|
Tegin asjaolude sunnil hiljuti kaks pikemat reisi Euroopasse ega imesta põrmugi, et ameeriklased praegu pigem oma kontinendil eelistavad reisida.
Ameerikas pole küll kuulsate arhitektide sajanditevanuseid kloostreid ja kindlusi, antiikseid kirikuid ega hotellideks ümber ehitatud losse. Siinsete restoranide menüüs puuduvad hõrgutised, mille nime ja koostisosade de‰ifreerimiseks sõnaraama- tut vaja läheb, kuid enamasti on kõik, mis silma jääb, hinna poolest kättesaadav.
Keskmise hotellitoa leiab umbes 70 dollariga, kolmekäiguline õhtusöök kahele koos pudeli veiniga maksab alla 100 dollari ning rendiauto hinnad algavad 15 dollarist päev. Dringi ja õlle saab baaris kolme dollariga. Muuseumi pääseb enamasti tasuta ja teatri- või kontserdipiletiks piisab 30 dollarist. Metroo- või bussipilet maksab dollari, rääkimata kohvitassist, mis USA-s on vähemalt viis korda odavam kui Euroopas.
Hullumeelsed hinnad
Muidugi pole dollar praegu parimas seisus, aga päris kõike ei kannata ka odavnenud (kurjemate keelte väitel USA valitsuse soosingul väärtust kaotanud) “greenbacki” arvele kanda. Mulle jäi arusaamatuks, miks peab ühe ja sama Itaalia jalatsimeistri kingapaar, mis USA-s maksab 60 dollarit, Firenzes olema väärt ligi viis korda rohkem.
Tallinnas mõistatasin, mis sunnib panema üsna tavalise külmkapi hinnaks ligi 20 000 krooni, kui sama firma kaks korda suurem ning televiisori ja jäämasinaga külmik on Ameerikas poole odavam.
Lausa ‰oki sain, kui madratsi peale mõeldud täiesti harilikust materjalist (paremaks paigal-püsimiseks kummipaeltega nurkades) voodilina Tallinna Stockmannis (tõsi, ainus koht, kus selliseid leidus) 590 krooni maksis! Ameerikas saab neid poest viie dollariga! Huvitaval kombel ei ühinenud tuttavad Itaalias ega Eestis mu nurinaga, vaid otsisid selgitusi, et müüja ja vahendaja tahab ka teenida.
Kuid dollari juurde tagasi tulles – vahetuskurss nii Itaalias kui ka Eestis ajas lausa hirmu peale. Ennast pettes püüdsin komisjonitasu vältimiseks dollaritega läbi ajada, aga Tallinna taksojuht vaatas seda nagu lepalehte ja uudistas, kas eurosid pole.
Ma saan aru – nagu soomlased ütlevad: maassa maan tavalla, aga samas tekib mul teisel pool ookeani olles iga kord mõte, et selle pärast eurooplased nii mornid ongi, et nad peavad iga asja eest hingehinda maksma.
Kuumus tahtis poes hinge võtta
•• Kui Itaalias peletasid mind kiiresti poest kõrged hinnad,
siis Tallinnas oli võimatu pikemalt kaupa valida põhjusel, et kuumus tahtis hinge võtta. Ilmselt on müügisaali temperatuur sätitud siidisärkides müüjaid, aga mitte talveriietes kliente silmas pidades. Ometi eksisteerivad ju pood, kohvik, restoran ning kõik muud kauba pakkujad ostja, aga mitte müüja jaoks.
•• Olen Euroopas samuti tähele pannud, et Ameerika raudne reegel, et ostjal on alati õigus ka siis, kui tal õigus ei ole, Vanal Mandril enamasti ei kehti. Me Ameerikas oleme harjunud oma toidu ülejäägi restoranist “dogbagis” koju kaasa võtma. Kui ma kala kõrvale punast veini ja liha kõrvale valget veini joon, peab kelner ikka vajalikuks kuidagi sellest etiketirikkumisest märku anda.
|
Uudised
VE: Larsson, Margus – välis-Eesti ajakirjanik
Ameeriklasele mõjuvad Eesti ja Itaalia hinnad kui šokeeriv unenägu
Markus Larsson, 18.12.2004
Tegin asjaolude sunnil hiljuti kaks pikemat reisi Euroopasse ega imesta põrmugi, et ameeriklased praegu pigem oma kontinendil eelistavad reisida.
Ameerikas pole küll kuulsate arhitektide sajanditevanuseid kloostreid ja kindlusi, antiikseid kirikuid ega hotellideks ümber ehitatud losse. Siinsete restoranide menüüs puuduvad hõrgutised, mille nime ja koostisosade de‰ifreerimiseks sõnaraama- tut vaja läheb, kuid enamasti on kõik, mis silma jääb, hinna poolest kättesaadav.
Keskmise hotellitoa leiab umbes 70 dollariga, kolmekäiguline õhtusöök kahele koos pudeli veiniga maksab alla 100 dollari ning rendiauto hinnad algavad 15 dollarist päev. Dringi ja õlle saab baaris kolme dollariga. Muuseumi pääseb enamasti tasuta ja teatri- või kontserdipiletiks piisab 30 dollarist. Metroo- või bussipilet maksab dollari, rääkimata kohvitassist, mis USA-s on vähemalt viis korda odavam kui Euroopas.
Hullumeelsed hinnad
Muidugi pole dollar praegu parimas seisus, aga päris kõike ei kannata ka odavnenud (kurjemate keelte väitel USA valitsuse soosingul väärtust kaotanud) “greenbacki” arvele kanda. Mulle jäi arusaamatuks, miks peab ühe ja sama Itaalia jalatsimeistri kingapaar, mis USA-s maksab 60 dollarit, Firenzes olema väärt ligi viis korda rohkem.
Tallinnas mõistatasin, mis sunnib panema üsna tavalise külmkapi hinnaks ligi 20 000 krooni, kui sama firma kaks korda suurem ning televiisori ja jäämasinaga külmik on Ameerikas poole odavam.
Lausa ‰oki sain, kui madratsi peale mõeldud täiesti harilikust materjalist (paremaks paigal-püsimiseks kummipaeltega nurkades) voodilina Tallinna Stockmannis (tõsi, ainus koht, kus selliseid leidus) 590 krooni maksis! Ameerikas saab neid poest viie dollariga! Huvitaval kombel ei ühinenud tuttavad Itaalias ega Eestis mu nurinaga, vaid otsisid selgitusi, et müüja ja vahendaja tahab ka teenida.
Kuid dollari juurde tagasi tulles – vahetuskurss nii Itaalias kui ka Eestis ajas lausa hirmu peale. Ennast pettes püüdsin komisjonitasu vältimiseks dollaritega läbi ajada, aga Tallinna taksojuht vaatas seda nagu lepalehte ja uudistas, kas eurosid pole.
Ma saan aru – nagu soomlased ütlevad: maassa maan tavalla, aga samas tekib mul teisel pool ookeani olles iga kord mõte, et selle pärast eurooplased nii mornid ongi, et nad peavad iga asja eest hingehinda maksma.
Kuumus tahtis poes hinge võtta
•• Kui Itaalias peletasid mind kiiresti poest kõrged hinnad,
siis Tallinnas oli võimatu pikemalt kaupa valida põhjusel, et kuumus tahtis hinge võtta. Ilmselt on müügisaali temperatuur sätitud siidisärkides müüjaid, aga mitte talveriietes kliente silmas pidades. Ometi eksisteerivad ju pood, kohvik, restoran ning kõik muud kauba pakkujad ostja, aga mitte müüja jaoks.
•• Olen Euroopas samuti tähele pannud, et Ameerika raudne reegel, et ostjal on alati õigus ka siis, kui tal õigus ei ole, Vanal Mandril enamasti ei kehti. Me Ameerikas oleme harjunud oma toidu ülejäägi restoranist “dogbagis” koju kaasa võtma. Kui ma kala kõrvale punast veini ja liha kõrvale valget veini joon, peab kelner ikka vajalikuks kuidagi sellest etiketirikkumisest märku anda.