Eile tegid asjaosaliste organisatsioonide esindajad Sillamäel kokkuvõtteid sealse radioaktiivsete jäätmete hoidla saneerimistööde teisest etapist.
|
Poleks jäätmehoidlat katma hakatud, poleks Sillamäe sadamast juttugi olnud. Eile võisid sadama arendajad Tõnis Seesma (vasakult), Tiit Vähi, Lembit Linnupõld ja Avo Annus vahekatte saanud jäätmehoidlal vabalt jalutada.
|
“Ajakirjanduses veel mõne aasta eest uraanijärveks ristitud jäätmehoidlast on tänaseks saanud 36 meetrit üle merepinna ulatuv laugjas mägi,” ütles ASi ÖkoSil juhataja Tõnis Kaasik.
Saneerimise esimene etapp – hoidla stabiliseerimine – tähendas merepoolse tammi ja kalda kindlustamist, vee ärajuhtimissüsteemi rajamist ning juurdepääsutee ehitamist. Need tööd tehti aastatel 2001-2003.
Teisel etapil rajati vahekate, millega muudeti hoidla nõgus pind kumeraks ning ühtlasi suruti jäätmed kokku, vältides seega tulevasi ebaühtlasi vajumeid.
“Ehitasime nõgusast järvest lauge mäe,” selgitas projekti koordinaator Raimo Jaaksoo.
Vahekattesse paigaldati 1,7 miljonit kantmeetrit pinnast, katte paksus on kuni 13 meetrit.
“Veoautod tegid selleks 350 000 – 400 000 reisi, mis kokku teeks kümnekordse teekonna ümber maakera,” näitlikustas Jaaksoo.
Kogu etapi maksumus on umbes 3,2 miljonit eurot ehk 50 miljonit Eesti krooni.
Kolmas etapp on lõppkatte rajamine.
“Lõppkatte eesmärk on juhtida jäätmehoidlale sattuvad sademeveed mööda hoidla pinda alla ning mitte lasta neil imbuda jäätmetesse,” selgitas Jaaksoo. “Lõppkate tohib lasta läbi mitte rohkem kui viis protsenti sellele langevate sademete hulgast. Sellega tagatakse, et merre ei imbu märjal aastal rohkem kui 20 000 kantmeetrit nõrgvett.”
Juba on rajatud katseväljak, kus viiest erisugusest pinnasekihist koosneva lõppkatte toimimist looduses katsetatakse. Lõppkatte ehitus kestab 2007. aastani ning läheb maksma 9,6 miljonit eurot (150 miljonit krooni).
Katmisel kaheksa aastat eellugu
“1991. aastal saabus siia Põhjamaade missioon, et saada ettekujutus jäätmehoidla iseloomust,” meenutas Tõnis Kaasik saneerimisprojekti eellugu. “Aastatel 1991-1994 avaldatud kolm raportit olid ühtlasi esimene ametlik informatsioon, mis jäätmehoidla kohta maailmale läks. 1991. aastal tiirutas Sillamäe kohal USA spetsiaalvarustusega helikopter, mille tehtud mõõtmised kinnitasid Põhjamaade uuringuid. Enne kui saneerimistööde osas lõpliku otsuse tegime, toimus Eestis NATO korraldatud ja rahastatud konverents, mille eesmärk oli anda vastus küsimusele, kas jäätmehoidla on Eesti rahvale väärtus või probleem. Saime kinnitust, et tegemist on suure probleemiga, millega tuleb tegeleda. Et jäätmehoidlas on metallid ja elemendid niivõrd madalates kontsentratsioonides, siis praeguste võimaluste juures ei ole otstarbekas siit maavarasid toota.”
1999. aastal kirjutasid Põhjamaad – Soome, Norra, Rootsi ja Taani –, Euroopa Komisjon, NEFCO, Silmet Grupp ja ÖkoSil alla memorandumile, mis tähistas saneerimisprojekti algust. Eesti riik võttis endale kohustuse rahastada töid 40% ulatuses.
Projekti üldmaksumus on 20 miljonit eurot (312 miljonit krooni).
KÜLLI KRIIS
Kolmapäev, 10.11.2004
|
Uudised
VE: Sillamäe jäätmehoidla
“Ajakirjanduses veel mõne aasta eest uraanijärveks ristitud jäätmehoidlast on tänaseks saanud 36 meetrit üle merepinna ulatuv laugjas mägi,” ütles ASi ÖkoSil juhataja Tõnis Kaasik.
Saneerimise esimene etapp – hoidla stabiliseerimine – tähendas merepoolse tammi ja kalda kindlustamist, vee ärajuhtimissüsteemi rajamist ning juurdepääsutee ehitamist. Need tööd tehti aastatel 2001-2003.
Teisel etapil rajati vahekate, millega muudeti hoidla nõgus pind kumeraks ning ühtlasi suruti jäätmed kokku, vältides seega tulevasi ebaühtlasi vajumeid.
“Ehitasime nõgusast järvest lauge mäe,” selgitas projekti koordinaator Raimo Jaaksoo.
Vahekattesse paigaldati 1,7 miljonit kantmeetrit pinnast, katte paksus on kuni 13 meetrit.
“Veoautod tegid selleks 350 000 – 400 000 reisi, mis kokku teeks kümnekordse teekonna ümber maakera,” näitlikustas Jaaksoo.
Kogu etapi maksumus on umbes 3,2 miljonit eurot ehk 50 miljonit Eesti krooni.
Kolmas etapp on lõppkatte rajamine.
“Lõppkatte eesmärk on juhtida jäätmehoidlale sattuvad sademeveed mööda hoidla pinda alla ning mitte lasta neil imbuda jäätmetesse,” selgitas Jaaksoo. “Lõppkate tohib lasta läbi mitte rohkem kui viis protsenti sellele langevate sademete hulgast. Sellega tagatakse, et merre ei imbu märjal aastal rohkem kui 20 000 kantmeetrit nõrgvett.”
Juba on rajatud katseväljak, kus viiest erisugusest pinnasekihist koosneva lõppkatte toimimist looduses katsetatakse. Lõppkatte ehitus kestab 2007. aastani ning läheb maksma 9,6 miljonit eurot (150 miljonit krooni).
Katmisel kaheksa aastat eellugu
“1991. aastal saabus siia Põhjamaade missioon, et saada ettekujutus jäätmehoidla iseloomust,” meenutas Tõnis Kaasik saneerimisprojekti eellugu. “Aastatel 1991-1994 avaldatud kolm raportit olid ühtlasi esimene ametlik informatsioon, mis jäätmehoidla kohta maailmale läks. 1991. aastal tiirutas Sillamäe kohal USA spetsiaalvarustusega helikopter, mille tehtud mõõtmised kinnitasid Põhjamaade uuringuid. Enne kui saneerimistööde osas lõpliku otsuse tegime, toimus Eestis NATO korraldatud ja rahastatud konverents, mille eesmärk oli anda vastus küsimusele, kas jäätmehoidla on Eesti rahvale väärtus või probleem. Saime kinnitust, et tegemist on suure probleemiga, millega tuleb tegeleda. Et jäätmehoidlas on metallid ja elemendid niivõrd madalates kontsentratsioonides, siis praeguste võimaluste juures ei ole otstarbekas siit maavarasid toota.”
1999. aastal kirjutasid Põhjamaad – Soome, Norra, Rootsi ja Taani –, Euroopa Komisjon, NEFCO, Silmet Grupp ja ÖkoSil alla memorandumile, mis tähistas saneerimisprojekti algust. Eesti riik võttis endale kohustuse rahastada töid 40% ulatuses.
Projekti üldmaksumus on 20 miljonit eurot (312 miljonit krooni).
KÜLLI KRIIS
Kolmapäev, 10.11.2004