Soomlaste vastupanu Talvesõjas üllatas Nõukogude Liitu
07.12.2004 00:01Ants Laaneots, kindralmajor
Nõukogude Liit oli Talvesõjas edu saavutamises nii kindel, et ei pidanud operatsiooni Soome vastu isegi mitte strateegilise tasandi ettevõtmiseks, lõpuks kestsid lahingud aga 105 päeva ning Helsingisse jõuda plaaninud Punaarmee selle naaberriigi pealinna ei näinudki.
Ülesande operatsioon Soome vastu ette valmistada ja läbi viia sai teise järgu armeekomandöri Kirill Meretskovi juhitav Leningradi sõjaväeringkond.
Meretskov koostas Soome armee maavägede ja merejõudude purustamise operatsiooni plaani. Ta kavatses Soome vallutamiseks kasutada nelja armeed, kus oli kokku 425 640 punaväelast, 24 diviisi, 2289 tanki, 2876 suurtükki ja miinipildujat ning 2446 lennukit.
Pealöögi suunal Karjala kannasel pidi tegutsema 7. armee. Põhja pool Laadogat 8. armee, 9. armee ja Murmanskis baseeruv 14. armee.
Vallutusplaan nägi ette, et 7. armee ületab julgestusvööndi ja murrab kaheksa kuni kümne päeva jooksul läbi Mannerheimi liinist Karjala kannasel, vallutab Viiburi ning jätkab seejärel kiiret pealetungi Helsingile. Soome pealinnas kavatseti olla Stalini sünnipäeval ehk 18. detsembril. Pealöögi suund valiti piki Leningradi-Viiburi raudteed.
Samaaegselt pidi ümber põhja poolt Laadoga järve liikuma Petrozavodski suunal hargnev 8. armee. Nemad pidid arendama pealetungi Kesk-Soome suunas, osaga oma vasaku tiiva üksustest sooritama manöövri kannasel olevate Soome vägede tagalasse ja koostöös 7. armeega purustama seal asuvad Soome Karjala armee peajõud.
9. armee sai ülesande ületada riigipiir kolmes kohas ja arendada pealetungi Kuhmo, Soomussalmi ja Salla suunas, jõuda kiiresti Oulu juures Botnia laheni ja lõigata sellega Soome kaheks.
14. armee pidi okupeerima Petsamo piirkonna ja lõikama soomlased ära Barentsi merest.
Soome väejuhatus suutis aga Nõukogude sõjaplaane peaaegu täpselt ette ennustada. Vaid Laadoga lõunaküljelt ründavate üksuste arvukust alahinnati märkimisväärselt.
Soome kindralstaap lähtus seisukohast, et sõjas Nõukogude Liiduga annab viimane peamise löögi Karjala kannasele. See oli Soome kaitse peapositsiooni kohal umbes saja kilomeetri laiune. Soomlaste kaitsevööndit Karjala kannasel hakkas Nõukogude propaganda mõne aja pärast, eriti pärast Punaarmee suuri kaotusi seal, kutsuma Mannerheimi liiniks.
Kui Eesti juhtkond kartis 1939. aasta augustis-septembris mobilisatsiooni läbi viia, peljates, et see annab NSVLile ettekäände agressiooniks, siis soomlased talitasid vastupidi.
Augustis demobiliseeritud Soome sõdurid kutsuti tagasi tegevteenistusse. 23. septembril said piirivalveüksuste reservväelased õppekogunemiste sildi all käsu ilmuda oma teenistuskohtadele.
Osa katteüksustest viidi aegsasti kannasele. 25. oktoobriks jõudis Soome relvajõud varjatult mobiliseerida sõjaaja jõudluseni ja paigutada üksused nende kaitsealadele. Seal jätkati kindlustuste rajamist ja püüti korraldada koostegevusõpet.
Vene ajaloolase Mihhail Meltjuhhovi andmetel oli 30. novembril 1939 Soome armees 265 000 meest, 534 suurtükki ja miinipildujat, 64 tanki ja 270 lennukit.
Idanaabri oodatava peamise löögi suunal Karjala kannasel asus kaitsele Karjala armee kindral Hugo Östermani juhtimisel, 133 000 mehe, 349 suurtüki, 32 tanki ja 36 lennukiga.
Selle koosseisus oli kaks korpust. Teine korpus koosnes kolmest, «Mannerheimi liini» lõiku Soome lahest kuni Vuoksa jõeni kaitsvast diviisist. Korpust võis vajadusel abistada selle läheduses paiknev armeejuhataja reservis olev 1. diviis.
Eelmisest vasakul, kuni Laadoga järveni kaitses Mannerheimi liini kolmas korpus. Mannerheimi liini ees, 20-65 kilomeetri laiuses kattevööndis asus neli piirivalvuritest, jäägerpataljonidest, ratsaväesalkadest ja kohalikust omakaitsest koosnevat kattegruppi, kokku 21 600 meest ja 71 suurtükki.
Laadoga järvest põhjas, kuni Ilomantsi linnani seisis umbes sajakilomeetrisel rindel positsioonidel neljas korpus.
Hiiglaslik territoorium Ilomantsist Põhja-Jäämereni oli mingil määral kaitstud kindralmajor Wiljo Einar Tuompo juhitud Põhja-Soome grupiga. See kujutas endast tugipunktide süsteemis kõiki riigipiirilt sisemaale tulevaid teid tõkestavat üksikutest pataljonidest ja kompaniidest koosnevat ketikest.
Ülemjuhataja kasina reservi moodustasid kaks jalaväediviisi: 6. diviis Viiburi lähedal Luumäkil ja alles formeerimisel olev 9. diviis Oulus.
1939. aasta 30. novembrist 26. detsembrini käis Nõukogude vägede esimene suurpealetung kogu rindel. Lahingud toimusid piiriäärses julgestusvööndis. Punaarmee katsed murda läbi Mannerheimi liinist kukkusid läbi. Mõnedes rindelõikudes algasid Soome vägede vasturünnakud.
Kahe esimese sõjakuu tulemused ðokeerisid NSVLi. 1939. aasta detsembris kannase lahingute käigus vastu võetud kaotuste järel otsustas Nõukogude väejuhatus võtta operatiivpausi ja valmistuda põhjalikult ette suurpealetungiks. Soome rindele toodi täiendavalt kaks armeed ja hulk erinevaid üksusi. 1. veebruariks
1940 koondas Nõukogude väejuhatus Põhja-Jäämere ja Balti mere vahelisele alale Soome vastu kaks rinnet – looderinne Mannerheimi liini vastu kannasel ja Põhja armeegrupi.
Kahel rindel sõdis kokku 976 000 punaväelast, 11 266 suurtükki ja miinipildujat, 2998 tanki ja 3253 lahingulennukit. Vägede juurdevool jätkus suurpealetungi käigus.
Ebavõrdsed jõud
Soome sõjaväes oli sõja lõpus 13 diviisi, 340 000 meest, 944 suurtükki ja 241 õhutõrjevahendit.
Nõukogude vägede strateegiline pealetung algas 1. veebruaril kümnepäevase suurtükiväe ettevalmistustule ja lennuväe vahetpidamatute õhurünnakutega.
Suurpealetung Soome peakaitseliinile algas 11. veebruaril 15-kilomeetrisel läbimurdelõigul Muolaanjärvi ja Karhula vahel. Viie päeva jooksul õnnestus venelastel suurte kaotuste hinnaga kiiluda end kuni nelja kilomeetri sügavusele Manner-heimi liini. Soomlased olid 15. veebruariks sunnitud taganema oma vahekaitseliinile.
18. veebruaril alustas Punaarmee rünnakuid vahekaitseliini vastu. Soome ülemjuhataja oli reservide puudusel sunnitud pärast vihaseid lahinguid andma loa taanduda 28. veebruariks tagumisele kaitseliinile.
Jõud olid ebavõrdsed. Punaarmee käsutuses oli piiramatult kahuriliha, mida aeti tulle hoolimatult. Väikesel rahval niisugust inimressurssi ei olnud, ta oli verest tühjaks jooksmas.
Punaarmee surve jätkus raugematu hooga. 3. märtsiks jõudsid Nõukogude väed Viiburi lähistele. Linna pärast puhkesid kümnepäevased ägedad lahingud.
Soomlased kaitsesid oma suuruselt teist linna ennenähtamatu külmaverelisuse ja ennastsalgavusega. Viiburis käisid ägedad lahingud veel kaks tundi pärast seda, kui jõustus Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu. Linna keskosa jäigi NSVLil vallutamata.
13. märtsil sõlmisid Soome ja Nõukogude Liit rahuleppe.
Soome kaotas langenute ja haavadesse surnutena 26 662 sõdurit, NSVL 131 476.
Uudised
VE: Talvesõda
Soomlaste vastupanu Talvesõjas üllatas Nõukogude Liitu
07.12.2004 00:01Ants Laaneots, kindralmajor
Ülesande operatsioon Soome vastu ette valmistada ja läbi viia sai teise järgu armeekomandöri Kirill Meretskovi juhitav Leningradi sõjaväeringkond.
Meretskov koostas Soome armee maavägede ja merejõudude purustamise operatsiooni plaani. Ta kavatses Soome vallutamiseks kasutada nelja armeed, kus oli kokku 425 640 punaväelast, 24 diviisi, 2289 tanki, 2876 suurtükki ja miinipildujat ning 2446 lennukit.
Pealöögi suunal Karjala kannasel pidi tegutsema 7. armee. Põhja pool Laadogat 8. armee, 9. armee ja Murmanskis baseeruv 14. armee.
Vallutusplaan nägi ette, et 7. armee ületab julgestusvööndi ja murrab kaheksa kuni kümne päeva jooksul läbi Mannerheimi liinist Karjala kannasel, vallutab Viiburi ning jätkab seejärel kiiret pealetungi Helsingile. Soome pealinnas kavatseti olla Stalini sünnipäeval ehk 18. detsembril. Pealöögi suund valiti piki Leningradi-Viiburi raudteed.
Samaaegselt pidi ümber põhja poolt Laadoga järve liikuma Petrozavodski suunal hargnev 8. armee. Nemad pidid arendama pealetungi Kesk-Soome suunas, osaga oma vasaku tiiva üksustest sooritama manöövri kannasel olevate Soome vägede tagalasse ja koostöös 7. armeega purustama seal asuvad Soome Karjala armee peajõud.
9. armee sai ülesande ületada riigipiir kolmes kohas ja arendada pealetungi Kuhmo, Soomussalmi ja Salla suunas, jõuda kiiresti Oulu juures Botnia laheni ja lõigata sellega Soome kaheks.
14. armee pidi okupeerima Petsamo piirkonna ja lõikama soomlased ära Barentsi merest.
Soome väejuhatus suutis aga Nõukogude sõjaplaane peaaegu täpselt ette ennustada. Vaid Laadoga lõunaküljelt ründavate üksuste arvukust alahinnati märkimisväärselt.
Soome kindralstaap lähtus seisukohast, et sõjas Nõukogude Liiduga annab viimane peamise löögi Karjala kannasele. See oli Soome kaitse peapositsiooni kohal umbes saja kilomeetri laiune. Soomlaste kaitsevööndit Karjala kannasel hakkas Nõukogude propaganda mõne aja pärast, eriti pärast Punaarmee suuri kaotusi seal, kutsuma Mannerheimi liiniks.
Kui Eesti juhtkond kartis 1939. aasta augustis-septembris mobilisatsiooni läbi viia, peljates, et see annab NSVLile ettekäände agressiooniks, siis soomlased talitasid vastupidi.
Augustis demobiliseeritud Soome sõdurid kutsuti tagasi tegevteenistusse. 23. septembril said piirivalveüksuste reservväelased õppekogunemiste sildi all käsu ilmuda oma teenistuskohtadele.
Osa katteüksustest viidi aegsasti kannasele. 25. oktoobriks jõudis Soome relvajõud varjatult mobiliseerida sõjaaja jõudluseni ja paigutada üksused nende kaitsealadele. Seal jätkati kindlustuste rajamist ja püüti korraldada koostegevusõpet.
Vene ajaloolase Mihhail Meltjuhhovi andmetel oli 30. novembril 1939 Soome armees 265 000 meest, 534 suurtükki ja miinipildujat, 64 tanki ja 270 lennukit.
Idanaabri oodatava peamise löögi suunal Karjala kannasel asus kaitsele Karjala armee kindral Hugo Östermani juhtimisel, 133 000 mehe, 349 suurtüki, 32 tanki ja 36 lennukiga.
Selle koosseisus oli kaks korpust. Teine korpus koosnes kolmest, «Mannerheimi liini» lõiku Soome lahest kuni Vuoksa jõeni kaitsvast diviisist. Korpust võis vajadusel abistada selle läheduses paiknev armeejuhataja reservis olev 1. diviis.
Eelmisest vasakul, kuni Laadoga järveni kaitses Mannerheimi liini kolmas korpus. Mannerheimi liini ees, 20-65 kilomeetri laiuses kattevööndis asus neli piirivalvuritest, jäägerpataljonidest, ratsaväesalkadest ja kohalikust omakaitsest koosnevat kattegruppi, kokku 21 600 meest ja 71 suurtükki.
Laadoga järvest põhjas, kuni Ilomantsi linnani seisis umbes sajakilomeetrisel rindel positsioonidel neljas korpus.
Hiiglaslik territoorium Ilomantsist Põhja-Jäämereni oli mingil määral kaitstud kindralmajor Wiljo Einar Tuompo juhitud Põhja-Soome grupiga. See kujutas endast tugipunktide süsteemis kõiki riigipiirilt sisemaale tulevaid teid tõkestavat üksikutest pataljonidest ja kompaniidest koosnevat ketikest.
Ülemjuhataja kasina reservi moodustasid kaks jalaväediviisi: 6. diviis Viiburi lähedal Luumäkil ja alles formeerimisel olev 9. diviis Oulus.
1939. aasta 30. novembrist 26. detsembrini käis Nõukogude vägede esimene suurpealetung kogu rindel. Lahingud toimusid piiriäärses julgestusvööndis. Punaarmee katsed murda läbi Mannerheimi liinist kukkusid läbi. Mõnedes rindelõikudes algasid Soome vägede vasturünnakud.
Kahe esimese sõjakuu tulemused ðokeerisid NSVLi. 1939. aasta detsembris kannase lahingute käigus vastu võetud kaotuste järel otsustas Nõukogude väejuhatus võtta operatiivpausi ja valmistuda põhjalikult ette suurpealetungiks. Soome rindele toodi täiendavalt kaks armeed ja hulk erinevaid üksusi. 1. veebruariks
1940 koondas Nõukogude väejuhatus Põhja-Jäämere ja Balti mere vahelisele alale Soome vastu kaks rinnet – looderinne Mannerheimi liini vastu kannasel ja Põhja armeegrupi.
Kahel rindel sõdis kokku 976 000 punaväelast, 11 266 suurtükki ja miinipildujat, 2998 tanki ja 3253 lahingulennukit. Vägede juurdevool jätkus suurpealetungi käigus.
Ebavõrdsed jõud
Soome sõjaväes oli sõja lõpus 13 diviisi, 340 000 meest, 944 suurtükki ja 241 õhutõrjevahendit.
Nõukogude vägede strateegiline pealetung algas 1. veebruaril kümnepäevase suurtükiväe ettevalmistustule ja lennuväe vahetpidamatute õhurünnakutega.
Suurpealetung Soome peakaitseliinile algas 11. veebruaril 15-kilomeetrisel läbimurdelõigul Muolaanjärvi ja Karhula vahel. Viie päeva jooksul õnnestus venelastel suurte kaotuste hinnaga kiiluda end kuni nelja kilomeetri sügavusele Manner-heimi liini. Soomlased olid 15. veebruariks sunnitud taganema oma vahekaitseliinile.
18. veebruaril alustas Punaarmee rünnakuid vahekaitseliini vastu. Soome ülemjuhataja oli reservide puudusel sunnitud pärast vihaseid lahinguid andma loa taanduda 28. veebruariks tagumisele kaitseliinile.
Jõud olid ebavõrdsed. Punaarmee käsutuses oli piiramatult kahuriliha, mida aeti tulle hoolimatult. Väikesel rahval niisugust inimressurssi ei olnud, ta oli verest tühjaks jooksmas.
Punaarmee surve jätkus raugematu hooga. 3. märtsiks jõudsid Nõukogude väed Viiburi lähistele. Linna pärast puhkesid kümnepäevased ägedad lahingud.
Soomlased kaitsesid oma suuruselt teist linna ennenähtamatu külmaverelisuse ja ennastsalgavusega. Viiburis käisid ägedad lahingud veel kaks tundi pärast seda, kui jõustus Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu. Linna keskosa jäigi NSVLil vallutamata.
13. märtsil sõlmisid Soome ja Nõukogude Liit rahuleppe.
Soome kaotas langenute ja haavadesse surnutena 26 662 sõdurit, NSVL 131 476.