| |
|
 |
Suursaadik Konstantin Provalov: «Eestlasele on Venemaa midagi väga suurt, aga venelasele on Eesti vaid üks riik.»
Foto: Toomas Huik |
|
Provalov: venelased tunnevad end Eestis tõrjutuna
Toomas Sildam, vanemtoimetaja 18.10.2004
Tangot tantsivad kaks ja diplomaatias on samamoodi, ütleb Venemaa suursaadik Eestis Konstantin Provalov, pakkudes välja omapoolseid selgitusi Eesti-Vene suhetele.
Mitu korda olete jõudnud viimase nelja aasta jooksul kahetseda, et teid saadeti suursaadikuks just Eestisse, aga mitte näiteks Indiasse või Bangladeshi?
Mitte kordagi. See pole kompliment, sest olen ka varem öelnud: ma armastan seda maad ja neid inimesi. Juba tudengiajal – 1970. aastatel – sõitsin sageli Eestisse, Tallinna, ja alati armastusega.
Küsida võiks aga teisiti. Et kas mul on siin raske olnud? On küll.
On ju suur vahe, kas sõita Tallinna tudengina ja juua tass kohvi, rüübata kann õlut või töötada siin Venemaa suursaadikuna, kui Eesti välisminister ütleb viimases intervjuus, et Eesti-Vene suhteid kirjeldab kõige sobivamalt sõna «jäised» ja sula pole näha.
Muidugi on vahe suur. Suursaadikuna esindan Venemaad ja muidugi Venemaa ametlikku hoiakut. Aga ei seda hoiakut ega minu isiklikku arvamust saa iseloomustada sõnaga «jäised». Jah, meie suhetes on palju probleeme ja hõõrumist, aga kui vaadata väliskaubanduse numbreid, siis need muudkui suurenevad, transiit pole vähenenud…
Poliitilised mured… Ma ei poolda poliitiliste ja diplomaatiliste erimeelsuste võimendamist. Ei ütleks, et minu siin oldud kolme-nelja aasta jooksul oleks suhted halvenenud. Aga kas need on paremaks läinud?
Milline on teie vastus?
Väikestviisi, aga siiski need paranevad. Me mõlemad – nii Venemaa kui ka Eesti – oleme ühe uue ja pika tee alguses. Sellel teel võib olla hõõrumist ja vääritimõistmisi. See ei tähenda siiski, nagu saaks meie suhteid nimetada «jäisteks». Ka mitte suurepärasteks, muidugi. Õige oleks öelda «piisavalt normaalsed».
Kuivõrd te mõistate emotsionaalselt, miks välisminister Ojuland kasutas sõna «jäised»?
Mulle näib, et selliseid ütlemisi ja hinnanguid mõjutavad paljud ettenägematud subjektiivsed asjaolud, samuti sisepoliitilised momendid. Olen märganud, et Vene-Eesti suhete küsimus teravneb eriliselt siis, kui Eestis lähenevad valimised.
Kui juunis, Läänemeremaade tippkohtumisel lendas Tallinna Venemaa peaminister Mihhail Fradkov ja Eesti peaminister Juhan Parts soovis temaga kohtuda, sõitis Fradkov hoopis kalale. Ka poliitikud on inimesed ja selline suhtumine jääb meelde.
Muidugi, poliitikud on inimesed. Ka see juhtum… oli teatud määral poliitiline žest. Kui ma seda eitaksin, siis eksiksin.
Aga siin oli ka muud. Partsi soovist kohtuda Fradkoviga sain mina teada alles Fradkovi saabumispäeval. Peaministrite kohtumist valmistatakse ette varakult, see ei juhtu lihtsalt niisama. Pealegi peaministrid ju kohtusid tippkohtumise ajal, istusid kaks tundi külg külje kõrval söögilauas.
Aga mul on ka teile küsimus – meenutage kas või ühe Vene ametiisiku ühte avaldust, et meie suhted on halvad. Kas me oleme kunagi rääkinud, et teie president sarnaneb türanniga? Ei ole selliseid avaldusi.
Vene välisministeerium nimetas 11. oktoobril Eesti-Vene suhteid «pehmelt öeldes mitte päris südamlikeks»…
Kas ma olen öelnud, et on südamlikud? Ei. Püüan sõnastada. Et Eesti-Vene suhete normaliseerumine toimuks kiiremini ja täpsemini, peab ka kiiremini maha võtma mõlema poole murelikkuse, misläbi luuakse ka parem atmosfäär.
Väga diplomaatiline selgitus. Millisest murelikkusest on jutt?
Meie murelikkus on teada – venekeelne elanikkond Eestis. Vene pool tõstatab ja jääbki tõstatama seda probleemi kahekõnes Euroopa Liiduga, teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. See pole infosõda, vaid meie põhimõtteline poliitika, mis toetub Venemaa-euroliidu partnerluslepingule.
Paluks inim-, mitte diplomaadikeeles!
Kui nii, siis mind riivab siin kaks probleemi. Esiteks venelased Eestis. Ma ei räägi naturalisatsioonitempost, mille kiirendamise tähtsust mõistavad ka eestlased ise. Probleem on laiem – venelased tunnevad end Eestis tõrjutuna. Vaadake, kui vähe neid töötab näiteks ministeeriumides. Viltuseis, te ei saa mulle vastu vaielda.
Kuivõrd kergendavad või raskendavad Eesti-siseseid lõimumisprotsesse Vene välisministeeriumi sagedased etteheited vene vähemuse diskrimineerimisest?
Inimlik elukogemus kordab mulle seda, mida õppisin juba füüsikatunnis, et iga surve tekitab vastusurve.
Vastusurve korras: Venemaal elavatel soome-ugri hõimudel on keeruline, et mitte öelda peaaegu võimatu kasutada koduväliselt oma emakeelt.
Soome-ugri kongressi ajal Tallinnas esinenud ungari professor ütles, et nendel rahvastel pole Venemaal omakeelseid ajalehti. Mulle toodi 22 ajalehte komi, mari, neenetsi jt keeltes. Aga jah, see on väga valus probleem, ja mitte ainult soome-ugri, vaid ka näiteks türgi rahvastale. Kuid ütlen üht: vägivaldset venestamist ei toimu.
Kui pisike elab keset suurt hulka venelasi, algab varem või hiljem loomulik, kuigi ebasoovitav naturaliseerumine. On sotsiaalsed ja rahvusliku mentaliteedi probleemid. Kirjutasin pärast soome-ugri kongressi Moskvasse, et tööd nende rahvaste omapära ja kultuuri säilitamiseks peaks paremini tegema.
Kuhu Venemaa praegu liigub?
Normaalses suunas. Oleme mainstream’il, selge see. Mis ka ei kirjutaks Eesti ajakirjandus, kes ei kirjuta Venemaast kunagi head, on Venemaa keskteel. On palju häda, palju vigu, palju probleeme, aga liigume – kuigi tahaks kiiremini – edasi majanduses, kultuuris… 1990. aastate keskel tundus kõigile, ka mulle, et Vene kino ei tõuse kunagi jalgadele. Aga vaadake, milliseid filme Venemaal praegu tehakse!
Tsiteerigem siis ajalehte Los Angeles Times, kus NSV Liidu perestroika üks arhitekte Aleksandr Jakovlev süüdistas president Putinit Venemaale Tšiili majandusliku liberalismi ja poliitilise autoritaarsuse mudeli pealesurumises.
Härra Jakovlevil võib olla oma arvamus. Mulle näib siiski, et majanduslikult liigub Venemaa rohkem tsiviliseeritud turumajanduse poole ja loodan, et tugevaks jääb ka sotsiaalne mõõde.
Kas mõistate nn 100 kirja autoreid, lääneriikide mõtlejaid ja erupoliitikuid, kes pöördusid hiljuti Euroopa Liidu ja NATO juhtide poole murega, et Putini Venemaa kaugeneb demokraatiast?
Ei, ei mõista. Ja pean seda kirja kahjulikuks. Demokraatia ehitamine Venemaal on nii keeruline, paljutahuline ja tundlik, et igasugune sekkumine loob ainult uusi tõkkeid.
Demokraatiani jõudmiseks võib mõnikord vaja minna rusikaid, aga nendega ei tasu vehkida kuhu juhtub, vaid nendega peab tegutsema täpselt. Terrorismiga vastakuti seistes tuleb nõustuda ka karmide lahendustega. Mõningane karmus teel demokraatiani on minu arvates parem kui üleüldine lagunemine. Lagunev Venemaa oleks jube pilt. Kujutage ette, kui Jugoslaavia variant korduks Venemaal.
Kui Putin tuli, keerati mutreid natuke kinni. Aga Läänele ja ka venelastele endile on oluline, et tekkis Vene poliitika teatud ennustatus.
Räägime sümbolitest. Poolteist aastat tagasi ütles Venemaa kultuuriminister, et Eesti presidendi ametiraha tagastamine on vaid tehniline küsimus. Miks seda ei ole ikka veel lahendatud?
Siin on meie bürokraatia probleem. Mina olen selle ametiraha tagastamise pooldaja, kuid ei taha nimetada täpset kuupäeva. Arvan, et see juhtub päris kiiresti.
Eesti ja Venemaa vahel on loodud valitsustevaheline komisjon, mille kaasesimees on peaminister Juhan Parts, kuid Vene pool pole enda kaasesimeest pikka aega nimetanud. Miks?
Lähipäevil määratakse. Asi on selles, et otsitakse väärilist inimest, kes oleks [endise asepeaministri, praeguse Peterburi kuberneri] Valentina Matvijenko tasemel.
Aga juba aastaid allakirjutamist ootav piirileping?
Meil on vaja, et riigiduuma ratifitseeriks piirilepingu. Ärge ainult öelge, et duumat saab kamandada nagu ametnikke.
Jah, duuma on muutunud palju prognoositavamaks, aga sellele vaatamata… Kui piirileping kukub riigiduumas läbi, oleks see halvem praegusest olukorrast. Piiriga on ju meil mõlemal poolel kõik korras.
Üks Eesti analüütik kirjutas, et suursaadik Provalov on ainus lüli, kes ühendab Venemaa Eesti-poliitikat reaalsusega.
Tõsi? Ei teadnud. Aitäh nende sõnade eest! Aga arvan, et Moskvas teatakse väga hästi, mis Eestis toimub.
Ma ei mõista, kus on siis kivi?
Tangot tantsivad kaks. Ka diplomaatias on vähemalt kaks osapoolt.
Eestlased on väike ja uhke rahvas, kes on hakkama saanud millegi väga suurega – tuhat aastat Euroopa kahe suure tsivilisatsiooni vahel elades säilitanud oma keele ja kultuuri. Selle aja jooksul on meie suhetes olnud musti plekke, aga ka palju positiivset, mõelgem või rollile, mida etendas Peterburi ülikool Eesti intelligentsi kujunemisel, ja Tartu Ülikooli loomisele.
Aga ma ei tahaks süveneda ajalukku, kuigi paljudele see teema meeldib. Las ajalooga tegelevad ajaloolased, poliitikud aga hinnaku rahulikul meelel tänase päeva tegelikkust. Siis on kõik hästi.
Kas selleks, et kõik oleks hästi, peab Eesti vastu võtma kodakondsuse null-variandi ja…
Null-variandist on hilja rääkida, kuid rääkida tasuks mõnedest sammudest, mis kiirendaksid kodakondsusetute hulga vähenemist Eestis.
CV
Konstantin Provalov (55) Vene Föderatsiooni suursaadik Eestis
1972 lõpetas Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi
Töötanud mitmes Aasia riigis ja NSV Liidu/Venemaa välisministeeriumi peamajas
1996 tõusis Vene välisministeeriumi peasekretäri asetäitjaks
11.01.2001 andis president Lennart Merile üle volikirjad
Abielus, kaks poega
Uudised
Provalov: venelased tunnevad end Eestis tõrjutuna
Foto: Toomas Huik
Provalov: venelased tunnevad end Eestis tõrjutuna
Toomas Sildam, vanemtoimetaja 18.10.2004
Mitu korda olete jõudnud viimase nelja aasta jooksul kahetseda, et teid saadeti suursaadikuks just Eestisse, aga mitte näiteks Indiasse või Bangladeshi?
Mitte kordagi. See pole kompliment, sest olen ka varem öelnud: ma armastan seda maad ja neid inimesi. Juba tudengiajal – 1970. aastatel – sõitsin sageli Eestisse, Tallinna, ja alati armastusega.
Küsida võiks aga teisiti. Et kas mul on siin raske olnud? On küll.
On ju suur vahe, kas sõita Tallinna tudengina ja juua tass kohvi, rüübata kann õlut või töötada siin Venemaa suursaadikuna, kui Eesti välisminister ütleb viimases intervjuus, et Eesti-Vene suhteid kirjeldab kõige sobivamalt sõna «jäised» ja sula pole näha.
Muidugi on vahe suur. Suursaadikuna esindan Venemaad ja muidugi Venemaa ametlikku hoiakut. Aga ei seda hoiakut ega minu isiklikku arvamust saa iseloomustada sõnaga «jäised». Jah, meie suhetes on palju probleeme ja hõõrumist, aga kui vaadata väliskaubanduse numbreid, siis need muudkui suurenevad, transiit pole vähenenud…
Poliitilised mured… Ma ei poolda poliitiliste ja diplomaatiliste erimeelsuste võimendamist. Ei ütleks, et minu siin oldud kolme-nelja aasta jooksul oleks suhted halvenenud. Aga kas need on paremaks läinud?
Milline on teie vastus?
Väikestviisi, aga siiski need paranevad. Me mõlemad – nii Venemaa kui ka Eesti – oleme ühe uue ja pika tee alguses. Sellel teel võib olla hõõrumist ja vääritimõistmisi. See ei tähenda siiski, nagu saaks meie suhteid nimetada «jäisteks». Ka mitte suurepärasteks, muidugi. Õige oleks öelda «piisavalt normaalsed».
Kuivõrd te mõistate emotsionaalselt, miks välisminister Ojuland kasutas sõna «jäised»?
Mulle näib, et selliseid ütlemisi ja hinnanguid mõjutavad paljud ettenägematud subjektiivsed asjaolud, samuti sisepoliitilised momendid. Olen märganud, et Vene-Eesti suhete küsimus teravneb eriliselt siis, kui Eestis lähenevad valimised.
Kui juunis, Läänemeremaade tippkohtumisel lendas Tallinna Venemaa peaminister Mihhail Fradkov ja Eesti peaminister Juhan Parts soovis temaga kohtuda, sõitis Fradkov hoopis kalale. Ka poliitikud on inimesed ja selline suhtumine jääb meelde.
Muidugi, poliitikud on inimesed. Ka see juhtum… oli teatud määral poliitiline žest. Kui ma seda eitaksin, siis eksiksin.
Aga siin oli ka muud. Partsi soovist kohtuda Fradkoviga sain mina teada alles Fradkovi saabumispäeval. Peaministrite kohtumist valmistatakse ette varakult, see ei juhtu lihtsalt niisama. Pealegi peaministrid ju kohtusid tippkohtumise ajal, istusid kaks tundi külg külje kõrval söögilauas.
Aga mul on ka teile küsimus – meenutage kas või ühe Vene ametiisiku ühte avaldust, et meie suhted on halvad. Kas me oleme kunagi rääkinud, et teie president sarnaneb türanniga? Ei ole selliseid avaldusi.
Vene välisministeerium nimetas 11. oktoobril Eesti-Vene suhteid «pehmelt öeldes mitte päris südamlikeks»…
Kas ma olen öelnud, et on südamlikud? Ei. Püüan sõnastada. Et Eesti-Vene suhete normaliseerumine toimuks kiiremini ja täpsemini, peab ka kiiremini maha võtma mõlema poole murelikkuse, misläbi luuakse ka parem atmosfäär.
Väga diplomaatiline selgitus. Millisest murelikkusest on jutt?
Meie murelikkus on teada – venekeelne elanikkond Eestis. Vene pool tõstatab ja jääbki tõstatama seda probleemi kahekõnes Euroopa Liiduga, teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. See pole infosõda, vaid meie põhimõtteline poliitika, mis toetub Venemaa-euroliidu partnerluslepingule.
Paluks inim-, mitte diplomaadikeeles!
Kui nii, siis mind riivab siin kaks probleemi. Esiteks venelased Eestis. Ma ei räägi naturalisatsioonitempost, mille kiirendamise tähtsust mõistavad ka eestlased ise. Probleem on laiem – venelased tunnevad end Eestis tõrjutuna. Vaadake, kui vähe neid töötab näiteks ministeeriumides. Viltuseis, te ei saa mulle vastu vaielda.
Kuivõrd kergendavad või raskendavad Eesti-siseseid lõimumisprotsesse Vene välisministeeriumi sagedased etteheited vene vähemuse diskrimineerimisest?
Inimlik elukogemus kordab mulle seda, mida õppisin juba füüsikatunnis, et iga surve tekitab vastusurve.
Vastusurve korras: Venemaal elavatel soome-ugri hõimudel on keeruline, et mitte öelda peaaegu võimatu kasutada koduväliselt oma emakeelt.
Soome-ugri kongressi ajal Tallinnas esinenud ungari professor ütles, et nendel rahvastel pole Venemaal omakeelseid ajalehti. Mulle toodi 22 ajalehte komi, mari, neenetsi jt keeltes. Aga jah, see on väga valus probleem, ja mitte ainult soome-ugri, vaid ka näiteks türgi rahvastale. Kuid ütlen üht: vägivaldset venestamist ei toimu.
Kui pisike elab keset suurt hulka venelasi, algab varem või hiljem loomulik, kuigi ebasoovitav naturaliseerumine. On sotsiaalsed ja rahvusliku mentaliteedi probleemid. Kirjutasin pärast soome-ugri kongressi Moskvasse, et tööd nende rahvaste omapära ja kultuuri säilitamiseks peaks paremini tegema.
Kuhu Venemaa praegu liigub?
Normaalses suunas. Oleme mainstream’il, selge see. Mis ka ei kirjutaks Eesti ajakirjandus, kes ei kirjuta Venemaast kunagi head, on Venemaa keskteel. On palju häda, palju vigu, palju probleeme, aga liigume – kuigi tahaks kiiremini – edasi majanduses, kultuuris… 1990. aastate keskel tundus kõigile, ka mulle, et Vene kino ei tõuse kunagi jalgadele. Aga vaadake, milliseid filme Venemaal praegu tehakse!
Tsiteerigem siis ajalehte Los Angeles Times, kus NSV Liidu perestroika üks arhitekte Aleksandr Jakovlev süüdistas president Putinit Venemaale Tšiili majandusliku liberalismi ja poliitilise autoritaarsuse mudeli pealesurumises.
Härra Jakovlevil võib olla oma arvamus. Mulle näib siiski, et majanduslikult liigub Venemaa rohkem tsiviliseeritud turumajanduse poole ja loodan, et tugevaks jääb ka sotsiaalne mõõde.
Kas mõistate nn 100 kirja autoreid, lääneriikide mõtlejaid ja erupoliitikuid, kes pöördusid hiljuti Euroopa Liidu ja NATO juhtide poole murega, et Putini Venemaa kaugeneb demokraatiast?
Ei, ei mõista. Ja pean seda kirja kahjulikuks. Demokraatia ehitamine Venemaal on nii keeruline, paljutahuline ja tundlik, et igasugune sekkumine loob ainult uusi tõkkeid.
Demokraatiani jõudmiseks võib mõnikord vaja minna rusikaid, aga nendega ei tasu vehkida kuhu juhtub, vaid nendega peab tegutsema täpselt. Terrorismiga vastakuti seistes tuleb nõustuda ka karmide lahendustega. Mõningane karmus teel demokraatiani on minu arvates parem kui üleüldine lagunemine. Lagunev Venemaa oleks jube pilt. Kujutage ette, kui Jugoslaavia variant korduks Venemaal.
Kui Putin tuli, keerati mutreid natuke kinni. Aga Läänele ja ka venelastele endile on oluline, et tekkis Vene poliitika teatud ennustatus.
Räägime sümbolitest. Poolteist aastat tagasi ütles Venemaa kultuuriminister, et Eesti presidendi ametiraha tagastamine on vaid tehniline küsimus. Miks seda ei ole ikka veel lahendatud?
Siin on meie bürokraatia probleem. Mina olen selle ametiraha tagastamise pooldaja, kuid ei taha nimetada täpset kuupäeva. Arvan, et see juhtub päris kiiresti.
Eesti ja Venemaa vahel on loodud valitsustevaheline komisjon, mille kaasesimees on peaminister Juhan Parts, kuid Vene pool pole enda kaasesimeest pikka aega nimetanud. Miks?
Lähipäevil määratakse. Asi on selles, et otsitakse väärilist inimest, kes oleks [endise asepeaministri, praeguse Peterburi kuberneri] Valentina Matvijenko tasemel.
Aga juba aastaid allakirjutamist ootav piirileping?
Meil on vaja, et riigiduuma ratifitseeriks piirilepingu. Ärge ainult öelge, et duumat saab kamandada nagu ametnikke.
Jah, duuma on muutunud palju prognoositavamaks, aga sellele vaatamata… Kui piirileping kukub riigiduumas läbi, oleks see halvem praegusest olukorrast. Piiriga on ju meil mõlemal poolel kõik korras.
Üks Eesti analüütik kirjutas, et suursaadik Provalov on ainus lüli, kes ühendab Venemaa Eesti-poliitikat reaalsusega.
Tõsi? Ei teadnud. Aitäh nende sõnade eest! Aga arvan, et Moskvas teatakse väga hästi, mis Eestis toimub.
Ma ei mõista, kus on siis kivi?
Tangot tantsivad kaks. Ka diplomaatias on vähemalt kaks osapoolt.
Eestlased on väike ja uhke rahvas, kes on hakkama saanud millegi väga suurega – tuhat aastat Euroopa kahe suure tsivilisatsiooni vahel elades säilitanud oma keele ja kultuuri. Selle aja jooksul on meie suhetes olnud musti plekke, aga ka palju positiivset, mõelgem või rollile, mida etendas Peterburi ülikool Eesti intelligentsi kujunemisel, ja Tartu Ülikooli loomisele.
Aga ma ei tahaks süveneda ajalukku, kuigi paljudele see teema meeldib. Las ajalooga tegelevad ajaloolased, poliitikud aga hinnaku rahulikul meelel tänase päeva tegelikkust. Siis on kõik hästi.
Kas selleks, et kõik oleks hästi, peab Eesti vastu võtma kodakondsuse null-variandi ja…
Null-variandist on hilja rääkida, kuid rääkida tasuks mõnedest sammudest, mis kiirendaksid kodakondsusetute hulga vähenemist Eestis.
CV
Konstantin Provalov (55) Vene Föderatsiooni suursaadik Eestis
1972 lõpetas Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi
Töötanud mitmes Aasia riigis ja NSV Liidu/Venemaa välisministeeriumi peamajas
1996 tõusis Vene välisministeeriumi peasekretäri asetäitjaks
11.01.2001 andis president Lennart Merile üle volikirjad
Abielus, kaks poega