Number 2 (104) 12. jaanuar 2005
Torm ootas võidu ära
Andrus Veerpalu pole vist peaaegu kunagi halvas tujus, igatahes silma see ei hakka. Tema sõnad pole kunagi kurjad – kas keegi mäletab olümpiavõitjat kedagi ründamas? Juuresolev pilt Veerpalust peaks kinnitama, mis mehega tegemist. TARMO MERI
Isegi torm ei tulnud enne, kui mees oli võitnud. Justkui teadnuks, et Eesti suusatajad pole maailma karikavõistluste etappi varem omaenda suusarajal kordagi võitnud, ei tohi pidu ära rikkuda. Millal siis veel, kui mitte nüüd, kui Andrus Veerpalu vorm nii hiilgav, Otepääl saab ju suurkonkurentsis võistelda vaid kord aastas.
Võit käes, ei maksa enam kahetseda, et teist suusapäeva ei tulnud ja võimalikud õnnestumised jätku ei leidnud. Kes hästi hooajaks valmistus, sel tasu saamata ei jää. Ja meie, pealtvaatajad ja muidu pöidlahoidjad, suudame hinnata ka neid tulemusi, mis kaugelt meieni toimetatakse.
Andrus ei keelanud fotograafile oma laia naeru, näost ju näha, et tegemist hea inimesega. Ja see on alles algus, jaanuar kõigest poole peal. Suusatajad on ses mõttes õnnelik seltskond, et kui kord ei õnnestu, jääb võimalusi veel ja siis veel ja ikka veel…
Saab ka vile ja stopperita?
KOMMENTAAR
KRISTI VAHEMAA,
toimetaja
Lugesin mõned päevad tagasi läbi aruande sellest, missugune on reaalne seis kehalise kasvatuse õpetamisel Eesti koolides. Ja olin
tõsiselt üllatunud, alguses tegelikult ei suutnud uskudagi.
Aga kui järele mõelda – kellega ma kokku puutun? Koolidega, kes osalevad võistlustel ja on tõesti tublid, külla kutsuvad toimetust ka tõenäoliselt need, kes ise sportlikumad ja tunnis agaramad ning saavutustega silma paistavad. Näiliselt kerkib pidevalt juurde uusi spordisaale ja noored saavad ohtralt uusi võimalusi juurde.
Tegelik seis on aga niisugune, et tunni läbiviimiseks on saalitingimused olemas 38% koolidest. Saali suurus paneb paika ka alade harrastamise võimaluse. Näiteks käsipalli mängitakse vaid kuues koolis.
Veel hullem olukord on inventari osas – on kujunenud loomulikuks, et lapsed võtavad tundi kaasa oma hüppenööri (mille esimese klassi laps vähemalt kaks korda aastas ära kaotab) ning õpetaja tuleb kohale isikliku palliga. Suusatamisest ei tasu rääkidagi, koolides pole üldjuhul suusabaase. Küll on siiski õnneks arukaid lapsevanemaid, kes investeeringu teevad ja ei poe seaduse selja taha – kuskil pole öeldud, et tunni läbiviimiseks raha peab kulutama.
Šokeeriv oli lugeda, et 20% koolides pole vilet ega stopperit, neljandikus õppeasutustes puudub mõõdulint. Tõsi küll, vile ja stopper ei pane kedagi sportima, kuid nii elementaarsete asjade puudumine paneb imestama küll.
Kõik sõltub siiski õpetajast, võtsid teema kokku uuringu läbiviijad. Tõepoolest, oleme näinud agaraid pedagooge, kes igal nädalavahetusel võistlustel käivad ning uusi alasid välja nuputavad. Paraku on ka õpetajaid, kes miniseelikus tunnis käivad ja õpilastel vaid ümber koolimaja joosta käsivad.
Õpetajad ise soovivad kahte asja. Esiteks, et õppegrupi suurus poleks üle 15 lapse ning et hindamiskriteeriumid oleks ikkagi kindlalt paika pandud. Praegu on see kooliti äärmiselt erinev – ühes kohas hindab õpetaja noore arengut, teises aga lähtub väga kindlatest etteantud numbrilistest kombinatsioonidest.
Tahaks väga loota, et õpetajate soovid ja vajadused jõuaksid sinna, kus midagi ka otsustatakse. Omakeskis võime probleemidest rääkida küll ja küll, kuid vaja on lahendusi. See, millest me siin räägime, on Eesti noorte tervis.
…
Jätkub pärast tarkvara täiendamist. Vabandage!
Uudised
Eesti Spordileht (nr 2)
Torm ootas võidu ära
Isegi torm ei tulnud enne, kui mees oli võitnud. Justkui teadnuks, et Eesti suusatajad pole maailma karikavõistluste etappi varem omaenda suusarajal kordagi võitnud, ei tohi pidu ära rikkuda. Millal siis veel, kui mitte nüüd, kui Andrus Veerpalu vorm nii hiilgav, Otepääl saab ju suurkonkurentsis võistelda vaid kord aastas.
Võit käes, ei maksa enam kahetseda, et teist suusapäeva ei tulnud ja võimalikud õnnestumised jätku ei leidnud. Kes hästi hooajaks valmistus, sel tasu saamata ei jää. Ja meie, pealtvaatajad ja muidu pöidlahoidjad, suudame hinnata ka neid tulemusi, mis kaugelt meieni toimetatakse.
Andrus ei keelanud fotograafile oma laia naeru, näost ju näha, et tegemist hea inimesega. Ja see on alles algus, jaanuar kõigest poole peal. Suusatajad on ses mõttes õnnelik seltskond, et kui kord ei õnnestu, jääb võimalusi veel ja siis veel ja ikka veel…
Saab ka vile ja stopperita?
KRISTI VAHEMAA,
toimetaja
Lugesin mõned päevad tagasi läbi aruande sellest, missugune on reaalne seis kehalise kasvatuse õpetamisel Eesti koolides. Ja olin
tõsiselt üllatunud, alguses tegelikult ei suutnud uskudagi.
Aga kui järele mõelda – kellega ma kokku puutun? Koolidega, kes osalevad võistlustel ja on tõesti tublid, külla kutsuvad toimetust ka tõenäoliselt need, kes ise sportlikumad ja tunnis agaramad ning saavutustega silma paistavad. Näiliselt kerkib pidevalt juurde uusi spordisaale ja noored saavad ohtralt uusi võimalusi juurde.
Tegelik seis on aga niisugune, et tunni läbiviimiseks on saalitingimused olemas 38% koolidest. Saali suurus paneb paika ka alade harrastamise võimaluse. Näiteks käsipalli mängitakse vaid kuues koolis.
Veel hullem olukord on inventari osas – on kujunenud loomulikuks, et lapsed võtavad tundi kaasa oma hüppenööri (mille esimese klassi laps vähemalt kaks korda aastas ära kaotab) ning õpetaja tuleb kohale isikliku palliga. Suusatamisest ei tasu rääkidagi, koolides pole üldjuhul suusabaase. Küll on siiski õnneks arukaid lapsevanemaid, kes investeeringu teevad ja ei poe seaduse selja taha – kuskil pole öeldud, et tunni läbiviimiseks raha peab kulutama.
Šokeeriv oli lugeda, et 20% koolides pole vilet ega stopperit, neljandikus õppeasutustes puudub mõõdulint. Tõsi küll, vile ja stopper ei pane kedagi sportima, kuid nii elementaarsete asjade puudumine paneb imestama küll.
Kõik sõltub siiski õpetajast, võtsid teema kokku uuringu läbiviijad. Tõepoolest, oleme näinud agaraid pedagooge, kes igal nädalavahetusel võistlustel käivad ning uusi alasid välja nuputavad. Paraku on ka õpetajaid, kes miniseelikus tunnis käivad ja õpilastel vaid ümber koolimaja joosta käsivad.
Õpetajad ise soovivad kahte asja. Esiteks, et õppegrupi suurus poleks üle 15 lapse ning et hindamiskriteeriumid oleks ikkagi kindlalt paika pandud. Praegu on see kooliti äärmiselt erinev – ühes kohas hindab õpetaja noore arengut, teises aga lähtub väga kindlatest etteantud numbrilistest kombinatsioonidest.
Tahaks väga loota, et õpetajate soovid ja vajadused jõuaksid sinna, kus midagi ka otsustatakse. Omakeskis võime probleemidest rääkida küll ja küll, kuid vaja on lahendusi. See, millest me siin räägime, on Eesti noorte tervis.
…
Jätkub pärast tarkvara täiendamist. Vabandage!