«Advenditervitused Atemost!» kirjutas EELK misjonikeskusele neljandat kuud Keenias töötav misjonär Rael Leedjärv. «Päike käib veidi kõrgemalt ja vihmahooge jääb tasapisi vähemaks – selline on advendiaeg ekvaatoril. Ja pärast jõule peaksid ilmad päris kuumaks minema.»
Selle aja jooksul on Leedjärv läbinud suahiili keele kursuse, hankinud kohaliku autojuhiloa ning kaks korda malaariasse haigestunud.
Auto on Keenias väga vajalik, sest vahemaad on pikad, sõit mõningatesse kaugetesse kogudustesse võtab maasturiga kolm-neli tundi.
Näiteks pisike kogudus asub üsna Victoria järve lähedal. «Raaga kogudus on alles paari aasta vanune ning liikmeid ei ole palju,» jutustas Leedjärv. «Ka ei ole kogudusel veel oma kirikut. On vaid üks suur puu, mille vilus jumalateenistusi peetakse.»
Aafriklaste siirus
Kui misjonär Raagasse sõitis, võttis ta teel peale koguduse noortekoori, üheksakohaline maastur mahutas ära 17 inimest. «Noored laulsid kogu pika reisi, seda vaatamata kehvadele teeoludele – see oli lihtsalt võrratu,» kiitis ta.
Leedjärvele avaldas muljet aafriklaste lapselik siirus ja vahetus, usaldus ja austus piiblisõna vastu. Tema sõnul oleks sellest eestlastelgi õppida.
Marimaal Joðkar-Olas töötav misjonär Anu Väliaho pakkus talvepildikest Venemaalt. «Üheteistkümnes talv Marimaal. Juba nädal aega on pakane, täna oli 18 kraadi ja lund on ka paari sentimeetri jagu maas. Ilus, kui kõik on valge ja lumi sätendab ja krudiseb saabaste all,» kirjutas ta.
Väliaho on koos abikaasa Juhaga juba 13 aastat Venemaal hõimurahvaste kogudustes töötanud. Ta hindas lausa ajalooliseks sügisel Joðkar-Olas alanud teoloogilist koolitust, milles osaleb 25 õpilast Uurali praostkonnast. «Loodame sel viisil kasvatada kogudustele uut töötegijate kaadrit,» selgitas ta.
Oktoobri lõpul korraldas luteri kogudus 27 osavõtjaga laagri üksikemadele ja nende lastele. Lapsed said koos laulda ja mängida. Emad vahetasid kogemusi ning kuulasid kristliku perepsühholoogi loengut.
Väliaho edastas ka liigutava loo kahest noorest, 10 aastat autoõnnetuse tagajärjel ratastoolis olevast Annast ja poolpimedast Stanislavist, kes teineteise toel õnne leidsid, abiellusid ja nüüd last ootavad. Kohalik arst oli nõudnud, et Anna aborti teeks.
«Praegu elavad Anna ja Stanislav meie koguduses,» kirjutas misjonär. «Võtsime Anna rasedusega arvele Joðkar-Olas. Palvetame nende eest, sest nad nii väga tahavad oma last.»
Juba novembris hakkasid koguduse noored jõuludeks valmistuma, meisterdasid jõulukaarte, õppisid omatehtud jõulumuusikali, mille esietendus on jõululaupäeval.
Misjonär Liliann Keskinen, kes koos abikaas Hannuga töötas Omskis, tähistab jõule Soomes, sest peresse on sündimas laps. Veebruaris tahavad nad Omskisse tagasi minna.
Et Siberis on palju Eestist, Soomest ja Ingerimaalt välja rännanud ja saadetud inimeste järglasi, on huvi eesti- ja soomekeelse jumalasõna vastu suur. Varem töötas Keskinen Mordvas.
«Misjonär on maailma parim amet,» kinnitas Väliaho. «Ma jagan seda, millest olen ise osa saanud. Olen rahul, kui suudan vähendada hingede kahjuvalu pimeduses veedetud elu pärast.»
Väliaho väitel ei võistle nad ei Venemaal levinud õigeusu ega ka maride rahvausundiga. Luteri misjonärid selgitavad oma, õpetavad piiblit ja annavad teadmisi. Inimestel on vaba valik, millesse uskuda.
«Kõik inimesed on usklikud. Kes usub saatusse, kes esivanemate vaimudesse, kes kõrgemasse jõudu,» tõdes Väliaho. «Usk iseendasse on petlik, see saab ruttu otsa.»
Venemaa vilets elu
Misjonäri jutu järgi on marid küll enamasti õigeusklikud, kuid käivad ka ohvrimetsas esivanemate vaimusid toitmas. Nüüd, ärkamisajal püüab mari intelligents vaadata Lääne suunas ja otsida ühisosa hõimurahvaste luteri kirikuga.
Sealne õigeusu kirik Väliaho jutu järgi siiski näeb eesti-soome misjonärides teatavat ohtu ning püüab nende tegevust takistada. Mullu keelati Joðkar-Ola kultuurimajas jõulukontsert, samuti koguduse ajalehe trükkimine. Jumalasõna võib kuulutada ainult kogudusemaja seinte vahel.
Väliaho sõnul on elu Venemaal vilets. Joðkar-Olas on palju töötuid, kodutuid ja kurjategijaid. Kirikusse on seitse korda sisse murtud, misjonäride korter on kolm korda tühjaks tehtud. «Õnneks on tegemist vaid asjadega, need on elus teisejärgulised,» märkis misjonär. «Vähemalt meie elu kallale pole keegi kippunud.»
Misjonikeskuse andmeil oli esimene Eestist pärit misjonär Gustav Reinhold Nyländer, kes tegutses Aafrikas 19. sajandi algul. Esimene eesti soost misjonär Hans Tiismann töötas 1860-80ndail Palestiinas, Keenias ja Brasiilias.
Uudised
VE: Eesti misjonärid
Eesti misjonärid saadavad jõulutervitusi Keeniast ja Siberist 23.12.2004 00:01Hille Tänavsuu, Pärnu Postimees
«Advenditervitused Atemost!» kirjutas EELK misjonikeskusele neljandat kuud Keenias töötav misjonär Rael Leedjärv. «Päike käib veidi kõrgemalt ja vihmahooge jääb tasapisi vähemaks – selline on advendiaeg ekvaatoril. Ja pärast jõule peaksid ilmad päris kuumaks minema.»
Selle aja jooksul on Leedjärv läbinud suahiili keele kursuse, hankinud kohaliku autojuhiloa ning kaks korda malaariasse haigestunud.
Auto on Keenias väga vajalik, sest vahemaad on pikad, sõit mõningatesse kaugetesse kogudustesse võtab maasturiga kolm-neli tundi.
Näiteks pisike kogudus asub üsna Victoria järve lähedal. «Raaga kogudus on alles paari aasta vanune ning liikmeid ei ole palju,» jutustas Leedjärv. «Ka ei ole kogudusel veel oma kirikut. On vaid üks suur puu, mille vilus jumalateenistusi peetakse.»
Aafriklaste siirus
Kui misjonär Raagasse sõitis, võttis ta teel peale koguduse noortekoori, üheksakohaline maastur mahutas ära 17 inimest. «Noored laulsid kogu pika reisi, seda vaatamata kehvadele teeoludele – see oli lihtsalt võrratu,» kiitis ta.
Leedjärvele avaldas muljet aafriklaste lapselik siirus ja vahetus, usaldus ja austus piiblisõna vastu. Tema sõnul oleks sellest eestlastelgi õppida.
Marimaal Joðkar-Olas töötav misjonär Anu Väliaho pakkus talvepildikest Venemaalt. «Üheteistkümnes talv Marimaal. Juba nädal aega on pakane, täna oli 18 kraadi ja lund on ka paari sentimeetri jagu maas. Ilus, kui kõik on valge ja lumi sätendab ja krudiseb saabaste all,» kirjutas ta.
Väliaho on koos abikaasa Juhaga juba 13 aastat Venemaal hõimurahvaste kogudustes töötanud. Ta hindas lausa ajalooliseks sügisel Joðkar-Olas alanud teoloogilist koolitust, milles osaleb 25 õpilast Uurali praostkonnast. «Loodame sel viisil kasvatada kogudustele uut töötegijate kaadrit,» selgitas ta.
Oktoobri lõpul korraldas luteri kogudus 27 osavõtjaga laagri üksikemadele ja nende lastele. Lapsed said koos laulda ja mängida. Emad vahetasid kogemusi ning kuulasid kristliku perepsühholoogi loengut.
Väliaho edastas ka liigutava loo kahest noorest, 10 aastat autoõnnetuse tagajärjel ratastoolis olevast Annast ja poolpimedast Stanislavist, kes teineteise toel õnne leidsid, abiellusid ja nüüd last ootavad. Kohalik arst oli nõudnud, et Anna aborti teeks.
«Praegu elavad Anna ja Stanislav meie koguduses,» kirjutas misjonär. «Võtsime Anna rasedusega arvele Joðkar-Olas. Palvetame nende eest, sest nad nii väga tahavad oma last.»
Juba novembris hakkasid koguduse noored jõuludeks valmistuma, meisterdasid jõulukaarte, õppisid omatehtud jõulumuusikali, mille esietendus on jõululaupäeval.
Misjonär Liliann Keskinen, kes koos abikaas Hannuga töötas Omskis, tähistab jõule Soomes, sest peresse on sündimas laps. Veebruaris tahavad nad Omskisse tagasi minna.
Et Siberis on palju Eestist, Soomest ja Ingerimaalt välja rännanud ja saadetud inimeste järglasi, on huvi eesti- ja soomekeelse jumalasõna vastu suur. Varem töötas Keskinen Mordvas.
«Misjonär on maailma parim amet,» kinnitas Väliaho. «Ma jagan seda, millest olen ise osa saanud. Olen rahul, kui suudan vähendada hingede kahjuvalu pimeduses veedetud elu pärast.»
Väliaho väitel ei võistle nad ei Venemaal levinud õigeusu ega ka maride rahvausundiga. Luteri misjonärid selgitavad oma, õpetavad piiblit ja annavad teadmisi. Inimestel on vaba valik, millesse uskuda.
«Kõik inimesed on usklikud. Kes usub saatusse, kes esivanemate vaimudesse, kes kõrgemasse jõudu,» tõdes Väliaho. «Usk iseendasse on petlik, see saab ruttu otsa.»
Venemaa vilets elu
Misjonäri jutu järgi on marid küll enamasti õigeusklikud, kuid käivad ka ohvrimetsas esivanemate vaimusid toitmas. Nüüd, ärkamisajal püüab mari intelligents vaadata Lääne suunas ja otsida ühisosa hõimurahvaste luteri kirikuga.
Sealne õigeusu kirik Väliaho jutu järgi siiski näeb eesti-soome misjonärides teatavat ohtu ning püüab nende tegevust takistada. Mullu keelati Joðkar-Ola kultuurimajas jõulukontsert, samuti koguduse ajalehe trükkimine. Jumalasõna võib kuulutada ainult kogudusemaja seinte vahel.
Väliaho sõnul on elu Venemaal vilets. Joðkar-Olas on palju töötuid, kodutuid ja kurjategijaid. Kirikusse on seitse korda sisse murtud, misjonäride korter on kolm korda tühjaks tehtud. «Õnneks on tegemist vaid asjadega, need on elus teisejärgulised,» märkis misjonär. «Vähemalt meie elu kallale pole keegi kippunud.»
Misjonikeskuse andmeil oli esimene Eestist pärit misjonär Gustav Reinhold Nyländer, kes tegutses Aafrikas 19. sajandi algul. Esimene eesti soost misjonär Hans Tiismann töötas 1860-80ndail Palestiinas, Keenias ja Brasiilias.