|
 |
|
Res Publica suurrahastaja ja üks asutajaid Olari Taal töötab praegu riigikogus.
Foto: Pille-Riin Pregel |
|
Olari Taal tunnistab, et Res Publica tänastes hädades on suuresti süüdi erakond ise. Samuti asjaolu, et kunagi lasti kõrvust mööda Rein Taagepera hoiatussõnad.
Res Publical on käes mustad päevad ja ees üldkogu. Kas keegi ministritest põrub usaldushääletusel?
Ei näe mingit põhjust ühelegi ministrile nende töös midagi olulist ette heita. Kindlasti on meie ministrid professionaalsest aspektist vaadatuna taasiseseisvusaja enam kui saja ministri hulgas ülemises otsas.
Mis meeleoludega Res Publica inimesed Rakverre sõidavad?
Vaevalt on meie hulgas neid, kes olukorras, kus meid on nii õigustatult kritiseeritud kui ka valimatult kotitud, naerataksid rõõmsalt ja ütleksid, et kõik on okei.
Te tunnete oma erakonna hingeelu. Karta on, et rahulolematus on õige suur. Toompeal räägitakse, et isegi osa äraostmatuid ei suhtle enam omavahel.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Eh-eh-eh-eh-hee.
Kas läheb musta pesu pesemiseks ja süüdlaste otsimiseks?
Ühes suures ja sisekultuurilt nii noores organisatsioonis ja olukorras, kus erakonnas on umbes 5000 liiget, tuleb kindlasti süüdistamist ja musta pesu pesemist. Aga mina ei näe, et süüdlaste otsimisest saab üldine foon.
Res Publica maine on enneolematult madal. Te peate ikkagi tagasi vaatama ja otsima, kus tehti vigu?
Mulle meenutab Res Publica olukord last, kes on saanud hakkama millegagi, mida ta ise täpselt ei teadvusta. Ta on võtnud pikemaks ajaks pisut ülbe ja ennastõigustava hoiaku. Kuna vanemad on kergelt asotsiaalsed hüsteerikud, siis pekstakse last valimatult kas või profülaktika mõttes. Sellele vaatamata, et tegelikult on ta päris korralikult oma kohust täitnud ja enamjaolt viks ja viisakas olnud. Ruttan kohe kinnitama, et ei pea kaugeltki mitte ajakirjandust ja arvamusliidreid asotsiaalseteks hüsteerikuteks. Millegipärast ei räägi keegi sellest, mis on hästi. Loomulikult ei saa maine kukkumises olla süüdi keegi teine peale meie endi. Põhjuste pingerida on keeruline välja tuua, sest üldjuhul pole ühelgi suurel asjal ühte suurt põhjust, välja arvatud maavärisemine ja tulekahju. On ikka palju väikseid asju. Kui on suur jama, siis pole ühte suurt põhjust.
Mis on need väikesed põhjused?
Kui vaadata meie lühikest poliitilist ajalugu, eriti pärast võimuletulekut, siis me ei ole püüdnud end lausa võõraste sulgedega ehtida, vaid oma sulgesid kullata ja oma vigu mitte tunnistada. Ka iseendale. Nende protestihäälte toetusel, kes meid võimule aitasid, oli meie maine õigustamatult kõrge. Siin tuleb mulle meelde vanasõna miilitsa sõprusest ja litsi armastusest. Need olid sotsialismi ajal maailma kaks kõige ebakindlamat asja. Ehk seda protestimeelsemalt meid täna eitatakse. Oleme “põllu pealt korjatud” erakond – kiiresti kasvanud ja arenenud. Õigus oli professor Taageperal, kes hoiatas, et kui me saame parlamendis liiga palju kohti ja läheme valitsusse, on see meie erakonnale äärmiselt ohtlik. Nii muutus erakonna kujunemine ja arendamine teisejärguliseks. Igal asjal on küpsemise aeg. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et professoril oli õigus. Opositsioonis olles oleksime järgmisteks valimisteks päris kobe erakond. Teisalt kohustas suur mandaat võimule tulema.
Kas tulete peksupoisi rollist välja?
Eks aeg näita.
Mida soovitate peaministrile, kelle nahas ei taha täna vist keegi olla?
Res Publica liikmena ei hakka ma iialgi peaministrile ajalehe kaudu soovitusi jagama.
Õhus on paremerakondade ühinemine. Kas teie kui Res Publica looja süda ei tilgu verd?
Ma ei ole Res Publica looja. Ei tahtnud võtta seda aupaistet ka siis, kui Res Publical läks hästi. Suhtun asjasse positiivselt, sest konsolideerumine toimub nagunii. Mida varem ta tuleb, seda kasulikum on see poliitilisele süsteemile. Kui konsolideeruvad paremerakonnad, siis mõne aja pärast konsolideeruvad ka vasakerakonnad. Ilmselt toimub see ka keskel. Nii väikese riigi jaoks oleks optimaalne kolm suurt erakonda. Kindlasti jääb ka peotäis pudinaid.
Kas sel suurel paremparteil saab olema Reformierakonna nägu?
Arvan, et tal ei saa olema mitte kellegi nägu. Ühelgi tänastest paremerakondadest ei ole kõikehõlmava paremerakonna identiteeti. Vanad paremerakonnad on sisuliselt niðierakonnad. Isamaaliidu niðð on rahvuslus.
Indrek Raudne leiab, et kiiret ühinemist on hädasti vaja takistamaks vasakparteide võimulepääsu. Miks oleks see nii kohutav?
Vasak- ja paremerakondade põhiline vahe on minu arust see, et paremerakonnad ütlevad, et ühiskond saab rikkaks tööga, ja vasakerakonnad, et ümberjagamisega. Me pole täna nii rikkad, et pöörata pilk ümberjagamisele. Enne tuleb saada märgatavalt rikkamaks. Vasak-parempoolsuse 10 punkti skaalal olen mina pannud end paremale tiiba 6–7 peale. Absoluutset tõde pole olemas. Igal asjal on oma järjekord. Täna on vale ja väär rääkida sellest, et meie ühiskond peab välja nägema nagu Rootsi oma. 200 aastat rahulikult arenenud ühiskond on rikas, seal on, mida jagada. Äärmuslikuks minnes – kui võtame kõigilt rikastelt varanduse, siis saaksime miljonile inimesele anda poolteist aastat 1000 krooni juurde. Siis oleks lõpp, poleks enam midagi jagada ega tehtaks enam suuremalt jaolt tööd ka.
Tulumaksu vähendamise valguses on küsimus selles, kes mida väärtustab ehk kuidas saab rikkaks. Kui me ütleme, et me tulumaksu ei vähenda, siis ütleme selgelt välja, et valime tee, kus meie palgatöölised saavad vähem palka. Ega palgakasv ei ole lõputu.
Iga toote üks osa on lisaväärtusena palk ja siin on piir ees. Eesti oludes tõsiselt rikkad inimesed pole palgatöölised. Kui palju maksu nad maksavad dividendidena?
Minul ei ole dividendidega probleemi.
Üle 35 protsendi. Seda keegi ei vähenda. Ka vasakpoolsed tunnistavad, et meie tööjõud on liialt kõrgelt maksustatud. See ei soodusta kindlasti meie investeerimiskliimat.
Meenutan, et Res Publica valimislubadustes ei olnud tulumaksu langetamist.
Tööjõu maksustamist lubas Res Publica vähendada. On selge, et sotsiaalmaksu vähendada ei saa.
Tõnis Palts kipub Tallinna linnapeaks. Kas see on tark mõte seisus, kus Res Publical on riigivalitsemisega kõvasti tööd ja vaeva ning tulekul on mitu reformi? Kas Res Publical on hädasti vaja Tallinnas võimule pürgida, kedagi üles osta ja ära meelitada?
Poliitilise tegevuse loogika eeldab alati võimule püüdlemist. Võimuletrügimine iga hinna eest ei pruugi olla hea mõte. Teisalt on olemasolev linnavõim arengu piduriks ja ajakirjanduse andmetel ka skandaalselt kahtlane. Tulla võimule või mitte ei ole valik mitte hea ja halva vahel, vaid koht, kus tuleb teha võimalikult vähem halb valik. Mina ei tea, milline see on.
Mida poolenisti Läänemaa inimesena arvate Lihula sündmustest?
Tahan selgelt öelda, et olen täisläänlane. Ma elan Läänemaal, minu kodu on Läänemaal ja mõnikord ööbin oma Tallinna korteris. Lihula asjus ei tahaks olla tagantjärele tark. Vaadakem ükskõik millist lahendit. Kui asi jäi öö peale ja oleks otsustatud, et samba mahavõtmine tuleb järgmisel päeval, siis tõenäoliselt oleks meid rünnatud seepärast, miks me seda kohe ei teinud. Järgmisel päeval oleks olnud teine olukord. Kui sammas oleks püsti jäänud, siis mõne kuu pärast oleks surve läänest olnud nii suur, et ka parlamendis oleks tehtud hulganisti arupärimisi teemal, miks ta on maha võtmata. Ka ajakirjanduses oleks leidunud neid, kes oleksid öelnud, et tulnuks jõuga maha võtta.
Ilmselt oleks öeldud sedagi, et Juhan Parts on nats?
Õige. Ja olekski jälle hakatud rääkima sellest, et Res Publica põhines algusest peale natslikul ideoloogial. Olin eelmisel nädalal Brüsselis, m
is tähistas faðistlikest okupantidest vabastamise 60. aastapäeva. See ei käinud sõjaväeparaadidega. Väljas olid plakatid, raekojaplatsil oli näitus, kus sai näha Inglise armee sõdurite vormiriietust, relvi, aumärke. Saksamaal pole ühtegi Saksa sõduri mundris ausammast, kuigi Saksa sõdur kaitses sõja lõpul oma maad Vene vägistajate vastu. Meil kulub paarkümmend aastat selgitustööd Euroopas, et keskmisele eurooplasele selgeks teha, miks me püstitame ausamba mundrile, kelle kandjate juhid sõlmisid 1939. aastal meie põlisvaenlase ehk venelastega kokkuleppe meie iseseisvuse kaotamiseks. Konkreetselt Lihula sündmusi võtan teatava huumoriga – Lihula elanikud pidasid omavahel väikest kivisõda ja juhuslikult sai pihta üks kraanajuht. Tegelikult oli kohaliku rahva seas hulga pihtasaajaid. Kive loobiti politsei suunas, kuid kahelt poolt, ja osa kive lendas üle nende omade sekka.
Kas Res Publica on demokraatlik erakond? Ma ei küsi seda Lihula kontekstis.
Res Publica on endiselt sisemiselt äärmiselt demokraatlik erakond. Ta on toonud poliitikasse palju uut. Seetõttu on kõigis erakondades kasvanud erakonnasisene demokraatia. Meil on demokraatlik erakond. Võib isegi öelda, et nende demokraatlike protseduuride tõttu on meie sisekäitumine mõnikord lausa naeruväärne. Meil on suured sisevalimiskampaaniad, helistamised, meilide saatmised ja voldikud. Minu jaoks on see paiguti lausa naeruväärne.
|
Uudised
VE: Taal, Olari – ehitaja ja poliitik
Olari Taal: Taageperal oli õigus
Kai Kalamees
17.09.2004
Foto: Pille-Riin Pregel
Olari Taal tunnistab, et Res Publica tänastes hädades on suuresti süüdi erakond ise. Samuti asjaolu, et kunagi lasti kõrvust mööda Rein Taagepera hoiatussõnad.
Res Publical on käes mustad päevad ja ees üldkogu. Kas keegi ministritest põrub usaldushääletusel?
Ei näe mingit põhjust ühelegi ministrile nende töös midagi olulist ette heita. Kindlasti on meie ministrid professionaalsest aspektist vaadatuna taasiseseisvusaja enam kui saja ministri hulgas ülemises otsas.
Mis meeleoludega Res Publica inimesed Rakverre sõidavad?
Vaevalt on meie hulgas neid, kes olukorras, kus meid on nii õigustatult kritiseeritud kui ka valimatult kotitud, naerataksid rõõmsalt ja ütleksid, et kõik on okei.
Te tunnete oma erakonna hingeelu. Karta on, et rahulolematus on õige suur. Toompeal räägitakse, et isegi osa äraostmatuid ei suhtle enam omavahel.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Eh-eh-eh-eh-hee.
Kas läheb musta pesu pesemiseks ja süüdlaste otsimiseks?
Ühes suures ja sisekultuurilt nii noores organisatsioonis ja olukorras, kus erakonnas on umbes 5000 liiget, tuleb kindlasti süüdistamist ja musta pesu pesemist. Aga mina ei näe, et süüdlaste otsimisest saab üldine foon.
Res Publica maine on enneolematult madal. Te peate ikkagi tagasi vaatama ja otsima, kus tehti vigu?
Mulle meenutab Res Publica olukord last, kes on saanud hakkama millegagi, mida ta ise täpselt ei teadvusta. Ta on võtnud pikemaks ajaks pisut ülbe ja ennastõigustava hoiaku. Kuna vanemad on kergelt asotsiaalsed hüsteerikud, siis pekstakse last valimatult kas või profülaktika mõttes. Sellele vaatamata, et tegelikult on ta päris korralikult oma kohust täitnud ja enamjaolt viks ja viisakas olnud. Ruttan kohe kinnitama, et ei pea kaugeltki mitte ajakirjandust ja arvamusliidreid asotsiaalseteks hüsteerikuteks. Millegipärast ei räägi keegi sellest, mis on hästi. Loomulikult ei saa maine kukkumises olla süüdi keegi teine peale meie endi. Põhjuste pingerida on keeruline välja tuua, sest üldjuhul pole ühelgi suurel asjal ühte suurt põhjust, välja arvatud maavärisemine ja tulekahju. On ikka palju väikseid asju. Kui on suur jama, siis pole ühte suurt põhjust.
Mis on need väikesed põhjused?
Kui vaadata meie lühikest poliitilist ajalugu, eriti pärast võimuletulekut, siis me ei ole püüdnud end lausa võõraste sulgedega ehtida, vaid oma sulgesid kullata ja oma vigu mitte tunnistada. Ka iseendale. Nende protestihäälte toetusel, kes meid võimule aitasid, oli meie maine õigustamatult kõrge. Siin tuleb mulle meelde vanasõna miilitsa sõprusest ja litsi armastusest. Need olid sotsialismi ajal maailma kaks kõige ebakindlamat asja. Ehk seda protestimeelsemalt meid täna eitatakse. Oleme “põllu pealt korjatud” erakond – kiiresti kasvanud ja arenenud. Õigus oli professor Taageperal, kes hoiatas, et kui me saame parlamendis liiga palju kohti ja läheme valitsusse, on see meie erakonnale äärmiselt ohtlik. Nii muutus erakonna kujunemine ja arendamine teisejärguliseks. Igal asjal on küpsemise aeg. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et professoril oli õigus. Opositsioonis olles oleksime järgmisteks valimisteks päris kobe erakond. Teisalt kohustas suur mandaat võimule tulema.
Kas tulete peksupoisi rollist välja?
Eks aeg näita.
Mida soovitate peaministrile, kelle nahas ei taha täna vist keegi olla?
Res Publica liikmena ei hakka ma iialgi peaministrile ajalehe kaudu soovitusi jagama.
Õhus on paremerakondade ühinemine. Kas teie kui Res Publica looja süda ei tilgu verd?
Ma ei ole Res Publica looja. Ei tahtnud võtta seda aupaistet ka siis, kui Res Publical läks hästi. Suhtun asjasse positiivselt, sest konsolideerumine toimub nagunii. Mida varem ta tuleb, seda kasulikum on see poliitilisele süsteemile. Kui konsolideeruvad paremerakonnad, siis mõne aja pärast konsolideeruvad ka vasakerakonnad. Ilmselt toimub see ka keskel. Nii väikese riigi jaoks oleks optimaalne kolm suurt erakonda. Kindlasti jääb ka peotäis pudinaid.
Kas sel suurel paremparteil saab olema Reformierakonna nägu?
Arvan, et tal ei saa olema mitte kellegi nägu. Ühelgi tänastest paremerakondadest ei ole kõikehõlmava paremerakonna identiteeti. Vanad paremerakonnad on sisuliselt niðierakonnad. Isamaaliidu niðð on rahvuslus.
Indrek Raudne leiab, et kiiret ühinemist on hädasti vaja takistamaks vasakparteide võimulepääsu. Miks oleks see nii kohutav?
Vasak- ja paremerakondade põhiline vahe on minu arust see, et paremerakonnad ütlevad, et ühiskond saab rikkaks tööga, ja vasakerakonnad, et ümberjagamisega. Me pole täna nii rikkad, et pöörata pilk ümberjagamisele. Enne tuleb saada märgatavalt rikkamaks. Vasak-parempoolsuse 10 punkti skaalal olen mina pannud end paremale tiiba 6–7 peale. Absoluutset tõde pole olemas. Igal asjal on oma järjekord. Täna on vale ja väär rääkida sellest, et meie ühiskond peab välja nägema nagu Rootsi oma. 200 aastat rahulikult arenenud ühiskond on rikas, seal on, mida jagada. Äärmuslikuks minnes – kui võtame kõigilt rikastelt varanduse, siis saaksime miljonile inimesele anda poolteist aastat 1000 krooni juurde. Siis oleks lõpp, poleks enam midagi jagada ega tehtaks enam suuremalt jaolt tööd ka.
Tulumaksu vähendamise valguses on küsimus selles, kes mida väärtustab ehk kuidas saab rikkaks. Kui me ütleme, et me tulumaksu ei vähenda, siis ütleme selgelt välja, et valime tee, kus meie palgatöölised saavad vähem palka. Ega palgakasv ei ole lõputu.
Iga toote üks osa on lisaväärtusena palk ja siin on piir ees. Eesti oludes tõsiselt rikkad inimesed pole palgatöölised. Kui palju maksu nad maksavad dividendidena?
Minul ei ole dividendidega probleemi.
Üle 35 protsendi. Seda keegi ei vähenda. Ka vasakpoolsed tunnistavad, et meie tööjõud on liialt kõrgelt maksustatud. See ei soodusta kindlasti meie investeerimiskliimat.
Meenutan, et Res Publica valimislubadustes ei olnud tulumaksu langetamist.
Tööjõu maksustamist lubas Res Publica vähendada. On selge, et sotsiaalmaksu vähendada ei saa.
Tõnis Palts kipub Tallinna linnapeaks. Kas see on tark mõte seisus, kus Res Publical on riigivalitsemisega kõvasti tööd ja vaeva ning tulekul on mitu reformi? Kas Res Publical on hädasti vaja Tallinnas võimule pürgida, kedagi üles osta ja ära meelitada?
Poliitilise tegevuse loogika eeldab alati võimule püüdlemist. Võimuletrügimine iga hinna eest ei pruugi olla hea mõte. Teisalt on olemasolev linnavõim arengu piduriks ja ajakirjanduse andmetel ka skandaalselt kahtlane. Tulla võimule või mitte ei ole valik mitte hea ja halva vahel, vaid koht, kus tuleb teha võimalikult vähem halb valik. Mina ei tea, milline see on.
Mida poolenisti Läänemaa inimesena arvate Lihula sündmustest?
Tahan selgelt öelda, et olen täisläänlane. Ma elan Läänemaal, minu kodu on Läänemaal ja mõnikord ööbin oma Tallinna korteris. Lihula asjus ei tahaks olla tagantjärele tark. Vaadakem ükskõik millist lahendit. Kui asi jäi öö peale ja oleks otsustatud, et samba mahavõtmine tuleb järgmisel päeval, siis tõenäoliselt oleks meid rünnatud seepärast, miks me seda kohe ei teinud. Järgmisel päeval oleks olnud teine olukord. Kui sammas oleks püsti jäänud, siis mõne kuu pärast oleks surve läänest olnud nii suur, et ka parlamendis oleks tehtud hulganisti arupärimisi teemal, miks ta on maha võtmata. Ka ajakirjanduses oleks leidunud neid, kes oleksid öelnud, et tulnuks jõuga maha võtta.
Ilmselt oleks öeldud sedagi, et Juhan Parts on nats?
Õige. Ja olekski jälle hakatud rääkima sellest, et Res Publica põhines algusest peale natslikul ideoloogial. Olin eelmisel nädalal Brüsselis, m
is tähistas faðistlikest okupantidest vabastamise 60. aastapäeva. See ei käinud sõjaväeparaadidega. Väljas olid plakatid, raekojaplatsil oli näitus, kus sai näha Inglise armee sõdurite vormiriietust, relvi, aumärke. Saksamaal pole ühtegi Saksa sõduri mundris ausammast, kuigi Saksa sõdur kaitses sõja lõpul oma maad Vene vägistajate vastu. Meil kulub paarkümmend aastat selgitustööd Euroopas, et keskmisele eurooplasele selgeks teha, miks me püstitame ausamba mundrile, kelle kandjate juhid sõlmisid 1939. aastal meie põlisvaenlase ehk venelastega kokkuleppe meie iseseisvuse kaotamiseks. Konkreetselt Lihula sündmusi võtan teatava huumoriga – Lihula elanikud pidasid omavahel väikest kivisõda ja juhuslikult sai pihta üks kraanajuht. Tegelikult oli kohaliku rahva seas hulga pihtasaajaid. Kive loobiti politsei suunas, kuid kahelt poolt, ja osa kive lendas üle nende omade sekka.
Kas Res Publica on demokraatlik erakond? Ma ei küsi seda Lihula kontekstis.
Res Publica on endiselt sisemiselt äärmiselt demokraatlik erakond. Ta on toonud poliitikasse palju uut. Seetõttu on kõigis erakondades kasvanud erakonnasisene demokraatia. Meil on demokraatlik erakond. Võib isegi öelda, et nende demokraatlike protseduuride tõttu on meie sisekäitumine mõnikord lausa naeruväärne. Meil on suured sisevalimiskampaaniad, helistamised, meilide saatmised ja voldikud. Minu jaoks on see paiguti lausa naeruväärne.