Hõbehäälne britt jõudis lauluõpetaja kodumaale
08.10.2004 00:01Andri Maimets
Tumedapealine pruunide särasilmadega nooruk Alex Prior kõnnib hoolikalt mõõdetud sammudega, pea uljalt püsti, muusikute ette, noogutab neile lahkelt, kummardab elevil publikule, kohendab pintsakurevääri ja noogutab julgustavalt oma ema Elenale, kes saali teises pingireas hinge kinni hoides oma imelapsest pojukest jälgib.
Ning hetkel, mil keelpille mängiv Terem-kvartett lugu alustab, voogab kolmapäeva õhtul Estonia kontserdisaali kogunenud rahvani Augustín Lara ülipopulaarne «Granada», sedapuhku paari päeva eest 12-aastaseks saanud vene päritolu briti suust, kelle hääl on ligi kahe aasta jooksul lummanud ja hämmastanud kuulsaid ooperilaulikuid, poliitikuid, filmitähti – ja mis ehk peamine, tema vanemaidki. Nüüd on paljude lauluvõistluste kuldmedalite, ordenite ja aukirjadega pärjatud poiss jõudnud Eestisse, kust on pärit tema lauluõpetaja Julia Litvinova.
Ent pärast võimast algust hakkab kontsert pisut kiiva kiskuma: nooreks Pavarottiks kutsutud Prior ei suuda tavaliselt publikut rõkkama panevaid ülemisi noote oma aariates enam välja laulda.
Noormees ise tunnistab pärast kontserti, et pole niisuguse rutuga veel eales lavale tõtanud. «Hommikul kell pool kaheksa ärkasime Münchenis, läksime lennukile, andsin kolm intervjuud, lõõgastusin hetke ja siis juba lavale… Ma tean, et ma oleksin suutnud paremini, aga ma olin ikka päris väsinud,» analüüsib Prior ise.
Ema, kes kontserdi järel ikka veel silmnähtavalt ärevil on, tunnistab, et pole poega niisugusena veel kunagi näinud. «Ta õppis ju selgeks eestikeelsed «tere!» ja «aitäh!», aga unustas täitsa ära… Ta oli täiesti segaduses: küsis, kas mingit laulu korrata ja kui, siis mida,» ohkab ema.
«Tead, häälega on täpselt sama lugu nagu kogu organismiga – kui sul on halb tuju ja väsimus, siis on häälel ka halb,» teab Alex.
Alles kontserdi lõpu eel, mil heameelest ja austusest püstikrapsanud publik aplodeerimist lõpetada ei soovi ja Alex esimesel esitusel ühe üpris mannetuks jäänud aaria uuesti ette kannab, kuulevad pealtvaatajad tema hääle tegelikku jõudu: kaugemates ridades istuvad vene prouad poetavad liigutuspisaraid ning üks härrasmees nuuskab häälekalt nina.
Vene teatrilegendi Konstantin Stanislavski lapselapselaps on sündinud küll Inglismaal, kuid side vene muusika ja kogukonnaga on väga tihe. Tema repertuaarist leiab vene mainekate heliloojate Glinka, Bulahovi, Rahmaninovi ja Varlamovi teosed ning ohtralt rahvalaule. Kümnendast eluaastast on ta esinenud lugematul hulgal kontsertidel Peterburis ja Moskvas nii sealsele poliitilisele, kultuuri- kui ärieliidile.
Üks viimaseid kuulsamaid Venemaa-esinemisi oli Prioril juunis 26. Moskva filmifestivali lõpetamisel Puškini-nimelises kontserdipalees, kui peakorraldaja Nikita Mihhalkov valis just tema välja andma näitlejannale Meryl Streepile üle Stanislavski-nimelist elutööpreemiat «Ma usun».
Kui nooruke hõbekõri omalt poolt näitlejannale veel ka sümfooniaorkestri saatel «O sole mio!» esitas, langes pisarais Streep lavale lihtsalt põlvili. «Oi, see oli tõesti, tõesti… Tõesti hästi liigutav ja armas kohtumine,» ütleb Prior. «Tavaliselt arvad ju, et filmistaarid on sellised nipsakad ja külmad, aga ta oli nii armastusväärne daam.»
Teatraalist vaarisaga seob Priorit veel enamgi. Nimelt järgib ta hoolsalt Konstantin Sergejevitši õpetust elada ja tunnetada läbi kõik see, millest ta laval jutustab. «Rolli sisse elamine ja oma teksti täielik mõistmine ei käi ainult näitlemise kohta, vaid kõige selle kohta, mis on artistlikkusega seotud,» tõdeb ta.
Et mõista laulu «Granada» ilu, võttis ta kord ette retke sellesse Lõuna-Hispaania linna, selgitab ta seda õpetust. «Sealne loodus, kõik see, millest laul räägib, oli lihtsalt jumalik – nüüd ma saan sellest aru,» meenutab poiss. Ning möönab, et kõikjale ta nüüd ka reisida ei jõua, ent siis üritab ta lugeda artikleid, vaadata pilte ja telesaateid neist kaugeist paigust, et fiilingut tabada, teksti tunnetada.
«See ongi laulja puhul kõige olulisem – võtame Frank Sinatra, kelle hääle kohta ju ei saa öelda, et see oli suur ja võimas, ometi oli selles feeling’ut, hinge,» räägib säravate silmadega poiss. Ise eelistab ta muusikastiilidest ehk ooperiaariaid (vaieldamatu lemmik on «Nessun dorma»), ehkki möönab, et lõppude lõpuks polegi žanr oluline – peaasi, et laulmine tuleb hingest.
Pole saladus, et pärast häälemurret (kui peadpööritava kiirusega läbitud lapsepõlve tõttu sootuks mitte varemgi) kaovad paljud imelapsed avalikkuse eest. Prior võtab seda teemat täie rahu ja tõsidusega: paljud häälespetsid on teda kuulates ennustanud, et poisi kandev tenor võib küll muunduda, kuid säilib ka pärast täismeheks saamist.
«Aga ega ma sellepärast ei muretse, võib-olla olengi siis halvem, võib-olla veel parem, aga võib-olla isegi parim… Ma ei usu, et ma muusikaga hüvasti jätan,» arutleb ta.
Seetõttu keskendub ta vabal ajal isiklikule heliloomingule – kuus kuni kaheksa tundi päevas. Hetkel komponeerib nooruk reekviemi Beslani tragöödias hukkunuile, lisaks kirjutab ta ka popipoolseid palu. Ema rõõmustab see väga. «Laulmine ei saa olla ainus asi, Alex ei saa jätta õpinguid, oma hobisid ja muusika kirjutamist. Liiatigi püsib enda loodud muusika kauem,» on vanem veendunud.
Ema nimetab end tundmatuks sõduriks, kelle ülesanne on ööpäevaringselt oma poja selja taga seista. Söakas daam kinnitab, et uinub sageli kell kolm öösiti ja ärkab juba kell seitse, et poisi eest hoolitseda. «Ilma vanemateta pole nii karmi tempot võimalik taluda,» arvab ta.
Seetõttu ei maksa imestada, miks lauluõpetajanna Litvinova kõrval Estonia kontserdisaalis istunud ema kontserdi eel nii närvis oli: kas helistik on õige, kas sõnad on ikka peas, kas mikrofon töötab – need on vaid mõned mõtted, mis naisel neil hetkil alati peast läbi sööstavad.
«Kujutad sa ette, kord oli Alexil kontsert 100 000 inimese ees Millennium Dome’is Londonis ja tema laulmise ajal püüdis telekaamera hoopis mind suures plaanis kinni: istusin ja maigutasin seal nagu mingi hiiglaslik kala. Jesver, see oli küll naljakas,» naerab naine.
Päev enne Eesti-kontserti Münchenis peetud sünnipäevapeol öelnud «noor Pavarotti» vanematele, et usub, et see, mis inimese sünnipäeval juhtub, käib temaga tõenäoliselt kogu järgneva aasta kaasas. Ja mis see siis on, pärinud ema. Turneel olemine, mõistagi. «Ma arvan, et sellest ei saa mul kunagi kõrini,» ütleb ta nüüdki.
Uudised
VE: Prior, Alex – hõbehäälne britt
Hõbehäälne britt jõudis lauluõpetaja kodumaale
08.10.2004 00:01Andri Maimets
Ning hetkel, mil keelpille mängiv Terem-kvartett lugu alustab, voogab kolmapäeva õhtul Estonia kontserdisaali kogunenud rahvani Augustín Lara ülipopulaarne «Granada», sedapuhku paari päeva eest 12-aastaseks saanud vene päritolu briti suust, kelle hääl on ligi kahe aasta jooksul lummanud ja hämmastanud kuulsaid ooperilaulikuid, poliitikuid, filmitähti – ja mis ehk peamine, tema vanemaidki. Nüüd on paljude lauluvõistluste kuldmedalite, ordenite ja aukirjadega pärjatud poiss jõudnud Eestisse, kust on pärit tema lauluõpetaja Julia Litvinova.
Ent pärast võimast algust hakkab kontsert pisut kiiva kiskuma: nooreks Pavarottiks kutsutud Prior ei suuda tavaliselt publikut rõkkama panevaid ülemisi noote oma aariates enam välja laulda.
Noormees ise tunnistab pärast kontserti, et pole niisuguse rutuga veel eales lavale tõtanud. «Hommikul kell pool kaheksa ärkasime Münchenis, läksime lennukile, andsin kolm intervjuud, lõõgastusin hetke ja siis juba lavale… Ma tean, et ma oleksin suutnud paremini, aga ma olin ikka päris väsinud,» analüüsib Prior ise.
Ema, kes kontserdi järel ikka veel silmnähtavalt ärevil on, tunnistab, et pole poega niisugusena veel kunagi näinud. «Ta õppis ju selgeks eestikeelsed «tere!» ja «aitäh!», aga unustas täitsa ära… Ta oli täiesti segaduses: küsis, kas mingit laulu korrata ja kui, siis mida,» ohkab ema.
«Tead, häälega on täpselt sama lugu nagu kogu organismiga – kui sul on halb tuju ja väsimus, siis on häälel ka halb,» teab Alex.
Alles kontserdi lõpu eel, mil heameelest ja austusest püstikrapsanud publik aplodeerimist lõpetada ei soovi ja Alex esimesel esitusel ühe üpris mannetuks jäänud aaria uuesti ette kannab, kuulevad pealtvaatajad tema hääle tegelikku jõudu: kaugemates ridades istuvad vene prouad poetavad liigutuspisaraid ning üks härrasmees nuuskab häälekalt nina.
Vene teatrilegendi Konstantin Stanislavski lapselapselaps on sündinud küll Inglismaal, kuid side vene muusika ja kogukonnaga on väga tihe. Tema repertuaarist leiab vene mainekate heliloojate Glinka, Bulahovi, Rahmaninovi ja Varlamovi teosed ning ohtralt rahvalaule. Kümnendast eluaastast on ta esinenud lugematul hulgal kontsertidel Peterburis ja Moskvas nii sealsele poliitilisele, kultuuri- kui ärieliidile.
Üks viimaseid kuulsamaid Venemaa-esinemisi oli Prioril juunis 26. Moskva filmifestivali lõpetamisel Puškini-nimelises kontserdipalees, kui peakorraldaja Nikita Mihhalkov valis just tema välja andma näitlejannale Meryl Streepile üle Stanislavski-nimelist elutööpreemiat «Ma usun».
Kui nooruke hõbekõri omalt poolt näitlejannale veel ka sümfooniaorkestri saatel «O sole mio!» esitas, langes pisarais Streep lavale lihtsalt põlvili. «Oi, see oli tõesti, tõesti… Tõesti hästi liigutav ja armas kohtumine,» ütleb Prior. «Tavaliselt arvad ju, et filmistaarid on sellised nipsakad ja külmad, aga ta oli nii armastusväärne daam.»
Teatraalist vaarisaga seob Priorit veel enamgi. Nimelt järgib ta hoolsalt Konstantin Sergejevitši õpetust elada ja tunnetada läbi kõik see, millest ta laval jutustab. «Rolli sisse elamine ja oma teksti täielik mõistmine ei käi ainult näitlemise kohta, vaid kõige selle kohta, mis on artistlikkusega seotud,» tõdeb ta.
Et mõista laulu «Granada» ilu, võttis ta kord ette retke sellesse Lõuna-Hispaania linna, selgitab ta seda õpetust. «Sealne loodus, kõik see, millest laul räägib, oli lihtsalt jumalik – nüüd ma saan sellest aru,» meenutab poiss. Ning möönab, et kõikjale ta nüüd ka reisida ei jõua, ent siis üritab ta lugeda artikleid, vaadata pilte ja telesaateid neist kaugeist paigust, et fiilingut tabada, teksti tunnetada.
«See ongi laulja puhul kõige olulisem – võtame Frank Sinatra, kelle hääle kohta ju ei saa öelda, et see oli suur ja võimas, ometi oli selles feeling’ut, hinge,» räägib säravate silmadega poiss. Ise eelistab ta muusikastiilidest ehk ooperiaariaid (vaieldamatu lemmik on «Nessun dorma»), ehkki möönab, et lõppude lõpuks polegi žanr oluline – peaasi, et laulmine tuleb hingest.
Pole saladus, et pärast häälemurret (kui peadpööritava kiirusega läbitud lapsepõlve tõttu sootuks mitte varemgi) kaovad paljud imelapsed avalikkuse eest. Prior võtab seda teemat täie rahu ja tõsidusega: paljud häälespetsid on teda kuulates ennustanud, et poisi kandev tenor võib küll muunduda, kuid säilib ka pärast täismeheks saamist.
«Aga ega ma sellepärast ei muretse, võib-olla olengi siis halvem, võib-olla veel parem, aga võib-olla isegi parim… Ma ei usu, et ma muusikaga hüvasti jätan,» arutleb ta.
Seetõttu keskendub ta vabal ajal isiklikule heliloomingule – kuus kuni kaheksa tundi päevas. Hetkel komponeerib nooruk reekviemi Beslani tragöödias hukkunuile, lisaks kirjutab ta ka popipoolseid palu. Ema rõõmustab see väga. «Laulmine ei saa olla ainus asi, Alex ei saa jätta õpinguid, oma hobisid ja muusika kirjutamist. Liiatigi püsib enda loodud muusika kauem,» on vanem veendunud.
Ema nimetab end tundmatuks sõduriks, kelle ülesanne on ööpäevaringselt oma poja selja taga seista. Söakas daam kinnitab, et uinub sageli kell kolm öösiti ja ärkab juba kell seitse, et poisi eest hoolitseda. «Ilma vanemateta pole nii karmi tempot võimalik taluda,» arvab ta.
Seetõttu ei maksa imestada, miks lauluõpetajanna Litvinova kõrval Estonia kontserdisaalis istunud ema kontserdi eel nii närvis oli: kas helistik on õige, kas sõnad on ikka peas, kas mikrofon töötab – need on vaid mõned mõtted, mis naisel neil hetkil alati peast läbi sööstavad.
«Kujutad sa ette, kord oli Alexil kontsert 100 000 inimese ees Millennium Dome’is Londonis ja tema laulmise ajal püüdis telekaamera hoopis mind suures plaanis kinni: istusin ja maigutasin seal nagu mingi hiiglaslik kala. Jesver, see oli küll naljakas,» naerab naine.
Päev enne Eesti-kontserti Münchenis peetud sünnipäevapeol öelnud «noor Pavarotti» vanematele, et usub, et see, mis inimese sünnipäeval juhtub, käib temaga tõenäoliselt kogu järgneva aasta kaasas. Ja mis see siis on, pärinud ema. Turneel olemine, mõistagi. «Ma arvan, et sellest ei saa mul kunagi kõrini,» ütleb ta nüüdki.