| |
|
 |
1924. aasta 1. detsembri mässust osavõtnud. |
|
Tappa noort vabariiki 30.11.2004 00:01Lauri Vahtre, ajaloolane
On voolanud kodanikkude verd, kes alles paar tundi enne seda rahulikult oma voodites puhkasid, et algava töönädala jaoks jõudu koguda; on tekkinud leski ja vaeseid lapsi, kellel lühikest aega enne õnnetuse juhtumist aimu ei olnud saatusest, mis neid varitses. (Päevaleht, 2. dets 1924)
Peatsetel ohvritel ei olnud oma traagilisest saatusest tõepoolest aimu, kuid nagu on välja selgitanud professor Hain Rebas, teadis Eesti julgeolekupolitsei kommunistide kavandatavast mässust peaaegu kõike, välja arvatud täpne algushetk.
Miks seda teavet ei kasutatud, miks Tallinna garnisoni ülem kindral Unt mingeid ennetavaid meetmeid ei rakendanud, jääb saladuseks.
Ent kerge on tagantjärele tark olla. Et kommunistid midagi plaanitsevad, polnud lõpuks mingi uudis. Kommunistid plaanitsesid kogu aeg midagi ja terve 1924. aasta november oli möödunud suure kohtuprotsessi tähe all, mille tulemusel 149 Eesti riigi suhtes vaenulikku isikut süüdi mõisteti.
NSV Liidus toimusid samal ajal meeleavaldused loosungite all «Maha valge Eesti timukad!», «Maha Eesti kodanluse vabariik!» jms, Jamburgis (Kingissepas) kanti ringi tohutut papist granaati kirjaga «Meie kingitus Eesti timukatele».
Ka Eesti enda kommunistide ähvardused olid nii jultunud, et mässukatse järel märkis Päevaleht ilmse irooniaga: «Ja kui nüüd ilmsüüta verd on voolanud ja kuriteoline katse ohvrid nõudnud, siis on asjata pahandada kommunistide üle: selleks on nemad ju olemas, see on nende eesmärk ja seda ei ole nad iialgi salanud.»
Päevalehe arvates tulnuks süüdistada pigem Riigikogu sotsialiste, kes nõudsid pidevalt politsei nõrgendamist ja osalist kaotamist ning kaitseväe laialisaatmist, et [valitsus] ei saaks taeva pärast riigivastastega võideldes neile kuidagi haiget teha.
Kommunistid ülemäärase halemeelsuse üle kurta ei saanud. Mässajaid oli umbes kakssada (neist 40 Nõukogude kodanikku), nad olid varustatud püsside, püstolite, granaatide ja mõne suurema pommiga ning jaotatud löögisalkadesse.
Suurim salk, ligi 50 meest, pidi hõivama Tondi kasarmud, ülejäänud objektidele saadetud salgad olid 7–10-mehelised. Ohvrite segadusseajamiseks kandis üks osa mässajaist tsiviilriiete peal Eesti sõjaväe sinelit, kaela ümber oli sätitud frentšikrae. Tänapäeval nimetaksime neid terroristideks ja tolleaegne Postimees kirjutaski «terroristlikust väljaastumisest».
Mässuplaan nägi ette Tallinna tähtsamate punktide – valitsusasutuste, sõjaväeosade ja kommunikatsioonisõlmede – hõivamist ning abi kutsumist NSV Liidust.
Loodeti ka, et esimeste paukude kõlades ja võitlushüüete kostes tormab mässajate juurde vaimustunud töörahvas ja asub kodanlusele kätte maksma.
Rünnakrühmad asusid tegevusse 1. detsembri (mis oli esmaspäev) varahommikul kella poole kuue paiku.
Balti jaama tormanud relvastatud jõuk kuulutas jaama korrapidaja arreteerituks, tappis mitu politseinikku ja jaama ilmunud teedeministri K. Karki.
Vahistati ka rühm hommikusele rongile tõtanud relvastamata ohvitsere, kelle kohta anti korraldus nad pärast saabastest vabastamist maha lasta.
Õnneks jõudsid enne seda kohale väeosad, piirasid jaama sisse ja pärast lühikest tulevahetust pagesid mässajad laiali.
Sõjaministeeriumisse Pagari tänaval tungiti hüüetega «Kes töörahvas on, ühinegu meiega!», otsekui võinuks ühes ministeeriumis kell 5.30 hommikul massiliselt töörahvast leiduda.
Koridori heideti nii tugevad pommid, et betoonpõrandasse tekkis auk, kust võis vaadata keldrisse. Imekombel jäi valvemeeskond ellu ja tormas oma ruumist aluspesu väel, kuid täies sõjavarustuses hoovile, kust alustati ministeeriumi tagasivõtmist. (Et aluspesu väel, pole põrmugi naljakas. Eks proovige ise detsembrikuisel varahommikul pesuväel kuskil pimedas õues püssi lastes Eesti iseseisvust kaitsta.)
Peagi muutus mässajate olukord halvaks ja nad jätsid hoone maha. Üks peitis ennast kappi. Tema põuetaskust leiti hiljem punane lipp.
Nagu öeldud, olid mässajad kõige suurema salga eraldanud sõjakooli, st Tondi kasarmute ründamiseks. Kasarmud olid neile olulised seal asunud käsitulirelvade lao tõttu. Esimese hooga õnnestus mõrvata kaks kadetti ja mitut raskelt haavata.
Tekkis segadus, «mis suur oli», nagu kindral Laidoner Riigikogu ees möönis. Kuid magavad kadetid virgusid kiirelt ja jõudsid oma püssipüramiidideni enne kui mässajad. Nüüd läks initsiatiiv kadettide kätte, mässajad taganesid õue ja osalt põgenesid, osalt langesid vangi.
Dramaatiliste sündmuste jada rullus lahti veel mitmel pool: peapostkontori juures, Toompea lossis, riigivanema majas (praegune Saksa saatkond Nevski katedraali taga), Lasnamäel, mitmes sõjaväeosas, politseijaoskondades jm.
Riigivanema adjutandil õnnestus läbi akna põgeneda ja paljajalu läbi kuulirahe kaitseväe staapi abi kutsuma joosta. Senikaua taganes riigivanem Akel oma korteris toast tuppa, lukustades enda järel uksi, mida mässajad järjekorras purustasid. Abi jõudis pärale enne, kui viimane uks maha murti.
Vene tänaval asunud peapostkontori juures toimus osalt koomiline, osalt uskumatu stseen. Hiljem jutustati, et mässuliste tegevust oli kõige esimesena märganud varasel hommikutunnil kasiinost kodu poole jalutav «heas tujus» kindral Põdder.
Paugupealt saanud kindral kaineks, sisenenud vastasasuvasse majja ja lasknud kella. Ukse avas ehmunud proua, hommikumantel seljas. Kindral teatas talle oma kanges eesti keeles viisakalt: «Proua, lubage mul paar pauku teha!», sammus kiirelt akna juurde ja avas mässajate pihta tule.
Seejärel tõttas Põdder tagasi kasiinosse ja tõi sealt abiväge, kellega postkontor tagasi võeti. Kuul olevat tabanud telegraafiaparaadi taha istunud mässajat just siis, kui ta oli toksimas abipalvet Tallinna lahel ootavale Nõukogude laevastikule.
See telegrammi saatmise lugu võib olla dramaatiline ilustus, kuid tõsiasi on see, et Nõukogude laevastik oli Kroonlinnast väljunud, ja kindlasti mitte selleks, et Soome lahel luiki imetleda.
Samuti on teada, et Pihkva ringkonna kutsealused olid mõni päev enne putši kutsutud kolmenädalastele kordusõppustele, kuid putši läbikukkumise järel kadus ringkonna staabil nende vastu huvi ja nad lasti koju tagasi.
Ometigi tegid mässu organiseerijad ja läbiviijad selles küsimuses otsustava vea. Asja pidi otsustama küll Vene invasioon, kuid ometi loodeti tõsimeeli ka tööliste kaasatulekule ja arvati, et õnnestub mingiks ajaks reaalselt võim haarata, mis oleks andnud aega rahulikult piiri tagant abi kutsuda.
Mässu põhiorganiseerija Jaan Anvelt oli oma Moskva ülemusi, Kominterni juhte Grigori Zinovjevit ja Otto Ville Kuusist veennud, et Eestis on «revolutsiooniline situatsioon» ja et Eesti Vabariik variseb kokku nagu kaardimajake.
Mitmel pool Euroopas järjest lüüa saanud Komintern vajas hädasti võitu ja otsustas panustada Eestile. Baltikumi anastamine oli plaanis nagunii.
Kuid jutt revolutsioonilisest situatsioonist oli vale. Eesti Vabariigi jõustruktuurid ja lihtkodanikud surusid mässu maha mõne tunniga. Ohvitserid, politseinikud ja sõdurid, sageli ka lihtkodanikud asusid tegutsema ilma kõrgemalt poolt tulnud käskudeta, kuid silmapaistavalt tõhusalt ja otsusekindlalt.
Tööpäeva alguseks oli kõik läbi. Mässajad olid tapnud umbes 20 inimest, teist samapalju hukkus neid endid. Lisaks haavatud. Kõik tabatud mässajad anti välikohtu alla ja mõisteti surma.
Mäss ehmatas ja kainestas. NSV Liit oli näidanud oma tõelist palet ja tallanud porri omaenda allkirja Tartu rahulepingul. Nüüd tuli sellise naabri kõrval edasi elada.
Kuid Eesti riik ja rahvas olid kirjutanud oma ajalukku sellegipoolest lehekülje, mille üle võib uhkust tunda tänagi.
Uudised
VE: detsembrimäss
Tappa noort vabariiki 30.11.2004 00:01Lauri Vahtre, ajaloolane
Peatsetel ohvritel ei olnud oma traagilisest saatusest tõepoolest aimu, kuid nagu on välja selgitanud professor Hain Rebas, teadis Eesti julgeolekupolitsei kommunistide kavandatavast mässust peaaegu kõike, välja arvatud täpne algushetk.
Miks seda teavet ei kasutatud, miks Tallinna garnisoni ülem kindral Unt mingeid ennetavaid meetmeid ei rakendanud, jääb saladuseks.
Ent kerge on tagantjärele tark olla. Et kommunistid midagi plaanitsevad, polnud lõpuks mingi uudis. Kommunistid plaanitsesid kogu aeg midagi ja terve 1924. aasta november oli möödunud suure kohtuprotsessi tähe all, mille tulemusel 149 Eesti riigi suhtes vaenulikku isikut süüdi mõisteti.
NSV Liidus toimusid samal ajal meeleavaldused loosungite all «Maha valge Eesti timukad!», «Maha Eesti kodanluse vabariik!» jms, Jamburgis (Kingissepas) kanti ringi tohutut papist granaati kirjaga «Meie kingitus Eesti timukatele».
Ka Eesti enda kommunistide ähvardused olid nii jultunud, et mässukatse järel märkis Päevaleht ilmse irooniaga: «Ja kui nüüd ilmsüüta verd on voolanud ja kuriteoline katse ohvrid nõudnud, siis on asjata pahandada kommunistide üle: selleks on nemad ju olemas, see on nende eesmärk ja seda ei ole nad iialgi salanud.»
Päevalehe arvates tulnuks süüdistada pigem Riigikogu sotsialiste, kes nõudsid pidevalt politsei nõrgendamist ja osalist kaotamist ning kaitseväe laialisaatmist, et [valitsus] ei saaks taeva pärast riigivastastega võideldes neile kuidagi haiget teha.
Kommunistid ülemäärase halemeelsuse üle kurta ei saanud. Mässajaid oli umbes kakssada (neist 40 Nõukogude kodanikku), nad olid varustatud püsside, püstolite, granaatide ja mõne suurema pommiga ning jaotatud löögisalkadesse.
Suurim salk, ligi 50 meest, pidi hõivama Tondi kasarmud, ülejäänud objektidele saadetud salgad olid 7–10-mehelised. Ohvrite segadusseajamiseks kandis üks osa mässajaist tsiviilriiete peal Eesti sõjaväe sinelit, kaela ümber oli sätitud frentšikrae. Tänapäeval nimetaksime neid terroristideks ja tolleaegne Postimees kirjutaski «terroristlikust väljaastumisest».
Mässuplaan nägi ette Tallinna tähtsamate punktide – valitsusasutuste, sõjaväeosade ja kommunikatsioonisõlmede – hõivamist ning abi kutsumist NSV Liidust.
Loodeti ka, et esimeste paukude kõlades ja võitlushüüete kostes tormab mässajate juurde vaimustunud töörahvas ja asub kodanlusele kätte maksma.
Rünnakrühmad asusid tegevusse 1. detsembri (mis oli esmaspäev) varahommikul kella poole kuue paiku.
Balti jaama tormanud relvastatud jõuk kuulutas jaama korrapidaja arreteerituks, tappis mitu politseinikku ja jaama ilmunud teedeministri K. Karki.
Vahistati ka rühm hommikusele rongile tõtanud relvastamata ohvitsere, kelle kohta anti korraldus nad pärast saabastest vabastamist maha lasta.
Õnneks jõudsid enne seda kohale väeosad, piirasid jaama sisse ja pärast lühikest tulevahetust pagesid mässajad laiali.
Sõjaministeeriumisse Pagari tänaval tungiti hüüetega «Kes töörahvas on, ühinegu meiega!», otsekui võinuks ühes ministeeriumis kell 5.30 hommikul massiliselt töörahvast leiduda.
Koridori heideti nii tugevad pommid, et betoonpõrandasse tekkis auk, kust võis vaadata keldrisse. Imekombel jäi valvemeeskond ellu ja tormas oma ruumist aluspesu väel, kuid täies sõjavarustuses hoovile, kust alustati ministeeriumi tagasivõtmist. (Et aluspesu väel, pole põrmugi naljakas. Eks proovige ise detsembrikuisel varahommikul pesuväel kuskil pimedas õues püssi lastes Eesti iseseisvust kaitsta.)
Peagi muutus mässajate olukord halvaks ja nad jätsid hoone maha. Üks peitis ennast kappi. Tema põuetaskust leiti hiljem punane lipp.
Nagu öeldud, olid mässajad kõige suurema salga eraldanud sõjakooli, st Tondi kasarmute ründamiseks. Kasarmud olid neile olulised seal asunud käsitulirelvade lao tõttu. Esimese hooga õnnestus mõrvata kaks kadetti ja mitut raskelt haavata.
Tekkis segadus, «mis suur oli», nagu kindral Laidoner Riigikogu ees möönis. Kuid magavad kadetid virgusid kiirelt ja jõudsid oma püssipüramiidideni enne kui mässajad. Nüüd läks initsiatiiv kadettide kätte, mässajad taganesid õue ja osalt põgenesid, osalt langesid vangi.
Dramaatiliste sündmuste jada rullus lahti veel mitmel pool: peapostkontori juures, Toompea lossis, riigivanema majas (praegune Saksa saatkond Nevski katedraali taga), Lasnamäel, mitmes sõjaväeosas, politseijaoskondades jm.
Riigivanema adjutandil õnnestus läbi akna põgeneda ja paljajalu läbi kuulirahe kaitseväe staapi abi kutsuma joosta. Senikaua taganes riigivanem Akel oma korteris toast tuppa, lukustades enda järel uksi, mida mässajad järjekorras purustasid. Abi jõudis pärale enne, kui viimane uks maha murti.
Vene tänaval asunud peapostkontori juures toimus osalt koomiline, osalt uskumatu stseen. Hiljem jutustati, et mässuliste tegevust oli kõige esimesena märganud varasel hommikutunnil kasiinost kodu poole jalutav «heas tujus» kindral Põdder.
Paugupealt saanud kindral kaineks, sisenenud vastasasuvasse majja ja lasknud kella. Ukse avas ehmunud proua, hommikumantel seljas. Kindral teatas talle oma kanges eesti keeles viisakalt: «Proua, lubage mul paar pauku teha!», sammus kiirelt akna juurde ja avas mässajate pihta tule.
Seejärel tõttas Põdder tagasi kasiinosse ja tõi sealt abiväge, kellega postkontor tagasi võeti. Kuul olevat tabanud telegraafiaparaadi taha istunud mässajat just siis, kui ta oli toksimas abipalvet Tallinna lahel ootavale Nõukogude laevastikule.
See telegrammi saatmise lugu võib olla dramaatiline ilustus, kuid tõsiasi on see, et Nõukogude laevastik oli Kroonlinnast väljunud, ja kindlasti mitte selleks, et Soome lahel luiki imetleda.
Samuti on teada, et Pihkva ringkonna kutsealused olid mõni päev enne putši kutsutud kolmenädalastele kordusõppustele, kuid putši läbikukkumise järel kadus ringkonna staabil nende vastu huvi ja nad lasti koju tagasi.
Ometigi tegid mässu organiseerijad ja läbiviijad selles küsimuses otsustava vea. Asja pidi otsustama küll Vene invasioon, kuid ometi loodeti tõsimeeli ka tööliste kaasatulekule ja arvati, et õnnestub mingiks ajaks reaalselt võim haarata, mis oleks andnud aega rahulikult piiri tagant abi kutsuda.
Mässu põhiorganiseerija Jaan Anvelt oli oma Moskva ülemusi, Kominterni juhte Grigori Zinovjevit ja Otto Ville Kuusist veennud, et Eestis on «revolutsiooniline situatsioon» ja et Eesti Vabariik variseb kokku nagu kaardimajake.
Mitmel pool Euroopas järjest lüüa saanud Komintern vajas hädasti võitu ja otsustas panustada Eestile. Baltikumi anastamine oli plaanis nagunii.
Kuid jutt revolutsioonilisest situatsioonist oli vale. Eesti Vabariigi jõustruktuurid ja lihtkodanikud surusid mässu maha mõne tunniga. Ohvitserid, politseinikud ja sõdurid, sageli ka lihtkodanikud asusid tegutsema ilma kõrgemalt poolt tulnud käskudeta, kuid silmapaistavalt tõhusalt ja otsusekindlalt.
Tööpäeva alguseks oli kõik läbi. Mässajad olid tapnud umbes 20 inimest, teist samapalju hukkus neid endid. Lisaks haavatud. Kõik tabatud mässajad anti välikohtu alla ja mõisteti surma.
Mäss ehmatas ja kainestas. NSV Liit oli näidanud oma tõelist palet ja tallanud porri omaenda allkirja Tartu rahulepingul. Nüüd tuli sellise naabri kõrval edasi elada.
Kuid Eesti riik ja rahvas olid kirjutanud oma ajalukku sellegipoolest lehekülje, mille üle võib uhkust tunda tänagi.