Põder (55) Pärnu Eliisabeti kogudust ning sama kaua on ta olnud ka Pärnumaa praost ning kirikuvalitsuse liige.

Andres Põder: peapiiskopi roll on Eestis viimastel aastatel kasvanud

Pika õnnitlejate rea lõpuks abikaasa Marje ning lilleneiude kõrval seistes andis vastne peapiiskop Andres Põder Eesti Päevalehele lühiintervjuu.

•• Kas peapiiskopiks pühitsemise tseremoonia ajas peategelase närvi ka? Igal juhul teie hääl veidi värises. Mille pärast enim pabistasite?

Kõige suurem vaenlane on inimesele aeg ja televisioon – viimane mõõdab aega ju sekundi täpsusega. (ETV kandis peapiiskopi õnnistusteenistuse otse üle – toim.)

•• Te jätsite oma jutlusest tõesti vahepeal mõne lause vahele.

Just. Mind noomiti, et peaksin kuskilt lühendama, ning ette valmistamata on seda kaunis raske ja keeruline teha. Olin ajast maas ja pidin nagu võidujooksus hipodroomihobune kellestki mööda kappama.

•• See ei kõla eriti pühalikult!

Noo, paraku. Ilmalikud masinad, mis võtavad üles ja näitavad kella, sunnivad peale meie jaoks natuke ebatüüpilisi lahendusi.

•• Kas oli ka hetk, mil saite rahulikult mõelda sellele, mis tegelikult toimub?

Siin on olnud ühiseid laule ja enamik osi teenistusest oli teiste kanda, siis sain vaikselt kaasa mõelda ja süveneda.

•• Hetk, mil teised peapiiskopid oma käed teile pea peale panid, oli ilmselt kõige erilisem?

Oli muidugi. See on ametisse seadmise kõrghetk ja hetk, kus ei tunne ainult Jumala tegu, mis käte pealepaneku kaudu edasi antakse. Kõigi piiskoppide kaudu tajud korraga kristliku maailma suurust. Kui mõelda neid maid ja rahvaid, kogu kristlaskonda oma miljonitega, siis mingil määral seisid nad kõik selle hetke taga.

•• Teie pühitsemisega on muutunud ka peapiiskopi ametisse saamise kord. Eelmine peapiiskop Jaan Kiivit sai kümme aastat tagasi oma ametiristi kohe pärast kirikupeaks valimist, kuid teie alles täna pühitsemisel.
Siin on toimunud mõningad seadusemuudatused ning ka pühitsemise iseloom ja kord on muutunud. Meie kirik on saanud Porvoo ühenduse liikmeks, mis tänu anglikaani kiriku osalemisele selles rõhutab piiskopi ametit veidi enam. Seetõttu on piiskopi roll meie kirikus täna natuke enam tähtsustatud kui aastaid tagasi.
A.A.